Blogi

13 mai

Rhone Alpes Isere Tour Autor: Rene Mandri 15 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tuur kestis neli päeva, minule viis. Nimelt osalesin eelmisel päeval ka Prantsuse Karikaetapil amatööridele, kus Alo Jakin ja Risto Raid võtsid kaksikvõidu. Ise olin tollel päeval tühi kui kott, nähtavasti ei olnud eelnevast võidusõidust korralikult ära taastunud. Peale karikat viidi mind Pariisi lennukile, sealt siis lendasin tagasi Lyoni, mille lähedal hakkas ka järgmine päev UCI teise kategooria velotuur Rhone Alpes Isere Tour. Kohal olid tuntumatest klubidest Europcar, Cofidis ja Saur Sojasun.

 

Esimesel etapil tundsin ennast kohe paremini kui eelmisel päeval. Ju siis eelneva õhtu kõvem nuumamine oli ennast ära tasunud ja organism vajalikud kalorid kätte saanud taastumiseks. Kahjuks läks küll stardist kohe üks korralik punt minema ning peagrupis motiveeritud töötegijaid väga palju polnud. Vahe hakkas juba kahtlaselt suureks kärisema ja lõpuks läks tempot tegema sloveenlaste Sava meeskond, kus esinumbriks mu kunagine klubikaaslane Ag2r päevilt Tadej Valjavec. Vahet nad kinni sõita ei jõudnud, lõpuks saatsin neile appi oma klubi mehed Silver Schultsi, Xavier Bruni ja Julien Liponne'i. Mehed tõmbasid vahet küll tublisti väiksemaks, aga finishis olime ikka esiüheksast 1m20s hiljem. Tundus, et kokkuvõte on tehtud ja ees olnud meeste klubid suudavad olukorda edasistel etappidel kontrollida.

Teine päev oli mägine, käisime ka 1200m peal ära, aga viimsed 45km oli pigem laugelt allamäge ja ette jooksis siiski suht suur grupp kokku. Olin etapil 9. Liidriks tõusis Saur Sojasuni meeskond, kes siis kolmandal etapil asus agaralt särki kaitsma. Rada oli keeruline, pidevalt üles-alla  väikestel teedel ja rünnakuid jagus rohkemaks kui liidermeeskonna mehed soovinuks. Lõpuks nad murdusid, tabasin ka ise õige hetke ära ja panin veel viimasena peagrupist minema. Juhtus nii, et saime ees 14 mehelise pundi, neist 4 Cofidisest ja minu klubist abiks veel Xavier Brun. Sealt edasi anti ainult valu ja finishiks oli edu murdunud peagrupi ees 3min. Tõusin kokkuvõttes kolmandaks, mida aitasid Xavier ja Silver viimasel päeval ilusti hoida. Ärevaks tegi olukorra see, et õnnestus vahepeal haigeks jääda. Öösel palavik, tugev higistamine, sõin 2,5grammi paratsetamooli ära, et kehatemperatuuri kontrolli all hoida. Hommikul ärgates nina kinni, kurk tulipunane ja valus, jalgades nõrkus. Õnneks oli etapp natuke lihtsam kui eelmised ja toimus grupifinish, kus püsisin ilusti positsioonil.

Täna siis kodus voodis pikali ravitsemas:) Tervis sellel aastal ikka kehva, nagu vorm tekkima hakkab, nii tervis alla annab.

Igaljuhul suured kiidusõnad ka Silverile ja Xavierile , kes vajalikel hetkedel abiks olemas olid.

