Blogi

10 juuli

10 juuli 134 kommentaari | vaata ratturi profiili

Jou.

Lubasin Eestis olles teile kõik nr ja asjad ette laduda, aga siiamaani võlgu. Kodus oli nii hea olla ja alati leidsin mingi vabanduse, et mitte siia kirjutada. Laiskvorst. Aga teen väike tagasivaate siis.

Eesti jõudsin see aasta natuke varem kui tavaliselt 14 mai juba. Esimene sõit oli Jurmala GP. Ülesandeks oli lõpus Räime ja Jassi aidata. Neile siis vastavalt 9 ja 6 koht. Ise tiksusin vaikselt üle joone. Peale seda oli ECW, kus olin vähe tõbine ja täis tsainik, jõudu polnud üldse. Järgmine nädalavahetus oli Vändra rattaralli ja Riga GP. Vändras sõitsin esimest korda see aasta Pelotoni värvides, terve tiimi eesmärgiks oli võit, mitte grammigi vähem. Terve kamanda kontrollis sõitu algusest lõpuni. Kahjuks ise olin finisit üllatavalt sitt, alles 6es. Pettumus räme. Peale sõitu hüppasime bussi ja panime Läti poole ajama. Ööbisime mingises kooli taolises majas, muidu ok, aga hommikusöök oli nigel. Sõit oli 2 kategooria kohta suht pikk 190km. Kohe alguses umbes 15km saime suure pundiga minema ja vahe aint kasvas. Enne Siguldat saime rämedat rahet, väga külm hakkas. Peale vihma läks päris mitukümmend km aega enne kui soe sisse tagasi hakkas tulema. Kuskil 35km enne lõppu läks sõjaks ja meie paarikümne meheline grupp läks pooleks, endal õnnestus ette jääda, kuigi jalad olid sitad see päev. Kuskil 10km pärast läks uuesti sõjaks ja siis imesin ma ka maha, ette jäi 5 meest, mina tulin koos ühe tüübiga. Oma finisi sain kotti seega koht 7. Järgmise nädalavahetuse sõitu olin juba kaua oodanud, nimelt korra aastas ikka proovin bike ka sõita, et päris meelest ära ei läheks. Reedel käisime Sassiga Rõuge maratoni lõppu vaatamas ja jäime ka õhtusele pargi sprindile. Lahe üritus oli, eriti vinge oli see, et kohal oli palju kohalikke noori. Ise kahjuks finaali ei jõudnud, poolfinaalis vanameistrite vastu ei saanud. Laupäeval siis maraton. Lükkasime kohe stardist hea tempo peale, et konkurentidele võimalikult vähe puhkemomente jääks. Kuid kahjuks sai minu sõit sõidetud 25km kui oli kõige järsem laskumine, lendasin teisena peale, Peeter Pruusi järgi, ta küll hoiatas et pane vaim valmis, et suht järsk on, aga oleks ma teadnud et ta nii järsk on siis ma oleks juba enne ratta seljast maha tulnud. Tegin korraliku õhulennu, kuid õnneks jäin terveks, ainult ratast pidin natuke putitama, nimelt olid bikel liimitavad kummid ja eest lõi kummi maha, pidin ta tühjaks laskma ja siis uuesti täis. Pool aega kulus veel muidugi sääskede ja parmude tapmisele. Selle aja peale oli ka Ronimois platsis, kes oli juba enne kukkunud, võtsime vaikse tempo sisse ja ei läinud kaua kui jõudis ka Vaaks järgi. Toidupunktis jäime seisma ja panime plaani paika, et tiksume kuni Everesti kilomeetrini, selle paneme täiega ja peale seda tiksume lõpuni. Good plan. Kõige vingem koht rajal oli ikkagi viimane toidupunkt, kus pakuti muuhulgas ka koduõlut ja küüslaugu leibasid. Rattasõit ununes pea 10 minutiks. Nagu välikohvikus. Suur aitäh Renele, kes mulle super püssi bike laenas! Järgmisena sõitsin Saaremaa velotuuri, samuti sõit, mida alati sõita tahan. Esimest korda kokkuvõttes poodiumil, kusjuures kruusast sain ka esimest korda puhaste paberitega üle. Kõige magusam oli siiski meeskondlik esikoht!

Eestikatest palju rääkida ei ole, uimasin mineku maha ja pidu läbi. 27ndast juunist tagasi Prantsusmaal, kuhu jään praeguste plaanide kohaselt 22se septembrini. Järgmine eesmärk, kus vaja tulemust teha on Prantsuse karikas 21 juuni. Kuna viimased päevad Eestis olles võtsin väga rahulikult siis siin olles on asjad vastupidi. Eelmine nädal tuli 850km ja 27h. Pühapäeval oli veel sõit ka, tundsin paar viimast päeva korraliku väsimust, trennis pulss enam üles ei läinud, aga sõidu ajal Polarile vaadates jäi karp lahti. Keskmine pulss 183 ja max 206. Nagu jänes juba. 10 juuli seisuga sõidetud 19135km. Eks ma anna siis vahepeal oma tegemistest teada jälle. Panin mõne pildi ka.

