Blogi

17 detsember

Uueks hooajaks vaata ratturi profiili

Tere kõigile rattasõpradele!

Viimastest postitustest on nüüd kaua aega möödas ning eks ole selle aja jooksul ka üht-teist juhtunud. Aga ega ma kõiki asju teile ära ei räägi ja seega piirdun tähtsamaga.

Treeningutega alustasin novembris,  kuid kahjuks reageeris organism sellele teistmoodi ning teha tuli hoopis üks antibiootikumi kuur. Peale kuuri muutus enesetunne heaks, kuid spordiarsti targad aparaadid väitsid probleemi jätkumist. Kuna veretest ja südamerütmid polnud korras, siis soovitati veidi hoogu pidada ning nina- ja kurguarsti külastada. Seal sain teada, et mul on kurgumandlid olemas. Õigemini öeldes on nad olemas, kuid väga kehvas seisus ja ma peaksin neist nüüd loobuma.  Iseenesest on need mandlid väiksed asjad, aga kui rikki lähevad siis teevad palju kurja. Kirjutan seda teile ka seepärast, et oleksite ka ise nende lisaseadmete seisukorra puhul tähelepanelikud. Meie kliimas kipuvad sportlastel need vidinad üles ütlema ja siis on asi naljast kaugel. Tüsistuste oht on suur ja vaegusi eirates võib endale pikaks ajaks jama kaela tuua. 

Praeguse seisuga on mul uue aasta alguses lõikus ja peale seda saab ehk taas korralikult treenima hakata.

 

Nüüd 2013 hooajast: võistlen taas Prantsusmaal, UC Aubenas klubi värvides. Möödunud aastal jäi seal „mõjuvatel põhjustel“ hea tulemus tegemata ja eks nüüd on isu auhinnalaua juurde pääseda suurem.  Stressi vähendab asjaolu, et tean, mis ees ootamas ja oskan enda psüühikat paremini ette valmistada. Kuna tegemist siiski lõuna-Prantsusmaaga, siis edu võtmeks on oskus arukalt mägedes hakkama saada – võidu hakatakse seal tavaliselt kihutama esimestest meetritest alates ja see kestab nii kuni finišijooneni ja nii üles, kui allamäge ning õnn kipub seal soosima ainult enesekindlaid rattureid. Aga eks teate isegi :)

Loodetavasti sõidan ära jaanuari lõpus, kui tervis taas korras. Tõenäoliselt elan sellel aastal korteris koos ühe läti poisiga  ja nii pääsen hotellirutiinist. (möödunud aastal elasid klubi „välismaalased“ hotellis ja see ruineeris pika hooaja jooksul ikka kõiki parasjagu). Omaette elades saab vähemalt ise toidu valida ja selle tegemisega aega sisustada. Eks Prantsuse köögi tundmaõppimine kulub ka edaspidises elus loodetavasti ära :)

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et praegu reguleerivad mu talvist ettevalmistust mu mandlid. Mõistan olukorda ja alustan hooaega tagasihoidlikumalt. Esimesed võistlused on juba veebruari keskel, kuid muretsemiseks pole põhjust -hooaeg kestab ju oktoobrini ja küll ma saan selle aja jooksul korralikult ka võidu sõita :)

Praegu siis tsau-pakaa kuni järgmise postituseni!

10 detsember

Silvelle cx vaata ratturi profiili

Eelmisest võidusõidust on möödas juba parasjagu ja nüüd siis pühapäeval tegin päris esimese cyclocross'i stardi. Eelmise nädala lõpp tõi talveilmad kas Itaaliasse st miinuskraadid, lumi, udu jne. Kuigi võistluskohas(Silvelle) ei olnud lund sadanud aga külm oli ikkagi ning kergelt külmunud maapind muutus päeva edenedes iga järgmise stardiga aina suuremaks plägakaks. Open klassi start oli päevaprgrammis kirjas eelviimasena. Kuna mehanni ja pesuvahendeid(survepesur) kaasas polnud siis ringi proovima ei läinud. Jalutasin seal vähe ringi, vaatasin siit-sealt ja oligi kõik. Starti veeres 46 sõitjat ja vähemagi üllatuseta olin ma see viimane starti kutsutu. Kuna cx'is ei paigutata ühte ritta ainult kaheksat sõitjat(nagu xco), vaid neid tohib kõrvuti olla vist nii palju kui mahub siis moodustus pm ainult kolm rida.

