Blogi

29 juuni

Unistuste puhkus - 3500 km ratastel 31 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

L’expédition du Tour de France tiim stardib juba homme, 30. juuni hommikul kell 10 Vabaduse väljakult Pariisi poole, jõudes esimese päeva lõpuks Iklasse. Kõik soovijad on oodatud kaasa pedaalima kas Tallinna linnapiirini, Pärnuni või Iklani...nii, kuis aega ja tahtmist on, ning kuis süda lustib. Kel tekib soov, sel palume teada anda või +37256900779.

 

Indrek:

Olen viimased nädalad suht rahulikult võtnud kõike, kodused toimetused vaja ju ette ära teha ja ega ilm pole ka eriti trenne soosinud. Siiski, nädalas on kogunenud 200 km. Loodan, et vorm pole mind päris maha jätnud. Aeg-ajalt on ju tarvis puhata. Nüüd, kus juba tuur käeulatuses, pole nagunii midagi parandada – kõik, mis tehtud, see tehtud. Hoidke siis pöialt, et see ettevõtmine õnnestuks. Olge ise ka sportlikud ja mõnusad, elame ju ainult korra, kahju oleks seda raisata mittemillelgi.

 

Toomas:

Vaim on valmis ja ootan juba tuuri algust. Viimasest võistlusstardist on möödas varsti 2 nädalat ja viimasel nädalal pole trenni jõudnud teha. Nii et jalad kibelevad juba… Aga kõige hullem asi on veel ees…asjade pakkimine.

 

Kaupo:

Viimased päevad enne tuuri on möödunud lühemate sõitudega – rattaga töölkäimised ja muud tarbesõidud. Aga vaim on suureks sõiduks valmis ja ratas juba ootab starti!

 

Rivo:

Ilmateate tõttu algas laupäev mulle kell 5, et pool tundi hiljem sadulas ning veel 1,5 tundi hiljem Raivo, endise kolleegi ja nüüd rattafänni Rambu ning Hawaii Expressi turunduspealiku Priidu seltsis linnast välja suunduda.

Uhasimegi mõnusa tempoga neljakesi Kohila poole, takseerisime ähvardavaid pilvi ja lobisesime maast-ilmast-spordist-riietest-elust-olust. Mina ja Raivo testisime meie värskeid sõiduriideid (kiidame heaks).

Priit, kes pedaalis koera jalutama, kodukohta ära saadetud, võtsime suuna Tallinnale tagasi, et Tartu maantee kõrvalt väiksemaid teid pidi pikk tiir täis vormistada. Hakkas aga hoopis sadama ja plaanist sai plaan B ehk otse koju. Jüris seltskond lagunes, sest igaüks võttis oma kõige otsesema tee. Mul algas sellega Assakult eraldistardietapp, kus 10 kilomeetri jagu sai end tühjaks vajutada. Mõnus. Vihmast ja märjast ei saanudki aru. See oli laupäeva ilusam osa.

Loetud minutid hiljem sai ilu otsa ja olin tagumiku peal asfaldil. Kõik käis nii kiiresti, et ma täpselt ei mäletagi. Kurjajuur peitus Järvevana tee lõpus olevates rööbastes, mis olid vihmaga nii libedaks muutunud, et esirattaga sain küll üle, kuid tagaratta tõmbas rööbas kaasa. Liiklust seljatagant õnneks ei lähenenud. Ise ja velo terved, ehmatus, mõned marrastused ja sinikad mälestuseks. Uued riided ka testitud – pidasid vastu. 

Muidu? Muidu on tunne tugev ja hea, sest enam kui pool aastat olen elanud võetud režiimi järgi – 8 tundi und, korralik söök-jook ja taastumine. Toimetanud olen pigem sisehääle kui nädalaplaani järgi ning see on toiminud, vähemalt nii tundub. Vaimselt olen ka värskust hoidnud – teinud asju nii, et oleks rõõmu ja mõnu.