09 juuli

Kuidas ekspeditsiooni ratturitel nädal vändatud sai... 43 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Hommikul küsis Tõnu Blistexit, kuna avastas oma huulelt villid. Füsioterapeut aga soovitas igasugu hädasid mitte peita, sest need kõik näitavad ju tippvormi saabumist.

Enne starti oli taas must huumor au sees. “Pulsikell ei näita mitte midagi, jälle on surmaeelne seisund,” ei jätnud Tõnu lõõpimata.

Kui Rivo varahommikul Sky Plusi otse-eetrisse hõiskas, et sõidud on siiamaani probleemideta möödunud, ilmad on ilusad ja rattakummid pole katki läinud...siis Murphy seaduse järgi pidi ta juba mõne tunni pärast oma sõnu sööma.

Vahetult enne starti hakkas vihma sadama. Rivo riidekotis leidus aga vaid tuulekindlaid riideesemeid, mis vihma ei pidanud. Mees plaanis prügikoti ümber tõmmata, kuid Elel hakkas temast kahju ja ta andis ratturile oma vihmakeebi. Kuna ka keep oli suur ja lai, siis tõmmati see teibiga kolm suurust väiksemaks. Nii olid kõik mehed suurema vihma eest kaitstud, ent see ei tähendanud, et sõit oleks nad kuivaks jätnud. Kõige tipuks ei hellitanud ka tuuled ega külm õhk.

Toimus ka esimene kukkumine, kui Indrek korraks külje maha pani, aga õnneks pääses ta vaid kriimustusega. Terasmehe tõid hetkeks maapinnale lähemale tavapärasest ekstreemsemad ilmaolud.

Siiski, kukkumine polnudki päeva nael. Selleks kujunesid hoopis ‘nael kummi’ olukorrad, mida ühtäkki hakkas juhtuma pea iga kümne kilomeetri tagant. Indrek kommenteeris: “Selline tunne, et ka seistes purunesid kummid.” Kui meestel oli enamik päevadistantsist sõidetud, siis rõõmustas Kaupo, et tema ainsana ei suutnud ühtegi kummi katki sõita. Viimasel kolmekümnel kilomeetril oli aga tema just ainus, kes sõitis kummi katki. Ehtne näide, et enne õhtut ei tasu hõisata.

Õhtusöök oli eelnevatest päevadest pidulikum, nädal aega väntamist oli vaja tähistada. Odense Danhosteli köögis valmisid pannkoogid ja laar kanapastat.

Pärast õhtusööki olid meestel käed-jalad tööd täis, sest kõigil oli vaja hakata kumme lappima. Selle võrra jäi taastumisaega vähemaks ega saadud jalgu puhata nii piisavalt nagu eelnevatel päevadel, aga vähemalt saadi esimest korda ekspeditsiooni jooksul magada soojas voodis.

 

8. päev Odense-Arenholts

Hommikul sai lausa kohvikannus keedetud kohvi. Rivo pidurdas veidi Tõnu rõõmu: “Ära selle luksusega ära harju.”

Indrek ootas juba Saksamaale jõudmist: “Oh, seal pole ju kiirusepiirangut, seal saan pedaale vajutada nii kuis jaksan.”

Tähelepanekuid teedelt... Kiirrongid on siin harjumatult kiired. “Tõkkepuu läks alla ja sekundiga sõitis rong mööda. Ei ole nii nagu Eestis, et kui tõkkepuu alla läheb, siis enne rongi jõuad pooled elu toimetused ära teha,” märkis Tõnu.

Teise tähelepanekuna kiideti soojasid vihmasid. Eestis ollakse harjutud külma vihmaga, kuid siinne vihm on palju ratturisõbralikum.

Sõbralikkusest rääkides oli Tõnu kõige õnnelikum Saksamaale jõudmise üle. Isegi signaalid pidavat siin sõbralikumad olema.
Saksamaale pedaalides eksisid ratturid küll veidi teelt, kuid hea õnn ja meeste vaist juhatas nad õigesse sihtkohta. Kuna vangerduste tõttu jäi kilometraaž väiksemaks, siis otsustati algsest plaanist edasi sõita, sest kilomeetreid jälgitakse pingsalt, 3500 peab ikka täis saama.

Õhtusesse peatuspaika ehk Arenholtsi järve äärde jõudes said mehed esmalt teada suurepärase uudise, et Taaramäe sai selga valge särgi, olles üldarvestuses neljas. Seepeale küsis Tõnu, kas täna pannakse ka toidulauale valge lina. Seda oleks tehtud, kui vaid oleks laualina kusagilt võtta olnud.

Rõõmustamise järel hakati arutama sõidustrateegiat. “Ees ei jõua olla, samas taga on raske,” võttis Tõnu kokku oma mõtted. Üldiselt sõidab Indrek kõige ees, Toomas teda järgimas 20 cm tagapool, kuid teised mehed kiirendavad ja pidurdavad liiga palju, väsitades end liialt. “Hoidke pidevalt poolemeetrist vahet,” soovitas Toomas.

Raivo rääkis teekonnal ette jäänud teetöödest: “Autoga sealt läbi ei saanud, aga kõrval oli uus rattatee. Siin riigis mõeldakse esmalt ratturitele, tehakse neile kõigepealt tee valmis.”

