Blogi

18 juuli

Kuidas ekspeditsioon Galibier'i vallutas... 14 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

16. päev Cintrey-Oyonnax

Väga raske päev, aga mehed ise tegid selle oma tahtejõuga raskeks, kuna soovisid kõik võlasse jäänud kilomeetrid tagasi pedaalida. Ilmastikuolude poolest oli sõidupäev eelmisest lihtsamgi, kuid pikk päev väsitas. Seitse tundi jalgratastel pedaalida ei ole just lihtne ettevõtmine, olles eelnevalt juba kaks nädalat järjest vändanud.

168 km sõidetud, oli saatetiim valmis mehi autosse võtma, ent ratturid soovisid kindlalt edasi sõita. Kogu meeskond pidas selle raskuse juures väga hästi vastu. Indrek praktiliselt üksi vedas, nii et teised mehed jõudsid suuresti tänu talle edasi vändata. Raivo tõi eraldi välja, et viimased 39 km ei olnud ka hambad risti väntamine, vaid kõik jõudsid kenasti lõpuni sõita. Ikkagi ühine tiimitöö.

Indrek raskest etapist: “16 päeva sõidetud ja Teras oli lõpuks kuival. Aga vot finišit ma poleks ära kinkinud, selleks oleks mul jõudu olnud veel küll!”

Indrek uskumatu tahtejõuga Tõnust: “Vahepeal vajutan täiega ja tunnen, et ise enam ei jõua, aga Tõnu on kogu aeg järel. Üldse maha ei jää, ikka täiesti uskumatu tahtejõud on mehel.”

See juba ütleb tõusude kohta midagi, kui pilved tunduvad olevat lähemal kui oru põhi. Sellised vaated olid tiimile silmailuks. Siiski ei tulnudki selle sõidupäeva jooksul kokku rohkem tõusumeetreid kui 2157 m.

Ilm ei olnud võrreldes eelmiste päevadega nii tervist tappev, kuigi iga 10 km tagant saadi vihma kaela. “Nii, kui riided seljas ära kuivasid, tuli uus sahmakas peale,” kommenteeris Tõnu rattureid jälitanud vihmasadu. Märgadel teedel sõitmine tegi mehed täiesti poriseks. Ainult Indreku rattasärk oli mingil imekombel täiesti valgeks jäänud. Küllap see oli kõige ees sõitva mehe õnn.

Teekonnal kohtuti mitmete loomadega. Alustuseks sõideti läbi lehmakarja, muidugi ettevaatlikult, ent see-eest kindlalt. Vahepeal aga hüppas kits põllu pealt ette. Esimeses vahepunktis tahtis üks must kass kaasa tulla, aga Tõnu piirdus talle võileiva andmisega. Nii on lisaks inimestele saanud mitmed loomad Tuurist osa.

Tiim sattus Tour de France’i eelmise aasta rajale Arc-et-Senans külasse, kus ratturid tekitasid suurt elevust. Üks kohalik poiss palus oma emal ekspeditsiooni auto taustal pilti teha. Uhke värk. Sõidupäeva lõpetades aga jõudis tiim Oyonnaxi lähedale kämpingusse, kus majutusepidaja uuris hoolikalt, kas kõik matkaauto peal olevad logod tähendavad sponsoreid. Tiimiesindaja siis kiitis takka, et tõepoolest need kõik on meie head sponsorid. Jätab suurejoonelise mulje tiimist, keda kohati peetakse juba profitiimiks.

Enne kämpingusse jõudmist oli miljonivaatega laskumine orgu, mida ratturid peavad teel seni nähtud kohtadest üheks ilusamaks.

Pärast õhtusööki ja õhtuseid rattatoimetusi saabus meeskonna juurde Kaupo pere, ühes Kaupo naise, nende aastase lapse ja Kaupo õega. Eestist olid nad kaasa toonud mitmeid tooteid (must leib, tatar, kohupiim ja hapukoor), millest ratturid juba ammu puudust tundsid. Nii lõpetatigi kaunis raske sõidupäev positiivsete nootidega. Ja mis seal salata, mehed olid igati rahul, et suutsid end tagasi graafikusse pedaalida.

 

17. päev Oyonnax-Aiguebelle

Ilus oli vaadata jälle kuueliikmelist tiimi startimas. Škoda rattariideid ei pidanud seekord prügikottide ega kilejopede alla peitma, nii et sai teha ilusa ühevärvilise stardipildi.

Prantsusmaal on maanteerattureid näha palju rohkem kui eelmistes läbitud riikides. 17. etapil nähti ühte hipit palja ülakehaga, mitmeid pensionäre, paarikesi, rändureid ja maanteerattal trennitegijaid.

“Ilm oli hea – päike paistis, tuul oli tagant – see on meie jaoks midagi uut,” ütles Kaupo trassi kohta. Teekonnaks oli kokku 130 kilomeetrit, teele jäi mitu pikka 10-kilomeetrist laskumist. Eriti nauditi sõitmist siiruviirulistel teedel, kus laskudes ei saanud kiirust üle 60 km/h lasta, kuna iga natukese aja tagant tulid ette kurvid. Meestele oli aga selline tee väga meeltmööda, nii tunti rõõmu kurvides korralikust kallutamisest.

Kaupol läks ühe laskumise peal kumm katki ja kui sai uus rattakumm peale pandud, siis järgmisel laskumisel läks kohe järgmine kumm. Niisiis ei jäta rattakummide purunemine ikka kuidagi mehi maha.

Esimest päeva nähti ka lumiseid tippe, tõeliselt ilusaid vaateid. Toomas sai need filmi peale, nii et varem või hiljem on võimalik neid videosid näha.

