Eesti U23 koondis naases kolmenädalaselt võistlusreisilt, mille jooksul tehti 11 starti ja kokku sai võistelda 13 ratturit. 3-6.04.2015 Le Triptyque des Monts et Chatea...
Sõit oli 129km, 8ringi ja ringil kaks tõusu. Viimane tõus oli siis kuulus Caubergi tõus, mis oli 2km enne lõppu.
Kohe stardist oli probleem. Magnet käis vastu rattaraami ja see tegi päris kõvat häält, jäin teine ringi alguses siis kohe seisma, sikutasin selle magneti allapoole, nii et see vastu raami ei käiks ja sõitsin punti järgi. Nii kui järgi jõudsin läks 3km mööda, kui pandi mu ees maoli ja jälle jäin pundist korraks maha, õnneks sain kiirelt järgi.
Ülejäänud sõit üritasin sõita kogu aeg pundi ees ja võimalikult palju ökonoomitada, et olla lõpus võimalikult värske. Õnneks suutsin ennast taltsutada ja mitte oma nina väga ette toppida ja viimasele ringile läksin peale hea tundega ja pundi ees. Viimase ringi keskel sain suht heale possale, kuskil 8-10 possa peal. Siis oli see esimene laugem tõus ära, peale seda veel ilusti ees, kui järsku natuke pressiti peale, hakkasin paremalt poolt ettepoole minema, tee läks natuke kitsamaks ja tabasin pedaaliga midagi, ei teagi kindlalt mida, arvan et raudaia jalga. Ja pedaal läks katki, ning edasi normaalselt enam sõita ei saanud (see oli siis 6km enne lõppu). Üks jalg oli ilusti pedaali sees ja teine jalg toetus kuidagi teisele pedaalile. Tol hetkel oleks vist ketsiga ka parem sõita olnud. Igatahes pusisin viimase tõusu alla ära enamvähem pundi ees ja siis terve tõusu pidin istukil kuidagi panema. Mõned korrad libises jalg veel pedaalilt ära kah. Tõusu üleval olin seal kuskil ketis, 50’ndal possal. Paar korda libises see jalg veel pedaalilt ära ja esimese pundi sabaga tuli vahe sisse, õnneks sain 500m enne lõppu pundi kätte, mis oli üle tee laiali. Aga mingit spurti polnud ühe jalaga võimalik teha ja pusisin ennast lõpuks 38. koha peale.
Tunne sõidu ajal oli hea ja oli võimalus ilusa tulemuse tegemiseks, aga kahjuks oli eestlaste õuel ebaõnn täna, sest ka Akslil juhtus 5km enne lõppu äpardus, kui tal esijooksust sõideti kodarad välja. Kahju, et vorm jäi realiseerimata, aga nagu mulle öeldi, siis selline see tehnikasport on.
Sel korral pidasin oma väljavaateid võidu osas kaasarääkimiseks suuremaks kui varasematel aastatel. Raja osas mingit muutust ei olnud ehk siis- sama nagu alati see 89km on olnud. Kruusa autobahn'id olid pidulikult siledaks lükatud ja vb ka teerulliga ülekäidud ning kivisid olid ka kuidagi ainult tee serva jäänud. Kuid need vähesed metsa-alused lõigud olid märjad ja parajalt porised, need tundusid ka parimad kohad millegi üritamiseks. Küllalt lihtsalt ja korduvalt õnnestus saavutada neil rajalõikudel väike edumaa pundi ees aga need meetrid ja sekundit võeti kiirelt tagasi. Kuna Püta pani eest minema juba rolleriraja tõusul ning tõsist ja otsustavat reaktsiooni sllele ei järgnenudki siis enamus distantsist toimuski lihtsalt tiksumine.