Füsioterapeut tegi kõigile meestele venitusi ja massaaži sõltuvalt ratturite soovidest. Vaid Indrek ei soovinud massaaži. Kui Tõnu lauale läks, siis esitas Indrek Elele soovi: “Vaata, kas sa saad nendest luudest kuidagi lihased välja tõmmata.” Tõnu on nii kleenuke, et Elel tekkis juba mure, mis mehest pärast ekspeditsiooni alles jääb. Teised mehed, eesotsas Indrekuga, seevastu lõõbivad pidevalt selle üle, kuidas Tõnu kõigilt toidu eest ära sööb. Ühesõnaga, lõõpimine on endiselt hinnas, mis tähendab, et mehed tunnevad end suurepäraselt. Põlvevaludki on taandunud.

Kui Meelis järgmise päeva trassi paika pani, siis Indrek hõikas talle: “Arvesta sellega, et homme jõuame sihtpunkti alles päikeseloojanguks, Tõnu veab.”

Tõsisemalt rääkides rõõmustas Indrek progressi üle: “Nii hea hoog on juba sees, et kui täna kiirus 33 km/h kukkus, siis tundus, et on hull venimine.”

Pärast tuunikalapasta söömist tegid ratturid eelarve arutelu. Kena vaadata, et need mehed suudavad ka tõsised olla. Sellist vaatepilti igal õhtul ei näe.

Õhtul proovis Tõnu helistada Taaramäele, et teda valge särgi puhul õnnitleda, kuid Eestimaa esiratturi telefon oli kõnedest punane. Niisiis jättis Tõnu teate kõneposti ja meenutas, et tiim hoiab talle pöialt ning juba ollakse jõutud Tuurile päris lähedale, Saksamaale.

 

9. päev Arenholts-Hollenstedt

Pühapäeva puhul ärgati eriti vara, kell 6. Kuna ilmaennustused lubasid päevaks vihma, siis ratturid mõtlesid, et suudavad enne vihmasadu päevadistantsi ära sõita. Enne starti avastas Tõnu enda ratta tagant kaks helkurit – Indrek oli koerustükiga hakkama saanud ja väikse installatsiooni teinud. See ristiti kohe Ints-tallatsiooniks.

Varahommik tõotas head, kell 7.45 oli juba 17 kraadi sooja. Stardist mindi kiirusel 42 km/h minema. Edasi vändati aga 32 km/h, mis meestele tundus eriti aeglasena. Venimise mulje jätsid tugev vastutuul ja 700 tõusumeetrit. Kokkuvõttes sõitsid mehed maha 184 km ja tegid täispika tööpäeva.

Teekonna vältel jõudis kõigil pedaalimisest kopp ette saada. Distantsi esimeses pooles taluti kuumavat päikest ja 30 soojakraadi niimoodi, et kõigil ratturitel jooksis sool mööda selga alla. Kuid täielikult ei jõutudki hommikust plaani teoks teha ja vihma eest põgeneda, viimase tunni jooksul saadi kaela korralik äikesevihm.

Kohtumispaika, rekkade parklasse, jõudis esmalt vaid viis meest. Õiget parklat otsides hargnesid ratturid laiali ja Raivo jäi metsateele uitama. Veidi närvikõdi tiimile, kuid poole tunni pärast jõudis kogenud matkaja ikka matkabussi juurde.

Rattamehed said end pesta rekkajuhtidele mõeldud duši all ja esimese nälja kustutada samas majas asuvas Burger King’is, sest kõik muud kohad olid kinni, kaasa arvatud poed. Ühe-eurised hamburgerid läksid nagu soojad saiad. Hüüdnime “kajakas” pälvinud Tõnu sõi ära näiteks 6 burgerit. Aga energiat on meestel vaja, Tõnul kulus ühe päeva jooksul 3900 kcal’i.

Burger King’ist väljudes avastati, et kolm soomlast on ekspeditsiooni autot uudistamas. Selline vaatepilt pole üldse uudne, pigem on igas peatuskohas olnud uudistajaid, kellele on tiim saanud ekspeditsioonist rääkida. Seni on ettevõtmisse suhtutud üllatusega ning väga positiivselt.

Soome mehed uurisid, kelle käes on kollane liidrisärk. Hea küsimus, kuna tegelikult oli Tõnul algselt idee võtta kaasa ka kollane särk, kuid see jäi Eestisse maha. Siiski, liidri saab hetkel ära tunda kollaste väliskummide järgi, mis on Indreku jalgrattal.

Kui Meelis hakkas järgmise päeva trassi paika panema, siis esitas Indrek talle soovi: “Paluks tuulevaikust või taganttuult.” Selle päeva tuult ei taha enam ükski mees murda. Tõnu oli aga suure tuule näol alibi olemas, kui Indrek tegi talle märkuse, et mees sõidab teel nagu joodik.

Ratturid võtsid kokku senise teekonna - rattateed lähevad aina kehvemaks. Rootsis olid super teed, Taanis oli ratturite liikluskultuur väga heal tasemel, ent teed kehvad, ning Saksamaal on rattateed sellised, kus eriti üldse sõita ei taha.