Paar kurvi asfladil ja siis pehmemale pinnasele. Ruumi algul palju polnud aga vaikselt tuli hakata teistest mööda hiilima. Savinepinnas ja rohi/hein kogunes ratta külge eriti lihtsalt ja suurima mõnuga. Kiiremad ja/või paremini varustatud sõitjad(päris cx mehed) vahetasid ratast igal ringil, sest sõidukiiruse erinevus on meeletu. Sõnadega seda hästi selgeks ei tee, peab ise kogema või nägema. Oluliseim on töö hulk, mida tuleb teha edasiliikumiseks ja kui sul on (taas)kerge ratas puhtad hammakad, kassett ja kett siis tundub, et pöidadele liimitud tubularid ei lõikagi läbi pori kuni kõva pinnaseni välja, vaid justkui hõljuvad selle sopa kohal, puudutades seda täpselt nii vähe ja ainult selleks, et ratas jälle uuesti täis pritsida. Lubatud on kasutada maksimaalselt kolme ratast (kaasaarvatud see, millega sõidad), mis annab võimaluse jätta mõlemasse boksi üks. Sellisel porisel sõidul ühel ringil ka 2x ratast vahetada ei ole midagi erilist, sest ka mehannil on nii oluliselt lihtsam ratast puhastada ning sõitja ei kaota boksipeatusega üldsegi aega vb isegi võidab, sest tee boksi ja välja pole roopaid täis sõidetud pehme heinamaa- võistlustrass.

Nagu mainisin siis mehanni minuga kaasas polnud, kuid õnneks oli nõus üks tuttav mehaanik oma põhisõitja kõrvalt võimaluste piires ka minu ratta üle laskma(pestakse neid lihtsalt survepesuriga, sest see on ainus piisavalt kiire lahendus. Distants oli ehk 8+ ringi(ei mäleta). Vahetasin ratast kaks korda kogu sõidu jooksul, sest rohkem polnud võimalik. Ilma liialdamata kaalus viimasena kasutatud ratas 2 korda rohkem kui puhtaks lastud velo. Kõike see lisa puhtalt ratta külge kogunenud pori arvelt. Oluline asi, mis väga palju aitas oli see, et sain sõidetud kasutades ees ainult suurt hammakat. Isegi kui oleks olnud vajadus ka väikese kasutamiseks, oleks ma vahetamise asemel ilmselt jooksnud. Nii mõndagi annaks juurde jooksmisega natukenegi tegelemine, sest igal sõidul on vähemalt üks jooksukas sees ning need kohad on tihti head "litri" panemiseks. Selle jooksmisega on küll nii, et kui korra lähed kasvõi pooleks tunniks siis järgmised paar nädalat ei tule see isegi mõttesse. Lisaks on tavaks ka, et mingil raja osal on püstipandud barjäärid, mis on umbestäpselt 40cm kõrgused ja tihti peale on neid väikeste vahedega mitu tükki järjest. Trennis võib neid bunnyhopida küll aga ega seda nii kerge(mugav) teha pole kui mtb'ga. Võistlus tingimustes tunduvad need seinad kuidagi eriti kõrged :) ja mitme ringiga parajaks porikäkiks muutunud rattaga oleks neid hüpata midagi hoopis muud. Pealegi on need barjäärid jäigalt fikseeritud, kui hüppeharjutus kehvalt välja tuleb siis tagajärjeks on korralik maokas/nippel, pääseteid siis enam pole. Poristes oludes tuleb nagu nii kasutada suuremat ülekannet võrreldes kuiva rajaga ja üritada istuda sadulas nii taga kui võimalik. Need asjad aitavad saavutada maksimaalse võimaliku pidamise, mis on ka siis küllalt tagasihoidlik. Siin vist võetakse ringiga saanud sõitjad alles siis maha, kui liider on nendest möödasõitnud ning see tekitab natukene segadust aga reeglina on alati piisavalt ruumi möödumiseks. Niiviisi järgemööda ring haaval sõitjaid püüdes sain lõpptulemusena kirja 13. koha.