Tõnu vaevas hommikul kõrvavalu. Ei tea, kas suurest kõrguste vahest või vihma ja tuule tõttu saadud külmast. Projekti eestvedaja enesetunne ei paranenud, kuid rattalt polnud teda võimalik maha saada. Täpselt seda mõtles Indrek, kui rääkis Tõnu suurest tahtejõust.

Muidu on Eestist kaasa võetud varusid piisavalt jagunud, kuid ratturitel sai spordijook otsa. “Täna läks mul kaks geeli, ühe panin morsi sisse,” rääkis Kaupo innovaatilisest lahendusest vee rammusamaks muutmisel.

Kõik ratturid on mõtetes juba Alpe d’Huez tõusu juures. Ootusärevus ja samas aukartus selle kuulsa tõusu ees. Igapäevane teema, kuidas tõusu võtma minnakse. Muid jututeemasid jääb üha vähemaks, mida lähemale jõuab suure tipu vallutamispäev.

 

18. päev Aiguebelle-Le Bez

Lõpuks ometi kuiv ja päikesepaiste, hommikust saadik soe ilm. Ratturid ei pidanud end prügikotti pakkima. Mõnus vaheldus.

“Tänane päev rikkus heas mõttes homse päeva ära. Aukartus Huezi ees kadus,” laususid ratturid kui ühest suust.

17. etapi alguses satuti kiviteele, mis polnud täis mitte killustikku, vaid reaalselt suuri kivisid. Maastikuratta fänn Kaupo sõitis maanteerattaga muidugi ka selle teekonna 20 km/h läbi, kuid teised pidid ikka rattalt maha tulema. Maastikurattakingadega sõitvale Raivole polnud see teab mis katsumus, kuid teistele küll. Kuna tee oli kitsas ja vasakul käel varitses eriti järsk kuristik, siis võttis kõhedaks küll. Aga tuldi läbi ka sellest jamast, nagu ratturid ise nimetasid. Edasi kulges etapp ainult tõusuteel...

Keegi ei uskunud, et minnakse kuulsat Galibieri tõusu võtma. “Ah, raudselt läheb mingi tee kusagilt vahepealt läbi,” mõtlesid ratturid. Aga tõusu järjest võttes selgus, et ikka tuleb 2600 m tõus ära. Keegi polnud selleks varem valmistunud, aga ühtäkki oldi fakti ees, et selleks tuleb valmis olla.

“Iga natukese aja tagant oli nagu kohtuotsus, kui teeäärsed sildid näitasid järgmise kilomeetri tõusuprotsenti...8%, 9% oh ei, 6% oo jess,” mõtles Raivo.

“Viimase nuki peal tundsin, kuidas kett hakkas venima. Ühel mehel seal ees oli veel raskem, aga tal oli vähemalt väiksem käik võtta,” tunnistas Indrek.

Nähti palju teisi rattureid, kes sõitsid ainult seda üht tõusu ja tegid Galibieri tipus pika puhkepausi, et süüa-juua, kosuda. Meie ratturid olid juba kaks nädalat pedaalinud ega kavatsenudki pikka pausi teha. On juba mitu nädalat sõidetud, aga jõuti mitmetest ratturitest mööda vajutada. “Ei olegi nii kehvad mehed,” rõõmustas Rivo.

Galibieri tipus kutsuti saateauto tagasi tippu, kuna sooje riideid oli vaja selga panna. Tipus oli tõepoolest külm, mis tahtis ära võtta. Ratturid varjusid saateautot oodates teiste autode ja busside vahele, et natukenegi külma tuule eest kaitset saada. Tõusu all vaatasid mehed, et ratturid tulevad tunkedes alla ega saanud aru, miks küll. Ise ülesse jõudes saadi aga väga hästi aru, mis põhjusel teised ratturid nii soojalt riides olid...tipus oli külm, väga külm.

Spordijooki läks meeletult, senisest kõige rohkem, umbes liiter tunnis. Rivo pidi tõusul vahepeal seisma jääma, et juua ja geeli süüa. “Aga kõik olid väga viisakad, läksid mööda ja tervitasid,” oli Rivol hea meel, et temaga kitsastel teedel arvestati.

Kaupo sõitis 5 km üles Galibier’i tippu tühja kummiga, aga ei jäänudki teistest pikalt maha. Laskumisi sel päeval eriti ei nähtud-tehtud, kuid Galibierist alla tulles sai Raivo kätte 78 km/h. Kui teised mehed küsisid, kas see oli max. kiirus, siis Raivo ütles “ma ei tea, see oli sel hetkel, kui ma veel julgesin vaadata”.

Õhtu lõpuks pidasid ratturid tehtud etappi oma lemmikuks ekspeditsioonil. Rahuliku südamega saadi uinuda, sest enam ei pidanud aukartlikult Huezi ees (või all) värisema. Hullem sai tehtud eneselegi üllatusena.

15 juuli

Portugali viimane päev Autor: Rene Mandri 153 kommentaari | vaata ratturi profiili

Täna ma murdusin tunduvalt varem kui oleks tohtinud, ise ka ei saa aru ,kuidas ma üks hetk järsku nii jõuetult tõusul esimestest maha jäin, aga nii oli. Iker jäi igaljuhul üksi ja kohalike vastu polnud midagi teha, mehed olid pea jagu üle. Ise siis matkasin viimased 30km. Iker jäi kokkuvõttes teiseks, vähemalt sedagi. Samas pidades silmas OMi, siis tundub, et kõik liigub heas graafikus ja õnneks on ühepäevasõit ikka midagi muud kui siin portugaallastega võitlemine;)

15 juuli

Kahe nädalaga Eestist Prantsusmaale 250 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Tõnu vaatas enne starti oma pulsikellalt eelmise sõidupäeva andmeid. Max pulss 207! Esimest korda õnnestus rattal selline maksimum kätte saada. Vot sellised on võimalused maksimumi saavutada Saksamaa tõusudel.

