Blogi

02 aprill

Tegemised 7 kommentaari | vaata ratturi profiili

Jõudu!

Nüüdseks olen tuurist kenasti taastunud ja minek peaks olema päris hea. Pulsid on samuti väga alla läinud, isegi üllatavalt alla. Aasta alguses tuksus süda hommikuti ikka 40 korda minutis vms. Viimane nädal on olnud pulss hommikuti stabiilselt 30-32. Haiglas oleks see juba kriisiolukord tõenäoliselt. Igatahes, minek tundub praegu päris hea olevat ja loodan teha hea tulemuse järgnevatel  Nations Cup sõitudel. Peale neid sõite tulen natukeseks ajaks kodumaale, võimalik, et teen mõne sõidugi kodukamaral.

Natuke veel juttu. Sel aastal otsustas Spordipartner minu tegemistele õla alla panna ning varustab mind igasuguste vitamiinide ja teiste taastumisvahenditega. Tänaks siinkohal Jüri Savitskit ja Spordipartnerit, kes oli kohe nõus mind abistama. Äsja avati ka uus toidulisandite e-pood, mille leiate siit: http://pood.spordipartner.ee/. Kindlasti leiate midagi sobilikku sealt.

Täna väga pikka juttu ei tee, järgmine kord kriban vast peale Flandersit.

Hoidke pöialt!

Miku

01 aprill

Flanders 6 kommentaari | vaata ratturi profiili

Naiste Flanders- start kell 10.30, 129 kilomeetrit, keskmine võistluse temperatuur 2,7 kraadi, 5 munakivi lõiku kogupikkusega 6,5km, 10 järsemat tõusu ja kitsad tänavad. 

Kuni 30.km oli pundis olukord väga rahulik. Esimene naljakas olukord oli päris alguses, kui ma arvasin, et alles on pidulik start ning kui pundi ette ennast sokutasin, siis mõistsin alles, et ohooo, võistlus juba käib. 

Esimesest matsust suutsin ennast õnneks eemale hoida kuna olin pundi ees ja seega energiavarud jäid kõik alles. Eelmise nädala vihmarallil sain veidi külma ning olen nädal aega võidelnud, et tervis veel hullemaks ei lähe, sellepärast oli ka iga väiksem jõuvaru arvel. 

Suuremaks sõjaks läks enne 38.km kui pidi algama esimene munakivi tõus. Täpselt 38.km Garmini järgi olin naksti pundi ees, ent kahjuks algas lubatud tõus 500m hiljem, seega olin juba pundi keskele vajunud. Siuh sauh vasak kurv, munakas ja tõusu keskel naised maadlesid üksteisega nii kõvasti, et takerdusid teineteisesse ja pool punti ronis ratta pealt maha ja jooksis. Appi, enne sõitu mõtlesin küll, et ma jooksma ei hakka, aga näed sa!

Selleks ajaks kui ma ratta selga jõudsin tagasi hüpata, siis oli muidugi punt läinud. Hakkasime siis õnnetute saatusekaaslastega teisi püüdma. Mõne kilomeetriga saime saba peale, ent sii hakkas kohe 2 kildane munakalõik lauge tõusuga. Minul oli kops endiselt koos ja teiste gaasivajutamisele enam vastata ei suutnud. Jäin taas maha. 

Alla ei andnud kuna saateautosid veel nägin ja punt hakkas ka eespool matkama, seega oli veel võimalust. Allamäge kühveldasin korralikult ja täpselt uue tõusu all olin pundist 50 m kaugusel. Tõus oli umbes kilomeetrine ja 8-10%. Terve tõusu kannatasin kuidagi sama vahega ära ja nii kui tee teistpidi loodi läks, jõudsin punti. Üritasin kohe siis uuesti pundi ette saada, ent suhteliselt võimatu üritus kuna üks kurv ajas teist taga ja tee oli kitsas. 

Jõudsime järgmise tõusu alla ning plaksti! Poole pundi pealt muidugi pandi maoli ja ma jäin sinna taha. Tõus oli jällegi üsna järsk ja kuna kontakt pundiga kadus, siis ma taaskord pundist välja kukkusin. Olukorra tegi raskemaks ka see, et peale tõusu ei tulnud laskumine vaid kruttis veel paar kilomeetrit 1-2% peale. 