Esimesed sõidud hooaja alguses olid küll rasked, sest immuunsüsteem tõrkus, kuid iga korraga on järjest paremaks läinud ning uusi radasid avastatud, et pärast tuuri saab veel palju veereda.

 

Raivo:

Veidi enam kui kaks kuud esimese maanteeratta seljas on õpetanud mulle enda arvates palju ning mul on tunne, et olen muutunud aegamisi rattaga nn. üheks. Samas näen, et mida rohkem ma rattasõidust ja rattast enda arvates tean, seda vähem ma tegelikult tean.

Paneks siis kirja mõned algaja tähelepanekud, millega peaks arvestama inimene, kes veel mõtleb jalgratta soetamisele või teeb oma rattaga alles esimesi sõite.

Ma arvan, et kes alustab maanteerattaga trenni ning mahud on piisavalt suured (endal maht 10-13 tundi ja ca. 300-350 km/nädalas), peab arvestama alguses teatud valudega. Minul tegi kõige enam muret kael. Kuna maanteerattal on tagumine ots suhteliselt upakil, tuleb maantee jälgimiseks pea suhteliselt kuklasse visata. Minul kadus valu läbi treeningute (tõenäoliselt kaelalihased muutusid lihtsalt tugevamaks, mingit spetsiaaltrenni ei teinud) ning seetõttu, et võtsin kiivril noka eest ära (sellest tingitult peab pead vähem painutama).

Kui käisin rattaga oma esimeses hoolduses pärast 1500 km sõitmist, siis sain aru, et ega ma ratast ei tunne. Olin oma rattaketi (ja sellega kaasnevalt ka rattakassetti ehk tagumised hammakad) korralikult õliga ära konserveerinud. Puhastasin oma ratast õlist ca. tunnike.

Pole oma rattaasendit siiani kuskil ametlikult mõõtmas käinud ning olen „tunde järgi“ tõstnud sadulat vaid vaikselt kõrgemale. Täna Pirita Hawaiis ütles legendrattur Kalju Koch, et mul sadul VIIS sentimeetrit normaalsest kõrgemal!!! Ega ma osanudki peale „möhi“ midagi öelda. :) Ütleme, et ega mul pärast trenni pole olnud mahti rattast mõelda… Ehkki hetkel peale 3200 km läbimist mu kere kuskilt ei logise (ptüi-ptüi-ptüi), riskin ja lasen tuuri ajaks sadulat ja lenksu märgatavalt madalamaks…Vaatab kuidas on, alati võib üles vajadusel üles tagasi tõsta.

Maanteeratas on kiire ja harjutamisel üha kiiremaks muutub. Kui siin paari kuu eest kirjutas mu tuurikolleeg Kaupo, kuidas ta tempoga ca. 30 km/h üksi trenni teeb ning Indrek rääkis 30-35 km/h kiirusega trennist, siis ei mahtunud see mulle pähe, kuidas see võimalik on!!! Hetkel pole aga suur probleem lasta üksi mitmeid tunde keskmise kiirusega 30 km/h. Jällegi harjutamise küsimus.

Ma arvan, et kui ma ratta Hawaii hooldusest kätte saadan, olen laupäeval algavaks tuuriks valmis!

 

Tõnu:

Aasta algusest oleme püüdnud oma tegemistest väikestviisi kirjutada. Kuna ma ise olen nii silmini selle tripi sees, siis mul ei ole olnud sellist hetkegi, kus midagi kirjutada ei oleks. Ütleme nii, et tegemist on olnud minu jaoks meeldiva kohustusega. Olen püüdnud edasi anda ka tiimi üldist häälestatust ja üritanud sõna sekka öelda teistegi eest. Kõik ei peagi meist kirjutamisega tegelema, seega ei tähenda mittekirjutamine ükskõikset suhtumist.

Nüüd ongi tagumine aeg anda blogimise ots Stellale. Kui meil netiühendust ikka on, siis teeme ka siinsamas online ülekannet, kui ei, siis küllap leiame mahti oma päev kokku võtta kusagil wifi levialas. Julgen arvata, et pimeduses te kobama ei pea ja üht- või teistpidi meist ikka kuulda saab.

