Sisseelamine Hawaii Big Islandil on sujunud hästi. Kohe alustuseks installeeris meisse kodutunnet dopingukontroll, mis saabus esimese päeva hommikul kell 6. Huvitav oli selle juures, mitte see, et nii mind kui Dirki testiti vaid see, et nad lendasid Hawaiile Colorado Springsist, et meid testida. Normaalne raha kulutamine oleks ilmselt ette näinud selle, et oleks sõidetud päev varem Colorado Springsist Nederlandi ja siis tehtud dopingutest. Tundub, et selline peale reisipäeva kohe testimine ongi uueks tavaks saanud.
Hawaii on sellel aastal jahedam kui eelmine aasta. Rohkem on õhus ka vulkaanitolmu, mis esimestel päevadel tõi endaga kaasa korraliku peavalu. Õnneks läks peavalu üle ja kui olulisemad treeningud algasid olid ebamugavused taandunud. Sellel aastal elan võistluskeskusele tunduvalt lähemal kui 2011.a. Start on vaid 2km kaugusel ning see teeb logistika treeningutel palju kergemaks.
Kogu ettevalmistus on kujunenud normaalselt. Ei midagi väga head, aga kurta oleks ka patt. Korraks lõi peale pikka lendu siia kurgu valusaks, kuid sellepärast ei teinud ma järeleandmisi treeningutes. Peale seda kerget tagasilööki on enesetunne jäänud viisakaks.
Imelikul kombel suleti kohalik ujula eelmisel nädalal tervelt 7-meks päevaks. See tähendas seda, et kaks korda tuli ujuda jõusaali ujulas, mis oli üsna pisike ning ilma radadetta. Aga on treeningeesmärgid sai täidetud. Palju huvitavam on olnud aga võistlusrajal ujumine. Suur bassein, ehk siis ookean pakub alati mingisuguseid üllatusi ja seda ka nüüd. Ühel ujumisel nägin peale esimest 2min enda all haid. Kuigi ma pole varem erinevates ookeanides ujudes haisi kohanud sain ma kohe aru, mis elukaga tegemist on. Väga selle üle pead ei vaevanud ning hoidsin oma suu treeningu lõpuni kinni. Kui ma ei oleks hoidnud siis oleks ilmselt pool ujumisgrupist kiirelt maale tagasi läinud. Aga hai ise oli selline pisike poiss nii 1m-1.5m pikkune. Selline, mis võib hammustada, aga ilmselt mitte surmavalt. Pealegi oli peale meie veel vees palju triatleete ning valikut hai poisil/tüdrukul oli! Loomulikult ei tähenda see, et kui hai ujub ookeanis kohe seda, et ta peaks inimesi ründama hakkama.
Ilmselt on meie ajudesse tugevalt Holliwoodi toodang jäänud, et iga kord kui haist räägitakse tuleb slime ette film “Jaws”.
Peamised treeningupaigad siin Konal hakkavad järjest rohkem ja rohkem täituma triatleetidega. Alii dr, mis on mereäärne allee on muutunud maailma kõige paremas vormis olevate sportlaste paraadiks. Iga hetk näed kedagi jooksmas või rattaga sõitmas. Mõned juba täis võistlusvarustuses, teised poolpaljana jalas ainult Speedod.
Samuti hakkavad kohale jõudma trialonimaailma tegijamad firmad. Paljud on endale rentinud maja Alii dr ääres ning pakuvad otse oma sissesõiduteel tooteid tasuta. Et kui soovid jooksma minna siis oma jooki nagu ei peakski kaasa võtma sest iga paari km tagant saad raudselt midagi haarata. Lisaks, kui on soovi saad kindlasti kogu oma võistlusteks vajamineva energia pakutavatelt laudadelt. Tuleb ainult 15km jooksu teha ja iga kord kui peatuda geel ja bar kotti pista. Minul on oma kindel spordisöök tänu SIS-ile juba valmis pandud nii, et ei pea mööda Alii dr edasi tagasi jooksma.
Rattatoetaja Blue seadis minu ratta töökorda ja võistluseks valmis. Tundub, et ka muud asjad hakkavad joonele saama.
48h enne starti sooviksin tänada kõiki häid sponsoreid ja toetajaid, kes minuga sellel teekonnal koos on olnud. Kummardus!