Kolmeteistkümnenda sõidupäeva start oli Boppardi linnast. Kohe said ratturid minna serpentiini nautima ehk muudkui üles ja üles rühkida. Kui stardis oli kuus meest, siis sõidupäeva lõpetas viis meest. Kaupo oli juba stardis ekspeditsiooni uhke polosärgi ja lühikeste pükstega. Mees ei sõitnud sellepärast tavapärastes rattariietes, et poole distantsi pealt oli tal vaja lennukile hüpata. Nagu juba varem mainitud, siis Kaupo sõitis Eestisse sõbra pulma, et hiljem taas meeskonnaga liituda.

Kui eelmisel päeval tahtis mägede tipus külm ära võtta – lausa hingeõhku oli näha – siis seekord oli tõus ainus koht, kus oli veel soe. Külm tuul nägi kurja vaeva, et ratturid külili kangutada. “Küljetuul oli nii kõva, et rattakummid on külgedelt täiesti kulunud,” tundis Indrek rattale kaasa. Siiski, tuul iseenesest polnud veel midagi hullu...kuni hakkas vihma sadama ja kraadid kukkusid üha enam. Hetk enne seda lahkus Kaupo oma peatuses, Frankfurt-Hahn’i lennujaamas. Kui Kaupo esitas küsimuse, kes veel temaga kaasa soovivad minna, siis polnud kellelgi suurt kihku Eestisse lennata. Mõned minutid pärast seda aga mõeldi teist korda uuesti, kui tugevas vihmas langesid kraadid vaid 10-kraadini.

Meeste meel läks kurvaks, kui päeva distantsist oli ainult pool vändatud, kuid külm oli niimoodi sisse pugenud, et edasi sõita ei tundunud enam mõistlik. Nii tehtigi raske südamega otsus lõpetada 13. sõidupäev 75 kilomeetri pealt ja kutsuda endale auto järele.

Matkabussi astudes oli ilma peale kõige vihasem Tõnu, kes korrutas mitmeid kordi, et niimoodi ei saa rallit sõita. Mehed olid täiesti külmunud ja läbimärjad. Haigestuda aga ei soovi keegi, kuna niimoodi ei jõuta peaeesmärkideni – Huezi vallutama ja Tour de France’ile kaasa elama. Samuti ei innusta tervisega riskimine kedagi ette võtma ennastületavaid tegusid. Sellist eneseületust pole kellelegi vaja. Kui esmalt tundus, et rajalt ootamatult vara lahkumine võib ratturite motivatsiooni alla tõmmata, siis tegelikult see ehk isegi suurendas motivatsiooni. Tõnu: “Homsest hakkame paugutama, iga päev 220 kilti.”

Enne autode saabumist oodati poes, külmast lõdisedes. “Seal poes oli üks vanem naine, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga mõistis suurepäraselt, mida me tahtsime,” hämmastas Raivo. Karavani saabudes hakkasid ratturid endale sooje riideid selga otsima. “Oh mehed, mul on lambavillased sokid kaasas,” hõiskas Tõnu, kes avas esimest korda ekspeditsiooni jooksul oma seljakoti. Ja tema veel mõtles, et seljakott on täis selliseid riideid, mida tuuri kestel kordagi vaja pole ja mis on niisama igaks juhuks kaasa võetud.

Morbachi linnast kümmekond kilomeetrit väljaspool kämpingupaigas pandi üles laager. Esimest korda tõmmati karavani katusealune lahti, kuna ilm oli väga vihmane. Pärast söömist putitas Toomas oma rattakummi ja hiljem hakati Rivo rattal kassetti vahetama. Muidu peavad rattad kenasti vastu, ent Rivo rattal jääb tõusudel käike puudu. Kaupo ratta üle viskavad teised küll ka veidi nalja ning tõsisemalt räägivad, et tal oleks vaja teisi jookse, kuid tema ratas on seni väga sitkelt vastu pidanud. “Mulle ikka meeldib jalgratta kallal nokitseda, nii hea on,” tunnistas Tõnu lõbusalt. Eks ikka igal õhtul kulub parasjagu aega rataste timmimiseks ja puhastamiseks. Kõik ratturid hoiavad oma rattaid nagu kullavara. Tõeline upgrade käib – tundub, et see on peale söömise meeste lemmiktegevus.

Lisaks ratta tuunimisele nägi Toomas veidi rohkem vaeva ka endale uue outfit’i meisterdamisega. Prügikotist sai kena must vihmakindel ülikond, mida Indrek kommenteeris kõrvalt: “Homme on men in black rajal.”

“Lähete siit mööda oru põhja ja siis panete kärtsti üle mägede,” tegi Meelis ratturitele järgmise päeva sõiduplaani. Jah, kaardilt vaadates tundub kõik nii lihtne, isegi 60 km tõusu, mille peale Rivo küsis “PALJU?”. Ratturid pakkusid Meelisele Kaupo vabaks jäänud ratast, et mees saaks ise ka lähemalt vaadata, kuidas kärtsti üle mägede minnakse. Meelis aga millegipärast loobus sellest ahvatlevast pakkumisest...

 

14. päev Morbach-Pont a Mousson

Hommikul tehti koosolek, kuidas ekspeditsiooni jätkata. Kokkuvõttes otsustati soojadele riietele panustada ja vaatamata sügisilmale kõik üheskoos edasi pedaalida. Nii laotati kõik oma riided ühte hunnikusse laiali ja arutleti, mida võtta ja mida jätta.