09 mai

„2 jours du perche“ kuni „Beauchamps“ 6 kommentaari | vaata ratturi profiili

Jou !
„2 jours du perche“ 20-21. tuur algas veits kehvasti, magasin maha hetke kui 20 venda minema pani. Etapi lõpuks sain pool punti kätte, aga kaotust tuli minuti jagu. Tunne aga oli üsna hea lõpus ja see andis enesekindlust järgmiseks päevaks. Teise ehk viimase etapi lõpp oli üsna raske ringi peal ja plaan oli lõpus sõitu teha. Umbes 65km peal ringidele saabudes tekkis meil väike jooksikute grupp 8 venda umbes. Kõik tegid enamvähem korralikult tööd ja jooksikute grupp toimis kuni mingi hetk poisid ära väsisid. Eelviimase ringi lõpus hingas punt juba kandadele ja kaotada polnud midagi enam, VC Roueni vend pani korraliku litri viimasele ringile(20km) minnes ja hüppasin kohe saba peale. Suht maxiga panime algus ja korralik vahe tuli sisse pundiga. Kui 10km lõpuni jäi tuli tal DS ja keelas tööd tegemast kuna nad olid liidrid  ja vahe oli juba 1.30 mis tähendanuks finishis minujaoks generali võitu. Õnneks vahe oli suht suur ja päris maxiga ei pidanud panema, lõpus ta veel ätäkkis 2km ja 1km peal, peale viimast ma enam vedama ei läind kuigi edu oli kahanenud 15sek peale ja lõpus jäi mul aint tuulest välja tulla ja nautida.

„Tour du Jura“ 26-28. oli ünsa ebameeldiv. Kohale sõitsime samal päeval kui 8km proloog seega 6h bussisõitu ja 3-4h enne starti jõudsime hotelli. Proloogist midagi välja ei tulnud, väss peal ja minut pakki kohe. Öösel hästi magada ei saanud ja teise päeva esimene pool-etapp olin  veel suht kastis, hapniku peale ei tulnud, esimene pikem tõus ja jäin tagumisse punti. 8min pakki rahulikult selle vihmase ja külma ilmaga. Teine pool-etapp oli lume ja lörtsiga. Hoidsin ennast võimalikult ees stardist alates ja õnnestus tõusud pundiga ületada. Raskemaks tegi sõidu riietekihid. Sellel päeval oli mul topelt vihmapahillad, paksud vihmakindad, paks müts, pikad paksud püksid, pikk termohigikas, pikk tagi, õhuke tuulekindel vest ja kile, mida sel päeval kordagi seljast ei võtnud. Pool punti keeras boksi tol etapil. Lõpus võeti üks ring vähemaks ning sellest ma teadlik polnud kuna DS ei jõudnud minuni ning finish jäi tegemata. 24 olin vist. Viimasele etapile läks 57 sõitjat, ilm oli veits paranenud ja vihma, lund enam ei sadand kuigi hommikul hotelliaknast oli pilt talvine. Kiireimad poisid tegid tõusudel oma sõitu ja ise olin finishis oma pundi kolmas ehk üheksas.

„Tour de la Manche“ 02-05. peale Jurat tegin 3 päeva kergelt ja tuurile sõites bussiaknast puhus tuul veits peale ja tundsin kuidas kurk kibedaks läks ja nina kinni. Öö oli kohutav, selg, kael, pea, kurk valutasid ja nina kinni. Stardis pakkisin ennast sisse kuna jahe oli ja vihma sadas veits. Kile viskasin ära, muu jäi selga. Jalad koostööaltid polnud ja suht kannatasin lõpuni, õnneks vahepeal sõideti rahulikumalt ka muidu oleks viimased mahlad ka välja higistanud. Peale finishit oli korralik karussell ja püsti väga ei julgend seista. Õhtul kõht täis ja magama. Öösel higistasin veel korralikult ja hommikul oli veits parem. Võtsin siiski rahulikult ja etapi lõpetasin pundis 20ndana. Kolmas päev oli eraldistart seal 2.28 pakki rahulikult ja õhtune ühisstart möödus pooleldi tööd rabades jooksikuid püüdes ja lõppes pundis rahulikult üle joone veeredes. Peale etappi ütlesin DS-ile, et karikat ma sõita ei soovi, kuna enesetunne oli siiski suht kehva, aga ta pakkus õnneks välja lihtsalt viimane etapp vahele jätta. Viimane päev siis sõitsingi taastavalt enne starti toidukasse, kus mind peale korjati.