Laupäeval näeme…..
Marko
Siia blogisse on jäänud jälle väike vahe, ei hakka neid xco ja maratone siia üles märkima, hoopis blogin ka natuke millestki uuest.
Nimelt on mul olnud võimalus sõita DH rattaga. Kui päris esimest korda varustuses rattale istusin mõtlesin, et kuidas sellise raske rattaga veel hüppeid hüpata, kuid nüüd juba natuke rohkem harjunud ja saan aru küll ;)
Neljal päeval olen kokku DH rattal olnud ja juba seljataga kaks võistluspäeva. Esimene oli linna downhill Coimbras, kus panid rajale ehitatud hüpped südame kiiremini põksuma. Mul õnneks treeningkaaslased olemas, kes aitasid valida sobiva kiiruse, et saaksin oma esimesed katsed hüpetes. Võistluse ajal juba suutsin natuke nautida rahva kaasaelamist, treeningutel oli pigem nii omas mullis, et ei pannud ümbrust tähelegi, adrenaliini küllaga.
Eile sõitsin teise võistluse, selleks oli Avalanche, kus siis sajad sõitjad hakkavad koos mäest alla kihutama. Sellest kõige eredamalt meeles suur tolmupilv, palju oli hetki, kus lihtsalt usaldasin oma mälu, et jah siin on rada, mis sest et silmad ei seletanud. Stardimadinast sain terve nahaga välja, veel hiljemgi õnnestus matsudest eemalhoida, nibin-nabinaid oli küllaga. Väga lahedad elamused neist DH sõitudest.
Hooaeg küll läbi, aga võite tuleb ikka:)
rohkem emotsioone maarismeier.blogspot.com
Tere ,
oli huvitav lugeda Rene muljeid Tartu linna maratonist, kuna minu jaoks oli see ka elu esimene jooksumaraton. Ma võtsin selle endale mõttesse enne MM-i ja esimene jooksutreening oli 18 sept. Sain kinnitust oma teadmisele, et jalgratta- ja jooksulihased on väga erinevad. Säärelihase valu hakkas taanduma alles enne maratoni. esimesel nädalal tegin vaid 3 tunni ajalist jooksutreeningut, sest muidu oleks lihasele veel rohkem haiget teinud.treeningplaani endale ei teinud, kuna sain aru , et tuleb lihaste seisu järgi treenida. teisel nädalal tuli 4 treeningut, siis aga lùhem 1.30 ja pikem 2 h, nädala lõpus tuli aga väike palavik, milllest sain õnneks ruttu lahti.Nàdal enne maratoni tegin 4 jooksupàeva, lûhem 30 min ja pikim 2.10. Kindlasti polnud see ideaalne ettevalmistus maratoniks, aga tegin seda oma enesetunde ja tahtmise järgi. Seega oli ettevalmistus ja kogu maratoni distants mulle naudingut pakkuv ja see ju oligi eesmärk! Enne võistlust mõned päevad mõtlesin, et äkki peak otsima endale jooksukaaslase laupäevaks, aga hiljem olin rahul et ei leidnud teda, sest hea oli oma tempo järgi joosta ja muusikat kuulata. Panin kohe esimesel 10 - l km-l tàhele, et kasutan jalgratturi oskusi, hûppan ûhes tuulest teise ja lôikan kurve, kus vôimalik, iseasi kas sellest ka kasu oli...Hilljem vaheaja aegasid vôrreldes nàgin , et jooksin ùpris ühtlaselt, enam-vàhem samad ajad tempomeistri Kaseoruga, kes pidi maratoni läbima 3:30. - ga.