Indrek astus matkabussi ja küsis prügikotti. Aga mitte selleks, et sinna prahti visata, vaid endale vihmakostüümi meisterdamiseks. Prügikotte topiti isegi sokkide vahele. Tõnu meenutas, et detsembrikuus rattatrenni eel polsterdasid nad end Indrekuga samamoodi sisse. Poleks arvanud, et juulikuus peab samamoodi tegema, pealegi veel Lõuna-Euroopas. 14. sõidupäeva nimetatakse sellest ajast peale prükkarite päevaks. Nüüd said prügikotid kõige olulisemaks tooteks ostunimekirjas.

Rivo mõtiskles, et sellise ilmaga ei tahaks üldse sõitma minna, aga peab.  Keegi teine peale tema enda teda ei sundinud. Rivo: “Eneseületus on minna järjest igal hommikul starti, teades mis ees ootab.” Ja sellise koerailmaga võtta vastu otsus startida on eriline eneseületus. Kui lihtne oleks mõelda, et vihmaga võiks autos edasi sõita. Vaid suur tahe paneb mehed igal hommikul, olenemata ilmast, ratta selga istuma.

“13 ja reede, tõotab tulla imeline päev,” lausus Tõnu motiveerivalt. “Poisid, täna

sõidame veel sellise maa, et ise ka imestame,” jätkas Indrek. Meest sõnast, härga sarvist. Ilm oli samasugune vesine ja tuuline nagu eelmisel päeval, ent mehed olid selleks paremini valmistunud ja seekord ei pidanud nad etappi pooleli jätma. Prantsusmaa piir saabus oodatust varemgi ette, kui teisest joogipunktist piirini oli vaja vaid kilomeeter pedaalida. Prantsusmaal vändati veel 50 km peale ja nii võis südamerahuga 14. etapi kordaläinuks lugeda.

Morbach-Pont á Mousson teed läbisid ratturid 5,5 tundi. Selle teekonna jooksul purunesid Rivo rattal mõlemad kummid, nii et juba väga oodatakse varukumme, mille Kaupo tiimile Eestist kaasa võtab.

Sõit oli pikk ja üsna vaevaline, kuid mehed pedaalisid entusiastlikult. Rivo kulutas sõidupäeva jooksul lausa 4300 kcali. Teele jäi kaks suuremat tõusu, kus ratturid said mõnuga serpentiini maitsta. “Sellise ilmaga on ikka õudne sõita,” ütles Toomas, kes pigem sõidaks päikesepatareide pealt. Aga vähemalt ei hakanud meestel külm. Pigem oli tunne nagu saunas – vot sellise efekti tekitasid prügikotid.

Esimesed muljed Prantsusmaalt: Teed on kehvad. Ainult ristmikel on korralikum asfalt, mujal sõites kogu aeg selline tunne, nagu ratas oleks liimiga tee peal kinni. Aga see-eest elatakse kaasa: autode aknad keritakse alla ja hõigatakse ergutuslauseid.

Igal õhtul uuritavad ratturid, kuidas Taaramäel Tour de France’il etapp läks. Infot pole lihtne kätte saada, kuna internetivõimalused on väga piiratud, niisiis enamasti saadakse info kätte telefonikõnede kaudu Eestimaalt. Aga igal juhul hoitakse Taaramäe sõitudel pingsalt silma peal ja hoitakse talle innukalt pöidlaid.

Vihma tõttu otsustati ööbida Europeen hotellis, mitte telkides külmetada. Tõnu hotellitoast välja läinud Indrekule: “Tulen ka kohe õue, tahan oma ratast veidi silitada ja kaisutada.” Sellise hoole ja armastusega suhtutakse oma ratastesse.

Igaõhtuse tegevusena tegi Meelis sõiduplaani järgmiseks päevaks. Seekord jõudis ta plaane teha ka veidi pikemalt ette vaadates ehk kõige tähtsama stardini...707 km on jäänud Huezi stardini. Meestel suur eesmärk silme ees. Terve õhtu kujuneski Huezi aruteluks: vaadati kaarti ja uuriti Tour de France’i kodulehekülge, samuti otsiti Google’ist üles Huezi pildid.

 

15. päev Pont a Mousson-Cintrey

Kaks nädalat vändatud. Indrek: “Haanja 100 sõideti jälle läbi...tõusude poolest. Jah, jälle.” Mees meenutas, et esimest korda Haanja 100 sõidule minnes ta mõtles, et see on täiesti ebanormaalne sõit. Aga ekspeditsioonil tundub päevast päeva selliste tõusude võtmine üha normaalsem.

Kõikjal külades tõmbasid ratturid ja Škoda ekspeditsiooniauto endale tähelepanu. Kuna prantslased tähistasid iseseisvumispäeva, siis neil oli pidutsemise kõrval aega ka meie ratturitele head teed soovida. Samas näisid külad inimtühjad ja majad jätsid vana ning lagunenud mulje, nagu alles oleks sõda üle käinud.

Indrek pärast 165 km sõitmist: “Paneme joogipudelid täis ja sõidame edasi. Keskmine pulss on seni vaid 129, see pole midagi.”

Toomas: “Pulss ei näita midagi, jalad on valusad.” Raivo ja Tõnu ei pidanud etappi sugugi nii lihtsaks. Nad vahetasid taga mitmeid kordi positsioone ning tõusudel kippusid maha jääma. “Distants ei tapa, tempo tapab,” ütles Raivo.

Rivo aga lõpetas 15. etapi juba esimeses punktis, 50 km pealt, kuna tundis end halvasti.

Nii jõutigi 165 km vahepunktis järeldusele, et veel mitu päeva on aega vajutada, selleks päevaks etapp lõpetatakse. Korralik kilometraaž ju koos ja Huez’ini jäänud kilomeetreid üle viiesaja.