Kuigi me ei saanud Saaremaa Velotuurist osa võtta, tahan siiski väga tänada Riho Räime kutse eest, millest äraütlemine viimasel hetkel ei olnud mitte kerge. Lihtsalt mina kui selle kompoti eest vastutaja ei pidanud õigeks minna nii auväärsele tuurile iga mees oma riietusega. Nii lihtne ja samas raske see oligi. Riietuse karavan oli juba varem liikuma pandud ja kättesaamine oli planeeritud vahetult enne meie enda tuuri. Seega läks nii nagu läks. Rattariided saime kätte nii nagu planeeritud, aga selleks ajaks oli Saaremaa juba sõidetud. Nagu Rihogi, usun ka mina, et Saaremaa Velotuur on kodune Tour de France ja sellest osavõtul on ajaloohõngu rohkem kui küll.

Nüüd on mul toas kapinurgal paberilehed, kus seisab meie kaasavõetav varustus. Nii isiklik kui ka tiimi kola. Kriipsutan ükshaaval asju maha ja teisest otsast tekib neid jälle juurde. Oh, kui tüütu tegevus.

Kui peaksin siin erilised suured tänusõnad edasi ütlema, siis tooksin välja mõned tiimivälised nimed. Palju tänu Teile Priit, Marina, Rea, Ain-Alar, Denise, Erik, Sven, Piret, Toomas, Martin ja loomulikult ka Rein ise.

Julgen arvata, et selle projektiga on seotud pidevalt ca 20 inimest, kes mõtlevad meiega sarnaselt ja kes panustavad tuuri õnnestumisse kuni selle viimase päevani. Tänud, Sõbrad!

Reinu valge särk tuleb ikka meie kõigi abiga koju tuua. :)

 

23 juuni

Mis juhtub nädala pärast? 37 kommentaari | vaata ratturi profiili

Kuidas on möödunud rattameeste viimased treeningud enne suurt ekspeditsiooni? Milliste tulemustega on võistlustel finišeeritud? Kas ärevus enam ei lase öösiti magada? Millised küsimused ripuvad endiselt õhus ja millistele on vahepeal leitud vastused? Kas oleme sõiduks valmis? Vaid üks nädal L'expédition du Tour de France'i stardini jäänud...

 

Tõnu:

Reedel tegime viimase suurema kokkusaamise enne starti. Nii kummaline kui see ka ei tundu, ei ole seni kogu tiim täies koosseisus üksteist näinud. Ühtpidi kummaline, teistpidi näitab see aega, milles me elame. Päris põnev saab olema see rattasõit. Ei kujuta ette, kes kellele närvidele käima hakkab. Sisimas loodan, et tegelikult oleme kokkuhoidev punt ja häirivalt ebamugavaid pingeid ei tekigi.

Aga reede õhtupoolikul arutasime peamiselt söögi ja varustuse teemasid. Kui palju kaasa haarata ja mida kohapealt. Kui palju või kui vähe meil autodes (sõiduauto ja matkabuss) ruumi kasutada on? Reisikindlustus ja majutus olid veel arutlusel.

Igatahes leppisime kokku, et sööme korralikult õhtul ja hommikul. Päevasel ajal toitume teelt kättesaadavast. Mina tahan kindlasti burksi! Oli veel sada pisiasja... Meelis planeeris päev enne starti muretsema hakata. Eks see tõde olegi kusagil vahepeal. Ah ega ei ole mõtet asjade orgunniga hulluks minna. Karta on, et üllatusi saab olema igas päevas rohkem kui üks või kaks.

Täna, pühapäeval, on siis jalad valusad... On ikka Ints, ma ütlen!