Kuna ööbimise peale on kulunud ülemäära palju raha, siis otsustati leida endale tasuta ööbimiskoht. Kui kõigil hakkas laagripaigas juba uni kallale tikkuma, sõitis matkabussi kõrvale punane buss. Hetkeks tõmbas hinge kinni, kas ratturid aetakse nüüd jalgpallistaadionilt ära...kuid kohale saabus hoopis treener, kes tuli näitama, kus asuvad duširuumid. Uni kadus hoobilt ja üheskoos mindi ekstra tiimi jaoks avatud ruume uudistama. Sellest jätkus üks suur pesupäev...või õigem oleks öelda öö. Uskumatu, kui vähe on õnneks vaja!

06 juuli

Möödunud ekspeditsiooni esimesed 6 päeva 155 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Neljanda päeva mõnud: Tõnu vaatab ratast: “Minu spidokas on peal, aga miks siin Rivo nimi on?” Projekti eestvedaja vaevles hallutsinatsioonide küüsis, kuna selgelt ilutses rattal tema enda nimi.

Kui seni võeti peatuspunktides batoone ja geele kaasa nii palju, nagu meeste süda ihkas, siis nüüd jõudis kätte reaalsus. Õhtul jagati kogu kraam meeste vahel ära ja iga mees sai oma karbikese. “Ei olegi enam nii, et muudkui kahe suupoolega ampsad,” tõdes Tõnu enne starti karbist geele haarates.

Õnneks jagatakse lisaks geelidele-batoonidele ka tavainimese jaoks igapäevasemat toitu. Seekordsel hommikusöögil haarati matkabussist 4,5 kg müslipakk ja lasti hea maitsta müsli-jogurtiportsul. Lõunapeatuseks meisterdasid naised taas valmis suure hunniku võileibu.

Batoone jagades ei saanud Indrek jätta targutamata, et selle keemia pealt ei sõideta nagunii kogu distantsi ära, terve aasta otsa oli ekspeditsioon ette teada ja mehed oleksid pidanud kõvasti trenni tegema.

Enne starti näitas Meelis ratast käe kõrval vedades ette päevamarsruudi, keerates ratast vastavalt suunamuutustele kas itta või lõunasse. Tõnu palus seepeale, et Meelis näitaks Huezi suunda, sest ainult see teda motiveerib.

Teepeal sai teipimist Kaupo põlv, mis sadulas olles valu tegema hakkas. Must teip aga ei tahtnud hästi jalal püsida, vot selleks ongi vaja ratturitel jalad ära raseerida.

Hultsfredi jõudes teatas Indrek, et oli suht tühikäigul tiksumine, ees näitas pulsiks 135 ja grupi taga vaid 110. Aga tegu on ju terasmehega, teised oma pulsikelladel nii väikseid näitajaid ei ole harjunud nägema.
“Tegelikult on juba siin Rootsis mäed, ei tea, mis veel edasi tuleb,” kommenteeris Indrek telefoni teel lähedastele. Eelmisel päeval tuli tõusumeetreid kokku 1500, sel päeval 950.

Kui eelmisel õhtul söödi spagette turistieinega, siis selle õhtusöögiga nähti rohkem vaeva. Keedetud riisiga segati kokku praetud porgand, sibul, pähklid ja vürtsikas veiseliha. Tiimi kokk Rain sellist kompotti ilmselt söömiskõlblikuks küll ei pea, ent mehed kiitsid taevani. Magustoiduks leidis Raivo mustikaid metsa alt.

Ele võttis jälle kõik mehed massaažilaual ette. Tõnu esitas füsioterapeudile küsimuse: “Sulle kohe meeldib teistele haiget teha, jah?” Indrek teadis Tõnule õpetussõnu jagada, et kui tal sääred liialt valusaks jäävad, siis järelikult on sadul liiga kõrgel. Tõnu arvas vastukaaluks, et Indrekul pole üldse massaaži vaja, tal on ju kompressioonsäärised. Siiski sai masseeritud ka Indrek, kuid sedapuhku turjast, mis tal sõites kangeks jäi.

Meelis pani järgmise päeva sõidumarsruuti valides mehed dilemma ette, kas vändata mööda kiirteed või 20 km pikemal distantsil suuremaid teid vältides. Ainsana ei võtnud diskussioonist osa Kaupo, kes keset platsi tukastas. Üldsus arvas, et parem on kiirteid vältida.

Ühtäkki avastas Tõnu, et tal põleb ratta tagatuli seljakotis. “Hea ohutu vähemalt, muidu oleks keegi juba ammu tagant sisse sõitnud,” ei jätnud Rivo lõõpimata.

Rääkisime kohaliku politseiga, kes tuli küsima, kas otsime jalgrattureid, kui meie tegelikult otsisime internetti. Ekspeditsioonist rääkides vastas politseinik: “Ok, I thought that I was crazy when I finished my ride round the lake”.

 

5. päev  Hultsfred-Älmhult

Traditsiooniks kujunenuna oli äratus kell seitse. Hommikusöögiks toodi välja isegi kondenspiim – seda luksust lubatakse ratturitele iga viie päeva tagant, nii sai kokku lepitud.