„Beauchamps“ 08.05 Tundub, et sain terveks õigeks ajaks. Sõidu algul oli suht raske pingutada, aga mida edasi, seda paremaks. Sõidu keskel vahetasin jooksu ka ja siis punti järgi sõites auto taga sai jalad lahti keritud vist. 4-5 ringi enne lõppu pandi peale tõusu litter ja läksin kaasa. Viiekesi töötasime kiirelt vahe esimestega kinni ja edasi kiskus veits jamaks, kõik ei olnud väga koostööaltid ja päris palju vaeva pidi nägema, et karussell seisma ei jääks. Viimase ringi alguseks oli edu suht väikseks jäänd ja panin tõusupeal veits gaasi, et hoog üleval hoida ja ühtlasi ka paarist viilist lahti saada, tõusu ülemise osa peal pani Alo minema ja hakkasid kõik tööle. 5km pani ta üksi ees enne kui kätte saime ja edasi tehti tempot niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik ehk finishisse jõudsime minimaalse eduga. 300m enne joont olin ma 4ndal possal ja finishit alles alustamas kui Alo hea hooga mööda tuhises ja poodiumi madalamad astmed meile välja mängida jättis. Lõpp hea, kõik hea. Mina olen teise kohaga ka rahul pärast ja Alo vääris seda võitu.

Edasi on homme ja ülehomme „Hautes-France“ 09-10 grupisõit ja eraldistart 20km. Eraldistart valmistab endiselt peavalu, kuna klubi eraldistardi ratas ei istu mitte kuidagi ja possat paremaks muuta ei ole võimalik. Pean mingi lahenduse leidma. 19-20 on Paris-Arras 2.2  ja kuu lõpus on Boucles de la Marne 24-26 Karikaetapp. Eestisse lendan 28, et kodumaistel ja lõunanaabrite sõitudel ennast proovile panna.

Terviseid!

06 mai

Fox Enduro Race - Lousã 32 kommentaari | vaata ratturi profiili

Hommikult juba kell kuus istusin autosse ja sõitsin Lousãsse. Jõudsin täpselt kella poole kaheksaks võistluskeskusesse, kust pidi sel kellaajal võistluskorraldajate poolt transport mäe otsa sõitma hakkama. Kastiautod ja liinibussid ootasid, kuid teisi eriti ei olnud ja ei olnud mingit korraldamist, et minek oleks. Kell kaheksa hakkas rohkem sõitjaid kohale jõudma, ladusime rattad auto kasti ja istusime bussi. Kõigil sõitjatel oli vaid üks mure südamel, et ratas ei saaks autokasti sõidul kannatada. Tunniajaga olime bussiga üleval.

Üleval natuke ringi vaatamist ja varustuse korda panemist ja minul oli kell 9.39,30 start. Seekord oli stardiajad iga 30 sekundi tagant. Naisi oli kolm, minu ees startis üks ja minu järel kolmas naine. Esimese PECini oli paar kilomeetrit sõita, nagu ikka oli koguaeg kiivrivahetus, paaril korral ei leidnud head kiivrikinnitus positsiooni ja kotil olev kiiver segas peas oleva kiivri liikumist.

 

PEC 1 (2,05 km 5 min 12 sek) – kuigi paar kurvi tulid ootamatult, ei mäletanud täpselt, siis tundsin, et päris hästi liikusin rattal, kuigi ehk veel mitte nii sujuvalt.

Siis üles poole tagasi, tõusime kõrgemale kui olime enne olnud, tõusu võtsin rahulikult, ühes kohas, kus ei olnud väga järsk ja maapind tasane, kuid eespool sõitjad läksid jala, andis üks sõber nõu, et mine ka jala, et ära väsita end, kuid sellisel tõusul oli minu jaoks kergem vändata, kui kõndida. Hiljem ka kõndisin ühe osa, kus oli lahtisi kive ja järsk külg, kus oleks sõites väga palju energiat kulutanud. Samuti oli väga palav, mäeotsas ei olnud ka metsavarju, kuhu end peita, samas kui üles jõudnud, siis seal puhus kõle tuul, mis tegi olemise märjas särgis külmaks.

 

PEC 2 (2,30 km 7 min 7 sek)– alguse pool ei olnud üldse meeles, ühes kurvis panin korralikult mööda, kuid sain rajale tagasi ja siis tuli alles see lahe ojaäärne rada, mis meeles oli. Paaril korral pääsesin napilt, et mitte kivi otsa põrutada ja põõsas olla. Finishiks olin eespool startinud naisele päris järgi jõudnud.

Ees ootas kergem tõus, mitte enam nii üles välja, kerisin rahulikult, hakkasin tundma, et juba kipub väsimus kehasse. Kõik laskumised vajasid seekordselt endurol väga palju energiat, palju liikumist rattal, palju rappumist, tööd palju nii kätel kui jalgadel.