Kiirelt sai selgeks, et ega midagi ei muutu ka ning niimoodi lastakse kuni viimaste meetriteni. Seda vaatamata, et sel korral oli grupp koguni 25+ sõitjat ning väikese koostöö mõjul polnuks liidri kinnipüüdmine eriline pingutus. Proovisin ise korduvalt pundist minema panna ja oli veel paar sõitjat, kes seda tegid aga väikest punti, mis võinuks ehk midagi muuta, ei tekkinud. Üldiselt püüti kõik need üritajad päris kiiresti kinni ja siis tempo taas langes. Enne Puka vahefinishit oli üks pikem porine lõik, seejärel veidi kruusa ning siis veel korra metsa enne kui jälle kruusale ning üle vahefinishi joone. Sellel esimesel tehnilisemal lõigul otsustavalt pundist minema paningi, järgmisel kruusalõigul tulid tagant järgi Oras ja Deho. Sellel tehnilisemal ja järgneval metsalõigul õnnestus pea 3-minutiline liidri edu vähenda minuti kanti ja tundus päris reaalne, et kolmekesi koos töötades suudame Püta ehk veel kinnigi püüüda. Varsti hakkas seis aga hoopiski hapuks kiskuma- taas, sest kruusal sõites hakkas vahe hoopis suurenema. 12-13km enne lõppu ei suutnud mina enam samas tempos edasi liikuda ja jäin maha. Õnneks oli selleks ajaks edumaa grupi ees piisavalt suur, et tulin üksi lõpuni ära ja see tähendas neljandana üle joone.
15.-16. september toimus Belgias kahe päevane tuur, millel oli kolm etappi. Sõitsin koondise all ja võidusõit oli ettevalmistus maailmameistrivõistlusteks. Esimene etapp oli sama, mis eelmine aastagi. 98km, 20’dal km hakkasid 1km põksud, neid oli mingi 5,6 ja siis viimased 40km linnaringidel. Kohe sõidu alguses sain pundi ette ja üritasin seal püsida, korra vajusin pundi keskele ja seda muidugi täpselt enne seda, kui tee kitsaks läks ja esimene tõus tuli. Seda mindi suht rahulikult, tahtsin ette poole pressida, aga sellega tegin endale karuteene, kuna sõitsin teelt välja ja teele tagasi tulles ei saanud jalga enam pedaali sisse, kuna kalle oli päris järsk. Lõpuks sain selle jala sisse ja sõitsin pundi ette järgi. Umbes 33km oli tõus, mille lõpus 400m oli munakas ja viimane osa sellest väga järsk, kuni 22%. Olin ilusti pundi ees ja powerit oli ning ületasin tõusu pundi esimestega ja peale seda üritasin gaasi anda, et eest saada mingi pundiga. Lõpuks läks aga minek peale seda, kui ma just tõmmanud olin ja saba peale ei jõudnud hüpata neile, kes läksid. Õnneks aga linnaringidel punt lasi suure hooga ja mingi aeg püüti jooksikud kinni ja asi lõppes pundifinišiga. Üritasin ka ise võidule kaasa rääkida, aga see väga ei õnnestunud, sest mul polnud kedagi abis ja üksi tegin seal valesi otsuseid. 500m enne lõppu vaatasin, et ma olen väga taga esimestest ja siis lõpuni maxiga ei pannud, olin 24.
Järgmine päev oli kavas hommikul 6km eraldit ja päeval 105km grupisõitu. Hommikuse eraldi sõitsime koondise poistega tavarataste ja ilma ketasteta. Kiiver ja kombe oli ainult. Seega eraldis midagi head loota polnud. Soojenduse tegin hea ja sõidu ajal tunne oli ka hea. Kohaks mul 40 ja kaotust 27seki, mis tegelikult päris hea isegi, kuna mingi 130 venda oli joonel ja enamustel täis eraldi varustus.
Päeval oli siis grupisõit, mis toimus linnaringidel. Kitsad tänavad, palju kurve ja ringi sees ka üks lühike tõus (u. 300m). Ringe pidime sõitma 8 korda. Kohe esimesel ringil olin pundi ees aktiivne, olin mäekas ka kohe teine, peale seda mäekat mingi aeg saime väikse pundiga eest ära (u. 10 venda), selle pundiga me olime siis oma 70km eest ära, selle aja jooksul suutsin võita paar mäekat ja kogemata ka paar vahekat (ei teadnud et vahekaid üldse on sõidul :D ). Asja tõmbas 30km enne lõppu kinni Austraalia koondis. Edasi üritasin istuda pundi ees otsas ja mõtlesin juba vaikselt finišile. Lõpus saingi päris heale possale ja vaatasin et siit võib midagi juba tulla, aga ikkagi suutsin jääda kuidagi niimoodi, et 600-700m enne lõppu oleval kitsal ringteel vajusin taha poole, kuna äärtest pressiti peale. Peale ringteed spurtisin täiega nii ette kui sain ja viimased 200m panin juba istukil täiega kerides, max kiirus tuli muideks 66km/h seal finišis. Etapil olin siis kuues. Kehvasti oli jälle see, et eestlastest kedagi rohkem esimeses pundis viimasel ringil ei olnud.