Tõnu meenutas eelmise sõidupäeva ehmatust: “Üks rekkajuht lasi signaali. Ma mõtlesin, et kiiver lendab peast ära.”

Indrek ja Meelis laskusid juba varahommikul vahelduva voolu arutelusse, milles hiilati teadmistega üksteise võidu. Mõttevahetus ei tulnud õhust, vaid konkreetsest probleemist, miks Macbooki pole võimalik autoadapterite kaudu laadida. Kui varem arvati, et ekspeditsioonilt teadete saatmise teeb kõige raskemaks netiühenduse otsimine, siis lisandus ka elektriprobleem, kus laadida Macbooki.

Toomas ja Kaupo panid varastel tundidel kärmelt külmakotid ümber põlve, et oleks valutum pedaalida. Toomas kiitis, et jää aitab hästi valu vastu.

Tõnu oma karvastest jalgadest: “Olin laeval juba murdumas, kuid siiski ei hakanud raseerima. Aga Huezi otsa ei luba au ikka karvasena ronida.”

“Jah, seal on tõkkepuu ees ja juures silt ‘karvajalgadele keelatud’,” lisas Indrek.

Laagripaigas uuris Tõnu, kas Rivol on vaim järjekordseks stardiks valmis. “Ega teist valikut ju pole,” nentis Rivo muiates.

Hetkel tiimi kõige jutukam Tõnu kleepis kandadele jäähokiteipi ja kiitis, et see teip on väga universaalne. “Siiani veel ei hõõru, aga ma ikka veel ei usalda neid rattakingi,” selgitas ta oma tegevust.

Enne starti viskas Tõnu Indreku kulul nalja. “Oota, ära päevavalguses tema üle nalja viska. Muidu on jälle nii, et kes pärast naerab, on Indrek,” manitses Rivo ettevaatlikkusele. Indrek naeris aga juba esimesel võimalusel: “Jajah, stardipäeval veel oli tagant jutuvada kuulda, aga kuhu nüüd teie naljad sõidu ajal jäävad?”

Starditi jälle kohaliku aja järgi kell üheksa. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab tegevusplaan paika loksuma ega tehta üleliigseid liigutusi.

Marsruudiks valiti väiksemad teed, mis ühtlasi on palju käänulisemad ning suuremate tõusude-laskumistega. Päeva jooksul läbiti 175 km. Algses plaanis oli kilometraaž veidi väiksemaks planeeritud, ent sihtkohta jõudes selgus, et seal pole võimalik kuhugi telki üles panna. Seetõttu tuli sõita 20-kilomeetrine lisaots kämpingukohta Älmhulti linna äärde.

Pärast sõitu kiitsid mehed kui ühest suust, et tegu oli kõige ilusama sõidupäevaga. Ainult Indrekut ei tohi tiimi etteotsa lasta, sest ta keris vahepeal kiiruseks lausa 44 km/h. Ära tuli ka kiiruserekord, 64 km/h. Mõõdukama kiiruse ajal nähti teel rohkelt loomi, kelle seas kahte rästikut. Rivole ja Kaupole tahtis aga kajakas kallale lennata. Õnneks olid mehed ikkagi linnust kiiremad.

Kämpingukohas keerati kokku kurgi-tomatisalat, keedeti ära penned ning kõrvale tehti turistieinet sibula ja porgandiga. Viimase maitsestamiseks lisati Raivo poolt kauaoodatud puljongipulbrit. “Oh, alles viies päev, aga juba olete nii meeleheitel,” ei hoidnud Raivo rõõmu tagasi.

Toiduvalmistamise kõrval käis käbe töö massaažilaual. “Ele, tee veel talle, las ta piinleb,” kommenteerisid Tõnu ja Rivo laua kõrval, kui Ele Indreku lihaseid masseeris.

Indrek esitas küsimuse: “Ele, sul on mingid liigesed kaasas ka või?” Kui füsioterapeut vastas jaatavalt, siis mehed spekuleerisid edasi, et niidid-nõelad on kaasas, jääb ainult valida, millist värvi niidiga liigeseid kokku õmmelda. Sarnase tarkusega hiilgavad arutelud lõpetavad iga sõidupäeva.

 

6. päev Älmhult-Roskilde

Eelmisel õhtul arutati, et Tõnul võetakse kuuendaks sõidupäevaks sadul ära, kuna projekti eestvedaja hõiskas, et tal polegi sõitmisest veel tagumik valusaks jäänud. Hommikul aga seda siiski ei tehtud.

Küll aga tegi Indrek ikka Tõnu kulul nalja, kui 4,5 km enne distantsi lõppu ütles mehele, et veel on 30 km jäänud, ja hakkas siis täiskäigul pedaalima. Tõnu juba mõtles, et tal on hing paelaga kaelas, kui niimoodi tuleb veel pea 30 km vändata. Teisedki mehed arvasid, et Indrekule on põlvevalu pähe löönud. Eriti frustreerivaks muutus sõitmine, kui Indrek tee äärde tõmbas, nii et teised ei saanud enam tema tuules sõita. Kõrvale tõmbamist kommenteeris Indrek ise: “Arvasin, et Tõnu tuleb jälle finišit ära tegema.” Võimalik, et Tõnu olekski teinud, aga ta ei teadnud, et finiš ongi juba käes. Mis teha, kui vaid Indreku rattal on GPS marsruudiga peal. Niimoodi ei jäägi teistel meestel üle muud, kui Indrekut usaldada.