75. kilomeetril mõistsin, et mu rong on nüüd lõplikult läinud ja andsin alla. Koos ameeriklasega otsustasime trenni edasi teha ja vaikselt kulgesime. Arvasime, et meie sõit on selleks aastaks lõppenud.

10.km hiljem lendas tagant peale paarikümne näoga punt. Hüppasime neile saba peale ja minu üllatuseks ei suunatudki meid otse lõppu, vaid saime läbi sõita terve raja. Pundist avastasin ka kolm enda klubi tüdrukut. 

Flanders on ikka lahe! Viimasel kolmel tõusul kogesin sellist emotsiooni, mida varem pole kogenud. Olime küll võidusõitjatest kaugel maas, ent sellegi poolest rahvas elas kaasa, plaksutas, hüüdsid läheb läheb jne. Pärast seda kui olin kahe kilomeetrise, 10% munaka tõusu üle elanud, siis mõtlesin, et enam hullemaks ei saa ikka minna, ent eksisin. Juba järgmise nurga peal oli ees 17% munakatõus, kus mu jalad ikka nägid päris palju vaeva, et üles saada. Tegelikult polnud nii lihtne nagu pärast telekast vaadates Cancellaral tundus olevat :D!

Lõpuks kaotasime võitjale üle 20 minuti ja ajalimiiti ei mahtunud. Ent mul on hea meel, et terviseprobleemide kiuste lõpetasin sõidu ja ees on tulemas veel palju sõite, kus häid kohti püüda! :) 

 

 

31 märts

Boucle de l'Artois 2päev 3 kommentaari | vaata ratturi profiili

Boucle de l'Artois 2päev
Hommikul oli siis 23,5km eraldit. Soojendust ei saanud nii pikalt teha, kui oleks soovinud ja kuna stardis oli 1-2 kraadi ja kohe alguses 4km lagedal ja vastutuult, siis ei saanud alguses kuidagi liikuma. Peale seda leidsin mingi rütmi ja sõitsin sellega lõpuni. Eraldiga rahule ei jää, kuna ei suutnud kuidagi päris piiri peal sõita, tundsin et jäi varu, aga samas jalad kiiremini ka ei käinud. Koht 63 (+3.04!)

Kui eraldi lõppes mul natuke enne kümmet, siis järgmise stardini jäi aega 5h. Kell 3 anti start 133kilomeetrisele grupisõidule. Alguses tiirutasime mingi 60km, kuni jõudsime ringile, mida läbisime kuus ja pool korda. Ja finiši joont ületasime 7x. Finiš oli tõusu otsas, 600m 10-15% keskmist ja max võis isegi 20 juures olla.

Sõidust siis. Stardist minnes oli jube külm jälle ja ei saanud jällegi üldse liikuma, sõitsin pundi keskel ja ette üldse ei roninud. Ees seal sõda käis kuni umbes 30ndal kilomeeril lasti jooksikud minema. Siis sõideti rahulikult mingi aeg. Ringidele jõudes võeti vaikselt tempo üles. Teisel ringil läks mul kumm, õnneks powerit siis oli ja sain kiirelt tagasi. Kolmanda ringini oli kõik kontrolli all. See tähendab siis, et ohtu maha jääda polnud. Edasi aga oli ainult valu. Neljandal ringil hakati juba päris valusalt panema. Ringi lõpus sain tõusust napilt pundiga üle, viiendal ringil juba pandi nii valusalt, et terve 13,5km (ringi pikkus) inisesin pundi lõpus ja kui muidu ikka ringi peale nihverdasin ennast pundi ette, et künkal oleks ruumi vajuda, siis sel ringil polnud mingit võimalust ette saada. Kõik olid üksteise järel ketis terve ring. See ring püüti ka jooksikud kinni. Viimasele ringile minnes aga jäin tõusul maha. Lihtsalt ei jõudnud enam, jalad niimoodi valutasid all ja räme haamer oli ikka. Viimase ringi ponnistasin põhimõtteliselt üksinda, 4km enne finišit sai mingi kümnene punt mind kätte, kus siis rahulikult lõpuni sõitsin. Tõusu pidin ikka suht maxi lähedaselt sõitma, kuna muidu oleks lihtsalt seisma jäänud. Koht 83 (+4.46).
Kokkuvõttes siis platseerusin 69ndal kohal ja 9.17 kaotust. Esimene UCI tuur nüüd seljataga. Jään enam-vähem rahule. Tänane päev läks küll aia taha, aga samas hea, et niigi läks. Kes ei tea, siis tuuri võitis 94 aasta sündinud vend. Paneb imestama.

