Blogi

25 märts

Taça de Portugal XCO – Silves, UCI C2 215 kommentaari | vaata ratturi profiili

Jooks mudas.

Rada oli sama, mis eelmine aasta, järsud nukid üles ja alla. See nädalavahetus sadas vahelduvalt vihma ja väga suures osas muutus rada jooksukaks, saviseks mudamülkaks. Paljudes kohtades, kus olid väikesed üles-alla nõksud, pidi kalkuleerima, kas on kiirem minna joostes või korra rattale hüpates, sellistes kohtades tuli jooksu rohkem kui sõitu.

Naistel oli sõita neli ringi, stardist sain kenasti minema. Esimesel ringil oli kohtade vahetusi palju, põhimõtteliselt neljakesi olime koos ja kord jooksis üks kord teine kiiremini, minul ei olnud just kõige parem tunne laskumistel, olin kange ja ei liikunud rattal, ei tea millest, kuid igatahes tuli sellest paar matsu ja palju apsakaid.

Teisel ringil hakkasin ma maadlema ka murega, et kett tuleb eest raami vahele, kuid samas ei olnud väga palju kohti, kus sai üles sõita, seega ei olnud väga hullu, kuid häiris siiski. Lucia sai eest minema.

Kolmandal ringil hakkasin juba enesena rattavalitsemises tundma ja jooks läks ka kenasti, sain teistel naistel eest ära. Luciale üle kahe minuti kaotust.

Neljandal ringil tundsin end juba väga mõnusasti rattal ja iga kord kui rattalt tuli maha ronida, proovisin ikka jooksusammu sees hoida. Lõpuks jäi Luciale kaotust vähem.

Võin rahulikult võistlusega rahule jääda, ma väga palju jooksu ei armasta ja olin üllatunud kui hästi see mul rattaga välja tuli. :P

25 märts

Cittiglio - MK 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Neile, kes mu blogileheküljele ei satu, kirjutan siia lühikese kokkuvõtte sõidust.

Sõit oli 120 km ja kevadises kalendris tiimile kõige tähtsam sõit nagu ma aru sain. Alguses läbisime ühe pika ringi, mis sisaldas 6-7km tõusu ja seejärel 4 väikest ringi, kus oli 3km tõus. Rada mulle meeldis ja ilm ei morjendanud- terve päeva sadas ja oli 6 kraadi sooja.

Et tulemust kirja saada, pidi esimese tõusu kuidagi moodi üle elama. Seega mõtlesin valmis plaani, mis nägi ette, et 27. km olen pundi ees. Mõeldud, tehtud. Aga praegu jalad ei ole kõige värskemad ja kui flati peal jõuan sõita, siis nii kui tee vähegi loodist välja läheb, siis hakkab raske ja pulss ei taha ka väga üles minna. Seega mõne kilomeetri pärast vajusin läbi pundi ja kaaskannatajatega asusime võitlema, et peapunti uuesti kätte saada. Täpselt suure ringi lõpuks see õnnestuski.

Esimese väiksema ringi elasin üle, tõusu alguses olin pundi ees, tõusu lõpus viimaste seas, ent laskumisega sõitsin ette tagasi.
Teisel väiksemal ringil nii lõbusalt ei läinud ning jäin maha. Terve ring oli pundiga silmside aga kätte neid ei saanud ja kui uuesti tõus hakkas, siis vahe kasvas.
Viimasele ringile minnas olin üksinda ja mõtlesin, et kasvõi viimasena, aga ma lõpetan selle sõidu. Kaotasin sel hetkel võitjale neli minutit. 16 km jäänud ja seejärel tuli tagant treener ja vedas mõne kilomeetriga mind ette grupeetole järgi, mis tõusul lagunes laiali. Igaüks läks sellises tempos nagu jõudis, viitsis.

Lõpetasin sõidu 48. kohaga ja meeskond oli minu tulemusega rahul kuna mul õnnestus ainsana tiimist tulemus kirja  saada. Ma ise olen ka õnnelik, parandasin eelmist MK kohta natukene ja sõit oli täna tõesti minu jaoks päris raske. Tõusud mulle tegelikult meeldivad ja loodan jala ka uuesti kerima saada lähiajal. Sõidu ajal väga ära ei külmunudki, õnneks.

