Blogi

Täna toimus siis Grand Prix de Lillers. Sõit toimus minu jaoks peale kolmenädalast võistluspausi ja ma arvan, et natukene selle pealt oli võistlus raskem minu jaoks ja muidugi sõidu tase oli kõva. Palju cont tiime oli peal (näiteks Leopard Trek, Omega Pharma) ja ka mõned procont tiimid (näiteks Cofidis, mille all oli stardis ka Gert). Sõit oli minu polari järgi 175km, millest esimesed 3km oli pidulik. Algul tegime ühe väikse, siis kolm suuremat ning lõpuks jälle kaks väiksemat ringi. Viimasel kahel suuremal ringil jäid mõned lühikesed max ühekilomeetrised tõusud ka sisse, kohati olid nad päris järsud, umbes 10-14%.
Sõit algas suhteliselt rahulikult, suutsin pundi ette ennast saada ja mõne minekugagi kaasa minna. Mingi aeg aga tõmmati hoog üles ja lasti ikka 30-40km jutti niimoodi. Ahjaa, ringidel oli jube palju selliseid kitsaid kurve ka, nii et pundi keskel/taga olles pidi paigaltspurte jube palju tegema, mis võtsid omakorda läbi. Aga igatahes, siis tõmmati ikka minu jaoks nii valusalt, et vajusin vaikselt pundi taha ja lõpuks hoidsin sealt hammastega kinni. Kõige raskemad kohad olid peale tõuse, kui hooga mindi, siis panin tõusu suht maxiga ära ja siis tõusu üleval oli lagedat ja küljekat ning siis sai seal ikka mõnusalt ketis imetud. Lõpuks igatahes sai 40 venda eest ära ja siis lasti hoog alla, mis toimus minule täpselt õigel hetkel, kui olin nii punases seal pundi taga. Sai natuke kosuda ja puhata, kuni mingite tiimide eestvedamisel võeti jälle hoog üles, õnneks nüüd ei pandud enamus ajast nii jubeda hooga. Aga neid tõusujärgseid lagedaid kohti pandi ikka nii valusalt minu jaoks, et paar korda oli oht maha ka jääda. Väikestele ringidele jõudes lasti jälle hoog alla ja viimased kaks väikest siledat ringi sõitsimegi peapundiga suht rahulikult. Lõpus üritasime mõne vennaga tiimist finišit ka proovima minna, sest tol hetkel me ei teadnud palju seal mehi ees on ja ma tahtsin peale sellist pikka sõitu proovida, kas kannatab sprintida. Üritasin seal pundi ees siis olla, aga kui 1km märk tuli ja hoog korralikult üles võeti, siis tundsin et ei hakka mingit sprinti tegema, jalad olid nii sodid juba all. Veeresin siis peapundi peas üle joone, kohaks 70 ja kaotust 1min 22sek võitjale. Protokolli vaadates võib näha, et 13 venda jäid lõpuks ette, neist 41seki kaugusele jäid ülejäänud 29 venda ja siis suur punt.
Profitiimide, mõtlen just cont tiime, tase on ikka vähe teine. Kui ikka sirgel gaasi pandi, siis oli ikka jube raske. Erines kõvasti nendest kolmest esimesest võistlusest, millest osa võtsin. Järgmine sõit on mul järgmisel pühapäeval, kui sõidan Prantsuse DN1 karikat.

Sain peale viit päeva voodis angiini põdemist nõnda kaugele, et tegin kolmapäev, neljapäev ja reede pukil väiksed treeningud. Õues oli endiselt nulli ringis ja kurk veel valus, ei riskinud välja sõitma ronida. Laupäev läksin klubiga ühele eliidi sõidule, oli täiesti sile sõit. Tuult ka polnud, õnnneks, sest ainult 1 kraad oli sooja ja pakkisin ennast nii korralikult sisse, et ainult silmamunad oleks välja paistnud kui prille poleks ette pannud:) Võin väita, et olin üks väheseid , kes sõidu ajal higistas ka:) Joonel olid osad tüübid lühikestes pükstes ja lühikesel särgil käised peal ainult, hakkas ainuüksi neid vaadates kõhe. Kuna olin veel antibiootikumide peal ja trenni polnud eriti teha saanud, siis jooksin peale 100km tühjaks ja lõpetasin silma munade peal:) Õnneks tervis sellest pauku ei saanud ja täna olemine OK, ainult mega väsinud. Silmas pidades järgmise nädala Prantsuse Karikat Bordeaux-Saintes, oli see päris hea, et eile võistlemas käisin, sai kiiruse jalga tagasi. Eks nüüd nädala jooksul näeb, kas ka power, millega võidu peale sõita , jalga tagasi tuleb nii kiirelt;)