Laupäeva hommikul kasutasime ilusat ilma ära ja startisime 06.35 trenni tegema. Mina Ääsmäelt Laagrisse ja sealt panime juba koos Tabasalu peale. Siis Türisalu jne. Ca tund sõitu ja siis tuli tunne käsi tahatasku poole sirutada. Seekord proovisin müslibatoone. Ma pole varem neid vigureid kaasa võtnud, aga täitsa toidavad. Ints muidugi vedas terve tee. Paar lõiku oli, kui õnnestus kõrvuti sõita ja veidi lobiseda. Pikka juttu ei jaksanud teha, sest pulss tõusis kiirelt 170ni. Seega tuli vait olla ja ellujäämiseks Intsu taga edasi pedaalida. Enesetunne oli terve tee hea.

Vahepeal regullisime mu sadulat. Lasime otsa millimeeter allapoole. Tundub, et sai mugavam asend.

Pärast Ruilat keeras Ints veel Kernu poole, mina võtsin suuna Ääsmäele. Üksi enam ei jaksanud. Küll nägin vaeva, et hoida 30 kilti tunnis. Olid vaevalised viimased kilomeetrid, pea vajus viltu.

Keskmine pulss 160, maks. 189. Keskmine kiirus 33,3. Ühesõnaga mulle nagu võistlus ja järgmine päev eriti sõiduisu veel ei olnud.

 

Rivo:

Laupäevane 5,5 tunnine veeremine oli pühapäevaks niimoodi kehast kadunud (kui päikesepõletus välja jätta), et võib vist vormi tunnistada.

Tõsi, hõisata ei maksa enne õhtut või juuli lõppu, sest selliseid (ilmselt raskemaid-pikemaid) päevi tuleb tuuril ära seedida jutti kolm nädalat ning ega kerget ilmagi väga valida pole. Kõige raskem ja valusam saab sõit olema ilmselt istumisele, sest ei ole veel leidnud head kombinatsiooni rattapükste ja sadulaga ning kohati kipub hõõruma. Ilmselt tuleb katsetada keemiat – geele ja pulbreid. Natuke veel on aega.

Samas olen siiski optimistlik. Mäletan esimesi nädalaid ratta seljas märtsis, mil lundki veel näha oli ning seisma eriti jääma ei kippunud, sest kohe hakkas külm. Siis oli küll tunne, et üldse ei jõua ja mäest üles tantsimine oli pigem ebameeldiv mõte, ehkki talv läbi oli suusatatud, ujutud ja joostud. Et nüüd olen kevadtalvise nõrga immuunsüsteemi järel vormiga tagasi seal, ja vist veidi kaugemalgi, kus mullu sügisel pooleli sai jäädud – ehk tunnid ratta seljas mööduvad mõnusalt, possa paigas ning maadeavastamise kihk sees suur.

1,5 nädalat on veel Suure Päevani. Mõnus ärevus kasvab.

30.06 kell 10 võib ratastega Vabaduse väljakule end asutada ja meid saatma tulla – linnapiiri, Pärnu või Iklani, kuhu viib meid esimene etapp.

 

Toomas:

Nii, sai siis jällegi käidud Lätimaal SEB sarjas võistlemas. Viimane võistlus enne meie tuuri algust. Kuna vormikõver on liikunud ülespoole, siis lootsin head sõitu teha. Stardikoridorides oli hulk rahvast, ligi 2000 võistlejat. Ise sain startida 4. koridorist (200-300). Lootsin 50 hulka ära sõita (minu Läti töökaaslased olid selle peale kihla vedanud:)). Kuna sain suht tagareast startida, siis tuli terve sõidu vältel tegeleda möödumiste ja eespool olevate võistlejate püüdmisega. Sellega väsitasin ennast päris korralikult – sedavõrd, et pikal finišitõusul sain lausa krambid. Seda pole mul ammu juhtunud. Aga ei hullu – kerge kerimisega sai sellest üle. Meeldiv üllatus oli finišis, kui sain teada lõpukoha, milleks oli 17. Oleks seda teadnud, oleksin ikka lõpuni ära pingutanud. Pärast veel kirusin, et krampide tõttu kaotasin 4-5 kohta. Ja lisaks sain veel M-35 klassis 3. koha . Peab rahul olema! Aga rajad on Lätis mõnusad ja vaheldusrikkad. Soovitan proovida, eriti Sigulda, Smiltene ja Cesise radu. Nüüd aga tuleb treenigutes tempo maha võtta ja oodata Touri algust.