Järgmisel nädalavahetusel võistlen Belgias.
Päikest!

23 märts

Coppi Bartali 4. etapp - eraldistart 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Suhteliselt humoorikas ja katastroofiline päev. Hommik algas kena üllatusega, kui uksest astusid sisse Netapp-Endura mehannid Usin ja Kodanik. Hetkel tundus nagu oleks vanad head junga ajad tagasi. Mehed uurisid, mis minu TT rattal puudu on, sest nendel oli juppe ja olid nõus mind aitama. Sõitsime võistluspaika, Eesti poisid andsid meile adapteri, mida oli vaja elektroonilise vahetuse jaoks, sest meie tiimil see puudus. Õigemini Shimanost ei saadetud seda juppi, kuigi oli tellitud. Minu tiimi mehhaanik igatahes ratast tööle ei saanud, õnneks olid kodumaa poisid abivalmid ja ütlesid, et tuleksin enda rattaga nende bussi juurde. Läksin sinna, sain peaaegu full-service sealt, Kodanik ühendas shimano asjad arvutiga ning see näitas kohe, milles viga ning kuidas seda lahendada. Suured tänud Uskale ja Kodanikule, kes viitsisid jaurata minuga.

 

Minu velo sai enam-vähem tuunitud, tõttasin siis tiimi juurde ja selgus, et possa ei lähe normist läbi, siis pandi mulle uued TT pulgad, sellega läks ka aega kenasti. Minu stardiaeg tiksus peale juba, soojendust teha ei jõudnud täna. Ratta sain kätte kõigest poolteist minutit enne starti. Esimesel kildil tundsin, et jalg on maru imelik. Siis hakkasin vaikselt sadulapostilt kriipse jälgima ja sain aru, et sadul on alla vajunud. Sadul vajus niikaua kui tal enam kuhugi vajuda polnud. Vaatasin taha, tiimi saateautot ka polnud, kuid oli mingi muu auto, küsisin abi, kuid sealt vangutati ainult pead. Sõitsin paar kiltsa edasi, jöhker valu oli jalgades, sest see oli lihtsalt nii ebaloomulik asend. Peagi jõudis tiimimasin taha ja nad said mu probleemist kohe aru ning käskisid mul seisma jääda. Tegingi seda, kuid siis õeldi, et sorri, meil pole kuuskante autos, anna minna. Ega mul midagi üle ei jäänud, pidin sõna otseses mõttes jalgadele VALU andma.

 

Lõpetasin täna viimasena ja ausaltõeldes on mul sellest ükskõik, peaasi, et ajalimiiti mahtusin, sest liiga palju asju juhtus täna. Üldiselt oli tunne päris okei, arvan, et oleksin teinud enda kohta üle keskmise eraldi. Homset etappi veits kärbiti ja üks tõus jääb ära, kuna tee olevat sisse vajunud. Mulle sobib, üks tõus vähem. Lõpuringe homme 4 ja igal ringil 2,8km tõus. Peab ära kannatama ja kindlasti lähen homme atrööviõnne proovima.

Panin pildi ka minu humoorikast eraldist.

 

Cheers!

 

Miku

22 märts

Coppi Bartali 3. etapp 24 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tänane etapp oli minu jaoks ikka väga väga vaevaline. Pikkuseks 157km ja ajaks 4h30min. Tõusumeetreid kogunes üle 2800 vist.

 

Tahtsin saada atröövi, meeletu sõda käis, korra juba tekkiski võimalus, et saan eest ära. Minu tiimikaaslane Boily ründas, saadi kätte ja lükkasin ise kohe otsa. Peagi ühines minuga üks Astana, Colombia ja Katyusha rattur. Saime sellise lubava vahe sisse, tekkis tunne, et äkki lastaksegi minema, kuid siiski mitte. Püüti kinni ja sõda käis edasi. Hoog oli päris suur, atrööv, mis minema läks, sai alles eest 50 mindi peal.