Raivo lausus rahulikult: “Praegu on alles maratoni esimesed 10 km. Pole mõtet vajutada.” Tõsi ta on, täna läbiti 150 km ja jõuti Roskildesse, Taani. Ratturid oleksid hea meelega ületanud ka Rootsi-Taani silla, ent ratastel neid sinna ei lastud, seega selle distantsi läbimisel olid abiks Škoda ja matkabuss. Imelisel sillal viskas Kaupo mulgile kohaselt nalja: “Uskumatu, Rootsi ongi läbi, ilma inimkaotusteta.”

Autos ja bussis võeti kokku Rootsi sõidupäevad. “Sõidad nagu muinasjutus, fantastilised külad,” hindas Indrek. “Nüüd tuleb sõidurütm juba sisse. Varem oli keskmine pulss 160, nüüd vaid 140,” oli Tõnu progressiga rahul. Samuti ollakse väga rahul füsioterapeudi tööga, mis on suuresti aidanud põlvevalusid leevendada.

Mehed tegid plaane ka Huezi võtmise kohta. Indrek: “No mis see ikka hullu olla saab, naks-naks üles.” Tõnu seepeale: “Kui tõusuvõtmist filmime, siis on näha, kuidas ma seal ratast käekõrval lükkan.” Ja Indrek resoluutselt: “Oh, aga siis ma jõuan tõusu ju kaks korda võtta.”

Igaüks teab oma võimeid ja jõudude vahekorrad on paigas. Seetõttu lõõbitaksegi nii vabalt ning see lausa hoiab tiimi ühtsena. Tugevamad murravad ees tuult ja teised püüavad end võimalikult vähe kurnata. Siiani on sõidud lõpetatud rõõmsate nägudega ja uusi sõidupäevi alustatud entusiastlikult. Kuuenda sõidupäeva lõpuks arutati, et Eestis tundus ühel päeval 150 km sõita pika trennina, siin aga tundub üks päev vändata vaid väike suts.

Õhtusööki süües hakati meenutama, kuidas üldse selline seltskond kokku tuli ja millest sündis idee läbida suusaekspeditsioon ning nüüd hiljem rattaekspeditsioon. Kampa hulle kokku ajada ei olnud üldse keeruline, nad tulid ise, võib öelda kokkuvõtteks.

02 juuli

Ekspeditsiooni alguse kokkuvõte 38 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Esimeses peatuspunktis, Aru teel ootas Tõnu naine kaetud lauaga, millel asetses suure kirjaga Tõnu 35 sini-must-valge juubelitort. Pool šampusepudeli sisust pritsiti laiali ja seega keelekastet kõigile ei jagunud, erinevalt tordist, mida said maitsta kõik kaasasõitjad. Iga natukese aja tagant hakkas grupist sõitjaid pudenema, jättes seltskonnaks järgi 12 ratturit.

Ekspeditsiooni mehed jagunesid grupi peale laiali, kaks ees, kaks taga, kaks keskel. Pärnu juures tõmbusid Indrekul jalad krampi, tuult tuli palju murda, kuid terasmees püsis ikka kenasti grupi liidrina. Toomast aga hakkas kimbutama põlvevalu, mis oli tingitud kehvast rattaasendist. Siiski oli tiimi pressiesindaja esimene, kellele füsioterapeut Ele kinesioteibi peale tõmbas. Mehed hakkasid targutama “arvata oli, et esimesena langeb keegi saatetiimist”. Tegelikkuses kimbutas aga pressiesindajat juba varasem vigastus jooksumaratonist. Ei tea, kas solidaarsusest või ikkagi vajadusest, aga hiljem lasi ka Toomas end veidi teipida.

Laagris vaatas juubilar Tõnu oma mobiili, millele oli saabunud paarkümmend sõnumit ja 47 vastamata kõnet. Mees ei jõudnudki kõiki õnnitlusi vastu võtta, aga kindel on see, et sünnipäeva tähistamine kestab kogu tuuri vältel ja seda ikka rattaseljas.

Kui naised jäid metsa alt netti püüdma ja vahelduva eduga kergejõustiku EMi kettaheite finaali otseülekannet vaatama, siis mehed sõitsid lähedal asuvasse söögikohta. Seal saadi erilise kohtlemise osaliseks. Kui Rivo küsis keefiri, siis seepeale vastati: “Ei, keefiri meil pole...aga oodake, kohe toome”. Tiimi naistele toodi kaasa pelmeeniroad lausa portselantaldrikutel, mille mehed suure suuga lubasid pärast ekspeditsiooni tagasi viia. Meest sõnast, härga sarvist.