07 detsember

Detsember 231 kommentaari | vaata ratturi profiili

Näete, enne viimsepäeva laupäeva ja lähenevat maailmalõppu jõuan minagi läkitada read oma tegemistest. Kronoloogilisest järjekorrast välja tegemata hakkan pihta täitsa lõpust ehk käesolevast päevast.

 

Viibin Itaalias Sardiinia saarel treeninglaagris. Olen koos vanade ja uute kamraadidega laagerdamas puhkekompleksis, mis lahkesti vaid meie tulekuks keset talve oma uksed avas. Lennuk maandus vaatamata vägevale külgtuulele vaikselt, kuid Vahemere öhe astudes oli selge, et suvesooja pole enam siingi. Esimesel öösel peale kohale jõudmist jäin oma toas lõdisedes magama ja ärgates olin end päris kringliks külmetanud.  Teise päeva lõunaks oli kliimasüsteem siiski kõrgemad tuurid üles võtnud ja toa soojaks kütnud. Jass pidas kliimat konditsioneeriks ja puhkas rahumeeli oma 15c toas. Tsempionil ja muidumehel on ikka vahe sees.

 

Treeningud on sujunud siiani tõrgeteta ja mingist ninanokkimisest ja mokalaadast pole juttugi. Tempomeistreid paistab pundis hulgim olema ning reljeefsed maanteed annavad ässadele suurepärase võimaluse oma võimekust igakülgselt demonstreerida. Tõele au andes tuleb tunnistada, et tõeliseks võidukihutamiseks pole siiski veel läinud. Vaid täna sai tõusul väljavalituile, kelle hulka minagi sattusin, osaks laktaaditest. Minu ülesanne oli hoida tõusul 325w võimsust 20minuti jooksul kahel korral kuradile sõrmeotsast verd tilgutades. Vahetult enne testi sai minu SRMi käppadel igasugune koostöötahe otsa ning protesti märgiks lisas viirusega nakatunu igale vändatud vatile omalt poolt teise lisaks. Et mingitki tempot hoida oskaksin, pidin püsima Bozici sabas, kes samuti 325w hoidis, kuid minuga võrreldes viit lisakilo kukil kannab. Et test oma eesmärki ei saavutanud ei hakka ma tulemusi ära tooma.

 

Eile käisin lõpuks Specialized Body Geometry Fit testi tegemas. Olen kaks aastat ennast edukalt kõrvale hoidnud igasugusest baikfittimisest ja shuumätsimistest. Rattasobitamise üks läbiviiatest on ala pioneer ja elav legend Andy Pruitt. Põhjus, miks ma selle kadalipu ette võtsin, seisnes uues sadulas ja Campa linkides, millel ma õiget asu ei leidnud. Linkidega oli tõeline tragikomöödia nagu varesel noka ja sabaga, mis kordamööda kinni kleepusid, sest tahtsin alt hoides pidurit paremini haarata samal ajal linke liialt langetamata. Sobitamise käigus oskas toosama mees juba peale vaadates minu füüsilised ja biomehaanilised puudujäägid välja tuua. Õnneks suuremat revolutsiooni passatka kallal ette ei võetud ja sisuliselt jäi lenksust tahapoole kõik samaks. Eesti baikfiti ja shuumätsi autoriteet Indrek Rannamaa ei pea oma silmi küll kellegi ees maha lööma, tema abiga sätitud asend oli välismaa härradelegi meeltmööda. Esialgu kavatsen oma vanade kingadega seni tulusat partnerlust jätkata. Ühe korra uusi kingi proovides lõi põlve imelik valu ja seda ma kardan tõesti nagu vanakurat välku. Niiet ärimees Kippelit minust ei saa ja vanu kingi maha ei müü ega kingiks ei anna.