Mul polnud ei ettekujutust enne starti ega ka vôistlusel mis ajaga ma jooksen. Ka pulsoka patarei ùtles pàev enne starti ûles, nii et jooksin suunurgad ùlespoole finisisse ilma igasugu vaimse pingeta.Minu ûllatuseks oli nii palju naisi , kes suutsid maratoni joosta ja lòpetada, ega seda ikka vàhese treenitusega ei läbi...au neile!!! siiski 1 eesmärk oli enne starti- kòndimata läbida ja sellega sain hakkama. Ka joogipunktides haarasin joogitopsi, mille pigistasin ûlevalt otsast piklikuks kokku ja ûritasin joostes end tankida, kogu 3 tunni ja 36 minuti ( selline oli minu lôpuaeg) jooksul läks mul 5 geeli, jôin iga joogipunkt.Krampe ei telkinud, aga jooksusamm läks väga lohisevaks Ujula tänava kandis. Samm sai jâlle värskust kui ûks naisterahvas mööda vuhises, nii suutsime veel Toomemáe kandis umbes kolmest naisest mööduda. Enne finisit 200 m tegin veel spurdi, ei tea kust see power veel tuli...naistest 8.-s, kokkuvòttes 111. koht. Minu ûllatuseks tuli ôige jala ja kogu keha valu alles peale finisit, môtlesin, et kuidas autosse saaks, trepist ûles ,pesema,kôik see oli niiiiiiii jube vaevarikas ja iga vale liigutus oleks kaasa toonud krambi. Maratoni telgi toidunautimine ei tulnud kône allagi, sest siis oleks pidanud mind sinna viidama ratastoolis, ka igasugu lihasvenitus oli välistatud 3 h párast finisit. Iiigutama sain hakata alles kl 6 ôhtul , eile kàisin veidi jalutamas ja tána môtlen juba váiksese jooksutreeningu peale....
MARATON ON LAHE ;)
Nonii, hooaja viimane sõit siis Prantsusmaal läbitud. Endalegi üllatuseks olid jalad üsna vägeva poweriga täidetud ning olin valmis tegema head sõitu. Paar päeva enne sõitu lubas päris ränka ilma, kuid õnneks nii hullusti ikka ei läinud. Hommikul ärgates oli ikka mõnus mandross peal, stardijoonel hoidsin end kohe ette, et vältida kukkumisi jne. Klubi DS ütles enne start mulle, et esimese 50km tuleb 2-3 30-40 mehelist crashi ja no lõpus suuri kukkumisi ei tule, lihtsalt kuskil kümne mehe kaupa.
Igatahes, väga „motiveeriv“ vestlus oli vahetult enne sõitu. Alguses oli pidulik start kuskil 10min, aga seda anti korraliku hooga ning kui läks õige start, siis pandi gaas kohe põhja ja hakkas literdamine pihta. Meil tiimi plaan oli minna kaasa suuremate atröövidega. See tähendas siis seda, et pidime silmad lahti hoidma. Mingil hetkel hakkas 4-5 liikmelisi punte grupist irduma. Vaatasin, et mitu sellist gruppi on juba ees ning oma tiimi mehi pole kuskil, siis otsustasin rünnata. Mõned poisid tulid kaasa, andsime korralikult gaasi, et saada eesolev punt kätte. Väga kang oli, tee oli vähe loodist väljas ka, ca 3% inisev väike tõusuke. Kannatasin selle ära ja siis panime nii nagu torust tuli, sest teadsime, et varsti algab küljeka lõik ning ehk tuleb pärast mingi väiksem grupp järgi. Vahe oli kogu aeg 35-55 sekundi vahel. Ees atröövis suutsid mõned vennad ennast veel pikali keerata, puhtalt oma lolluselt. Oli vasak kurv ja üks vend vaatas selja taha, et näha kui kaugel punt on, kuid seejärel läks vist lenks käest ära ja tõmbas mõned mehed pikali. Jätkasime 10kesi, kusjuures saime nüüd ennast paremini tööle kui enne 14 mehega.
Olime atröövis olnud umbes 60-70km, siis tuli tagant punt selga. Nagu ma arvasin oli see väike, ligikaudu 40-50 meest. Hoidsin end uuesti ette, sest mõned küljeka lõigud olid veel tulemata, kahjuks jäi meil grupp passima ja tagant tuli suurem seltskond uuesti järgi. Pidu oligi läbi. Õige minek läks ära ühel väikesel tõusukesel, ma arvan, et oleksin suutnud kaasa minna, kuid olin liialt taga ning punt oli pikk. Õnneks sai oma mees sisse ja seis oli üsna hea. Seejärel sain pundis jalga keerutada ning mõned meeskonnad, kellel mehi polnud hakkasid ees tööle.