 

Veidike siis lähemalt. Kui olin üritanud mitu korda pundist minema hiilida, siis kops oli päris koos ja jalad ikka eilsest väga valusad. Otsustasin siis, et lasen veidi pundis luuska ja üritan korra veel. Ühe silla peal juhtus aga väike tõrge kui Cannondale mehike lasi väikese apsu sisse ja end külili keeras, minu ees olev sõitja pani talle sisse, mina enam reageerida sellise kiiruse pealt väga ei suutnud, pani täiega pidurit ja lendasin meestele otsa. Õnneks olen täiesti terve, ainult pöial veritses. Sain suhteliselt kiiresti püsti ning peale seda olin pundi viimane mees, hoog oli üleval ning inisesin seal. Veidi peale minu matsu läkski atrööv minema ja sain korra rahulikult võtta, käisin arsti auto juures veidi seda verejooksu peatamas, sest ei tahtnud kõike asju ära määrida. Natsa peale seda sõitsin ühest august läbi ning lõi sadula nurga ülesse, pidin siis seda tuunima. Lõpuks kui punti järgi jõudsin, olin omadega päris kutu, sest ees töötas Lampre tiim, tee oli loodist väljas ning endal jalad väga hapud. Täna jäin reaalselt 5-6 korda tõusudel maha, aga kuidagi punnitasin laskumistel järgi. Ma arvan, et suur roll oli sellel kannatamisel ja punnitamisel Netapp-Endura mehhaanikul Gerd Kodanikul, kes ikka mulle kaasa elas. Arvan, et kui nende autos eestlast poleks olnud, siis oleksin jäänud esimene kord jäädavalt maha. Olin täna ikka väga väsinud. Lõplikult jäin maha 40-50km enne lõppu. Koos mõnede kamraadidega, kõige hullem oli see, et terve etapi lõpp põhimõtteliselt tõusis ning kartisin, et ei jõua täna ajalimiiti. Õnneks sõitsime oma grupettoga päris normaalse hooga ning püüdsime 15km enne lõppu ca 50-mehelise grupetto. Vedas, et lasin hommikul mehannil panna 28-se hammika taha, sest muidu ei kujuta ette, kuidas oleksin neid tõuse purenud.

 

Homme eraldistart, saab päris raske olema, sest tõenäoliselt eraldistardirattaid me kasutada ei saa, sest mingid olulised jupid puudu, päris jama, sest tavarattaga võib täitsa probleeme olla alalimiiti jõudmisega.

 

Ciao!

 

Miku

21 märts

Coppi Bartali 2. etapp 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Hei!

 

Tänane etapp 162km pikk, aega pea 5 tundi selle läbimiseks. Väga karm etapp, tõusumeetreid kogunes 3300, nii mägist sõitu pole varem sõitnudki. Etapp algas väga aktiivselt ning mul oli soov minna atrööviõnne püüdma, üritasin ikka mitu korda, kuid seekord jäin “pika ninaga”. Üritasin mitu korda, kuid sellel tasemel ma ikka 2-4 litrit järjest ei pane nagu amatööride sõidul. Päris kaua hoidis punt hoogu üleval, küll ei sobinud ühele tiimile midagi, küll teisele. Kuskil 35 minuti peal said sobilikud mehed minema ja grupp hakkas matkama. Esimest tõusu alustasin pundi eest, olin vast top 15 mehe hulgas. Võtsin rahulikult ja veidi vajusin, muidugi võttis punt ka rahulikult. Seejärel suundusime ringidele, alguses tegime ühe pooliku, peale seda 4 täis ringi.

 

Ring oli üsna ebameeldiv, üles-alla, väga siledat ei olnud. Pikkuseks 22km ning sisaldas ühte suurt tõusu, paari väikest põksu ning lõputõus, mis oli ülikitsas ja 21% ca 200m. Tõus ise oli 5km pikk, 8% avg. Vahepeal ikka läks 11-16% peale ka, väga raske. Peale seda serpekatega laskumine, lõputõus ja siis väga kitsas ja järsk laskumine.

 

Niisiis, esimese suure tõusu kestsin pundis ära, sest seda võeti mõistliku hooga, teine kord samal põntsul anti korralikult gaasi ning maha ma jäin koos oma grupetto semudega. Üks kõik, mis hooga seda tõusu võtta, kang oli ikkagi. Lõpus läks päris raskeks, sest pidin korralikult raiuma, et üldse ülesse saada, käed väsitas ka julmalt ära. Igatahes ajalimiiti meie grupetto mahtus ning homme uus kang päev, alguses 50km siledamat, peale seda hakkab tõusma, vahepeal muidugi veidi antakse armu ka, kuid väga mitte. Etapp sisaldab HC kategooria tõusu ning lõpeb 1300m merepinnast. Pikkus 157km.