Kokkuvõttes olin siis 40 vist, kaotust seesama 27seki. Ja mäekate arvestuses olin viies tuuril.
Tunne tuuri ajal oli hea ning järgmine start on pühapäeval, kui on toimumas MM.
Sain nüüd oma hetkeseisust natuke parema ülevaate enne MMi, nimelt tegin kaasa kahel ühepäevasõidul Prantsusmaal ja Belgias.
Nagu arvasingi, siis tippvormist on asi kaugel, aga õnneks on minek täpselt selline, et nädalaga võib veel seisu korralikult parandada ja vast MMks saan ikka mingid jalad alla, eks näis. La Sommel olin igaljuhul stardis suht kinni ja sain ennast liikuma 20km kanti, selleks ajaks oli sõit juba tehtud. Kohe esimestel kilomeetritel lasti 13 meest minema ja neid kätte enam ei saadud. Oli palju küljetuule kohti ning püsisin ka ise pidevalt pundi peas töötegijate hulgas, et hoiduda ketisupis virelemisest ja eesmärgiga esimesi püüda, aga meeskonnakaaslased appi ei tulnud ning Europcar, kes mineku maha magas, murdus ka peale 100km jälitustööd ning grupp jäi täiesti seisma.Tolle hetkeni oli vahe püsinud 40s ja 1m30s vahel vahelduva eduga. Peale seisma jäämist lasti vahe 10min peale ja alles 50km enne finishit hakati jälle tõsisemalt paugutama ning finishis kaotasime 6min jooksikutele.Meil grupis jäi ainult 39 meest alles ja sõidu lõpetaski ainult 52 ratturit. Küljetuul tegi omad korrektiivid.
Järgmine päev oli mul GP Impanisel päris kõva kang jalas eelmise päeva sõidust, olin väga kehvalt ära taastunud, see näitab ka tegelikult mu hetke kesist vormi. Imesin ikka ilusti rasked kohad ära ja lõpus oli viimased 30km sile ja lihtsam jälle, 1km sildi all olin Greipeli tagajooksus pundi ees, aga kuna ka Wilkinson oli mul kohe ees tuule käes, siis hõikasin talle, et ta nats pidurdaks ja kinkisin positsiooni talle ära, sest ta on teinekord võimeline üllatama lõpuspurdiga. Kahjuks oli seekord tal jalg ikka pehme ja jäi kuuendaks, ise muidugi tänu Greipeli tagarattast ära tulemisele kaotasin veelgi enam kohti ja istusin ilusti karbis kuni finishijooneni välja, polnud sealt kuhugi väga liikuda ja mingeid kamikaze liigutusi possa parandamiseks tegema ei hakanud. Finishijoonel suutis meeskonnakaaslane Twaites mu ära karistada, eelmine päev tegin ma ise just vastupidist ja lükkasin ratta finishijoonel noorest britist mööda:) Hea tiimisisene üksteise nöökimine:)
Nüüd olen siis Belgias Gerdil külas ja enne MMile minekut stardin veel kolmapäeval ühel 1.kati sõidul. Plaanis homme veel teha ülipikk trenn, et kolmap olen nähtavasti veel tühi, aga peale seda peaks kolme päevaga korrektsesse minekusse taastuma, loodetavasti.