Ühes ekspeditsioonitiimiga jäid laagerdama üks härrasmees ja kaks noormeest Kuusalu rattaklubist. Õhtuhämaruses külastasid tiimi ka kolm X-Spordi meest, kelle peatuskoht asus Krapi puhkealast veidi kaugemal. Lisaks neile oli koos tiimiga Tallinnast Ikla piiri äärde pedaalinud Raivo vend Riho.

 

2. päev Ikla-Riia

Pühapäeval seisid mehed pudrupaja ümber ja hakkasid välja arvutama, kui palju vett ja helbeid peaks kogu tiimi toitmiseks tulele panema. Naisteloogikast oli asi kaugel, kui igaüks sai kalkuleerides erinevad andmed ja lõpuks arvutati juba helbepaki ruumala. 4 liitrit vett, 2 liitrit helbeid. Naised mõtlesid kõrval, mis ajast mõõdetakse helveste kogust liitrites?! Siiski, aega läks, kuid asja sai ning aja möödudes valmis päris maitsev puder...kui vaid oleks soola olnud. Soola aseaineks pakkus Raivo puljongipulbrit, sõnadega “mis te põete, selles on 56% soola”. Seepeale uuris Rivo, mis see ülejäänud koostisaine siis on, ja sai vastuseks ühe sõna “silo”. Õnneks lahendab nutikus kõik probleemid, seega otsustati hoopis magusa pudru kasuks. Moosi puudumisel aitas helbed magusaks muuta Kalevi šokolaad – uudne, ent toimiv lahendus.

Hommikul kell pool kaheksa arvas Indrek, et peaks ikka tegema ühe soojendusringi ja vaatama, kas piiripunkt on lahti. Kui mõni juba hakkas arvama, et mees on end veidi ogaraks pedaalinud, siis õnneks selgus, et tegu oli taaskord lõõpimisega.

Varahommikul jõudis tagasi seltskonda ka Kaupo, kes esimesel etapil oli poole pealt oma teed läinud ja end otsapidi Viljandisse pedaalinud. Ei, mees ei eksinud ära, vaid sõitis kodulinna konkreetse plaaniga minna koolikokkutulekule. Niisiis leidis ta aja öösel kella kolmeni pidutseda, arvestades et naine sõidutab rattahullu turvaliselt teise päeva starti.

Laager kokku pakitud, asusid 12 “kõik ühe, üks kõigi eest” meest teele Riia sadama poole. Matkabussis sattusid Meelis ja pressiesindaja lällariga täpselt eestlaste kanalile, mille pealt sai sel päeval kuulda ühe mehe pikka kurtmissaadet. Meelis aga leidis sellest võimaluse teha ekspeditsioonile reklaami, küsides iga natukese aja tagant eestlastest ratturite kohta.

Ülejäänud tee üle ratturid ei nurisenud, ent vana munakivisild Riias tõi meeste kätesse surina ja kaotas hetkeks pedaalimismõnu. Neil kividel jäi sõitmata Kuusalu rattaklubi esindajatel ja Rihol, kes Riia piiril suuna Eesti poole tagasi pöörasid. Auklikule teele vaatamata jõudis tiim õigeaegselt sadamasse. See aga ei tähendanud, et meeskond oleks laevale suure ajavaruga jõudnud. Närvikõdi oli rohkem kui vaja, kuid viimasel hetkel ootamatud komplikatsioonid lahendatud, pääsesid kõik laevale. Maha jäid vaid need, kel oli soov mahajäetud saada ehk X-Spordi mehed.

Tiim arutas enne laeva väljumist pastat süües, et Indrekule peab peatuspunktidesse puki muretsema, siis saab mees ülejääva energia välja pedaalida ega hoia etappidel niivõrd tempot üleval. Indrek ise aga avas õhtul laevas pikalt ja laialt sõitmise strateegiat: “Tempot ei saa alla lasta, sest õhtuti peab taastumiseks korralikult aega jääma. Kui iga päev sõita 10 tundi, siis ei taastu lihased ära ja jäetakse sõit pooleli”.

Konkreetselt teise päeva sõidu võttis ta aga kokku sõnadega: “Hoog oli väga kõva. Kuusalu rattaklubi noor hakkas niimoodi tõmbama, et ma pidin teda pidurdama. Ise oleksin sõita jõudnud küll, aga vaatasin, et tagant hakkab ära pudenema. Noh, kartsin, et Škoda äkki ei pea seal taga vastu.” Kusjuures teadjamad rattamehed olid kursis, et see Kuusalu noorrattur on Elioni sarjas M18 liider, seega tegija.

Õhtul uuriti üheskoos järgmise päeva marsruuti, einestati, vesteldi ja vaadati jalgpalli EMi finaalmängu. Mõni mees leidis energiat isegi klubikülastuseks. Teistest veidi erinev õhtu oli Kaupol, kelle naine tegi mehele üllatusvisiidi. Naine sõitis bussiga Pärnust Riiga, et seilata mehega üle mere laeval Romantika. Vaatepilt ühesugustesse toonidesse riietunud noorpaarile oli kaunis romantiline.

 

3. päev Stockholm-Söderköping

Sadamas opereeris Tõnu kääridega oma ratta väliskummist väikest kivi välja ja iga mees pani end järjekordseks sõiduks valmis.