Etapi lõpus näis, et Indrek on sõitnud suure tempoga oma ratta kollase tagakummi punaseks. Siis aga selgus, et hoopis klaasikild oli kollase liidrikummi lõhkunud ja see tuli punase vastu vahetada.

Mehed kurtsid, et lauskmaal ei jõua enam üldse sõita, tõusudel aga tuntakse märgatavat progressi ekspeditsioonieelse ajaga. Indek sõidab tõusudel tavaliselt teistest eespool minema...selgituseks lausus ta ise: “Mul pole nii madalaid käike, millega aeglaselt kerida.” Lisaks rääkis ta meeleolukalt Eestis tehtud mäetrennist – pulsi ülessaamiseks pidi kuus korda Nõmme mäest üles-alla sõitma.

Kui teised küsisid, millise kiirusega Indrek täna stardist minema pani, siis mees vastas: “Ma ei tea, ma pole juba mitu päeva kiirust vaadanud. Ja mis te sellest kiirusenäidikust ikka vaatate. Vaadake parem, kuidas te mulle järele jõuate. Aga homme on teil hea, mul on ju punane rattakumm taga – vähemalt kaugelt näete, kuhu ma keeran.”

Laskumistel on aga viimastel päevadel saadud tunda nii kõva küljetuult, et mäest alla jõudmiseks on vaja kõigil täiega pedaale vajutada.

Kõige heldinumalt meenutatakse Rootsi ja Taani teid ning seda aega peetakse oma vormi seniseks tipp-punktiks. Prantsusmaa teed hiilgavad pigem halva katte poolest ega tee ratturitele pedaalimist lihtsamaks.

Laagripaigas oli tiimi üks naine toidulaua juures süüa tegemas ja teine naine massaažilaua juures ratturite lihaseid masseerimas. Indrek lausus “pane õli juurde”, aga kuna naised ei saanud aru, kummale seda öeldi, siis lisas üks pannile toiduõli ja teine Indreku jalale massaažiõli. “Õli pole kunagi liiga palju,” lausus Indrek kokkuvõtlikult.

Õhtul vaadati Toomase ratta külge kinnitatud videokaameraga tehtud videosid päevasest sõidust. Seejärel arutati, millest tuleb tirri heli erinevus ja meenutati erinevaid paiku, kus on saadud ilusat tirri kuulda. Tõeline ratturi rõõm. Selle peale hakkas Meelis oma trial bike’ga teistsugust tirri tegema. Mees oli täiesti omas elemendis, kui sai nokka üles tõmmata ja muid trikke teha. Nii oligi absoluutselt iga tiimimees oma ratta kallal nokitsemas. Vot need on õiged asjaarmastajad ja fännid.

15 juuli

Portugal Vol3 Autor: Rene Mandri 123 kommentaari | vaata ratturi profiili

Eile suutsime Ikeri särki kaitsta jälle, aga täna läheb see üliraskeks, sest 3 meie meest jäid eile ajalimiidist välja. Samuti on siin osad kohalikud kutid müstiliselt kõvad, kui tõusul ründavad, siis pole varjantigi kaasa minna, samas finishis on nad jälle kaugel. Ei tea, kas kardavad kontrolli või mis? Igaljuhul on Iker selle tuuri jooksul olnud ainuke, kes on kontrolli võetud ja seda ka ainult eile. Esimestel päevadel polnud sellist asja ollagi. Portugali moodi nalja sai ka eile , aga teistsugust. Sõit oli 10km ringil 2km tõusuga, viimased 600m ülijärsk. Paar tüüpi tundsid ennast nii võimsalt, et lihtsalt ründasid tõusul ükshaaval ja kimasid pool maast ühekaupa 1min eduga grupi ees ja uskuge mind, grupp pani täie litriga. Tõestuseks või see, et 25 meest ei mahtunud ajalimiiti. Õnneks oli peale tõusu iga kord 7km siledat vastu tuules, et mehi eest püüda. Üks nali siin veel see, et meil meeskonnale saadeti kutse ainult 7 sportlasele osalemaks siin, kohale jõudes selgus, et kohalikud meeskonnad on kõik 8 mehega joonel :) Juba stardist elimineeriti üks abimees meilt vähemaks. Täna siis oleme ainult 3si, et Ikeri jaoks tempot teha, saab raske päev olema , sõit profiililt mägine.

14 juuli

Banaani Vabariik :) Autor: Rene Mandri 153 kommentaari | vaata ratturi profiili

Eile toimunud etapil oli kogu meeskonnale antud ülesanne Ikeri liidrisärki kaitsta. Ka Dempster sai jalga hoida finishiks. Ma olingi kohe stardist pundi ees aktsioonis ja esimesel tõusul sain koos 7 mehega minema, vahe hakkas kohe kärisema ja peale paari kilomeetrit ma enam taga peagruppi ei näinud. Ise istusin esialgu tuules, sest liider oli mul peagrupis. Peale 16km võidusõitu tuli kohtunik ja jättis meid ees seisma. Läks kõvaks sõjaks portugali keeles osade sõitjate ja kohtuniku vahel, ise ma ei saanud midagi aru, kuni üks sõitja ütles mulle inglise keeles: "see siin normaalne värk, Banaani Vabariik ju," tuli välja ,et peagrupp oli ühe küla vahel valesti keeranud ja sõit jäeti seisma. Saime üle 10 min oodata ja siis jõudis ka peagrupp sinna,kus meie olime. Anti uus start ja meile ainult  20s edu grupi ees. Kohe enam töö meestel enam ei klappinud, sest nägid, et ma nagunii tööd ei tee ja grupp jõudis järgi. Paugutati edasi kuni lasime 5 meest minema. Terve päev oli vastu tuult ja enamuse sõidust kontrollis meil tempot ainult 2 meest. Viimasel 20km pidime siis  teiste meestega ise tempot tegema, sest Blain ja Anderson olid endast kõik andnud. Jooksikud said püütud 12km enne lõppu ja jäi kaks 1,5km pikkust järsku tõusu, läks kõvemaks paugutamiseks. Viimases lõpus olin veel Rowselliga pundi ees tempot dikteerimas ja viimased 2km võtsin enda peale. Vedasin tehnilises lõpus Dempsteri viimase 300m märgini esimesel possal ja siis vajusin ise läbi,sest viimased 300m oli 10-12% vastu mäge, kindlasti karmim kui Viljandi kõrgemägi. Olin nii kangis, et tekkis tunne, et ei suudagi finishini jõuda, aga sain ikka grupiga sama aja, 49 meest sõitis mööda 300m jooksul:) Dempster sai ka kahjuks 100m enne lõppu kangi ja jäi 7, Camano meil oli 8 ja endiselt liider, töö sai tehtud perfektselt. Täna siis uus raske etapp. See 2km pikkune tõus 10km ringil,mida vaja 10 korda läbida, samuti ülitehniline paljude kurvudega linna vahel. Olen ülirahul oma paraneva vormiga ja tundub, et OMi silmas pidades liigub kõik õiges suunas.