Nonii. 0 km pani Phinney ataki, mõtlesin, et lähen kaasa, aga mul üks tiimmate jöudis ette minust, siis oli nagu mure lahendatud. Poisid said kohe vahe sisse. Mingi 5-6min pandi kena hooga siis võeti rahulikult, seda ma tähele ei pannud, et mu tiimikas sealt suht kohe maha oli jäänd ja meil polnd kedagi ees.

Alguses oli 40km siledal. Väga rahulikult vöeti. Siis läksid Astana, Lampre, Cannandale ja Colombia mehed ette ja hakkasid tööd tegema, alguses oli temps suht rahulik, 40km/h. Peale 40km siledat  läksime uutele ringidele, 20km pikk ja 3km tõus sees, 7,1% avg. Alustasin tõusu pundi eest, olin mingi 20ne hulgas. Tõusul anti korralikult gaasi ikka, aga endal oli tunne hea ja sain suht esimestega üle kah. Kiirus oli umbes 23km/h, päris soliidne hoog sellisel künkal. Peale seda oli laskumine, kurviline. Laskumise lõpp pandi kiirelt, see oli 1-2% allamäge. Anti korralikult talda, mingi 70km/h. 

Teine tõus läks ka kenasti, sest alustasin eest. Kolmas tõus alustasin liiga tagant, sest arvasin, et punt on suurem, aga tegelt oli päris palju vendi maha jäänd. Koos Saramotinsiga imesine, kord mina ees kord tema. 400m enne tõusu lõppu jäin maha koos Vacansoleili ja Radioshacki tüüpidega, aga siis nõelusime laskumisel  vahe kinni ära. Siledal hakkasin ettepoole liikuma uuesti, et seekord töus eest possalt vötta. See liikumie eriti lihtne polnud, sest nüüd suured tiimid tömbasid ikka korraliku hooga ja punt oli kenasti pikk.

Liikusin siis ettepoole, käis nätaki ja panin kummi jahedaks. Sain suht kiirelt uue jooksu, aga saateautosi oli päris vähe miskipärast alles, kellegile väga kümpi ei saanud, sest tegeleti oma meestega. Alguses tiimi omad aitasid autoga, aga kui olin punti juba järgi jöudmas, siis oli crash, kus 2 mu tiimikat sees ja oligi söit tehtud, 2km oli tõusuni.

Suht jamps, oleksin tahtnud ikka nii maha jääda, et inisen, mitte kummi pärast. Eks ma oleks selsamal ringil vast jäänud töusul, aga ikkagi. Muidu jalg oli suht hea ikka, tõusudel tunnen end tugevamana kui kunagi varem, olen vist juba progressinud.

Kunagi ma veel võidan selle sõidu, sest tegelikult peaks see minu kondile sobima. Lihtsale läheb aega veel, kannatust. Kokkuvõttes pole midagi imestada tulemuse üle, sest meil oli esimene start, teistel tiimidel juba 20 vöistluspäeva jne. Tase oli ikka köva, maailma tipud kohal. Loodan teid ikka sel aastal millegagi rõõmustada ka. Loodame, et pean oma sõna.

Üritan lähiajal tiimist täpsemalt kirjutada!

Miku

Homne sõit meil tühistati, teist päeva järjest sajab lund ja seda lubab ka veel homseks. Esmaspäeval peaks uuesti pluss poolele temperatuuri vedama ja siis peaks jälle maanteele saama. Ise muidugi suutsin veel külmetada ka ja nähtavasti poleks homme nagunii starti läinud. Ülemised hingamisteed on valusad, eks siin külmas trenni tehes sai organism põntsu ära. Saab nüüd mõned päevad puhata ja ravida ning märtsis jälle uue hooga ;)

Ola kõigile blogijatele, rattaspordihuvlilistele ning teistele kaasvõitlejatele.