Nüüd tuleb loota, et ncup sõitudeks läheb tunne veel paremaks. Lubama ma midagi nendele sõitudele ei hakka, sest U23 tase on ikka vähe teine junga aegadega. Vaatab kuidas läheb.

30 märts

Juba lubab 4 kommentaari | vaata ratturi profiili

Boucle de l'Artois, UCI 2.2

1. etapp.  Etapp oli 178km, mis sisaldas päris palju lühikesi künkaid, mis olid enamus päris järsud. Algul tõmmati hooga mingi 15km, siis said mõned vennad eest. Edasi võeti rahulikult kuni 50. kilomeetrini. Vahepeal ikka attackiti ja nii, aga üldjoontes rahulik. 68ndal kilomeetril oli jootmispunkt, seal vajusin veidi pundi keskele, et saaks äärde minna ja pudeli võtta. Peale seda tõmbas üks tiim hoo üles (kergelt tõusis) ja tõusu üleval sai küljekat. Asi läks laiali, ise olin teises pundis. Peamiselt Lotto ja Quick-Stepi cont tiimide vedamisel veeti asi kinni. Kätte saime esimese pundi järgmise künka peal. Sellel järsul künkal aga vajutati nii valusalt, et eest hakati vahesi sisse laskma. Tundsin ennast küll hästi, aga sellist powerit polnud see hetk võtta, et need vahed kinni nõeluda. Nii sõitiski umbes 40 meest minema. Mina siplesin seal mingi kümne vennaga, kuni järgmine suurem punt meid kinni püüdis. Jällegi võeti suht rahulikult mõnda aega, kuni ühel hetkel võeti hoog vaikselt ülesse, vahe oli esimestega sel hetkel 2min40. Viimased 30kilomeetrit oli ringidel (3x10km). Seal pandi siis ikka mõnusa hooga, püüti mingi 15 venda veel kinni, kes olid eest maha jäänud. Aga esimesi kahjuks kätte ei saanud. Lõpus tundsin üllatavalt hästi ennast ja läksin finišit proovima. Olin peapundi viies ja üld kohaks sain 33., +1.30.

Võin sõiduga rahule jääda, sest tänase põhjal võib öelda, et vorm on hea. Pole see aasta sellist powerit olnudki. Kahju, et esimesse punti ennast ei saanud. Arvan, et oleksin seal ka olnud, kui tõusu all oleks paremal possal olnud, aga läks nii seekord. Homme on hommikul 24km eraldit ja lõunal mingi 130km grupisõitu.
Tänaseks siis kõik, homseni.