 

PEC 3 (3,30 km 11 min 54 sek)– alguses laugemal osal oli palju pedaalimist, enne järsku osa sain kätte ja möödusin eespool sõitvast naisest. Järsul osal tundsin end paremini kui eelmine päev, sõitsin alal ka kohast, kus oli alternatiiv, kuid natuke hiljem panin siiski ka külje maha, maandumine oli pehme, järgmisest kahe võimalusega kohast sõitsin siiski alternatiivi. Veel palju tööd rattal ja lõpus finishis. Väga väsinud, teadsin, et mats tuli sellest, et lihtsalt ei jõudnud, pole harjunud nii pikalt üle sadula taga sõitma ja pidurdama. Keha sai korralikult vatti.

Siis jälle laugelt ülespoole. Üks osa oli päris järsk, seal tulin ka mina rattalt maha, et energiat säästa, kuid kui läks laugemaks, siis läksin jälle kerge käiguga rahulikult rattal. Kuna teised sõitjad kõik pigem dh sõitjad, siis oli kummaline, kuidas nemad lihtsalt jätkasid ratast lükates kõndimist, eks neile see rohkem harjumuses. Minul on kergem rattal minna, kui ratast lükata ja neil vastupidi.

 

PEC 4 (2,60 km 7 min 17 sek)– alguses sujuv kurvitamine päris hea hooga, siis üks lauge tõusuke, täpselt tõusu alguseks olin jõudnud eespool sõitvale naisele järgi ja sain kergesti mööduda. Siis oli järsk osa jõesängis, sõidu ajal lugesin endale veel sõnu peale, et väsimusest ei teeks vigu, ei teinud ja kihutasin lõpuni, tundsin väsimust, kuid samas oli see nii lahe laskumine, et naeratus oli lõpus ikka näol.

Siis natuke tiirutasin edasi-tagasi enne viimast osa, et jalgu natuke lõdvestada, kuid ega aega väga ei olnudki ja juba stardis.

 

PEC 5 (3,55km 11 min 29sek)– tõsiselt üllatusin, kui hästi end tundsin, kuigi olin väsinud, sel laskumisel olin juba nagu kala vees, nautisin kiirust kitserajal, kus tuli mitmeid väikeseid hüppeid, eespool sõitev naine andis viisakalt teed, veel natuke siksake, siis kannatasin paar tõusukest jooksuga ära ja õnnelikult lõpus.

Ootasin eespool startinud naise ära ja hakkasime koos linna, võistluskeskusesse sõitma, kuhu oli umbes kaks kilomeetrit. Peale paarisada meetrit tundsin, et kuidagi pehme hakkab. Tagukumm läks tössiks, kuid mitte päris tühjaks, rahulikult võisin sõita, õnn oli minuga olnud, et see varem ei juhtunud. Kolmaski naine jõudis meieni ja nii kolmekesi jõudsimegi võistluskeskusesse. Enduro saigi läbi.

 

Väga tore päev oli ja samas väga raske. Nüüd, kus täna hommikul, seda postitust kirjutan, olen kui lahingust tulnud zombi. Kõik kohad on kas kanged või valusad ja väsimus on kogu kehas sees. Aga õnnelik, väga lahe nädalavahetus selja taga ja taas poodiumi keskel seista oli ka hea:) Ma võitsin naiste arvestuses ära kõik PECid, üldarvestuses olin vastavalt 87, 79, 77, 59, 41 ja kokkuvõttes 62. ajaga 43 min ja 1,7 sekundit. Lõpetas 126. Kokku olin rattal 4 tundi 15 min, 947 meetrit üles ja 1910 meetrit alla.

 