Olen omadega nüüd Itaalias ja treenin siin korralikult, aga ikka puuris, kes jälgib täpselt oma piire ja ei hakka oma varjust üle hüppama, kõik tuleb omal ajal ning siis kui tulema peab.

Elame-näeme, mis siin saama hakkab see hooaeg, igatahes eesmärgid kõrged ja kalender üldjoontes paigas. Jätkan Rakke Spordiklubi värvides, mis on kindlasti üks parimaid klubisid Eestimaal üldse. Siinkohal märgiks kindlasti Enno Eilo nime ära, kes ikka hinge ja pühendumisega tõsiselt asja juures. Ilma temata poleks ma arvatavasti selleni jõudnud, mis ma praegu saavutanud olen.

Tahaks veel märkida tänases blogis toetajat Purustaja OÜ, kes minu tegemistele õla alla pani ja sellest on väga suur kasu, Suur Äitäh veelkord neile.

Loodan et tuleb Parim hooaeg, selles ma ei kahtlegi, tahaks näha ratturit, kes mu taga ära istub sellel hooajal. Pikka juttu pole, mis siin ikka plärada, sõita tuleb.

Edu Kõigile!
Rainer

Sai siis ka eile võidu sõidetud. GP Aix- 4 korda 34km ring ,kus oli ka kolm lauget tõusu, esimene neist keris 2km ülesmäge, teine 1km ja kolmas pea 3km, tuult eriti polnud ja päike  paistis, 8 kraadi sooja. Rada jäi minu jaoks lihtsaks, punt püsis päris hästi koos nendel laugetel tõusudel. Sõidul pikalt peatuma ei hakka, olin sõidu algul üliaktiivne, siis jälle liiga passiivne ja lõpus ikka teistel jõuga eest ära ei saanud, pigem pani üks Rouen76 klubi belglane mulle kontra viimasel tõusul ja tüüp pääses lõpuni. Keegi ei tahtnud tööd tegema minna, ise endale ka aitas ees kühveldamisest ja siis kui grupis klubid tööle hakkasid, siis oli juba vahe liiga suur ja ees olnud kutt ikka kõva ka ja pääses napilt enne punti ära. Ise siis proovisin grupifinishist päästa, mis päästa annab ja olin 8. Siinkohal tänan Silverit, kes meil tiimis ainuke mees, kes valmis abistama meeskonnakaaslasi ja teeb ka ise sõitu kui rada konti mööda. Vedas viimasel ringil olulisel momendil grupi kokku tagasi, üks prantslane läks ka ikka pika mõtlemise peale appi, olin ise ära uimanud vahetult ennem momendi ja meil muidugi kedagi ees polnud jälle. Vaadates siin tulevaste sõitude profiile, siis arvan, et mul väga lihtne siin lähiajal võita pole, peab vähemalt märtsi teist poolt ootama, kui sõidud pikemaks ja raskemaks lähevad. Vast saab ka Silver varsti tõbisest olekust võitu ja timmime temaga mõne korraliku tulemuse grupifinishist ära;)