21 juuni

Eestikate eraldi pronks magus nagu võit Autor: Rene Mandri 42 kommentaari | vaata ratturi profiili

Teatavasti sain laupäeval toidumürgituse ja kõht keerab tänaseni. Hetkel küll juba parem, aga eile öösel enne EMV eraldit oli asi nii hull, et kirjutasin Avile, kes pidi mul taga sõitma autoga, et ärgu võistluspaika tulgu, sest kehva tundega tulemust poleks tulnud ja ma ei tahtnud startigi minna-nõnda sant oli olla. See oli teada, et Kangert ja Taaramäe peavad lahingu enda vahel ja ega ma arvasin, et Jõeäär ka hea eraldispetsina minust hetke seisuga kiirem, eriti arvestades mu kehva olekut. Lõpuks ikkagi läksin starti (eelnevalt tegin sooja ainult rahulikult sõites maanteel ja enesetunnet leides) ja suutsin tunduvalt rohkem pingutada kui arvasin, kuigi jalg oli täitsa tühi ja ringi käia ei tahtnud, õnneks rasket rauda suutsin vedada ja pronksi sain ka lõpuks kätte. Väga rahul ka kaotusega Taarale ja Kanksile. Arvan, et pigistasin tolle päeva seisust maksimumi välja. Grupisõidu ringi sõitsime ka hiljem läbi ja Eestis vist raskemat ringi teha ei annnagi kuskil, päris hea töö korraldajatelt ;)  Siin ka pilt mu eraldistardipillist, mis toetub Honda Insightile, mille sain kasutada Catweesist, suur tänu neile!!!

18 juuni

Suisse! 615 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tahaks eilse päeva kokku võtta, aga et panna sõnadesse tundeid, mis mind valdasid, vajaksin tõelist kirjutajameisterlikkust. Tahan lihtsalt tänada kõiki, kes on siiani uskunud, et ka minust võib ükskord asja saada, kui just külm mind enne ära ei võta. Ma ei hakka kedagi personaalselt välja tooma, kuid suured tänud kõigile, kes tähele panid ja häid soove juba saatnud on.

 

Eelkõige oli seda võitu vaja mulle endale. Terve lõpusirge vasardas peas, et täna ei tohi kaotada. Ma  ei taha olla kasutu võidusõitja, nagu ma teatud hetkel olen ennast tundnud. Juba eraldistardi tulemusi vaadates tundsin ennast  harjumatult kergelt, hea rahulik oli olla, sest teadsin, et tegin oma tööd hästi. Peas ei keerlenud mingit kahetsust ega tagantjärele tarkust sõidul tehtu või tegemata jäetu suhtes. Kõik tuli hästi välja ning ma ei heitnud endale midagi ette.

 

Järgmisel päeval olin paraku  orbiidilt täiesti kadunud. Peale ilusat päeva eraldis võtsin etapiks valmistumist liiga kergekäeliselt. Oleksin pidanud ennast õhtul põrsa kombel täis pugima, sest ööl vastu eraldit käisin kõhulahtisusega mitu korda wcs. Etapil olin lihtsalt tühi ja viimase tõusu esimesel osal sain peale lühikest pingutust aru, et täna tuleb kehale alla vanduda. Hotelli jõudes astusin kaalule, mis näitas 2-2,5kg vähem kui harilikult. Peale sõitu tegin söögikastis tõsise harvenduskuuri. Pistsin valimatult sokolaadi, küpsist, vahvlit ja puuvilju. Sellisele kergele “eelroale” järgnes muidugi toekas õhtusöök. Taldrikutäis risottot lihaga ning kaks taldrikut pastat kõigele krooniks. Salatile ei hakanud ruumi raiskama, jäägu see jänestele.