 

Pealtnägemiseni!

 

Miku

20 märts

Coppi Bartali 1a&1b etapp 4 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tsau!

 

Täna oli kahe etapiga päev. Hommikul oli kavas 1A etapp, 99km gupisõit, mis pidi olema nn sprinteritele. Profiili poolest muidu täitsa sile aga polnud, rajale jäid 2 tõusu, 4,7km ja 3,4km, kuid päris normaalse protsendiga. Alguses tahteti atröövi saada ja käis sõda. Lõpuks lasti üks vend minema ning siis punt võttis ka rahulikumalt. Proovisin pundi eeosas püsida, sest ei tahtnud tõusu tagant alustada. Esimene tõus läks kenasti, raske oli aga suutsin pundis püsida. Laskumisel võtsin kurve soliidse hooaga ja liikusin veidi ettepoole, sest kohe oli tulemas teine tõus. Seal läks aga raskeks ja jäin esimestest maha. Meil tekkis päris suur punt, ca 70 venda. Sain kenasti üle joone. Tegelikult oli tunne päris hea, lihtsalt pole mul sellist taset veel, et tõusust esimestega üle saada. Paistab, et puhkepäevad mõjusid kenasti.

 

2A etapp õhtupoole. Tiimi eraldi, 11km. Kuna meil eraldistardi ratastega igasugu probleeme, ei tulnud jupid õigeks ajaks kohale ning eile mehhaanik ei jõudnud rattaid kokku panna. Eks see veidi jama ole, kuid mis parata. Siinne TTT oli uudne, sest iga tiim pidi tegema 2 meeskonda ning iga üks sai oma aja ja mõlema meeskonna kahe parima aeg läks meeskonna arvestusse. Mina startisin Amore&Vita A “koondises”. Tegelikult olin veidi üllatunud end DS mind esimesse tiimi pani. Igatahes, tegime päris normaalse sõidu, arvestades, et olime maanteeratastega. Ise tundsin end paremini kui hommikul, ammu pole sellist power’i tunnet olnud. Enda A tiimi ajaga olime 41. Kokku startis 50. Homne päev tõotab tulla raske. Ees ootab 6 tõusu ja 162km. Kui tekib võimalus, siis paneksin pundist plehku, eks näis. Tahaks tuuri lõpuni sõita, sest see oleks hea ettevalmistus Marokoks, kus tahan tulemust teha. Kerge ei saa olema, aga ei peagi.

 

Homme “näeme”!

 

Miku

18 märts

Taça de Portugal XCM – Batalha 27 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Eile siis stardis. Öösel oli korralikult sadanud, stardis oli ilm pilves ja ähvardas uuesti sadama hakata. Hommikul sõime hommikust pool kaheksa, ma arvasin, et start on kell kümme, sain teada, et pool kümme, oleksin kahe moosisaia asemel ühe söönud, ma tavaliselt söön siis kas kaks pool või kolm tundi enne maratone ja neli tundi enne xco võistlusi, muidu tunnen toitu veel kõhus.

Natuke sain sooja teha, enne autos näitas kraade 11. Ma panin sõidusärgi alla veel ühe pluuse ja käised. Esimest korda proovisin ka sõita joogivaru seljas, nimelt pakkus USWE firma mulle võimalust proovida nende toodet. Trennis oli mugav, seega otsustasin proovida, kuna siis kindel, et joogist mul väheks ei jää. Samuti pakkisin sinna ketiparandus värgid ja pumba-kummi, igaks juhuks.