Foto Ana Figueiredo

06 mai

Jalad all :) Autor: Rene Mandri 6 kommentaari | vaata ratturi profiili

Möödunud nädalal sai kaks tõusudega ühepäevasõitu sõidetud: kolmapäeval Bourg-Arbent-Bourg ja pühapäeval Tour de Chablais.Sain kirja vastavalt 8. ja 4. koha. Vorm on hakanud uuesti ülesmäge minema ja võin optimistlikumalt tulevikku vaadata. Mõlemal sõidul finisheerisin teise koha peale väikses grupis, aga suutsin mõlemal korral taktikaliselt vea teha ja võtsin, mis anti. Sellist finishijalga mul pole, et eest panema hakata ja lõpuni kesta, pean suutma õigel ajal õige mehe tuulet välja hüpata,  nendel sõitudel see veel ei õnnestunud. Suurt osa tervise paranemises on mänginud ka kindlasti paranenud ilm, kuna ma niimoodi kannatasin külmade ilmadega, siis oli mingi blokk ees nähtavasti ja nüüd soojaga tunne tunduvalt parem. Igaljuhul seisab mul ees tugev võistluskuu. Kolmapäeval on Prantsuse karika etapp Põhja-Prantsusmaal, järgmine päev hakkab siin minu regioonis Rhone Alpes Isere Tour UCI 2.2, järgmine nädal sõidan Franche-Comte tuuri ja ülejärgmine Boucles de la Marne tuuri,mis on ühtlasi Prantsuse karika etapiks. Sellele järgneb reis Eestisse ja osalemine Tour of Estonial. Mais tuleb kokku 16 võistluspäeva, pole juba kaks aastat sellist võistluskoormust saanud.

 

30 aprill

Taani sõidud 3 kommentaari | vaata ratturi profiili

Sõit 172km pikk (koos pidulikuga).  Algul oli päris närviline ja käis jube literdamine. Mingi 40ndal kilomeetril tuli küljeka koht, kus koos Reijoga siplesime ennast esimesse punti. Me olime ühed viimased, kes esimesse punti said ja taga tuli juba vahe sisse. See punt, mis seal küljeka peal eraldus, jäigi lõpuni ette. Mina sain seal ainult 10 kilomeetrit olla, sest siis läks mul kumm.  Meie pundi taha polnud selleks ajaks veel ühtegi autot jõudnud ja esimene auto oli teise pundi taga. Siplesin mitu km tühja kummiga esimese pundi lõpus, aga siis tuli 90kraadine kurv paremale ja sealt enam hooga pöia peal läbi ei läinud ning tuli peale kurvi autot ootama jääda. Lõpuks sain jooksu vahetatud, kiirelt teise punti tagasi, aga kahjuks ette enam järgi ei jõudnud ja minu sõit oligi sõidetud. Laas ja Räim üritasid seda punti seal kiirelt järgi tõmmata küll, aga kahe mehega ikka järgi ei tõmmanud, kui ees oli mitu tiimi, kes hoogu üleval hoidsid. Lõpus üritasime Räimega Laasi finishiks lahti vedada. Kõrgele kohale sõit küll ei olnud, kuid proovisime ikka võtta maksimumi ja natuke harjutada seda värki. Minu üllatuseks pandi kõva finish meil pundis maha ikka. Reijol õnnestus ees ära püsida ja sai 28. koha. Ise tulin üle joone teise pundi lõpus, kohaks 97.

Teine päev.
Sõit 195km (koos pidulikuga) ning kulges see kolme erinevasse linna, igas linnas ringitasime. Esimeses kahes linnas tegime kolm ringi (12km ring) ja viimases linnas tegime 8 ringi, millest kolm olid veidi suuremad ja viimased viis väiksemad. Finishi viimased 300m oli kergelt ülesmäge ja munakivi (selline tänavamunakivi). Seekord oli sõidu algus kuidagi väga arusaamatu. Kohtunikud üritasid pundi vist seisma jätta ja õige start paigalt anda, aga see neil väga ei õnnestunud ja ei saanudki aru täpselt, mis seal toimus algul. Selles segaduses oleks ise peaaegu maoli tõmmanud. Kohtuniku autole panin tagant sisse, ime kombel jäin püsti. Siis kui sõiduks läks, lasti kaks meest eest ja punt jäi matkama natukeseks ajaks. Käisin siis põiel, jõudsin punti tagasi, tõmmati hoog kohe üles, siis siplesin seal pundi taga. Puntso abiga sain aga pundi ette lõpuks ja nii kui sinna jõudsin läks mul jälle kumm. Seekord siis esimene (eile läks tagumine). Sain kiirelt ja probleemideta punti järgi. Mingi aeg, kui oli küljeka võimalus, pandi jälle hooga ja siis jälle võeti veidi rahulikumalt. Nende küljeka kohtadega aga punt aina kahanes ja viimasesse linna minnes oli punt kõvasti väiksemaks jäänud (stardis oli 190 venda). Lõpuringid oli valusad ja pundid läksid mitu korda juppeks ja siis jälle kokku. Viimasele väiksele ringile minnes tundsin ennast üpris hästi ja üritasin finishit panema minna. Viimasesse kurvi aga ei õnnestunud heal possal saada, seal kolmekümnenda koha peal, ja siis viimasel 300m suutsin veel veidi ette poole ennast spurtida ja lõpetasin 20. kohaga.