 

Viimasele päevale läksin vastu ainult ühe sooviga – vastu pidada. Etapp profiililt sarnane Giro viimase päevaga, kus ma teatavasti enne lõppu ära kustusin ja silmamunadel ennast mäkke pidin vinnama. Hommikuse briifingu sõnum oli lihtne – atrõõvi ja kõik. Kahel korral sain eest ära, kusjuures mõlemal korral sõitsin ees olnutele lihtsalt üksi järgi. Teisel, otsustaval korral sain Romanilt veel raadiost korralduse, et pean ründama kohe, kui vähegi jalga on. Õnneks jalga oli ja lihtsalt nautisin numbreid SRMi pealt, istudes 550-580w.  Kohe teine tera kui päev varem. Meid lastigi minna. Sõitsime küllaltki targasti ning esimesed 80km atrõõvis üle 80%max ei pingutanud. Lõpus tuli teha suur ring kahe pikema tõusuga.

 

Esimesel veel tegin tööd, aga teisel mäel tundsin ennast kehvasti ning lasin Montagutil ja Royl oma võimu näidata. Montaguti jahtis mäekat ning seega oli mul hea põhjus ka viilimiseks olemas. Viimased 30km olin juba ise tempotegija. Teadsin, et minu tiim taga tööd ei tee ja nemad meile punti järgi ei vea, aga närv oli ometi sees. 10km enne lõppu sain krambid, olin enda teadmata kofeiini võtnud. Tavaliselt hoidun kuumaga sellest, aga täna läks seegi käiku. Puhas õnn, et adrenaliin piisavalt kõrgel juba oli, et valust üle olla. Esimesena läks Roy 5km peal, ootasin Ag-poisi reaktsiooni, mida ei tulnudki. Imesin meeter-meetrilt ennast Royle järgi. Sealt edasi mängisime rohkem kassi-hiirt kui sõitsime. Jätsin esimest korda finisijoont ületades lõpu omale meelde, õnneks. 700 peal proovisin oma teed minna, kuid vastane oli visa ning maha ei jäänud. Samas võis just selline vastase "töötlemine" olla hilisemas sprindis minu jaoks otsustav. Olime küll mõlemad nagu kaks zombit ratta seljas, aga kumbki järgi ei andnud. Viimase 300 peale läksime kõrvuti, lasin tal finisit alustada, sest noorena sain pidevalt sõite pähe oma kärsituse pärast. Mulle siiamaani tundub, et viimane lõpp läks nagu aegluubis. 150 m kerib praegugi silme ees, kuid kardan, et oma kehva mälu tõttu unustan selle ilusa pildi peagi. 

 

Loodame siis koos, et uued võidud peagi peale tulevad ja mälu värskena hoiavad!

16 juuni

Kõhu jama Autor: Rene Mandri 166 kommentaari | vaata ratturi profiili

Täna siis olin sunnitud Route du Sudi katkestama juba sõidu algfaasis. Kõht oli korrast ära ja enne sõitu ropsisin hommikusöögi välja. Sõidu ajal ajas ikka iiveldama ja nii paha oli,et ei suut selles kuumas rattal istuda. Ronisin bussi ära. Vast õieti tegin, et viimaseid mahlu ei hakanud välja pigistama.Hetkelgi veel hõre olla ja toitu näha ei taha.

15 juuni

Kui hoogsalt liiguvad meie ratturid ja ettevalmistused? 191 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tuuriks näib põhiline justkui paigas olevat, ent samas nagu miljon pisiasja veel teha. Plaani oleme detailideni välja mõelnud, kuid reaalsuses alles selgub, kas jõuame kõike viimistleda... Tõehetk saabub 30. juuni hommikul Vabaduse väljakul ehk meie stardipaigas. Igatahes kindlalt on seal kohal meie tiim, matkabuss ja Škoda, mis sai sel nädalal peale tuuri kleepsud. Mehed teevad viimaseid sõite ja kusjuures päris hea hooga. Te lugege ise...

