Blogi

28 jaanuar

Trennis politsei poolt turvatuna Autor: Rene Mandri 4 kommentaari | vaata ratturi profiili

Viimased tugevad treeningud enne võistlushooaega jäävad möödunud nädalavahetusse, kui otsustasime koos Silveri ja ühe prantslasega lõuna poole sõita autoga, et vältida külma ilma. Nimelt oli laupäeva hommikul St Etiennis -7kraadi ja pühapäev nulli ringis, aga sajune. Peatusime Marseille külje all Aubagne's , kus võtsime hotellitoa Campaniles ja täiesti juhuslikult tuli välja , et GP Marseille'd sõitvad meeskonnad on sama piirkonna hotellides. Ise jagasime hoovi Lottoga ja Cofidise hotell oli ainult 500m eemal ja sedasi saime minna ja tere öelda ka Reinule ja Gerdile päev enne sõitu. Esimesel päeval käisime tutvumas GP Jean Masse'i (esimene prantsuse karikaetapp amatööridele 17. veebruaril) radadega. Mulle tundus, et ring pole nii raske kui räägitud ja ise hetke olukorras soovinuks raskemat rada, et olla kindel, et punt tõusudel täiesti juppideks läheb. Pühapäeval läksime GP Marseille rajale, asusime stardijoonele 1,5h enne proffe ja panime mööda nooltega tähistatud rada minema. Üllatuseks oli ka rada turvav politsei juba nii varakult igalpool ristidel väljas ja sedasi võisime ennast eriti turvaliselt tunda, sest autojuhid suhtusid ikka väga suure lugupidamisega teistesse liiklejatesse tänu korravalvurite kohalolekule. Tegime ka ise mõned tõusud intensiivsemalt ja tunne oli päris hea, millegi üle hetkel väga kurta ei saa. Lõputõusul jäime seisma ja ootasime võistlejad ära. Käis kõvem andmine ja sai ka meie meestele kaasa elatud. Sealt jäi veel 20km hotellini veereda ja nüüd St Etiennes tagasi, sellel nädalal peaks ka ilmad olema tunduvalt soojemad ja treeningud peaks saama ilusti läbi viidud asfaldil, mitte toas pukil sõtkudes.

Reedel sõidame siis juba St Cyprieni (Vahemere äärne linnake vastu Hispaania piiri), kuhu jääme järgmise pühapäevani, et osaleda neljal ühepäevasõidul koondnimetusega Les Courses au Soleille.

21 jaanuar

Elu 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tere kõigile!

Viimasest blogimisest on tükk aega möödas. Ja uue hooaja ettevalmistusest pole sõnagi kirjutanud. Nüüd olen ma juba kaks nädalat olnud Prantsusmaal ja mõtlesin natukene juttu teha, kuidas siiani läinud ja mis edasised plaanid.

Enne 6. jaanuari tegin Eestis usinalt trenni. Hooaega alustasin novembrikuuga. Kuna ma teadsin, et jaanuarikuus tulen ma esimest korda Prantsusmaale välisklubi eest sõitma, siis üritasin võimalikult palju rattaga sõita. Novembris see õnnestus, tehes 30h ratast ja 23h muid trenne nagu jõusaal, ujumine ja natukene ka jooksu. Detsembris aga ilmad läksid halvaks. Rattaga enam nii lust sõita ei olnud, tulid miinuskraadid ja teed ei olnud enam puhtad. Kuna mulle üle -5 väga sõita ei meeldi, siis suusatasin päris palju ratta asemel. Detsembrikuus tegin siis kokku 72h, sellest 30h suuska, mida pole palju, aga ma arvan, et piisav. Treeningud kulgesid Eestis päris ilusti. Üks nädal oli detsembrikuus, kus haigus kimbutas mind paar päeva, aga õnneks sain päris kiirelt sellest lahti ja sain trenni korralikult edasi teha.

Natukene juttu siis Prantsusmaast. 2013. aastal olen arvatavasti enamuse hooajast Prantsusmaal. Sõidan see aasta klubis nimega CC Villeneuve St Germain. See on mul esimene aasta sõita välismaa klubi eest. Ja siia sain tänu Gert Jõeäärele ja ka Risto Raidile, kes mu tulekut toetas. Siia jõudsime siis 6. jaanuaril. Tulime siia koos Alo Jakini ja tema autoga. Siia tulekul suutsime korra ära ka eksida, kuna GPS meil ei töötanud. Õnneks aga ajakadu suur ei olnud ja leidsime õige tee üles. Alo viskas meid siin oma külla ära ja sõitis ise edasi. Samal õhtul käisime Ristoga veel enne pimedat 1h sõitmas. Uue ratta, milleks on Bergamont, saime ka kohe kätte ja kui juba uute asjade peale jutt läks, siis alates sellest hooajast sõidan ma ka uute sõidukingadega, milleks on Mavicu kingad. Nimelt alates sellest aastast toetab mind Mavic, andes mulle uued mavicu zxelliumi kingad !