Siin all ka video GP Impanise finishist, kus mu kirjeldatu ilusti näha:
Varem olin alati imestunud, kui mõned mehed, naised valmistusid maantesõidu MMks osaledes kodustel maastikurattavõistlustel. Ei saanud aru, miks on vaja võtta neid liigseid riske ja kunagi ju ei tea kui midagi kogemata juhtub ja kukud ning murrad mõne luu või saad tõsisemalt haiget. Nüüd igaljuhul olin ise se mees, kes maastikurattal tegi koguni kolm treeningut viimaste päevade jooksul.
Alustuseks muidugi pühkisin oma pillil tolmu maha ja sõitsin reedel ratta sisse, et mingi tunnetus tekiks. Laupäev olingi Samsung Estonian Cupmstardijoonel Elvas. Rada oli küll tehnilise poole pealt kerge, aga minu jaoks täitsa jagus neid mudaseid kohti ja singleid, kus maastikumaratonide kalad mu hätta jätsid. Kruusakatel olin muidugi omas elemendis ja seal lausa nautisin, ei pidanud isegi ennast oluliselt vahutama ajama. Fnishis olin 8 kohaga, Schumani karistasin viimastel meetritel ära, mees pääses tehnilistel lõikudel minema ja viimasel siledal ümber järve sain ta kätte, elu parim maastikumaratoni koht. Nagu Kanks mulle suvel ütles ühes trennis:"sa ka veel vanas eas arenema hakanud.":)
Elvast tagasi koju tulin rattaga, taeva luugid avanesid korralikult ja tekkis vajadus snorgeldamisvarustuse järele.
Pühapäeval olin Rattamaratoni avatud raja sõidul kohal.Tuli pikk päev ,sest starti sõitsin rattaga ja koju tagasi ka. Raja sõitsin korralikus tempos läbi, kuigi üks tugev inimene oli minust veelgi kiirem.Palu punktis jäin seisma, et juua võtta ja pudeleid täita, siis vunkis üks uuno särgis vend sellise lauluga mööda, et ennem ma teda ei näinud kui finishis.
Mis mulle muidugi selle maastikusõidu juures ei meeldi on see, et mudaaukudes vaja rattalt ronida ja jala lipata veits. No see ei ole päris minu repertuaar.
Eile õhtul sain teada , et Rattamaratonile ma vist ikkagi ei jõua, sest meeskond pani viimasel minutil ühe sõidu programmi juurde ja tagasireis sealt tundub võimatuna, et stardiks kohal olla.
Hooja viimased sõidud mul siis järgnevad:'
14.09 La Somme 1.1
15.09 GP Impanis 1.1
19.09 Houtland 1.1
23.09 MM Valkenbourgis
Peale seda hakkan Tartu Linna Maratoniks valmistuma. 12 päevaga vaja jooksuvormi saada, et need 42,2 km ära ei tapaks, vaja ju veel Golfitriatlonile ja Tour de Venusele jõuda parimas vormis ;)
Ühe ehk olulise asjana võiks ära mainida, et sõidan ka järgmised kaks aastat Hard Rock Merida tiimis.
Selleaastase xco mm’i rada oli kiire ning koosnes kahest pikast ja laugest tõusust. Sõites ei tundunud üldsegi, et ühe ringi peale 180 tõusumeetrit kokku tuleb. Nädala eest Albstadtis toimunud sõidul oli 190 tõusmeetrit ringi kohta ja see oli hoopis midagi muud. Nii oli igatahes rajainfos kirjas. Seekord distantsiks: start loop pluss kaheksa ringi(kõik kokku pea 40km).
Võistlusnumbriks 33 ja see tähendas startimist küllaltki stardijoone lähedalt ning esiotsast alustades, sujusid asjad ootuspäraselt rahulikumalt, kui keskelt või veel kaugemalt tulema hakates. Seda sel korral hetkeni kuniks asfaldilt eemaldumise järgselt kolm kõrvuti võidutrügijat lenksud kokkusidusid ja peaagu kogu „tee“ laiuselt maas vedelesid. Mõni hetk hiljem uuesti hoo üles saades tuli nina vastu stemmi pundi saba püüda. Esimese ringi jooksul õnnestus tagasijõuda kolmekümnenda koha kanti ning paari järgmise ringiga veel mõned edukad möödumismanöövrid teha. Väga kiirelt tekkisid paari liikmelised pundid ja kellegile järgijõudmine oli raske, kuigi ajavahed sõitjate vahel olid väikesed. Tehnilise poole pealt ei olnud rada keeruline, aga pärast tugevat vihma kolmapäeval ning sellele järgnenud neljapäeva hommikusi treeninguid oli reedeseks ametlikuks treeninguajaks enamus rajal olnud juurikatel koor maha sõidetud ning savine pinnas metsas ei kuivanud ära ka laupäeva lõunaks.