Viimased 30km hakkas minu jaoks raskeks minema, polnud kindel, kas atrööv jääb ette ning aitasin oma tiimist ühe väleda jalaga mehe pundi ette, et oleks valmis lõpus hillide peal ründama. Endal oli nende väikeste küngaste peal raske, kuid nägin, et mina polnud ainuke. Vaikselt hakkasin tundma ka oma vanu sõpru – krampe. Viimase tõusu võtsin istukil, punt oli väga pikk, arvasin, et ti jõua enam ette. 4km enne lõppu olin juba päris hea possa peal ning tahtsin Jimmyt aidata, kuid ta kardab suuri pundikaid ning kadus mul kohe tagant ära. Mõtlesin, et panen siis ise finishit, kuulsin ka mõningaid crashe ja päris tõsine võitlus käis. Peale viimast kurvi, kuskil 600m enne lõppu olin veel väga soodsa possa peal, et panna finishit, kuid siis jäin aedade ja meeste vahele karpi ning minu võimalused luhtusid. Oleksin saanud korralikult finishit teha, siis vast mingi 20-25 koht oleks tulnud, aga oleksid ei maksa midagi. Mina jäin oma sõiduga rahule, tegin enda töö ära, veidi jääb finish kripeldama, aga mis seal ikka. Tiimikaaslane jäigi ette ja sai väga kõva 5da koha. Sõidust vele nii palju, et võitja keskmine kiirus oli 47,7km/h. Uus keskmise kiiruse rekord Paris-Toursi ajaloos, isegi proffidega võrreldes, ainult et profid tegi selle rekordi tund aega hiljem üle, saades keskmiseks kiiruseks 48,3km/h :) Tuul oli väga soodne. Selline allakas ja umbes 70km oli ka allaküljekat. Igati sobiv vunkimiseks.
Miku
)
Peale maanteesõidu MMi 23.septembril oli mu rattahooaeg läbi ja plaanisin valmistuda 1.Tartu Linnamaratoniks eesmärgiga läbida distants alla 3h. Pole varem 42,2km jooksnud järjest, aga samas 3h olen küll. Arvasin, et saan ülesandega ilusti hakkama kui saan 12p jooksul, mis maratonini jäi, käia jooksmas vähemalt 7 korral. Reaalsus oli see, et sain teha kolm trenni, kaks korda 30 min ja üks kord 1h. Peale igat jooksupäeva vajasin päeva, kord kahte, et taastuda trennist. Ma olen nii mugavaks muutunud, et ei käi ka lühikesi vahemaid jala, rääkimata siis jooksmisest. Jalad pole lihtsalt harjunud selle põrutusega ja lihased jooksid nii tükki, et treppides vallutamine tundus peale trenni raskeima asjana, õigemini ma pidin treppe vallutama:) Peale 1h jooksu arvasin juba, et 2p taastumist ja saan juba 2h korraga trennis ära joosta ja maratoniks oleksin sellega vajaliku põhja ladunud. Kahjuks jäin hoopis haigeks ja paremaks hakkas minema alles 2p enne maratoni. Saingi ükspäev joosta 15min ja järgmine päev 30 min ja olingi kolmandal päeval maratonil stardis. Tegelikult olin juba ette teatanud, et tervis endiselt kehv ja ei hakka starti minema, kuid hakkas ikka kripeldama ja käisin võtsin oma stardinumbri eile 18.45 välja ja seadsin tänaseks hommikuks 6.50 peale äratuskella. Olin kindel, et ei suuda selle treenituse ja just põetud haiguse tõttu distantsi läbida. Eriti põdesin jalakrampide pärast, haigeks jäädes oli see mu suurimaks probleemiks. Krambid nii kõndides kui ka öösel magades. Igaljuhul olin kell 9.00 stardis ja siis lõi adrenaliin ülesse , stardipauguga tekkis võistlusmoment ning ei suutnud ennast tagasi hoida- hüppasin Pirksaarele (tegi tempot raja 3h läbimiseks) sappa ja nii see päev alguse sai. Hommikul ärgates tegin kaks pähklivõi saia shokolaadi lisandiga ning pool tassi kohvi peale. Haigena kodus passides