Nii palju siis uutest asjadest. Siin olen aga juba korralikult rattaga sõitnud. Esimene nädal sain kõik plaanitud ära teha, aga viimastel päevadel on väike probleem tekkinud. Nimelt meil siin kandis on korralikult lund maha tulnud ja viimasel nädalal olid ainult miinuskraadid. Ja näiteks eile, kui oli mul plaanis pikk päev, sain sõita ainult 40min, sest nii väiksed kui ka suured teed olid väga libedad ja lume all. Loodame, et ilmad lähevad natukene paremaks ja saab ikka oma trennid edaspidi plaanitult ära tehtud. Lume tõttu jäi meil ära ka esimene laager, mis pidi olema kolmepäevane ja toimuma kuskil siin lähistel. Nüüd on meil esimene laager 1. veebruaril, kui lähme Hispaaniasse. Laagri ajal tulevad ka esimesed võistlused. Kõige esimene peaks olema juba 3. veebruaril. Sellel reedel näen aga esimest korda kõiki tiimikaaslasi, kui meil peaks toimuma tiimi esitlus sponsoritele.

Selleks korraks siis kõik. Ma arvan, et järgmine blogi juba peale esimesi võistlusi.
Oskar

11 jaanuar

Rooma 8 kommentaari | vaata ratturi profiili

07 jaanuar

Elust Enesest 15 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tervitused kõigile blogi sõpradele!

 

Kätte jõudnud siis aasta 2013 ja uueks hooajaks valmistumine täies hoos.

Vabandan, et pole siin keskonnas juba pikemalt blogitanud, sest eelmine hooaeg juba oli selline üle kivide ja kändude ning polnud tuju oma üksikutest õnnestumistest kohe rääkida.

Kui hooaeg terviklikumalt üle vaadata, siis oli kuhjaga ebaõnne. Liigne koormus treeningutel ning vaimselt olin ka nagu haamri all, mis pidevalt ainult uusi hoope sai ja see väsitas kõvasti. Samas kui vaadata hooaega positiivse külje pealt, siis ikkagi kaks korda õnnestus võita Eesti meistritiitel ning maanteel sai ka juba ennast natuke näidatud ja oskusi kogutud ning Saaremaa Velotuuril magus mäefinishi võit võetud.

Üks hooaja eesmärke EMV XCO tulla Eesti meistriks sai täidetud, kuigi ei tulnud ka lihtsalt, kuna kolmandal ringil suutsin kummi ära lõhkuda ning tänu sellel endale ja pöidlahoidjatele kõvasti närvikõdi tekitatud, aga lõpp hea kõik hea. Meistritiitel käes ja üks sinimustvalge särk kollektsioonis olemas, ning luban ka, et mitte viimane, alles algus.

Millega praegu tegelen?

Sügisest otsustasin kooli minna ja valisin koka eriala selleks Tallinna Teeninduskoolis, mis pelgalt enne oli juba suur hobi enne kooli minemist, sest peale trenni tuli alati omal kõht ise täis saada ning siis sai alati midagi uut ja põnevat proovida.

Aga koolieluga ei suutnud kuidagi kohaneda ja tundsin, et pole ikka päris see amet, millena tulevikus töötada tahaksin ning südames tuksus endiselt rattasport ja ei tahtnud seda asja sinnapaika jätta. Seega loobusin koolist. Viimane U23 hooaeg on tulemas ja tõestada on veel palju eelkõige iseendale, sest tean, et olen suuteline veel enamaks ja tahan kindlasti tulevikus edasi sõita.

Hetkel laon siin ÜKE alla ja väike plaan jaanuari lõpus juba laagerdama minna, aga sellest siis juba lähemalt järgmises blogis...!!!

 

Olge niikaua tublid ja treenige kõvasti!

Rainer

 

06 jaanuar

Jõuluroad sees, uus aasta ootab ees Autor: Rene Mandri 4 kommentaari | vaata ratturi profiili

Head uut ja veelgi edukamat aastat kõigile rattaproffide lugejatele!

 

Sai siis vahepeal Eestimaale hüpatud ja pidustustest osa võetud. Kümne päeva jooksul tuli neid ohtralt. Eks detsembris Hispaanias treenides saigi juba vorm liialt heaks timmitud ja oli vaja vahepeal seda jõuluroogade ja aastavahetuslaiskusega maha lihvida.