Neljandal ringil, kahe puu vahel maapinnal olevate kooreta hiigeljuurikate ületamise käigus natukene ise puterdades, tuli kuidagi moodi kett maha ning hoo raugedes pidin hetkeks seisma jääda, et probleem kiirelt lahendada ja edasi sõita. Suur hunnik minuteid möödus ja jõudsin järgi sõitjatele, kellega koos olin enne seda väikest tehnilist probleemi ja reaalselt püütavad tundusid mitteüldse kaugel ees sõitnud tsehh ja kanadalane. Viimasele ringile minnes vähenes nende mõlemaga järjekindlalt ja uskusin, et suudan vähemalt ühest neist teise tõusu jooksul mööduda ja parimal juhul enne neid staadionile(viimased paarsada meetrit pikk staadioni ring enne finishit) laskuda aga päris tagarattasse neile kummagile ei jõudnud ning staadioniringile saabudes olid meie kolme kohad selged ilma lõpuspurdita. Igatahes sõitsin tsehhiga täpselt võrdse ringi aja(12:30).
Pühapäeval toimus esimest korda xce mm, mille põhisõite kandis üle ka red bull tv. Kel vaatamata jäi siis tasub seda kindlasti teha, sest sõidud olid põnevad. Järelvaadatav on muidugi ka laupäevased xco eliit klassi sõidud.
Esimene etapp oli üsna vahva. Alguses ei osanduki midagi oodata, ei olnud päris hästi kursis, mis leveliga tuur on. Igatahes oli päris pikk pidulik start ja oli võimalus ka lasta viimane põis, enne pikka sõitu. Üks koordinaatorist leedukas suutis ennast pidulikul külili keerata ning pärast sõidu ajal tegi mingi MacGyver’liku lükke ja tõmbas Rigo esimeselt possalt pikali. Ei saanudki aru, mida see tüüp mõtles. Ilmselt ei mõtlenudki. Kuulsin siis, et Rigo pikali maas, samalajal panin tähele Laasi kuskil kraavis, sõidusuunaga Tallinnapoole tagasi. Pärast ikka poisu otsustas grupiga ühineda. Aga sõit siis päris kiire ja punt oli küll üsna väike aga kui see pikaks tõmmata, siis tundus väga pikk olevat. Eriti kui kõik vennad ühekaupa olid. Päris kena sõda oli alguses ning olime ise ka aktsioonis. Lõpuks oli meestel kopp ees ja kaks venda lasti minema. Siis pandi cruise mode peale pundis, kes sõi lobi, keda kutsus loodus jne. Kui kätte saadi, siis hakkas alles toimuma. Peaaegu oleksin õige lükke maha maganud, sain viimasena järgi. Üksi pidin panema, et eesolev punt kätte saada. Olime mingi 7kesi ja ees oli samuti kuskil 9ne punt. Ai, kus me nägime kurja vaeva, et sinna järgi saada. Mega raske oli ikka, pidin paar vahetust vahele jätma, sest muidu oleks päris kaputt olnud. Viljandi piiril jooksid pundid kokku ja rootsi kunn oli selleks ajaks juba pagema pannud. Siis läks meie punt ka kuidagi katki, jäin esimesse poolde ning läksime Kõrgemägi suure hurraaga võtma, ei hakkand seal midagi noolima, sest rootslane oli eest ära ja mõtlesin, mis ma ikka panen. Proovsin tõusu otsas lükata kohe Bagdonasele otsa, päris raske oli, aga nägin tema nagu ning tal oli samuti raske, sain minema ja rootslane polnud ka kaugel. Üsna peagi liitus minuga Ukrainlane, kellele ma kohe kümpi ei saanud, inisesin siis mingi 2km 5meetrise vahega. Peagi tõmbasid leedukad meile järgi ja siis hakati uuesti literdama. Muidu tundsin end hästi, aga viimane ring Kõrgemäel olid krambid ja alla järve ääres tehti veidi küljekat ning ei saand enam rea peale.