 

Tõnu:

Kuigi ühest küljest vaadatuna oleks nagu veel palju teha, siis teisalt on meie ettevalmistused sealmaal, et aeg on võtta kogu tuuri ettevõtmist tsillimalt. Mis tehtud, see tehtud, mis tegemata, siis ju see pidigi tegemata jääma.

Karjubki juba seespool selline mõnus ootusärevus ja teadmatus, kuhjaga põnevust ja isegi aukartus meie ettevõtmise ees. Peamine on see, et vaim on valmis ja füüsis teeb kõik selleks, et pidada vastu kuni Pariisini. Peame sõitma targalt ja teineteisele abiks olema!

Laupäeval olime kolmekesi Rõuge Rattamaratonil. Tom ja Ints muidugi oodatult omaette klassist. Mina startisin Rõuges esimest korda, rivi lõpust. Hoidsin end, kuna ei osanud raja rasket profiili kuidagigi hinnata. Siiski jätkusin sellel raskel sõidul ilusti lõpuni. Intsule näiteks kaotasin pea tunniga, Tommile kogunes kaotust juba üle tunni. Aga 870 lõpetajast jäi 333 ratturit veel minu seljataha. Tuleb rahul olla, arvestades minu selliste sõitude pea olematut kogemust. Keskmine pulss oli 170, maksimum 191.

Sõidu teine pool oli juba kergem. Siis vajutasin nii, kuis sain. Viimased 15 kilti olid nii pika kui lühikese maa ratturid üheskoos. Nu meile jäi rada lihtsalt kitsaks. Järgmiseks korraks peaks motivatsiooni olema kuhjaga, aga oma 10 aastat vana baigiga jääb küll suur tükk tulemusest tegemata. Vaatame seda asja, ehk hakkab see metsas müttamine kah meeldima.

 

Toomas:

Tänu suht heale sõidule Aegviidus sain Rõuges stardikoha esimesse gruppi. Vorm on ka viimasel ajal paremaks läinud, nii et ootasin head minekut. Stardist sain hästi minema, esimestel kruusakilomeetritel istusin 30. koha kandis.

Aga siis, kuskil 7-8 kiltsal libedal ja kiirel  laskumisel, pani endine laskesuusataja Kaldvee minu ees kena maoka ja mina talle sisse (nibin-nabin vedas tal – peaaegu oleks üle kaela sõitnud – uhh!).

Pärast seda kukkumist  ei saanud enam  kuidagi endise hooga liikuma. Vasakult ja paremalt lendasid kutid mööda. Üritasin ka vajutada, kuid mootor kippus keema minema – tõmbasin pöördeid vähe tagasi. Üsna pea tekkis meil norm punt – Küüt, Raja, Vova, Nõlvik ja Ridamäe. Nõnda sai päris pikalt lastud, tempo oli mulle meeldivalt paras.

Everesti kilomeetril hakkas mõnedel meestel päris kiire, nii et seal panime hea hooga. 10 kiltsa enne lõppu saime Raja ja Palloga kiiretel kruusalõikudel teistel eest ära. Viimasel raskel tõusul jäin aga Pallo taha hetkeks koperdama ja Raja poiss sai eest ära. Oi, see oli ikka raske tõus (enne soojendust tehes ei saanud arugi).

Viimased 3 kiltsa kruusa tõmbasin hea hooga, et saaks veel Raja kätte, kuid viimasel finišitõsul jäid ette Olle ja Kodar. Neist sain küll  mööda, kuid Mikson jäi nibin-nabin sekundiga ette ja Raja juba rohkem. Kokkuvõttes enam-vähem sõit – poleks seda kukkumise jama olnud, oleks vast sinna 30 sisse ära sõitnud.

 

Rivo:

Hawaii Expressi varahommikusel ühisveeremisel – start 6.30 Vabaduse väljakult – sai kummiplaksu, adrenaliini ja massaaži.

Eelmisel suvel püüdsin mitu korda pihta saada, aga ei õnnestunudki ning ühisveeremisel jalga valgeks ei saanudki.