Igaljuhul oli jõululaud ja peosöögid maitsvad kõikjal ning maasikaks tordil olid enda tehtud piparkoogid. Õnneks siiski Eestis oldud aeg päris fataalne ka polnud ja suusatamine hoidis ikka üllatavalt hästi konditsioonis. Prantsusmaale jõudes sain aru, et vorm pole mitte karva võrragi kehvemaks läinud ja saab hea hooga tööd edasi teha.

Riputaks siia ka pildi oma uuest rattast, aga seda mul veel hetkel pole ja pean ühe vana künaga trennis rassima. Vast prantslased üle kolme korra järjest sõna ei murra ja kolmapäevaks peaks ka uus pill istumise all olema.

Hooajani pole mul palju jäänud, 02.02 on esimene start ja 17.02 juba esimene Prantsuse Karika etapp, kus klubi ootab minult head esitust. Eks enda eesmärk on ka olla hooaja lõpuks parim amatöör siinses tivolis, 2005 aastal olin FFC edetabeli 2.kohal, nüüd proovin paremini ja selleks peabki juba varakult tulemusi hakkama koguma.

Enne esimesi võistlusi ootab ees veel nädalane (14-20.01) laager Lõuna-Prantsusmaal,

kus saab anda viimase lihvi enne hooaega ja tundma õppida kõiki oma meeskonnakaaslasi. Meil toimuvad siin küll igal kolmapäeval,laupäeval ja pühapäeval ühistreeningud, kuid osad kutid on puudu, sest elavad siit linnast kaugemal ja ühtistrennidesse ei jõua.

Endal on igaljuhul mott laes ja loodetavasti saan oma pöidlahoidjaid peagi rõõmustada võitudega ja aasta lõpus jälle profilepinguga, see on ka mu siia tuleku ainuke eesmärk. Igaljuhul on see mu elu viimaseks amatööriaastaks Prantsusmaal, seda võin garanteerida.

Nii palju siis uue aasta lubadustest;)

05 jaanuar

Olukorrast riigis 21 kommentaari | vaata ratturi profiili

EI saa kuidagi öelda, et seekordne blogi oleks eelmise kirjutise planeeritud järg. Tahan rääkida liiklusest, kus kord või vähemalt mingisugunegi  viisakus hakkab käest minema. Tundub, et kaasliiklejast - tegelikult ju meie endi kaasmaalasest ja ligimesest  järjest vähem välja tehakse. Viimase paari kuu jooksul on olnud liiklusohtlikke olukordi, kus kannatajaks võinuks jääda mina - kui jalgrattaga liikleja- liiga palju. Samas ei saa ma ka öelda, et oleksin sõitnud rattaga rohkem kui varasematel aastatel ettevalmistaval perioodil. Mõistan, et Tallinna ümbruse teedel peabki liiklus tihedam olema ning sellevõrra tuleb ise tähelepanu terav hoida.

 

2. jaanuari hommikul linnast Saku poole sõites andis minu närv alla, kui mööduv sõiduk suutis mind peegliga müksta ning jätkas muretult oma teekonda – selge märk, et “A-Rühma” elumegavennad ja supercoolid ülelinna kärbsed pole kuhugi kadunud. Esimese reaktsioonina röökisin talle järele paar teravamat fraasi ning püüdsin mölaka sõidukit pudeliga tabada. Et uhke Land Rover Discovery 4 omanik lubatud 50st kiiremini sõitis, siis minu viskerelv sihtmärki muidugi ei tabanud. Järgmised 20 minutit püüdsin aru saada, kas mina olin midagi valesti teinud? Laiasin ma liiga ülbelt ehk sõiduteel? Olin ma tõesti nii tähelepandamatu oma türkiissinises pluusis? Isegi kui ma olen väga aus, lausa kriitiline enda vastu, ei saa ma neile küsimustele jaatavalt vastata. Sõitsin sõiduteel vaid niipalju, et mitte lumesogase teeperve peal ukerdada. Pealegi olid eelnevad autod minust hetk varem mööda mahtunud. Kas oli maasturimehel ehk aastavahetuse tähistamine pikaks läinud? Minu 14 võidusõitja-aasta jooksul pole mul õnneks varasemalt füüsilist puudet ühegi autoga olnud.