 

Järgneb...

06 detsember

6 detsember vaata ratturi profiili

Otsaga jälle tagasi Prantsusmaal. Siia lendasin 26. novembril, peale 2 kuud Eestis viibimist. Kui eelmist aastat meenutada, siis oli tahtmine oioi kui suur Eesti tolm jalgelt pühikda ja lõuna poole kilomeetreid koguma tulla, kuid seekord oli risti vastupidi. Vanaks jäänud vist juba. Nagu juba Rene blogist lugeda võisite, siis jätkan St Etiennes, koos misjöö Manneri endaga. Täpselt nagu temal on ka minul okas hinges, ei taha siit enne ära tulla, kui võin öelda, et olen endast 100% andnud ja ennast täielikult ammendanud. Niimoodi väldin seda, et 10 aasta pärast mõlgutan mõtteid, et kui oleks... Hetkel ju vanus 24, oleneb kust nurgast vaadata, kelle jaoks juba, kellele alles.

Klubi sai juurde ka uue suursponsori, tänu kellele võivad asjad siin muutuma hakata, eks seda näitab aeg. Eelmine aasta talvekuud olid mahult väga suured, see aasta võtan rahulikumalt ja hoian vägisi tagasi ennast, et püssirohtu säästa just veebruari-märtsi jaoks. Proovin ennast muud moodi tegevuses hoida, et mitte mõelda AINULT rattasõidule, sest ülemõtlemine võib olla sama fataalne kui üldse mitte mõtlemine. Nii et kui kellegil on pakkuda mingisugust tööd või projekti mida saab teha arvutis ja interneti kaudu, andke tuld.

Eestimaa pinnale astun taas 18. detsembril, et pühad pere seltsis veeta.

05 detsember

Tagasi Prantsusmaal Autor: Rene Mandri 134 kommentaari | vaata ratturi profiili

Elu sees ei oleks arvanud profiks saades, et olen kunagi tagasi St Etiennis, sõitsin siin 2005 amatöörina. Lõin klubi juhtkonnaga käed ja sõidan järgmine aasta koos teise eestlase Silver Schultziga Probike Shop ST Etienne Loire ridades. Ütleme nii, et tegemist oli halbadest valikutest parimaga. Korralikku profimeeskonda kohta ei õnnestunud saada ja proovin ennast tasemel hoida ja amatöörides tõestada, et õnnestuks tagasi profileeri saada. 28 aastaselt on natuke vara püss põõsasse visata.Oleks, et vanus algaks kolmega. Sisuliselt olen tagasi koti otsas, kus kott, seal kodu. Oli ka paar võimalust siirdumaks kontinentaal tasemega meeskonda, kuid seal ei suudeta tasuda ja reisikulusid vajalikul määral kompenseerida ning ise spordi tegemisele peale maksta ei jõua ja ei tahakski. Amatöörina on vähemalt minimaalsed kulud kaetud.Valisin teiste amatöörklubide seast St Etienne'i just sellepärast, et tunnen siinset elu ja inimesi, ka mõned väga head sõbrad elavad endiselt St Etienne's. Võistluskalender tundub olema korralik, ka mõned teise kategooria profisõidud kavas, eks näis, kas klubi saab neile ka kutse. Kindlasti proovin joonel olla veel Eestis Cycling Weekendil, EMV grupisõidus ja Balti Velotuuril. 