Kolmandal päeval ma starti ei läinud, kuna pidin koju tagasi tulema, sest esmaspäeval oli eesti keele eksam, mis kulges väga raskelt, kuna jäin kahjuks peale viimast sõitu haigeks. Veel ütleks, et koondisena hoidsime päris palju kokku ja üritasime üksteist erinevates olukordades aidata ning sõitsime ikka ühtse tiimina mitte üksiksõitjatena.

29 aprill

Gracia- Orlova 8 kommentaari | vaata ratturi profiili

24.-28. aprillini osalesin Tšehhis Gracia-Orlova tuuril. Kirjutasin sellest tuurist veidi pikemalt oma blogis: http://liisirist.blogspot.it/2013/04/gracia-orlova-tuur.html

Siia ei hakka tervet juttu kopeerima, sest muljeid palju ja lühidalt ei oska hetkel tuuri sõnadesse panna. 

 

Pikk kevadhooaeg on nüüd läbi. Lõpuks saan aja veidi maha võtta ja paar nädalat Eestis akusid laadida. Seejärel sõidan paar tuuri Prantsusmaal ja Hispaanias ning saabun kodumaale juuni lõpus toimuvateks Eesti Meistrivõistlusteks. Aga sellest kõigest lähemalt hiljem.

Kohtumiseni!

29 aprill

Taça de Portugal XCM – Alte 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Eile siis jälle maratoni rajal. Nädala alguses ei olnud üldse tahtmist seda sõita, kuid mõtlesin, et võiks ikkagi kokkuvõttes mingi koha karikasarjas saada, kui juba kaks võitu ees. Pigem oli pea see, mis oli väsinud, mitte niivõrd keha, eelmine maraton oli selline üksik sõit ka olnud. Otsustasin siis, et lähen natuke rada nautima, kuid minu õnnetuseks ei olnud seal midagi nautida. Raja kohta eelinfot küsides öeldi, et oi päris raske ja palju tõuse, et rada rohkem 26sele rattale. Profiil oli küllalt künklik, kuid rajal sõites ei andnud see üldse nii palju tunda, peamiselt olid laiad kruusarajad, väga palju ka asfalti, tundsin puudust 29erist.

Oli taaskord ka väga üksik sõit, seekord keeras naiste ja vanimate meeste rada lahku juba 15 km. Ei olnud väga head starti saanud ja kuna vaid kihutamine, siis olin viiendal kohal naistest. Kui meesterajast lahku keerasime, siis natuke sain teistega koos sõita, veel üks naine ja kolm meest. Ok, üks koht oli rajal, mida nautisin, kivine pikk tõus, kus selles väikeses grupis, kõik tingimata tahtsid igast kivist ümbert sõita. Ma tundsin jalas head jõudu ja lihtsalt sõitsin minema, ei hakanud kivide vahel tiirutama :P Sealt peale olin üksinda, jõudsin oma tiimikaaslasele järele, ta oli sel hetkel siis kolmas naine. Natuke tegin tempot, kuid kui rada üles hakkas minema, jäi ta maha. Mõnes kohas, kus oli tõusudel natuke kaugemale näha, nägin esimesi naisi liikumas, nad ka sõitsid üksinda. Peale igavat kruusa ja asfalti olin lõpuks finishis.

Vähemalt ei olnud kuum, selle nädala sees oli juba päris palavaid ilmu, kuid ilmateade lubas nädalavahetuseks natuke jahedamat ja õnneks nii ka oli. Enne starti pikki käiseid maha võttes oli kananahk ihul, kordagi rajal ei tundnud, et palav oleks, kuid samas oli väga kõva tuul.