 

Mõtlesin, kas oleks siin kasu ehk miniatuursest kaamerast lenksu peal, mis iga trenni alguses salvestama panna. Samas, mis see süüdistaminegi tagantjärele enam aitab. Me ei ela ometi Venemaal, kus igal jõmmil on õigus oma seadusi kehtestada. Lõpuks võib vaid see, kel teistest suurem auto, end kuidagimoodi turvaliselt tunda. Nagu mingi võidurelvastumine ja hakka või isegi lõpuks BTR-i soomukit Kadaka autoturule otsima minema. Naisel hea turvaline Selveris käia.

 

Ma ei ole mingi pühak ning tunnistan ausalt, et olen näiteks rattaga sõites ületanud keelava tulega ristmikku ja ma ei julge välistada, et ma seda enam kunagi ei tee. Kui ma tõesti võtan riski ja ületan teed selleks mitte ette nähtud kohas või ajal, sean ma ohtu vaid iseennast. See ei ole muidugi õigustus rikkumisele, kuid üritan piltlikult selgitada, et rattur on liikluses nõrgem pool, ning kui ta vale liigutuse teeb, on ta ise ka tõenäoline kahjukannataja. Meil ei ole vaja isehakanud Chuck Norrised ja supersheriffe, kes kõrvuti paaris maanteed mõõtvale ratturipaarile signaalitavad ning “hoiatuseks” napikaid teevad. Sellised napikad võivad lõppeda kurvalt ning vaevalt see karm seriff oma karistusaktsiooni tõelist kordaminekut – kraavis viimaseid närvitõmblusi tegevat spordimeest - näha tahab. Me ei pea liikluses üksteisest seibe ja pulki tegema.

 

Kui pisut üldistada, pean isikliku tähelepanekuna märkima, et millegipärast on välismaiste numbritega veokijuhid viisakamad. Kannatavad oodata ratturi järel vajadusel 10-15 sekundit, et möödasõit turvaliselt teha. Ratturid ei ole üldjuhul nähtamatud – maanteel enda ees gruppi või üksikut sõitjat kohates tuleb roolikeerajal samm ette mõelda ning vajadusel hoog pisut varem maha võtta. Sedasi talitades säästab autojuht ka kütust ning pole vaja hakata päris vaikse hoo pealt taas kiirust koguma. Piltlikult vaadake ratturit kui traktorit või teehooldusmasinat – kiirused on samad, ruumi võtab punt rattureid vähemgi. Neile te ju ei tee napikaid, vehi näpuga või signaalita. Ja ometi võib seal traktoriroolis olla sama mees, kes õhtul selsamal teel rattaga treenib. Kas ta muutus vahepeal kuidagi vähemväärtuslikumaks? Sai temast mingi maanteel vänderdav mõttetu könn, kes omale autot ei suuda osta?

 

Päev peale minu ehmatust tuli teade ühe Lõuna-Aafrika tippratturi hukust, mis ajendas mind oma mõtteid teiega jagama. 

02 jaanuar

Tervist 3 kommentaari | vaata ratturi profiili

Nonii, alustan oma jutuga siis selle hooaja ettevalmistusperioodist. Treenima oli plaanis hakata novembrist, kuid see lükkus nädala võrra edasi kuna sain natukse külma ja olin veits tõbine. Esimesed 3 nädalat tegin kõike: käisin jooksmas, sõitsin rattaga, jõusaal, jalgpall jne. Kolmandal nädalal üritasin enamasti sõitmas käia kuna novembri lõpus oli plaan minna Reinu juurde laagrisse.

Monacosse lendasin 26. novembril. Kohale jõudes oli  17 kraadi sooja ja mott laes. Ratast ma kaasa ei võtnud kuna pidin klubilt ratta saama, paraku klubi boss ei tahtnud, et lennukiga ratas saadetakse ja seega sõitsin laagris Reinu sõbra rattaga (kunagi olevat sellega sõitnud Tanel Kangert), tänud Talle ratta eest. Esimese trenni lõpus suutsin ikka ära ka eksida ja tuiasin 45min linnas kuni leidsin tuttava koha ja kobadega ma maja juurde jõudsin. Paar esimest trenni inisein ikka korralikult. 4 päeva peale kohale jõudmist toimus ka väike kolimine, väiksemasse korterisse. Natuke väike oli kolme inimese jaoks aga saime hakkama.  1,5 nädalat tegin enamasti Gerdi ja Reinuga trenni, vahest olid mõned proffid veel kohal. Siis läksid Gert ja Rein laagrisse ning edasi sõitsin üksi kuni poisid laagrist tagasi tulid. 3nädalat siledal, ehk koguaeg mereääres. Enamasti sõitsin Nizza suunas seega see marsruut on täielikult mällu salvestunud. 15detsember jäime Reinuga kahekesi kuna Gert lendas ära koju. Esimese tõusu(Col d’Eze) läbisin kolmanda nädala viimasel päeval, võitsin kohe oma tempso ja tiksusin üles välja. Viimasel nädalal kulges ka enamasti rahulikult. Minujaoks laagri raskeim trenn oli nädalalõpus, kus tuli läbida 4 tõusu, esimesed 2 tõusu oli hea, kolmandal tundsin, et pikkapidu pole ja 4tõus läks lõpus juba väga raskeks. Viimane mägi oli ka kõige järsem. Viimastel päevadel jäi Rein veits tõbiseks ja trenni ta ei teinud seega tuli viimased päevad taas üksi sõita. Treeningud sujusid enamasti hästi, korra hakkas ka põlve tagant mingi kõõlus või asi valutama, siis võtsin rahulikumalt ja muutsin natuke possat ja enam see liiga ei teinud. Eelmine aasta laagis oli mul sama jant, siis olin ise loll ja tõstsin sadulat liigapalju korraga. Lisaks treeningutele käisime mõni õhtu ka jõuluturul ja paar puhkepäeva läks shoppamise nahka.