Lõpetasin 1.10 võitjast hiljem aga olin päris rahul. Vähemalt üritasin kõrget kohta noolida. Kõige ebameeldivam seik oli siis kui leedukad toidualas tegid küljetuult, okei, ma tean, et see on kirjutamata reegel, aga no kurat, mida nad ikka tegid. Haigelt närvis olin nende peale. Väidetavalt oli keegi enne neile samamoodi teinud. Seda ei oska kommenteerida. Teine etapp oli päris õude, väike kang oli eelmisest. Sõda kestis 100km siis nägin, et grupp saab minema, süstisin siis veel üksi järgi sinna. Kui eest ära sain siis oli esimene plaan mäekani ees ära kesta.
Teadsin, et vanal EM-i rajal liigub punt väga kiiresti ning meil 5kesi ikka väga raske seda vahet seal hoida. Venelane aga ei mõistnud seda ja tahtis juba siis, kui vahe oli 45sekki, asju paika panna. Mäeka sain kätte päris kindlalt, nii kiiresti ma pole vist kunagi Pühaka tõusust ülesse tulnud. Veidi peale seda pani Russ litri ja norrakaga said koos minema. Üks norrakas üritas veel sinna üksi järgi minna, aga tegime Jõessaarega vennalikult tööd ning kui ta kätte saime, siis ladusin uue litri otsa. Mind saadi kätte eelviimase ringi alguses, minu tööpäev oli läbi. Korra tahtsin Steni aitama minna, aga nägin, et ta on possal ja polnud hullu. Ega mingit etilist powerit jalas ka polnud. Finishis olin pundis.
Kolmas päev oli ebameeldiv, esiteks sellepärast, et start oli hilja ja pidime hommikul autoga sõitma täitsa arvestava vahemaa. Pärast sõitu samuti sõitsime päris kaua autoga ja hotelli jõudsime alles kelle 21 ajal. Aga sõidust nii palju, et oli tugev tuul, enamasti siuke vastakas. Joonel olin mägedekunni särgis, tegelikult kuulus see liidrile, kuna ta kahte särki korraga kanda ei saa, siis mina olin listis järgmine kunde. Tänane plaan oli saada mäekast punne ning särk täieõiguslikult endale saada. Alguses said 2 meest minema, kes noppisid ka mäeka punnid eest aga üks punkt oli veel soolas. Pundis oli algul selline loksumine ning ega keegi ennast pundi ees tappa ka ei tahtnud, sest ilm oli üpris keeruline. Oli ka üks küljekalõik, kus hollandlased päris usinalt tegutsesid ning isegi tükeldasid seda punti veidi, aga pärast jooksis kõik kokku. Enne mäekat proovis Matt mind aidata aga ta oli päris käginas see etapp. Mäekas aitas mind Laasu, kes ohverdas ennast korralikult. Sain selle ühe punkti kätte ja olin nüüd mägedekunni arvestuses liider. Panime plaani paika, et Laasu paneb täna finishit ja ma aitan teda. 20km enne joont siis üritasin teda possal hoida ja enne ringrajale minekut vedasin ta Pütale taha, ütlesin, et passiks seal.
Kõik sujus, ning endal oli päris kang juba, jäin pundi lõppu. Ringrajal aga tegime suure ringi asemel väikse ringi ning mul õnnetus kuidagi saada suhteliselt ette tagasi. Nägin Laasut ning läksin tema taha, et esimesel võimalusel tema ette minna ning ta siis lahti vedada. Olin juba taastund enda lüketest, suurest aitas selle kaasa ka imerohi Shleha. Aga 1km enne lõppu kui olin Maarjamaa parima trekimehe taga nägin ees, kuidas Bagdonas laiutas seal käsi, siis kuulsin pidurdamist ning Laas pani sümboolse crashi. Ise suutsin hoiduda sellest ning minu ette tekkis nn vaba koridor, siis sain päris ette ja pidin ise finishit panema. Jäin 8daks, kuid oma tippkiirust ei saanud kätte, joon tuli enne vastu. Kui oleksin saanud Laasi ette vedada veel, ma arvan, et oleksime kaasa rääkinud etapivõidu nimel.