jooksis keha nagunii igast jama täis ja polnud vaja eriti tankida. Energiakriisi ei tekkinud ka maratoni ajal, kõigis toidupunktides, mis olid iga 5km tagant, haarasin jooki , soola, rosinaid ja banaani. Tõsi, kahes viimases punktis, km 35 ja km 40 peatusin pikemalt ja nautisin pakutavat, sest selleks ajaks oli minust saanud lonkav sant ja proovisin tuju tõsta toiduga:) Jooksust siis: alustasin kohe 3h tempomehe sabas, oli kuskil 12 näoline punt meid seal. Esimesed 5km oli tunne, et see ikka väga lihtne tempo, hiljem Õnne tänava kanti tõustes sain aru, et tempo ikka paras. Ülesmäge sai ikka aru, et temps paras selle distantsi jaoks. Esimesed 20km tulid lenneldes, 25 km peal mõtlesin veel endamisi, et 35 peal oleks paras tempot tõsta ja ehk saab ka 2h55 piir alistatud. Tegelikkus oli karmim. Peale 25km Ihaste vahel keriti tempot, tegelikult läks seal jälle natuke ülesmäge krussakattel ja auklikul teel, ka mõned kurvid- mõtled küll,et mis see siis ära pole, aga tegelikult hakkavad nad ikka rolli mängima. 30 peal kiskus hapuks, siis oli veel 3h grupis, kuhu olid mõned mehed alles jäänud. Sain ka 30km toidupunktist koos allesjäänud meestega koos läbi ja siis 1km hiljem alustasin tempo langetamisega, sest jalad tõmbas ühtäkki nii pakuks, et need ei tahtnud enam maast lahti tulla. Tempo rauges ja 3h unistus oli purunenud kilomeetriks 32. Seitse km enne lõppu olin sunnitud jätkama kõndides, jalad lihtsalt ei tõusnud enam, samas katkestada ka ei soovind ja kulgesin finishini. Viimasel kilomeetril suutsin veel kerge sörksammu sisse võtta ja naeratades üle finishijoone tulla- tegelikkuses karjusid mul jalad valust ja hetkel on treppide võtmine pea, et võimatu:) Samas olen rahul- ära tegin, mitte küll 3h ringia, aga see 3h26 näitab, et vähe parema ettevlmistuse juures on 3h alistamine nagu köömes ja luban ,et enam ma nii lahja plaaniga tuleviukus starti ei lähe. Nüüd kui stardin, siis lähen jooksen alla 2h50m , kui selleks võimeline pole, siis ei stardi üldse. Päev läheb lihtsalt liiga pikaks ja hiljem VIP telgis ei saagi piisavalt kaua pannkooke moosiga nautida:) Lisan siia juurde õhtulehest leitud Aldo Luudi pildi, kus ma veel lippan.
lisan siia ka oma vaheajad:
10km 21km 30km 42,2
| Mandri Rene |
Jõgeva |
0:41:57 |
1:29:28 |
2:07:07 |
3:26:34 |
M21 |
Minu kolmas haanja 100, järgmisel korral peaks rohelise taustaga stardinumbri saama ja kaugel see maailma üks ihaldusväärsema puhvgi on.. Igatahes, sel korral oli rada tänu ilmastikule pehmem ja porisem kui eelmine aasta ning ka ring vastupidises suunas. Sõidupäeavl oli ilm taaskord ilus(kes siis seda aastate tagust 0 kraadiga stardihommikut ei mäleta) ja Eesti sügise kohta päris arvestatava soojakraadiga. Esimesed 20+ km ei erinenud eelmistest kordadest ja nagu ka aasta eest, kaotasin kõik teised sõitjad ära esimese pikemal metsa lõigul, kus ka esimesed laskumised, tõusud ja vihmavee töödeldud singlid. Tore on küll, kui umbkaudu 20km läbimise järel rõõmsalt rajaäärest ergutatakse- läheb-läheb, lõpp on lähedal :)