Eestisse jõudsin 26. detsembril ja õhtul sai väike jõulupraadki sisse aetud. Kodus olles olen asja rahulikult võtnud, trennis olen saand tunda ka mõnusat varbakülmetust ja korra olen küljegi maha pand. Mõned  trennid veel kodumaal ning ongi käes aeg mil saan uueklubi tegelastega kohtuda, eks näis kuda ma seal hakkama saan, prantsuskeelt ei oska ma ju sõnagi.

Head uut aastat ja olge mõnusad !

20 detsember

Tervitused!! vaata ratturi profiili

Olen hoogu võtnud, et siia ka ikka natuke kirjutada. Hooaeg on ammu läbi ja uueks käib tasa ja targu ettevalmistus. Olen Portugalis, siia tulin kohe peale Tartu Rattamaratoni, nautisin pikemat ja soojemat sügist, hetkel on siin nii 10-19kraadised ilmad, et sõita saab kenasti.

Enne aasta lõppu vaatan siis ka tagasi aastale, kui alustada algusest siis tuleb meelde meeletult raske jaanuar. Ma olin tõeliselt süsi, täiesti, täiesti kurnatud.

Siis tuleb muidugi kuivanud oks, mis tungis Silvesis võistluse ajal läbi kinga labajalga ja kuna ühte osa sellest ei olnud üldse näha, jäi see jalga pea et kaheks nädalaks.

Tougues – võistlus, mis tegi mind siin kuulsaks :D. Rada oli tehniline ja paari hirmuäratava hüppega, olin üks vähestest, kes hüpped ette võttis, samuti ainuke naine. Sellest räägitakse veel siiani ;)

La Bresse MK XCE võistlus – nautisin uut kogemust, adrenaliini ja loomulikult üldkohta protokollis.

XCO Eestikad – üks aasta eesmärk täidetud, eriti väljaspool Eestit kodumaa lipuvärvides sõitmine on suur au!

XCE MM – andis motivatsiooni järgnevaks hooajaks, on mida oodata ;)

DH – üks unistus sai teoks. Olen juba mitu aastat unistanud, et saaks DH rattale ja natuke kimada ja nüüd sai hooaja lõpul see teoks. Ülilahe, kuid tunnetasin ka kui kergelt võib liiga suure tahtmisega kraavi lennata.

 

Kui rohkem mõelda, tuleb loomulikult rohkem meelde, kuid need on need, mis tulid kohe meelde.

Hetkel siin mul klubivahetus ees, ühest Portugali klubist teise. Eks Somamaratonas on kurb, kuid pakuti rohkemat kui nemad suudavad pakkuda. Samuti pole veel kindel, mis rattal järgmine hooaeg veereb. Kui ratas käes ja klubi esitlus seljataga, saan ka nimesid nimetada.

 

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, kuid ma tahan siiski paar sõna ka lisada pildi juurde. Saksa Automaatika toetus tegi mu hooaja võimalikuks ja kuigi mina sõitsin ja sain särgi, siis tiitel kuulub ka neile. :) Ja väga hea meel on teada anda ka, et nad jätkavad minu toetamist ka tuleval hooajal.

Paarile unistusele olen sammude võrra jälle lähemal ja preagu isu veel vaid kasvab, koos treeneriga proovime jälle natuke targemana ettevalmistuse teha ja siis saab jälle kimada. :)

 

Soovin kõigile toredat jõuluaega ja head vana aasta ärasaatmist!:)