Neljas etapp oli ikka päris suure kiirusega, esimese 1h keskmine kiirus oli vist 52,5km/h ning vahepeal oli see isegi 60km/h olnud. Oli selline allaküljekas. Esimese ohtliku minekuga sai Puntso ilusti kaasa. Siis kui kätte saadi ja uuesti küljekat tehti, suutsin end päris kõvasse punti sokutada, kus oli viis leedukat, Püta, Manner, Liepins, 2 ukrainlast ning veel üks Endura mees. Oi, kus ma seal ikka inisesin, alguses ei tahtnud vahetust vahele ka jätta, väga väga valus oli ikka. Veidi aja pärast tuli väike punt järgi, aga siis ka kohe suur punt. Panin ennast päris heale possale pundis ja tehti uuesti küljekat, jõudu enam polnud, vajusin ja vajusin lihtsalt. Jõudu polnud, panin enne ees olles ikka rängalt üle ja midagi polnud teha. Rippusin seal pundi lõppus veidi aega, aga siis käis kröks läbi ja vahe hakkas suurenema. Ootasin tagant pundi järgi, tegime tööd, tuli veel mehi tagant järgi ning meil oli päris suur punt juba, Mehed ei mahtund teele ära, olin jäänud pundi lõppu ja seal pandi ka gaasi. Jäin ka sealt maha, tundsin ennast haleda ketsin, olin omadega nii sus ikkagi. Langesin grupettosse ning sõitsime lõpuni, pidin lootma, et mäekas saavad punkte täiesti uued mehed, et saaksin homme ka särgis joonele minna. Nii ka õnneks läks.
Viimane etapp, ränk mandross, tahtsin väga seda särki saada, aga lähimadd jälitajad olid 1punkti kaugusel. Kõik sõltus viimasest mäekast, mul oli 11 konkurenti, kes seda ihaldasid. Stardijoonel oli vast pulss 140 ja juba esimeses kurvis 180, raske polnud, aga mandross oli mega. Õnneks sain mäeka kätte. Suured tänud oma tiimile, kes nägid vaeva ja aitasid mind, et see särk ikka Viikingile tuua. Saades mäeka võidu kätte oli räma pingelangus, vähemalt midagi sai saavutatud tuuril. Etapil tegid tempot leedukad ja Endura mehed. Kaks venda olid peaaegu terve sõit eest ära. Jõudes Vilniusesse, seal oli ikka ränk rahvas ja päris kangid lõpuringid. Jalg oli ka kõige kehvem sellel tuuril, sileda peal oli okei, aga nii kui väike põntsakas oli siis tundsin, et jalg on selline väsinud ja toores. Plaan oli kenasti lõpuni saada, aga kuidagi viimane ring tagasipöördes sattusin pundi ette ja siis mõtlesin, et proovin tulemust ka teha. Kuigi tunne oli kets. 2km enne finishit sattusin pundi teiseks meheks, liiga ette sattusin ja sain seal kangi ära. Tulin pundi taga üle joone ja võisin olla uhke, et sain mägedekunni särgi. Kokkuvõttes siis niipalju, et päris normaalne tuur oli.
Tiimile oli ka edukas tuur, kuigi arvestades Läti etappi oleks see võinud veel paremini minna. Kannatab nende continental tiimidega sõita küll. Ebameeldivad sellid olid leedukad, muidu kogemustega mehed, aga tundusid kuidagi kordikad pundis. Bagdonas on ikka juba päris kõva tasemega vend, aga no siuksel sõidul ikka paneb vahepeal riski ning vehib seal kätega. Ju siis oli vaja end kuidagi kehtestada.