Eelmistel aastatel on igakord sõidu lõpuosas energia(ja seetõttu ka jõud) otsa saanud ja siis tundub, et see lõpp ei tule vist kunagi.. Nüüd siis võtsin ajaviidet(sööki) kaasa hoopiski vähem aga sööma hakkasin veel varem ning see tehnoloogia töötas suurepäraselt lõpuni välja. Millal siis sööma hakata? Siis kui tundub, et praegu küll mitte- sõites alles algas. Omamata ülevaadet konkurentide edenemisest rajal, lasin kogu distantsi omas tempos ja poleks olnud üllatunud kui keegi mõnel siledamal või kruusasemal lõigul järgi või mööda tuhiseb. Sel aastal seda ei juhtnudki ning võistlus järgse info põhjal tean hoopis, et edumaa jälitajate ees kasvas tasapisi ja järjekindlalt. Vaatamata kõigele, oli kogu rada sõidetav(va mõned tõusud) ja huvitav, sest sellist lihtsalt kihutamist polnud(va esimene kruusalõik) ning kiire edasiliikumise eesmärgil tuli rohkem tähelepanu pöörata sõidujoone(ka jälje) valikule, olenemata kas tee oli loodist vähe või palju väljas. Hea, kui järgmine aasta ehitataks selle järve ääres lama puu ületamiseks sild, seekord pidi veel alt roomama. Mälu põhjal tundub, et see puu jõuab iga aastaga maale järjest lähemale.? Natuke märkimist nõudev on ka masside tapja(ilma naljata) massimõrvar, millest see aasta tuli üles ronida ja ilma köieta aga rattaga. Usutavasti kellegil seal sõit pooleli ei jäänud aga üks samm edasi kaks tagasi oli päris kindlasti tihti juhtuma. Sealt alla sõita pole küll mingi kunst- ülesminekuga võrreldes. Aja ja kilomeetrite lennates jõuabki kätte pöördepunkt, kus rada suundub eelmistest kordadest tuttavatele viimastele 22-23km'le. See Vällamägi ja selle ümbruse matkarajad on üks mainimisväärne koht ja ühtlasi ka kõige raskem takistus, mis veel teel finishisse ületada tuleb. Kui nüüd keskendumisvõime ja jõud pole peale seda mahajätnud siis edasine tuleb juba veidi kergemalt. Vastasel korral muidugi mitte.
Meeldiva teadaandena sai lõpetamise järgselt teada, et sõitsin üle eelmisel aastal tehtud rajarekordi. Ausalt öeldes, kilomeetrid lendsid kiiresti rataste alt läbi küll ning seesugustes tingimustes metsa vahel sõita on super, aga et see kõik nii kiirelt toimus, oli omajagu üllatus.
Pärast jahedaid ja vihmaseid suvelõpu ja sügise alguse ilmasid, on äärmiselt mõnus, mõne tunni pikkuse lennureisi järel, lühike vorm selga panna ning päikesepaistel sõitma minna.
http://www.martin-loo.com
Lühike, kiire, aktiivne sõit. Keskuse juurest minema pannes läks kohe sõiduks, peale stardijärgset kaht küngast ning mõnda kruusa kilomeetrit pöörasime pehmemale ja ebatasasemale pinnasele. Proovisin korduvalt minema saada aga konkurentide päevaplaaniga see kuidagi ei sobinud ning nad tõid mu punti tagasi. Võimalusi minema panna oli palju ja miks mitte proovida.
Tegelikult ju kaasvõistlejad ise jätavad "ukse lahti". Suvalise üheksakümne kraadise kurvi läbimise käigus paari ratta pikkuse(või enama) vahe saavutamine, moment tagasi mõnekümne cm kaugusel olnud sõitjaga, ei ole midagi erilist või rasket. Ja päris tõesti on väga suur vahe, mis asjad jooksu peale venitada ja täispumbata. Lisades siia veel jäiga esihargi(vintage?), mis mittesildal maastikul paraku hoopis võistleja edasiliikumise kiirust kärbib ning muidugi mõista ka rohkem väsitab ning kurnab- ja ongi valmis naljaks hübriid, mille asemel oleks võinud ju mnt või cx ratta valida ja siis võib olla hoopiski vastavatel võistlustel osaleda. Eks lõpuks teeb igaüks ise valiku, millega ja kuidas sõidab aga kui need paar rida kellegi mõtlema panid siis oli see juba kirjutamist väärt!