Nüüd paar kerget päeva, nädalavahetusel nautimas enduro sõitu, siis veel natuke tööd ja siis ootavad mind juba MK-etapid!! :) :)

22 aprill

Taça de Portugal XCO – Rio de Mouro UCI C1 25 kommentaari | vaata ratturi profiili

Ma olen õnnelik:)

 

Laupäeval jõudsime lõunasse päris hilja, palju hiljem kui mina oleksin soovinud seal olla, aga tegin, mis minu võimuses, et kõik oleks pühapäevaks normis. Rajal tegin vaid poolteist ringi, rada ei olnud mulle varasemast tuttav. Väga palju järske tõuse ja väga palju singleid puude vahel, võistluse ajal oli tegu, et leida kohta, kus juua. Oleksin hea meelega kaks täis ringi teinud, kuid kalkuleerisin kui palju vaja tõusudel tõesti pingutada, isegi rahulikult sõites, kuna nii järsud tõusud olid. Siis rajalt hotelli, õhtusöök ja magama. See võistlus oli mul hooaja üheks eesmärgiks seatud, see sellel aastal ainuke esimese kategooria võistlus Portugalis. Üllatusin kui kergesti uinusin ja kui ühtlane oli uni, isegi hotelli liigagi pehmes voodis. Kuid ma ei pabistanud, et mul ei olnud sellist võistlusärevust sees, mu kehas ja hinges oli rahu, ma olin enda võimetes kindle, teadsin, et olen teinud palju tööd selle nimel ja viimased nädalad olen end vaid järjest paremini rattal tundnud, seega magasin hea unega.

 

Kõige rohkem ehk kartsin ilma, et ei oleks liiga palav, ei olnud, kuigi metsas vahepeal läks lämbeks, siis muidu oli päris tuuline ilm ja see tegi päikesepaistelise ilma kehale kergemaks.

Ratas oli ideaalne, sellel nädalal sain uued esihammakad, mida xco võistlusteks väga vajasin, ees nüüd 26 – 39. Selleks rajaks oli see parim valik. Kõik töötas valatult.

Enne võistlust oli tavapärane rutiin, 4 tundi enne hommikusöök, korralik 45-minutiline soojendus ja stardis.

 

Stardist sain väga hästi minema, esimesene esimeses kurvis ja tõusul ning sealt peale vaid singlitel. Esimese poole ringiga sain mõnekümnemeetrise vahe juba sisse, kuid siis võtsin rahulikumalt selle osa rajast, mida ma väga ei teadnud, ei olnud vaja vigu nii varajases faasis. Lucia tuli järele. Teise ringi algustõusul läks mööda, ta ei vajanud pudelit ja kihutas toidutsoonist kiiremini läbi. Nii me siis sõitsime, ma väga lähedal ei tahtnud tal koguaeg sõita, paarimeetrise vahega lasin järskudel nukkidel tal ees sõita, kuna kui seal mingi kivi ette jääb ja esimene mingi viperduse teeb, siis järgmine peab jala maha panema ja enam peale ei oleks saanud. Kuid natuke laugematel tõusudel andsime tuld, tõesti nautisin sellist üks-ühele võitlust, sain aru, et Lucia juba natuke heitis meelt, et ma maha ei jää, kuna varasematel võistlustel on ta saanud rohkem üksi sõita.

 

Siis teise ringi lõpus, kolmanda alguses hakkas meile ette jääma aeglasemaid liikujaid. Kadettpoisid ja tüdrukud, peab ütlema, et suuremas osas olid poisid varmamad teed andma, kuna rada enamus jaolt kitsas, siis tõesti pidi korra seisma jääma ja eest ära tulema, me hüüdsime varuga,et seda oleks võimalik teha hea ajastusega. Üks neiu sai mult korraliku küünarnuki vopsu, olin täpselt Lucia sabas, kui möödusime ja ma hüüdsin, et teine mööduja ka, kuid ta ikka hakkas ette keerama, valik oli kas natuke juhtida teda eemale või mõlemad kägaras olla.

 

Kolmanda ringi lõpus ühel kiirel otse laskumisel, kus õnneks olin jätnud enne vahe sisse, tegi Lucia vea ning kukkus, ma tuhisesin mööda ja rohkem ma teda ei näinud. Natuke kahju oli, kuna olin püssirohtu viimaseks ringiks piisavalt jätnud ja siis juba oli ka rada korralikult tuttav. Olin valmis end pildituks sõitma, kuid seekord ei olnud seda vaja, väga korralik pingutamine, samas puhas sõit tehniliselt ja võit oli minu! :) :) 

 

 

Suur suur aitäh kõigile toetajatele ja pöidlahoidjatele, eriti neile, kes seda mulle pidevalt meelde tuletavad, see annab jõudu!