13 juuli

Trofee Joaqiom Agostinho Autor: Rene Mandri 376 kommentaari | vaata ratturi profiili

Alustasin eile Portugalis ühte teise kategooria velotuuri 8km pikkuse proloogiga. Kohaks 16 ja aeg enam-vähem, eriti head meelt tegi see, et enesetunne oli hea. Üldiselt ma nii lühikestel sõitudel ennast realiseerida ei suuda ja erinev polnud ka eilne päev. Meil Camano sõitis ülikõva aja ja pani kinni selle proloogi, mees oli ka Hispaania meistrikatel eraldistardistsõidus 4. Kuna ta on nüüd tuuri liider , siis saame tema jaoks siin nähtavasti kõvasti tööd teha, et särki kaitsta (siin seitsmesed meeskonnad). 

Minu jaoks muutis päeva natuke värvikamaks see, et hommikul käisime rajaga tutvumas ja siin muidu igalpool teed kuivad ja väljas 32 kraadi sooja, aga ühel laskumisel pimeda kurvi taga oli tee läbimärg, nagu kurvi sisenesin olin pikali maas ja nüüd kere parem külg korpades, õnneks midagi tõsist pole. Natuke ümberringi vaadates sain aru ,et vesi oli tekkinud sinna tee kõrval olnud majapidamisest , kus pererahvas kastis oma muruplatsi. Hiljem võistluse ajaks oli kästud need vihmutid ära korjata ja proloogiks olid teed kuivad, siiski suutis võistluse ajal samasse kurvi külje maha panna ka üks mu klubikaaslane.

12 juuli

Sõidud Rõuges ja Rakkes 32 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Tere sõbrad. Minu siirad vabandused, et jätsin blogi väheke unarusse, kuid püüan end igati parandada ja pajatada jätkuvalt oma sõitudest ja tegemistest.

 

Möödunud on ridamisi sündmusi. Kõige pealt iga aastane sõprade ja treeningkaaslastega ühine harrastajate rattalaager omakeskis kaunis Lõuna-Eestis. Sõidetud sai tavapärastest vähem, kuna läksin ja ka naasesin neljal rattal - kuigi varem alati ise rattaga kohale vändanud, siis nüüd läks teisiti... Lemmik distants Taevaskoja  kaunil maastikul jättis aga kustumatu mulje nagu alati. :) Nädalavahetus jäi aga napiks enne kõike saju tõttu, kuna harrastajad tihtipeale ei sõida vihmaga tihti lugu. Arvesse võttes starti loomulikult, sõidu ajal juhtub tihtilugu meeldivaid ja vähem meeldivaid seiku. Laagris sai järgi proovitud ka Rõuge Samsung Estonian Cupi rada. Kuna enesetunne ja ka ilmastik ja pinnas ei olnud kiita, ma eriti kaugele välja ei jõudnud ning naasesin rajalt õige pea. Kohutavalt märg(porine), libe. Samas ise jõuetu ja energiast tühi - seda ei juhtu tihti. Rajalt maha tulek oli ainuõige lahendus.

 

Nädal hiljem juba võistlustel ei juhtunud midagi paremat. Pool maratoni distantsi olin igati arvestuslikul kohal ja kõik oli nagu enda meelsest hästi, kuniks tuli täielik blokk ette. Nimelt  süda ei jõudnud järgi, pulss oli kindlal tasemel (140 lööki/min) ja alla ning ei tulnud minu soovidega kaasa, veidi kiiremini, tugevamalt ja ka suurema pulsiga sõita. Nii siis võtsin täielikult igasuguse hoo maha ja kulgesin. Lõpuni. Lastes tagant tulijaid suurima hea meelega mööda ja utsitades neid takka, et neil on "Võimalus mulle täna ära teha!" :) Ise kulgesin esimese kettaga jätkuvalt edasi, sest ka juba teist taha lükates tõmbas hinge kinni. Kulgesin, kulgesin - lootes sisimas, et jõuan ikka lõpuni. Meenutasin aga ise, kuidas oli eelmisel etapil üks meesterahvas silmitsi sama probleemiga, madal pulss ja null minek. Siis ma ei uskunud, et asi nii õudne on, nüüd aga jälle rikkam ühe kogemuse arvelt. Õnneks ikka jõudsin finishisse.