Natuke veel sõidust, esimesel kolmandikul otsustavalt plehku panna ei õnnestnud ja järgnenud osa distantsist kulges veidi kiirematel lõikudel ja teedel aga ka kerge üles-alla liikumine kuulus asja juurde ning gruppi selja taha jätta prooviti mitmel korral ka seal ning mõne "harrastaja"(treeningtundide poolest kindlasti mitte) arendatav kiirus kruusal on kergelt öeldes muljetavaldav. Kui lõpuni oli jäänud umbes 7-8 km ja rataste all parasjagu raputav heinamaa lõik, mis lõppes lauge laskumisega metsa vahele, otsustasin proovida ning sain minema enne üht lühikest porisemat kohta. Pärast lühikest kruusalõiku, olid viimased kilomeetrid kõrvemaa keskuse ümbruse suusaradadel, kus enam edumaad käest ei andnud.
Arusaamatutel põhjustel olid korraldajad iga suusaraja(vist) laskumise "ette" maasse löönud hoiatussildi: ohtlik laskumine. Kui seal kellegil tõesti nüüd midagi juhtus (kukkus vms) siis olen päris kindel, et ilma selle sildita oleks see olemata jäänud. Ausalt, need olid ilmselgelt liiast ja tekitasid rahulikuma kulgeja jaoks kindlasti rohkem kahju kui kasu.
http://www.martin-loo.com
)
2012 Hawaii Ironmani ettevalmistuse põhiosa sai tehtud Nederlandis. 8236 ft ehk 2510m merepinnas. Selles külas on peaaegu kõik olemas: mõned söögikohad, pagariäri, toidupood jne.
Trenne ma Nederlandis eriti ei teinud, kui siis ainult kergemad jooksuotsad, jooksuharjutuste kavad ning mõned nn combi jooksud. Esimesi kordi sellisel kõrgusel joosta oli küll karm. Võttis hinge kinni, aga siis harjus ja lõpus polnudki enam eriti raske.
Selle laagri kõige keerukam osa oli kindasti logistika. Iga päev sõitsin autoga alla Boulderisse, et ujuda, ratast sõita, joosta ning jõusaalis käia. Päeva lõpus jälle üles tagasi. Vähemalt 60km autosõitu ei ole meeldiv sellise treeningmahu juures, kuid vajalik. Kõige enam piinas see, et kui kord juba alla minna, siis enne üles ei tulnud kui kõik trennid tehtud olid. Trennide vahepeal polnud aga kuskil eriti olla. Kügelesin kohvikutes (uskumatu, et USA-s pakutakse ka head kohvi) või kuskil pargis tekil. Igal asjal on head ja vead. Esimestel päevadel oli kõrgusega ning ajavahega kohanemisel raskusi. Näiteks pidin igal öösel tõusma, et vett juua, sest pea valutas. Ühel õhtul avastasin ennast hambapasta asemel Voltareni hambaharjale määrimas. Seega, aju just kõige aktiivsemalt hõredas õhus ei funktsioneerinud. Mida aeg edasi, seda väiksemaks need ebakõlad enesetundes läksid ning laagri lõpuks olid asjad juba üsnagi joone peal. Treener tuletas aeg-ajalt meelde, et on kolm olulist asja, mida mägedes treenimisel tuleb jälgida: valgujook, vesi ja raud! Neid ei tohtnud kindlasti ära unustada.
Üks olulisem põhjus, miks ma just selle koha oma Hawaii ettevalmistuse tegemiseks valisin oli see, et mind kutsus eelmise aasta Hawaii Ironmani 4. koha mees, Lukseburgi rattaklubi Leopard-Trek liige, Dirk Bockel. Ta oli Nederlandis endale suurema elamise üürinud ning oli lahkelt nõus mulle ühe toa oma renditud majast üürile andma. Lisaks sellele, saime ka umbes 60% treeningplaanidest ühildada. Põhiliselt tulid koostreenimise tunnid rattalt ja ujumisest, sest jooksukavad on Dirkil natukene teistmoodi üles ehitatud, kui minul.