 

Stardist minema, otsisin kenasti kohta pundis, esimesed viis kilomeetrit asfaldil, kergelt tõusis, kuid mitte väga märgatavalt. Siis hakkas tõusma, Ana Antunes oli mul kogu aeg rattas istunud, nüüd liigutas kiiremini ja läks eest. Ma ei tundnud end väga hästi, ei tea kas oli see vähene sooja tegemine või kõhus oli veel toitu liigselt või olin pannud siiski liiga palju riided, käised koorisin alla poole. Igatahes ei liikunud just kõige tempokamalt, minust möödusid veel kaks naist, vahepeal oli natuke laskumist ja hakkas uuesti ronima, kui olin tunni sõitnud, hakkas uuesti alla poole minema paari põntsuga. Hakkasin end paremini tundma, peale veel 40min sõitu enne uut pikemat tõusu, sain just enne tõusu algust kaks naist kätte, siis läks laialt rajalt kitsale kividega tõusule, kuna vihma tibutas ja enne oli ka korralikult sadanud, olid kivid väga libedad, et koguaeg pidi rada kenasti valima ja jõudu õigel ajal rakendama.

 

Nautisin sõitu, täpselt seda oli treener mulle enne võistlust soovinud:), tunne oli hea, vahepeal hüüti rajalt, et olen teine naine, esimene 4 minuti kaugusel, mõtlesin et ohoo nii kaugel, ok sõidan oma sõitu. Kui olin kaks pool tundi sõitnud hakkas rada alla-üles minema. Oli laskumisi, kus ikka muda ja libedad kivid tegid asja vägagi ohtlikuks. Ühel sik-sak laskumisel paljud panid jala, ma tahtsin ikka sõita, hüüdsin ja hõikasin, kuid ühel kivil, kus ei tahtnud pidurdada, pidin, kuna ees ei antud rada, muidugi läks ratas alt ja olin okaspõõsas, parem külg kõik verine ja kriibitud, uuesti rattale ja siis sain hea hooga juba alla. Seda üles-alla osa nautisin tõesti. Kui võimalus oli, siis kastsin ketti, et liigne muda ketti raami vahele ei kisuks, ratas töötas perfektselt!

Alguse poole olin prillid eest võtnud, kuna ei näinud enam midagi, kuna pori oli nii palju, nüüd aga tegi hullu valu kogu see pori, mis silma lendas, tõsiselt piinlesin vahepeal selle käes. Hakkasin tundma, et natuke tahavad jalad krampi minna, kohe jõin rohkem ja läks paremaks. Olin neli Xenofit geeli kaasa võtnud, need kulusid ära, olin ka müslibatooni võtnud, kuid seda ei suutnud isegi mõttes mäluma hakata. Seal üles-alla osas, ühes punktis öeldi 40 sek esimesele, järgmisel tõusul tegin natuke tempsi ja nägingi juba ta selga, natuke aega püsis ta meie väikeses pundis, kuid peale ühte kiiret laskumist ta kadus tagant, seal raputas väga, see oli üks ainukesi laskumisi, kus tõesti hakkasid juba käed valutama rappumisest, kuid ma jõudsin mõelda, oi kui lahe ja talusin naudinguga seda valu.

 

Peale seda läks uuesti mäkke, kus oli naiste ja meeste raja lahknemine, nimelt naistel oli üks kilomeeter vähem, välja oli jäetud kõige kivisem osa, sel hetkel hingasin kergendatult, et sain laial rajal tõusu jätkata.

Siis jooksis rada jälle kokku, muda ja kivid kitsal rajal, paar päris ohtlikku laskumist. Uduvihm oli mingil hetkel järgi jäänud ja nüüd hakkas muda kinni, kolm pool tundi oli selja taga ja väsimus võttis võimu, oli singleid, kus kuiva ilmaga oleks vist pea neli korda kiirem, kuid mudas, mis kinni hakkas, oli suur ukerdamine. Keha ei tahtnud enam väga jõuda, nüüd oli kõik peas kinni, tahtsin seda võitu, mis oli juba nii lähedal aga samas kaugel. Sel hetkel motiveeris kõige rohkem, mida poiss-sõber oli mulle öelnud, kui endal olid mul kõik jõuvarud otsas, siis on ikka nii oluline teiste usk minu võimetesse.

Lõpuks nägin Batalha linna kirikut, olin nelja ja poole tunniga 87 kilomeetrit selja taha jätnud ja esimese naisena finishisse jõudnud. :)

Nüüd määrin kriibitud jalga-kätt ja mõtlen, et kes küll need riided, kingad, varustuse ja ratta peseks, mina rohkem ei jõua... :P Aga eks ma pean seda kõike ikka ise tegema.