Miku
Üldse esmakordselt Saksamaa Bundesliga sarja stardis ja täitsa edukalt. Päris võistluspaika saabusin alles võistluspäeva hommikul ja jätkuvalt vihma sadas. Kogu eelnenud nädala oli ka rohkem kui piisavalt sadanud ja nähes sel ajal võistelnud nooremaid rattureid, otsustasin ringi proovima mitteminna. Jättes tutvumise esimese ringi peale, teades et see läbitakse alati veidi aeglasemalt(tehnilisemad lõigud) kuna sõitjad on veel küllalt koos- mis ongi selle põhjustaja. Samuti vähendati algselt 6 ringilist võistlust kahe ringi võrra, kuigi rajaolud polnud tegelikult väga hullud- kogu ring sõidetav ja samuti ringiajad ei veninud liiga pikaks. Nelja ringlise võistluse võitja(Lukas Flückiger) aeg napilt üle tunni. All olnud Maxxis Ikon'id sai vahetatud pikamlt mõtlemata nendesse oludesse palju paremini sobivate Maxxis Beaver'ite vastu.
Moskva kogemuse põhjal juba teadsin, et need on super kummid poris. Stardist jäin korraks sõitjate vahele karpi(paiknesin täiesti keskel algul) ning korraks tuli ka pidurilinke puudutada, aga üsna kiirelt läks rada laiaks ning pressisin end vähe ettepoole. Umbes kilomeetri pärast olime esimesel tõusul- parajalt järsk aga kaetud mingisuguse kruusaga vms ning seetõttu hea pidamisega ja sõidetav aga ratta "imes mõnusalt maasse kinni". Esimesel ringil ronisime mööda seda päris pikalt üles ning välja jäi esimene laskumine(seda sain järgmine ring teada). Kogu selle järsema ja laugema tõusmise jooksul vaikselt ja tasapisi möödusin sõitjatest, kokku parandasin selle ringiga oma kohta umbes 10. võrra ning lõpetasin ringi 14. kohal.
Laskumised oli järsud ja parajalt roopasse sõidetud, hea kiiruse hoidmiseks oli hea sõidujoone leidmine tähtis. Teine ja ühtlasi pikk laskumine tuli kohe algusest peale korralikult välja ning järgneval ringil natuke sõidujoont korrigeerides isegi veel paremini. Teisel ja kolmandal ringil liikusin veel ettepool ning isegi kommentaator võttis kätte ja otsis paberilt mu nime ja rahvuse välja, et seda siis korduvalt kõva häälega teadvustada ;) Igatahes viimasele ringile minnes nägin enda ees viiendal positsioonil sõitnud Ralph Näf'i ja võis ta ehk olla 10-15'' kaugusel. Üritasin-üritasin ning tundus, et enne esimesele lühikesele laskumisele minekut olin talle mõne grammi võrra lähemale higistanud, peale laskumist tundus vahe sama suur nagu oli laskumise eel. Tõus jätkus ning lootus püsis aga kahjuks enam lähemale talle ei saanud, kuna Emil Lingren oli minust umbes sama kaugel taga siis ei saanud mingil juhul ketti lõdvaks lasta. Sõitsin laskumisel nii kiirest kui suutsin, sellise mõtte/eesmärgiga, et alati võib ju konkurent eksida või rikub sõidu mehaaniline probleem(nädala eest Bundesliga etapil kaotas Näf liidrikoha ja sõidu viimasel ringil laskumisel, tehnilise probleemi tõttu). Teadsin, et olen sellel raja osal kiirem Lingrenist aga viies koht tähendanuks ühtlasi poodiumi ja mina olin kuuendal kohal. Laskumise lõpuosas olin veidi liialt optimistlik kiiruse valikul ning ühes kurvis läksid mõlemad ratta slaidima ning parkisin korraks külili ära. Kuna libe oli parasjagu siis libisesin omajagu maas edasi koos rattaga, mis oli piisav, et uuesti püsti tõustes, tuli Lingren ja sõitis mööda.
Paarsada meetrit edasi ootas tehniline ala ning ühtlasi sile heinamaa lõik, kus mul teda enam uuesti püüda ei õnnestunud. Väike unistus poodiumi viimasest "astmest" ja riskist oli igatahes rohkem väärt, kui see sõiduvea tõttu kaotatud kuues koht.
)
)
)