 

Uus katse, Rakke Samsung Estonian Cup.Taktikaliselt lähenesin aga seni tundmatule ja enda jaoks uuele Rakke rajale vaikselt. Algus vaikselt, keskel nautisin sõitu ja lõpu võtsin rahulikult, kuna siiski raske oli. Tundmatu rada ja kõik oli uus ja põnev.  Tulemusega jäin ise rahule, märk on maas 3:32:04.

 

Järgmine ponnistus ja ootus -  Otepää. Juba tuttavam rada ja ootused on suured, kuna eelmisel aastal läks seal paganama hästi, kuigi 10 enne lõppu olin sunnitud katkestama. Kummid... Ning Kalevipoja ja Elva. Loomulikult ka sügisene Tartu Rattamaraton - Ma armastan pikki distantse! Kuna mulle sobivad need. Põnevaks alles hakkab minema! Ma ei unusta Teid!

Ciao! ;)

12 juuli

Tosin päeva järjest vändatud 33 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Kaupo enne starti Prantsusmaa poole liikumisest: “Noh, edasi kõndida ei viitsiks ju nagunii, seega ei jäägi üle muud kui vändata.”

Saksamaa külades näib põllumajandus erilise au sees olevat, ratturid saavad suure osa distantsist sõita põldude vahel igasugu aroome nautides. Rattamehed sõidavad enamasti autoteel, kuna rattateed on kohutavad. “Sõidad nagu raudteel, randmed jäid sellest valusaks,” võttis Tõnu kokku pideva “rööbaste” ületamise.

Rivo kirus vastutuult: “Siin on kogu aeg vastik vastutuul, isegi siis, kui vastutuult pole.” Kaupo hindas, et vastu- ja küljetuul lisab vähemalt 40% koormusest juurde.

GPSil olid jälle navigatsiooniprobleemid, ent mehed kasutasid seekord vaid oma vaistu, jõudes õigeks ajaks õigesse kohta. “Kui me oleks GPSi järgi sõitnud, siis me oleks juba surnud,” kommenteeris Raivo musta huumoriga. Etappi sõideti 7 tundi, mille jooksul võeti 800 tõusumeetrit. Kui teised mehed jäid teel purunenud rattakummi uue vastu vahetama, siis otsustas Kaupo vaikselt ees sõitma hakata. Üksi jõudis ta 25 km/h tiksuda ligi 30 km.

Tõnu esitas teistele arvamismängu: “Mis te arvate, palju mul keskmine pulss täna oli?” Õige vastus 131. Tõnu rõõmustas: “Noh, hea edasiminek, kui esimestel päevadel oli 169.” Indrek aga veidi varjutas rõõmu, kui teatas, et tema keskmine pulss oli 118.

Stemmeri järve ääres asuvas kämpingus tekkis probleem elektriga, kuna seal olid jõumaandusega pistikud, ent õnneks on ekspeditsiooni meeskonnas elektriasjatundjad, kes tegid juhtmed ümber ja elekter oligi olemas.

Kümnenda päeva puhul toodi laagripaigas välja lausa röster ja söögilaud. Mida raskemaks lähevad etapid, seda luksuslikumaks läheb elu.

Škoda ekspeditsiooniauto tõsteti tavaarist peaaegu tühjaks, kui esmalt tehti rattavarustuse inventuuri ja hiljem loeti üle sporditoiduvarud. Selgus, et GU sporditoiduga peaks mehed ekspeditsiooni lõpuni välja tulema, kuid rattakumme on purunenud oodatust rohkem. Seega loodab Kaupo nädalavahetusel Viljandi Hawaii Expressist varukumme kaasa haarata, et juba pühapäeval lisaasjadega tiimi juures tagasi olla. Siiski, mees ei sõida Eestisse vaid selleks, et Hawaii’sse varusid täiendama minna, vaid sõbra pulma minekuks.

Pärast õhtusööki hakkas Tõnu endale järgmiseks etapiks lisavõileibu valmis vorpima. “Ma teen need kaasa igaks juhuks,” selgitas iga päev 3000-4000 kilokalorit maha sõitev Tõnu. Toitumise teemal ei lõpegi lõõpimine, nii vajutas jälle Indrek Tõnule ära: “Sul ei saagi lihaseid olla, kui sul on ainult magu.” Tõsi on aga see, et ratturite söögiisu on küll piiramatu. Üks kärutäis toitu kaob praktiliselt ühe õhtuga. Tõehetkeks plaanitakse osta kaal, mille pealt on näha, kas toitutakse piisavalt või ehk peaks veel rohkem sööma.

 

11. päev Rinteln-Meschede

Esimene päev tõeliste tõusudega. Indrek ja Raivo said kätte 70 km/h kiiruse, võisteldes lõpufinišis liidrikoha pärast. Indrekul oli keskmine pulss 131, mis juba näitab, et seekordne etapp oli raskem. 150 km distantsil koguti 2000 tõusumeetrit. Kaks suuremat olid 15% tõusud, kõrgeim punkt 546 m.

Etapp algas tõusuga. “Kõige hullem on täis kõhuga kohe tõuse võtma minna,” Toomas. Tõusudel tuleb mõelda majandusele: “Igale tõusule järgneb langus,” lohutas Rivo.

Esimene tõus oli 14 km. “Korralik trenn, nagunii sel aastal rohkem trenni ei tee,” lohutas Kaupo Rivost veel paremini.

Rivo ütles, et ratastel jäi käikudest puudu. Kaupo tundis juba esimesel tõusul, et kett läheb kohe puruks. Kui ta lõpuks käike vaatas, siis selgus, et neli käiku oli veel varusse jäetud. “Enne tippu peab kaks käiku ikka varus olema, igaks juhuks,” seletas Kaupo.