See oli esimene võistlus, kus ka kogu tiim koos oli. Tundsin end nende keskel hästi ja samuti saime kõike uue varustuse kätte. Eriti kena on meistrisärk, selles siis selle nädala lõpus stardis. ;)

17 märts

Grand Prix de Nogent-sur-Oise, UCI 1.2 23 kommentaari | vaata ratturi profiili

Ütlen kohe alguses ära, et täiesti hull sõit kujunes välja ja mina pole varem nii hulludest ilmastikuoludes võidu sõitnud.

Sõiduks oli siis Grand Prix de Nogent-sur-Oise, UCI 1.2. Sõit oli 166km, kaks suuremat ringi, kus olid ka mõned künkad sees. Sõidu alguses ei saanud väga liikuma, kuna kõht oli veidi täis ja üldse algul tõmmati kohe hoog üles. 20km peal läks tunne paremaks ja olin pidevalt pundi ees ja läksin minekutegagi kaasa. Küngastel oli jube raske, aga püsisin üsna ees. Esimese suure ringi viimasel künkal tõmmati hea hooga ja üleval oli kena küljekas ja kuna ma vajusin pundi keskele, siis oli päris vastik inisemine seal. Varsti läksid pundid ribadeks ja ise jäin suht taha. Lõpuks saime ühe suure pundi kokku, mida hakkas varsti Las Vegase tiim vedama mingi 6 vennaga. Kuna mul sõidu alguses oli kõht natuke liiga punnis ja kohe korralikult sööma ei hakanud, siis ma arvan et sellepärast tundsin juba 90 km juures kerget jõuetust. Esimene ring oligi mingi 90km.

Teise ringi alguses siis lasti kogu aeg hea ühtlase hooga ja tol hetkel mõtlesin et kui nüüd mingi tõus tuleb siis mul kellad kah. Ja nii ka oli. Sõitsime nii hea hooga, et küljeka peal eest saanud umbes 40 meheline punt püüti tõusu üleval kinni, aga mina vajusin pundist ikka korralikult läbi ja tundsin et olen täiesti tühi. Ilm oli ka tol hetkel jaheda võitu, kuskil 8 kraadi juures. Järgmised 20km möödus mul autodevahel. Vahepeal loobusin juba ära, siis aga tiimiauto korjas ikka tuulde ja lõpuks sain ühe grupi kätte, mis oli uue küljeka lõigul peal maha jäänud esimestest. Nii kui sinna punti jõudsin hakkas järsku rahet sadama ja äikest lööma. Ei olnud lahe. Rahet tuli nii kõvasti, et vaevu sai silmi lahti hoida ja jube valus oli. Kuna ma nägin, et minu jaoks on sõit sõidetud, siis võtsin rahulikult ja jäin mingite vendadega rahulikumalt sõitma. Kuna energia oli suht otsakorral, siis kiiremini ei oleks suutnud ka. Edasi oli õudusunenägu. Kuna osadel tüüpidel olid tiimid kohe raja ääres, keerasid pooled sinna ja mõned jäid veel rahulikumalt sõitma. Ma siis vaatasin, et kurat nii külmun puhta surnuks. Võtsin kerge tempo üles ja lasime 3 vennaga karuselli kuni künka alla. Seal olin juba jumala külmunud, lõdisesin ratta peal ja ei tudnud poolt keha enam. Kaks küngast tuli siis järjest. Tee oli seal lörtsine, maa kõrval valge ja ise lõdised ratta peal, jubee.

Lõpuks jõudsin suurte raskustega teise künka otsa, kus seisis mitmeid tiimi autosi, sest kõik tahtsid autodesse ronida. Leidsin siis ka enda tiimiauto ÕNNEKS üles ja ronisin sinna ära. Järgmised 30min lõdisesin seal, kuni jõudsime finišisse, kus sain kuivad asjad selga ja natuke süüa. Selline oli siis tänane võistlus. Müts maha nende ees kes lõpuni sõitsid!

Polar cs500 andmed:
sõitsin 144km, pulss 164/192, aeg 3:38, kiirus 39,6/71,6, 1120 tõusu meetreid.