09 november

Puhkekuu Autor: Rene Mandri 276 kommentaari | vaata ratturi profiili

Polegi ammu kirjutanud, eks osaliselt sellepärast, et vōtsin peale Tartu Linnamaratoni aja maha ja pole ketti tänaseni peale tagasi saanud. Olen selle aja jooksul päris pikalt haige olnud. Hetkelgi söön veel antibiootikume. Trenni pole ka selle tōttu veel jōudnud, kuigi nüüd juba kripeldab ja tahaks minna jooksma ja jōusaali rauda tōstma. Ennem vaja siiski terveks saada. Puhkusest enamuse ajast veetsin Eestis, tegemist oli küll ja enamgi ning mingi hetk tundus, et kas tegu on ikka puhkusega? :) Ōnneks sai nädalaks Hispaaniasse mindud soojemasse kliimasse ja turisti mängitud, ei teadnudki, mida kōike Gironas ja selle ümbruses leidub, hooaja sees polnud aega- viitsimist seda kōike imetlemas käia. Sain seal igapäevategemistest ilusti välja lülitatud. Eestis olles muidugi ei olnud ka ainult rapsimine, sai ka paaril lahedal üritusel käidud nagu Rattalaat, selle päeva tippsündmus toimus muidugi juba hommikul kui olime väikse seltskonnaga teel Tallinna poole ja tegime Pōltsamaal väikse kohvipeatuse. Nägime, et samasse kohta oli seisma jäänud ka Taaramäe Rattaklubi auto, rattad katusel ja inimesed olid bensiinijaama läinud. Viskasime neile väikse vimka, vōtsime rattad neil katuselt maha ja varjusime nuka taha peitu. Meie üllatuseks olid tüübid nii uimased, et ei pannud tähelegi, et rattaid pole, hüppasid autosse ja sōitsid Tallinna poole edasi. Pidime neile helistama, et nad tagasi kutsuda ratastele järgi- saime ikka kōvasti naerda, pisarateni. Muidu pole suurt midagi, seda ka, et järgmine nädal toimub RTR-Peloton jalgpallilahing. Lahinguks vōib seda julgelt nimetada, sest ratturite jalgpallimänguoskus pole just suurem asi, eriti minu enda oma ja eelmisel aastal jōudis üks osalenutest koguni haiglasse. Loodame ka seekord edule, kui puurilukk Gerd kohal, siis pole kartuski:)

17 oktoober

Roc d'Azur 19 kommentaari | vaata ratturi profiili

Nelja päeva jooksul toimus selle festivali käigus terve hunnik võidusõite, mina osalesin ainult pühapäevasel sõidul, mis kannabki nime Roc d'Azur. Tegelikult on ka see maratoni(reedel toimus 83km pikkune roc maraton) moodi sõit, lihtsalt km ja sõidutunde napib, et olla päris see. Rada ise on väga lahe! Olen ka korra varem sel ringil võistelnud(muutused eelmise korraga väga väikesed kui üldse) ja tol korral tuli alustada suure rahvamassi keskelt, nüüd aga täitsa esimeses stardireas koos päris võidusõitjatega.

Esmakordne nähtus oli, et kohtunike keelu peale- oma stardijoonest ettepoole liikuda, ei teinudki seda keegi (vähemalt esimeses 4-5. reas). Esimesed kilomeetrid on siledal st kiired ja natuke kurvitamist ning päris sügavaid löökauke. Pidev positsioonivõitlus käib asja juurde aga kui esimese tõusu alla jõudsime pudenes seltskond kiirelt laiali. Kohe algusest peale laamendas väga kõvasti (hilisem võitja)Tempier, kelle tempoga suutsid kaasa minna tema tiimikaaslane Longo ja teine prantslane Marotte. Olin heal positsioonil ning möödusin veel tõusu algul 3-4 sõitjast, et järgi pressida end samas-kohe-siin-ees pedaalivatele Sauser'ile ja Käss'ile. Sauser tegi kärmet tempot ja ilmselgelt ei soovinud ta mingil juhul liidreid siin minema lasta. Ronisime ikka päris kiiresti (vahe esimestega olematu 5-10'') ning siis läheb Kurschat kõrvalt sellise hooga mööda, et kui isegi suudaks mõelda- lähen!, on juba liiga hilja. Noh, umbes nagu vahel ikka hõredama liiklusega tunnil autostradal juhtub - vaatad peeglisse - tühjus, viis sekundit hiljem "kõigub" auto kergelt, möödujast, kelle tagatuled nüüd ainult veel paistavad.