28 märts

Coppi Bartali viimane etapp 20 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tuuri viimane etapp. Hommikul ärgates oli kurk veidi kibe ja väike nohu ka tekkinud. Tundsin end väsinuna. Erilist motivatsiooni ei lisanud ka halb ilm. Vihma sadas ja “sooja” oli ainult viis kraadi. Plaan oli kohe alguses aktiivne olla ning pundist vehkat teha. Startisin esimesest reast, nii kui start läks lasti üks vend minema väga labaselt, tahtsin temaga ühineda, kuid Lampre mehed hakkasid halt tõstma ja blokkima. Sain siiski minema, kuid mulle nad tõmbasid järgi, pärast veel kobisesid midagi. Saan aru, et nad tahtsid ühe venna atröövi lasta, kuid mina tegin ainult oma tööd, sest meil oli käsk iga hinna ees atröövi saada. Peale seda läks väikestviisi sõjaks ning minu jalg oli ikka päris hapu. Tuur oli jalas, pluss siis veel eelmise päeva ebaloomulik eraldistart ning viimase etapi külm ilm. Alguses tegime mingeid ringe, kus oli palju kurve ja natkene küljekat. Ühe koha peal oli tee vähe loodist väljas, ca 2% ja küljekas. Seal anti korralikult gaasi ning väike punt saigi eest ära. Samas taga väga rahulikult ei võetud, lagedatel kohtadel läks mitu korda ikka punt katki. 30 km enne lõppu läksin auto juurde geele võtma, plaanisin alguses ühe geeli nahka pista ja teise taskusse pan, kuid näpud olid liiga külmunud ning olin sunnitud siis 2 geeli korraga sisse võtma. Kusjuures see tõmbas tunde kohe palju paremas, autost sain teada veel, et 2 lõpuringi on tühistatud. Lõpuringidele jõudes võeti asja väga rahulikult, esimest korda kui üle joone läksime võeti kokkuvõtte aeg ja teine kord siis etapi aeg. Lõpus finishit ei pandud, hoidsin end lihtsalt pundi ette.

 

Väga rõve etapp oli, mitu korda mõtlesin, miks ma olen rattur, mitte mingi pintsaklipslane, kes istub päevas mitu tundi kontoris.

 

Lõpetasin tuuri ja olin väga rahul, viimasel etapil ronisid paljud boksi, mina lihtsalt ei saanud boksi keerata. Kannatasin… Olen väga rahul, et sain tulemuse kirja ja kindlasti hankisin iga päev väärt kogemusi. Tundub, et olen päris normaalses hoos ning loodan Nations Cupidel midagi head korda saata, oleks nagu aeg. Maroko jäi meil ära, sest klubi Boss pidas pileteid liiga kalliks. Kahju, kohe väga kahju, kuid sinna ei ole midagi parata. Pean oma tulemused Euroopas ära tegema.

 

Adios!

 

Miku

28 märts

Ebaõnnestunud nädal! 2 kommentaari | vaata ratturi profiili

Räägin kõigepealt lühidalt võistlustest, õigemini võistlusest.
23.03 Grand Prix Rayon Aubersois
1,2,3 kategooria sõit. Sõit 13,1 kilomeetrisel ringil, mida läbisime 10 korda. Algusest lõpuni käis kõva literdamine. Olin ka ise aktiivne ja pidevalt pundi ees. Lõpuks said mingi 20 meest eest ja mingi aeg veel 18. Ennast ei õnnestunud sinna sisse saada. Kuidagi lihtsalt ei saand õigetesse minekutesse. Üritasin ja möllasin küll, aga seekord siis nii. Lõpuks meie nii-öelda peapunt oli kahanenud päris väikseks ja viimasel ringil hakkas see matkama. Ei hakanud ise ka lolli mängima ja sõitsin rahulikult selle pundiga lõpuni, sest järgmine päev ootas 165km võidusõitu. Koht 41, kaotust 6min.
24.03 Boucles de Picquigny
15min enne starti kergelt sõitma minnes läks tagakäikari link puru ja oligi kõik. Varuratast klubil polnud ja pidin kõrvalt vaataja olema.

Miks ma kirjutasin ebaõnnestunud nädal, siis alguse sai see eelmise nädala kolmapäeval, kui pika trenni lõpus otsustas üks auto mulle ringteel sisse sõita. Olin esimesena ringil ja vaatasin, et auto annab ilusti teed mulle, kuid järsku nägin, et auto hakkas liikuma ja kõik käis nii kähku, et ei jõudnud mina kuidagi enam reageerida. Auto oli järsku külje all ja lendasin pikali maha. Õnneks ise jäin terveks. Ainuke vigastus mille sain oli paar päeva valutav põlv ja järgmisel päeval paugust kehva enesetunne. Oli õnnelik õnnetus.