Lõbus situatsioon tõusult... Tõnu, kes käib harva grupi ees, hakkas ühe mäe jalamil ette pedaalima, et Indreku asemel tööd tegema minna. Indrek aga vajutas täiskäigu sisse arvates, et Tõnu tahab jälle mäefinišit tegema tulla. Kui kogu grupp oli laiali lagunenud ja Tõnu lõpuks Indreku kätte sai, siis ta lausus tagasihoidlikult liidrile “tahaks ka ees veidi tööd teha”.

Kui eelnevad päevad möödusid kukkumisteta, siis seekord oli teel lausa kaks kukkumist. Esimene: Kaupo sõitis tee ääres oleva madala posti otsa. “Vähemalt sai puhata korraks,” võttis mees ise intsidendi kokku. Lisaks kiitis Kaupo siledat asfalti. Teine: Indreku ees hakkas veok äkitselt keerama. Rivo oli kohe Indreku taga ja Indreku tagumine ratas viis Rivo tasakaalust välja. Õnneks pääsesid mõlemad mehed vaid mõne kriimustusega.

Veidi enne lõppu purunes Tõnu jalgratta tagakumm. Kuna mees sõi hommikul topeltportsu putru ning teel 3 geeli ja 2 batooni pluss võileibu, siis teised mehed arvasid, et küllap see tagakumm purunes ülekaalu tõttu.

Kaupo põrutas laskumisel suure hooga Indrekust mööda, kasutades ära inertsi. “Head hoogu pole mõtet raisku lasta,” selgitas Kaupo hiljem oma teguviisi. Viimane laskumine oli 6 km pikk ja 6%. Indrek: “Lihased jäid laskumisest kangeks.”

Muidu pääseti teekonnal Rintelnist Meschedesse kuivalt, aga kämpingukohta jõudes hakkas äikesevihma kallama. Seepärast otsustati ööbimiseks võtta maja, mis oli igatahes õige otsus, kuna äikesevihma jätkus kogu õhtuks ja ka ööks. LCD televiisorit käima pannes tuli kohe ette pilt jalgratturitest, mis pani kogu tiimi üksisilmi ekraani vahtima. Muidugi kõik arvasid, et näidatakse Tour de France’i, kuid finišisirgel selgus, et tegu oli hoopis mingi Poola võistlusega.

“Mingid rumalad jooksevad seal, selle asemel, et võtta jalgratas ja sõita,” vaatas Indrek arusaamatult juunioride kergejõustiku MMi televiisorist.

“Täna oli ikka juba raske,” tunnistas Indrek. Söögilaua taga lisas: “Söögiga on samamoodi nagu tänase tõusuga – sööd ja sööd, aga ikka otsa ei saa.”

“Homme peaks mingi triki välja mõtlema, kuidas kõik saaks tõusud niimoodi ära sõita, et maha ei sureks,” tegi Kaupo järgmiseks päevaks plaane. “Võikude kogust peab kindlasti suurendama, kolme pealt viie peale vähemalt. Tõnu on muidugi hooleta, aga teised..Tõnu, palju sul kaasas oli? Neli pätsi? Pärast võikut on 10 kilti kohe parem sõita,” arutles Kaupo.

“Meeletu söömine käib, kogu aeg ainult süüakse. Kõik see aeg, mil sadulas ei olda. Ja tegelikult süüakse ka sadulas,” tegi Rivo kokkuvõtte päevategevus(t)est.

Õhtu lõpetasid Queeni lood, millest korduses kuulati ilmselgelt “I want to ride my bicycle...”.

 

12. päev Meschede-Nassau

2300 tõusumeetrit 150-kilomeetrisel distantsil ehk järjekordne raske päev.

Tõnu tegi vahefiniši, võttes teiste ees mäetipu. Selle peale pidasid teised teda tegijaks. Siiski, ka tegijal juhtub...Tõnu ratas jäi kinni metallkonstruktsiooni, mistõttu tegija kukkus põlve katki. Rekkajuht andis teistele märku, et üks neist on maha jäänud ja nii siis sõitsid ülejäänud viis meest Tõnu haavu kokku lugema. Tegelikult pääses mees vaid kerge haavaga põlvel. Sarnaselt eelmise päevaga ei olnud vaid üks kukkuja – Rivo pani tõusul pehmelt külje maha.

Rivol jäi jälle tõusudel käikudest puudu ja toore jõuga mäkke rühkides jõudis mees juba mõelda, miks ta üldse selle ürituse ette võttis. Jah, tõusudel siin nalja pole, need on ikka rasked. Samas pidasid ratturid laskumisi isegi raskemateks, kuna teed on kurvilised ja laskudes ei tea üldse aimata, mis ees ootab. Kui distantsi lõpus vihma sadama hakkas, siis olid laskumised eriti karmid ja teeäärsed postid tundusid eriti lähedased. Õnneks suudeti neist piisavat distantsi hoida. Vett pritsis üles ja pidurdada polnud võimalik. Viimane laskumine oli eriline pähkel. Kaupo oleks võinud kihla vedada, et kõik nad sealt püstises asendis alla ei tule, kuid kõik mehed hoidsid end ikkagi lõpuni kenasti tee peal. Seda laskumist jätkus 5-6 km. “Prillide tagant ei näinud mitte midagi, täiesti pime sõit,” meenutas Tõnu.

Õhtul pidas Tõnu karvade mahaajamist isegi söömisest olulisemaks ja jäi niimoodi pastasöömisele kolmveerand tundi hiljaks. Tõnu kommenteeris: “Ega see polnud üldse lihtne. Te ei kujuta ette, millised karvatuustid vannitoas olid...ma mõtlesin, et kõik läheb umbe.”

Mehed imestasid, et teisi rattureid pole teedel üldse näha. Nemad on ainsad hullud, kes muudkui tõusudest üles rühivad ja laskumistest suurtel kiirustel alla vuhisevad.