Eelmisel aastal tegin sama ettevalmistusosa (3 nädalat) merepinnal ning sain kokku 92.9h treeninguid. Seekord mägedes sain tehtud 92.8h. Treener Jüri Käen arvas küll, et merepinnal oleks ilmselt rohkem tunde teinud, kuid mägedes tuleb rahul olla ka sellega. Kogu laager tundus kuni viimase kahe päevani olevat nagu „walk in the park“ ja siis tuli haamer. Eelviimase päeva treeningkava nägi ette 50km ratast ja sellele kohe otsa 20km jooksu. Viimasel 5km ei tahtnud tempos alla anda, ning pulss tõusis natukene kõrgemaks, jalad läksid kangeks ja samm hakkas meenutama Ironmani viimase paari km jooksu. Kangus, pingutus ja tohutu ebamugavustunne. Aga asi sai tehtud ning kirsina päeva lõpuks ka 4km ujumine.
Kõige rohkem ajas mind ärevusse see, et mägedes tehtud treeningtulemusi ei saa üks-ühele võrrelda nendega, mida ma varem teinud olen. Seega kui siiani olen teinud teisel koormusnädalal nn „benchmark“ treeningu, kus jooksen 10*1km tugevalt 500m pausiga siis nüüd ei kannatanud aegade võrdlus merepinnaga kriitikat (vähemalt pluss 10sek 1km kohta). Kui palju peaks või siis võiks lisada ühele 1km joostes ei oska öelda, sest kogemused ju puuduvad. Sarnaseid eripärasid täheldasin rattasõidus. Pulss oli kõrgem, vatid madalamad ja siledal keskmine kiirus kõrgem. Jällegi tegi ärevaks see, et pikkade rattasõitude keskmised vatid ei olnud nii kõrged kui eelmisel aastal. Küll aga tegid rõõmu need treeningud, kus sain koos Dirkiga välja minna ja ennast täielikult „kasti“ sõita. Dirk on selgelt võimsam rattal ning minu jaoks oli tihti tegemist ellujäämistreeningutega. Ainult nendel juhtudel loomulikult kui ma suutsin Dirki sabast kinni hoida. Päevadel, kui Dirk oli sõiduvees, vaatasin ma tema tagatulesid ikka väga kaugelt. Ühel juhul isegi kaotasin 20min pingutuse teises pooles mehe nii silmist, et ei pannud tähele, kui ta ühele kõrvalteele keeras. Aga enda kohta tegin korralikud esitused. Mine ja võta siis kinni, mis sellest 13. Oktoobril võistlusrajale jõuab.
Ega ma ennem ei saanud aru, kui kehva (loe väsinud) ma välja näen, kui mu abikaasa Kai mulle külla jõudis. Tegime esimesed pildid Colorado looduses ning neid vaadates tekkis kõhe tunne. Kes on see silmad aukus tüüp nendel piltidel? Kogu selle treeningtsükli oleksin saanud ilmselt ka ise tehtud, kuid abikaasa liitumine treeninguga kõige raskemas faasis andis mõnusalt postiivse lisaenergia.
Olen juba 33 aastat vana, ning mu kallis ema vihjab sellele vanusele pidevalt. Ühelt poolt on ema nagu ema ikka, tahab oma lapsele parimat, kuid teiselt poolt on vihje selge: oleks aeg juba midagi suurt korda saata! Kõik see, kui suur ootuste koorem mu õlgadel istub (peamiselt siiski iseenda ootused) paneb mind igast treeningpäevast maksimaalset võtma. Õhtul voodis lebades käin veel mõtetes üle treeningpäeva ja küsin endalt, kas tegin kõik endast oleneva, et see päev oleks 100% tehtud. Siinkohal ei tähenda endast kõige andmine alati seda, et köhisin jooksu lõpus verd või kukkusin rattalt nii maha, sest enam vändata ei jõudnud. Muidugi oli ka neid juhte, kui ma rattatreeningu lõpus ringide asemel ruute väntasin. 100% tähendab ka toitumist, taastumist jm otsuseid, mis sportlast igapäevaselt kimbutavad. Meie õnneks leidsime Boulderist väga hea massööri ning Dirk omab paari Normatec recovery boot-e. Lisaks jäävannid jalgadele ning soojad mullivannid ujulas. Tänu nende kombineerimisele suutsin oma lihased töökorras hoida.
Kui eelmises postituses kasutatud näitlikustamist kasutada, siis maja sai korralik ehitatud, nüüd on vaja veel siseviimistlus teha, et 13. Oktoobril saaks pidu pidada!
Tervitades,
Marko
|
)
)
)
)
)
)