Nüüd see nädal olen ainult eraldirattaga sõitnud, sest ei saanud kuidagi teist tagakäikari linki asemele ja siis olid mõned mured veel. Nüüd eile kruvisin töötava lingi rattale külge ja tundub, et sain toimima asja. Ees on ootamas nüüd viimane võistlus mul enne ära tulekut siit. Nimelt liitun järgmine nädal U23 koondisega, et teha kaasa kolmel ncup sõidul ja siis koju ära ja üritab kooliga ühele poole saada. Sõiduks, mida sel nädalavahetusel sõidan, on Boucle de l'Artois, UCI 2.2 sõit. Saab raske olema, aga arvan, et national cupe vaadates hea viimane ettevalmistus.
Järgmise korrani.

27 märts

Hypoksia 46 kommentaari | vaata ratturi profiili

Hypoksia

 

 

 

Mõtlesin et kirjutan enda hüpoksi trennist ka lõpetuseks natukene rohkem nüüd kui on 3 nädalat sellest möödas ja oskan mingit emotsiooni ka välja öelda, mis oli enne ja mis nüüd.

Enne hüpoksias käimist sain ka vereproovid tehtud, samuti sai siis rasvaprotsenti mõõdetud ja kaal. Selle 20 korralise tsükliga alustasin siis maast madalast ja lõpus viibisin kuskil 6000+ seal oli ikka hingata vähemalt minul päris raske. Välja nägid viimased trennid nii, et 6min olin seal 6000 peal ja siis 2 min taastusin jne ja pikkus kokku oli 1h-1h30. Ütlen nii, et algul polnud midagi tunda sellel ajal, kui käisin seda tegemas.  Ainult niipalju, et keha kaal kukkus mul 68.3kg peale ja veresooned tulid välja kehapealt. Praeguseks on kehakaal tõusnud 69-70kg peale, aga rasvakas on kukkunud.  Mis veel tähele olen pannud, on see, et ikka päris korraliku trenni eest olnud, sest 3 nädalat hiljem tunnen, et kõik läheb veel paremaks. Kindlasti on see mingi väljund Eesti tingimustes kaugemale jõudmiseks. Usun, et hakkan tulevikus seda kasutama ühe osana oma trennist.  Kindlasti ei saa unustada ära ka teisi trenne ja lootma jääda ainult hüpoksiale.

Kevadist päikest kõigile!

26 märts

Karm ilm Autor: Rene Mandri 9 kommentaari | vaata ratturi profiili

Mõneks ajaks oli eetris vaikus, eks põhjuseks kehva ilmaga püsiv kehv tervis ning katkestamised. Päike küll veel päris ei paista, aga tundub, et enesetunne hakkab paremaks minema.

16 märts oli Durtorcha, rada mulle seal meeldib ja terad eemaldatakse sõkaldest kiiresti, jäin juba kolmandal kilomeetril maha esimestest ja peagi keerasin 20km pikkuselt ringilt maha. Oli kõle külm ilm ja jalad lihtsalt ei käinud ringi.

17 märts Troyes -Dijones sadas päev läbi vihma ja sooja oli stardis 4 kraadi, kohati rajal veel vähemgi. Kannatasin 100km ära, aga siis oli liiast, tollel hetkel oli 10 meest eest ära saanud ja olin neid jälitavas 15 mehelises grupis.

Vahepeal oli terve nädal suht kehv enesetunne ja ka väike nohu ja kurguvalu ikka sinasõbrad.

23 märts oli siis meie klubi MM, GP Saint Etienne, enesetunne polnud palju lubav, samas olin ikka pundi peas tegijate hulgas kuni 10km enne lõppu sain lõplikku haamri ja tegijat minust finishis enam polnud.

24 märts oli Annemasse-Bellegarde, jälle 4 soojakraadi ja peale poolt maad hakkas vihma kallama ning kohati langes temperatuur 0 lähedale. Finishiks olin täiesti läbi külmunud. Tundus samas , et vorm hakkab natuke paremaks minema ja üle lõpujoone sain 7. kohal. 

Vast lähevad ka ilmad peagi paremaks, sest tundub, et muidu ma tervist lõplikult korda ei saa.