Igatahes kühveldas Wolfram mööda ka esikolmikust sellise hooga, et need pidid tolmu köhima ja samal hetkel käiku vahetama. Selleks ajaks hakkas esimene mägi ka otsa lõppema ning järgnes tehniline laskumine (nagu nad kõik sellel sõidul on). Kurschaft pudenes kiiresti kaugusesse, sest tehnilistel lõikudel kaotab ta rohkem kui tõusudel suudab võita.

Selle laskumise järgselt oli mängust väljas ka Longo, kes tühja rehvi ja vahu ballooniga rajaäärde mängima jäi(see ei aita kunagi, aga mõni ikka kannab kaasas). Sisekas(d) ja co2 või pump kui üldse. Järgmisel, veidi laugemal osal tekkis siis 5-liikmeline punt, kuhu ka mina ära olin eksinud. Tempier jällegi pikalt ei oodanud ning hakkas kohe tõusunurga suurendes püsti-peal lõhkuma. Sauser, Käss ja mina irdusime päris kiirelt, aga mitte väga kaugele. Ronimise viimases osas ei suutnud enam nende tempos püsida ja lasin väikese vahe sisse. Enne uuesti laskuma asumist tuli tagant järgi Lakata ning allamäge kulgedes püüdsime kinni ka Marotte'i, kes ühe kurvi natuke otseks sõitis ja sellega aega kaotas.

Sellise kolmikuna sõitsime ära enamus distantsist. Siis tuli lihtsalt nö varasema eest helgelt tasuda, nimelt ei õnnestunud staffil õigeaegselt kahte esimesse joogialasse jõuda ning samuti selgus mõnikümend minutit enne starti, et kogu batooni-geeli majandus on maha ununenud. Kui peale 1h40' võidusõitmist joogipudeli kätte sain, siis muidugi oli see juba mõne minutiga tühi. Sõita jäänud raja pool oli küll profiilit kergem, aga sellest oli vähe abi ja kaotasin positsioone kõvasti. Katse mõne möödunud sõitja tempos edasipürgida oli lihtsalt ebareaalne ning nii ta siis läks- sinna noh. Lõpetasin selle 56km pikkuse Roc d'Azur'i nimelise võistluse 18. Ühtlasi oli see ka selle hooaja viimane mtb võistlus. Nüüd peale veidi rahulikumat treeningperioodi, lülituvad detsembrist treeningplaani ka cx võistlused. Eriettevalmistust nendeks ei tee, vaid tegu on ühe osana treeningus.

 

http://www.martin-loo.com

 

16 oktoober

Kona 2012 vaata ratturi profiili

Seda sissekannet päevikusse, ei tee ma just kõige positiivsemana, kuid sissekanne siia tuleb. Vähemalt saavad enamus inimesi vastuse küsimusele "Mis juhtus?".

Et kõik algusest ära rääkida pean ma alustama sellest, et enne starti ei viitanud ükski asi sellele, mis laupäeval lõpuks välja tuli. Stardieelne öö möödus suhteliselt rahulikult, ma isegi magasin 6h. Stardipaika minnes tundsin küll kerget ärevust, kuid mitte midagi erilist.