Siin eelnevalt paluti rääkida mul oma rattast, siin ta pilt siis on. Ise ostsin Zipp303 jooksud alla, sest klubi jooksud jäävad natuke lahjaks ja meil klubis paljudel ongi omad võistlusjooksud ostetud. 303 valisin selleks, et nad väga universaalsed, saab sõita nii mäge kui vunkida siledal suurel kiirusel . Ratas ise on Viper, meie toetaja ProBikeShop.com müüb seda. Koos Zippidega kaalub täpselt 6,8kg. Jupiks on Chorus, ainult mulle pandi käpad ja pidurid Super Record. Pedaalid Look , sadul Fizik aerione R1 ja lenks, pikendus ja sadulapost  Deda omad, natuke paremast klassist kui mu klubikaaslastel, sest siia tulles leppisin kohe kokku, et mu ratas peab olema vähemalt 7kg. Seda nad küll ei suutnud , aga osad jupid vahetasid küll välja ja ise koos Zippidega sain ka ratta koguni alla 7kg, sest meie klubi võistlusjooksud pea pool kilo raskemad. Sõite võitmast ratas kindlasti ei  takista, vaja ainult ise mees olla ja agu anda:) Positsiooni sain ka rattal suhteliselt kiirelt kätte ja millegi üle eriti nuriseda ei saa, ainuke miinus on tagumise käiguvahetaja konks, mis on liiga pehme ja käigukas paindub suure pinge all natuke liiga palju kodarate poole ja peab ülitäpselt ära timmima, et see kodaratesse ei hüppaks. Samas kindlustades, et  tagant kõige suuremale ikka läheks ilusti. Eks peab selle konksu mõne titaanist analoogi vastu vahetama. Kiivriteks meil klubi Meti kolmas tase ja prillideks BBB-d, täpseid nimesid ei mäleta:) Sõiduking mul endiselt Specialized, jäänud veel üks uus paar alles eelnevatest aastatest.

Isiklikus plaanis pettumus, samas ei olnud ka midagi teha, sest rada oli suht kerge ja nagu peed liigutasin,nii oli kohe saba taga ja vahetust võtta ei tahetud. Tekkis tunne nagu oleks kõik DSid omadele sõnad peale lugenud, et Mandriga pole mõtet ees tööle hakata ja ärge teda kuhugi laske hetkekski. Igaljuhul oli lõpus grupifinish mingi 60 mehe oma , panin täiega mähkat positsiooni valikul ja pidin leppima 11.kohaga.Lõpus oli ainult ük klubikaaslane ees grupis koos minuga , kes rippuspael kaelas. Homme GP Aix, eks lähen elan ennast välja:)

Kõik algas novembris, kui liitusin Sparta spordiklubiga, kus hakkasin käima kolm korda nädalas ja teen suuska kõrvale. Tänu meeldivale seltskonnale, mis seal valitseb, on seal rõõm käia. Sparta on kõvasti vastu tulnud ja andnud palju erinevaid võimalusi.

Veebruaris sai veel alustatud millegi uuega, mida varem pole kasutanud. Sparta spordiklubis asub selline võimalus nagu sportingmed ja rohkem infi saab www.sportingmed.ee. Tegemist siis kõva hüpe edasi alpimajadest-telkidest, kuna on individuaalne, arvestades oksümeetrist saadavaid verenäitajaid ja toimub intervallidega mistõttu on efektiivsem. Algul tehti siis hapnikuvaeguse test, kus istusin mask peas ja jälgisin mida süda ja kopsud teevad kõrgustes kui hapniku vähe. Pärast mõneminutilist testi olin maski eest ära võtnud  - oli selline tunne, et kogu keha on poole suurem ja hapnikku hakkas ikka jubedalt peale tulema.

Praeguseks olen siis mõned korrad käinud ja siiani pole kahetsenud. Tunnen, kuidas hingamine on muutunud ja pikemad trennid, mis väljas teen, on lausa nauding pärast. Uurides veel ise kõrvalt, siis suureks kasuks veel liigeste raviks ja kehakaalu alandamiseks kellel see probleemiks. Mina, kes olen kahe asjaga maadelnud viimased mõned aastad, pean tõdema, et kui 2012a novembris kaalusin 72,4, siis nüüd täna hommikul läksin kaalule ja kaal näitas 68.3. Tunnen ennast palju värskemana ja mõnusamana. Viimati kaalusin 2009a 68-70kg mis tõi nii mõnegi poodiumi Prantsusmaal ja mis lasi ka mäest ülesse vändata. Mis kõige rohkem rõõmu teevad põlved, mis vanasti olid külmad, siis peale hüpoksia trennides käimist surisevad ja on soojad ja ei valuta enam. Soovitan kõigil proovida uusi tegevusi ja võimalusi, et saada uusi positiivseid kogemusi.

Mina oma esimese tagasiside saan sellest juba 3. märtsil toimuvatel talikrossi eestikatelt. Ootan huviga, et näha, mis seisus sellele aastale vastu lähen.

Kohtume Elvas!