Julgesin pärast paarikuist pedaalimist end ka vormis olevaks lugeda ning gruppi tikkuda. Kell 6.30 oli vabakale kogunenud ca 30 ratturit – nii silesääri kui soojemates pükstes. Nii minagi. Minutipealt veereti ärkava linna peale.

Esiti tiirutasime Koplis, kus kulus veerandtund kummiparandusele („see on teine ala, kus kumm peale ja maha ning dušš käivad kolme minutiga“) ning teine grupile ja ratturile tagarattasse sõitnud autojuhiga arveteklaarimisele.

Siis sai paar korda grupile järele kangutada, kuid enamus oli siiski mõnus chill ja kulgemine, mis tipnes Paris-Roubaix Tallinna versiooniga vanalinna tänavatel, mis tõmbas lihase mõnusalt lõdvaks. Järgmisel korral jõuab ehk kohvi ka jooma.

Õppimist vajab veel tunnetus ehk et ei tõmbleks ja rapsiks pidurdada, vaid õpiks rahulikult kulgema, sest nii meil tuur käima saab. Harjumatu algajale esimesel korral.

Muidu igati äge päeva algus, mida õhtul veel ühe ringiga tähistada.

14 juuni

Route du Sud 2.1 Autor: Rene Mandri 242 kommentaari | vaata ratturi profiili

Mega palav on siin. Polegi veel sellel aastal sellises kuumas pidanud sõitma. Oli siis sprindifinish, täielik kamikaze viimased 500m,kus oli kokku5 kurvi, täitsa jõhker. Olin täitsa norm possal, aga viimaste kurvidega andisn päris palju ära, sest ennast puru ka ei taha kukkuda. Homme peaks olema mõistlikum finish, lähen proovin siis uuesti. Laupäev on megaraske mägedes ronimine,mida plaanin rahulikult võtta, sest võidujalga nagunii pole ja eestikateks ei taastu muidu kuidagi ära. Pühapäev peaks jälle mulle sobima, selline üles-alla värk.Nähtavasti atrõõvi päev, sest kokkuvõte on tehtud selleks ajaks.

12 juuni

Uudiseid Tartust 121 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tere!
Pole mõnda aega blogi kirjutanud. Ma pikalt juttu ei tee. Peale Viljandi kriteeriumi sõitsin Kuusalu rattarallit, kus sain sõidu alguses eest ära ja hiljem (u. 55km) sain kangi ära. Siis tiksusin lõpuni ära. Sellest järgmine nädalavahetus sõitsin võidu Elvas. Kriteeriumil aitasin nii kuidas jõudsin Akslit, kes Elva kriti ka võitis. Rattarallil tundsin ennast täitsa enam-vähem ning sain mõnesse minekusse kaasa ja lõpus jõudsin normilt finišit ka panna. Olin 5.  Peale seda läksime CFC klubiga Klaipeda tuurile, kus ei suutnud ühtegi etappi võita tiimiga ja kokkuvõttes olin ma parimana mingi 18 vist. Parimaks kohaks jäi Aksli proloogi 3’s koht. Toimus ka Vändra ja Pandivere rattaralli. Vändras üritasin olla natuke aktiivsem. Võitsin esimese vaheka, teises vahekas olin teine ja finišiks aitasid CFC poisid mind. Natuke lõpus läks asi rappa ja kohaks jäi 4. Pandiveres ei jõudnud õigesse minekusse kaasa minna ja siis hiljem panin Indrek Rannamaa ja Vahur Valvasega kolmekesi viimased 40km. Pandiveres tunne oli veits kehva ja selg lõpus haigelt valutas, mis tuli raputavast teest.
 
Nüüd olen otsapidi Saaremaa velotuuril, kus on seljataga juba meeskonnasõit, mille võitsime CFC I mix teamiga. Endal tunne oli kehvapoolne, aga suutsin ikka eest läbi käia põhimõtteliselt terve sõit (v.a ühe korra). Homme stardin valges särgis ja loodan, et õnne on seekord rohkem Tartu-Viljandi etapil, kui oli seda eelmine aasta.

Järgmise korrani…