Ujumise stardis sain nii hästi minema, et peale 100m oli esimene ja vaadates paremale ja vasakule olid vaid üksikud, kes üritasid sammu pidada. Mingi hetk tuli Andy Potts ja sellest hetkest alates oli minu ülesanne lihtne. Hoida Andy jalgadest kinni. Andy tegi  selliseid jänesehaake, et jube. Ühe sellise haagi käigus kaotasime tagant konkurendid ära. See oli hea uudis, sest see mängis otse minu väravasse. Tahtsin rattas esimesed km oma rütmis sõita ja mitte mõelda liiga palju positsioonimängule, milles ma eelmisel aastal kaotajaks jäin. Rattale hüpates tundsin kohe, et jalad ei ole kõige paremad. Kuna võistlus kestab rattal tervelt 180km siis olin kindel, et mingi hetk tulevad jalad järgi. Aga ei tulnud. Kannatasin esimeste sabas ära täpselt 47km ja siis oli aeg neil lasta minna. Kui eelmisel aastal tegin gupist maha jäämise otsuse siis sellel aastal ma lihtsalt ei jõudnud grupiga kaasa sõita. Kawaihai pöördepunktiks olin kaotanud juba müstilised 3min (ja seda 20km). Tundsin, et ei suutnud üldse jõudu pedaalidesse panna ja edasi liikuda. Mida aeg edasi seda kehvemaks enesetunne läks. Nägin vaeva, lõõtsutasin mis hirmus, aga edasi ei liikunud. Ratta lõpuosas tekkis plaan, et sõidan vahetusalla, vahetan riided ning jooksen vähemalt meie apartmendini. Enesetunne oli jätkuvalt kehva. Kuna meie apartmentide vastas asus sellel aastal nn Blue House (rattatoetaja Blue ja tema meeskonna elukoht), siis oli tee ääres sellel hetkel päris palju tuttavaid. Tänu neile, eriti Chance Reginale jooksin edasi. Üks hetk mõtlesin Thomas Hellriegeli kuulsatele sõnadele: "kui sa kõnnid maratoni siis valutavad su jalad nädala, kui sa katkestad siis mõtled sellele terve aasta". Mõtlesin ka sellele, et ma ei saa ju edaspidises elus vaadata oma tütrele otsa ja öelda, et ta ei tohi seda või teist asja katki jätta kui ma ise olen katkestaja. See pani mind veelgi rohkem tööle. Umbes 7km paiku tundsin, kuidas enesetunne hakkab vaiksel paranema ja ma saan ka tegelikult joosta. Ja nii ma siis jooksin ja lõpetasin selle võistluse.

Ühe põhjuse, miks asjad kehvasti läksid sain juba võistluspäeva õhtul. Kuna neljapäeval enne starti võeti verepassi jaoks vereproov siis selle tulemusi vaadates sai asi selgemaks. Selleasemel, et paremaks minna läks minu punaste vereliblede hulk hoopis halvemaks. Põhjust ei oska kohe öelda. Ilmselgelt on siin seos mägedes tehtud ettevalmistusega. Tahtsin liiga palju ja keevitasin kuskil üle. Samas kui tahta Hawaii IM-il hästi võistelda siis tuleb riske võtta. Võtsin riske, aga tulemuse asemel sain peaegu tühjad pihud! Pihku jäi vaid kogemus, kuidas ennast paremini ettevalmistada ning õigel päeval õigeid asju teha.

Emotsioonid on liiga tugevad, et hakata siit mingisuguseid põhjapanevaid otsuseid tegema. Tulen rahulikult koju ja siis otsustan, mida edasi teen. Kindlasti tähendab Hawaiil ebaõnnestumine seda, et pean järgmisel hooajal rohkem võistlema. Hawaii 2013.a. starti saamine saab olema jälle tunduvalt raskem kui sellel hooajal.

Lõpetuseks soovin siiralt tänada oma perekonda, treenerit, sponsoreid, toetajaid, sõpru, kaasaelajaid ja fänne. Ironmaniks valmistumise teekonda ei võeta ette üksinda!

Tervitades,

Marko