Start viibis, kuna Indreku rattal oleva GPSi seadistamine osutus oodatust raskemaks. Vahet polnud, kuidas Meelis GPSi sättis, ikka tahtis seade meestele vägisi peale suruda Mariehamnist läbisõitmise, mis tähendanuks kokku läbida ühe päevaga üle 400 km. Sadamast Stockholmi piirini sõideti kogu karavaniga ja seiklusi jätkus küllaga. Meelis oli väljakutse ees jälgida korraga teed, rattureid, GPSi ja kaarti. Veidi enne linnapiiri halastasid seadmed meile ja nii Škodas, matkabussis kui ka Indreku rattal olnud GPSid hakkasid viperusteta tööle.

Peatus Järnas ehk naiste poolt hommikul vorbitud võileibade jagamise aeg. Ratturid kommenteerisid, et teed on ideaalsed, rattad veerevad suurepäraselt ja liikluskultuur on super, bussid ei julge isegi mööda sõita. Tõnu vaid kurtis, et linnast välja saamine võttis tohutu energia – muudkui kiirendused ja aeglustused vaheldumisi. Ühtlasi hakkas meestel juba tekkima kaunis ratturipäevitus, mõne sõnavaras ka joodikupäevitus.

Rivo: “Eile ja üleeile oli tiksumine, täna on juba sõidu moodi. Teed käivad üles-alla, aga vähemalt selg ei jää staatilisest asendist valusaks.”

Indrek: “Aga kusjuures, vahepeal on ees ka päris raske.”

Toomas kiitis seisundit pärast pedaalide sättimist ja ütles, et põlv enam valu ei tee. Hea uudis! Õhtuses laagripaigas sai Toomas ka massaaži, olles füsioterapeudi laual esimene külaline. Massaaži ei tehtud aga ainult põlvele, vaid ka turjale, kus Tom tundis pinget.

Laager sai seekord üles sätitud Söderköpingu linna äärde kämpingusse. Stockholmist sõitis matkabuss mööda kiirteid, ratturid sõitsid väiksemaid teid pidi. Rattameeste teele jäid fjordid, mis ületati praamiga. Kuna Söderköpingu linna läheduses oli aga mitu praamiülesõidukohta, siis Murphy seaduse järgi sõitis matkabuss loomulikult valesse sadamasse. Ega’s midagi, neljakümnekilomeetrine ots tuli vaid edasi-tagasi sõita. Õhtu edenedes läks orienteerumine paremini ja kogu tiim sai kokku. Matkabuss juhatas ratturid ja nende taga sõitva Škoda kämpingupaika. Just siis, kui tundus, et nüüd võib puhkama hakata, selgus kämpingu maksumus, mis oli eelnevalt arvutatuga võrreldes sisuliselt kahekorde. Aeg oli aga hiline, mistõttu uut paika otsima hakata enam ei saanud. Maksime ja nutsime.

Õhtute lemmikosadeks on netiotsingud. Saame ausalt tunnistada, et eestlased on internetiga ikka õnnistatud, välismaalastele seda õnne ei jagata.

01 juuli

Tsehhi viimane päev Autor: Rene Mandri 340 kommentaari | vaata ratturi profiili

No täna läks meil ikkagi väga nihu. Ei oska samas kedagi otseselt süüdistada ka, kui siis osade meeste suhtumist. Igaljuhul lagunes sõidu algul punt tõusudel laiali ja jäime 50 mehega ette. Kuna tuuri üldliider jäi ka maha, siis Whirlpooli omad kühveldasid mõnda aega tempot teha, sest neil mees tõusis liidriks. Lõpus oli 4 ringi, mille poole peal oli 3km tõus. Meil Camano juhtis mägedearvestust paari punktiga ühe Ukraina kuti ees ja omavahel nad seal ka spurtisid. Esimest korda seda tõusu võttes said nad finishit tehes koos eest ära ja Camano vajus punti tagasi, ukraina kutt küttis üksi edasi. Olukord läks meile  hapuks,sest punt jäi paugust seisma ja vahe lasti 4min peale. Camano oleks särgist ilma jäänud kui tüüp oleks järgmised 3 mäekat ära võtnud. Meie tiimist oli ainult mina, Camano, Dempster ja Anderson ees. Dempster hoidis ennast finishiks ja Camano mäekateks. Seega peksti mind ja Andersoni pundi ette tööd tegema,et Popkov tagasi tuua. Anderson oli nii süsi ,et ei suutnud mul tuuleski olla ja seega sain üksi 28km kütta, selle ajaga tõmbasin need 4min tagasi ja Camano võis kergendatult hingata. Särk jäi talle, samas tõmbasin ennast suht kapsaks ja kohe kui ukrainlane kätte saadi, siis hakati paugutama. Kahjuks selgus, et ma oma meestest olingi kõige kõvem täna ja jäin ainukesena sinna punti pidama viimasel tõusul. Litritega kaasa ei läinud ja lihtsalt veeresin pundis finishini, niigi sai 28km ülemäärast tempot tehtud vahepeal. Kahju, et siis sedasi ja oleksid on alati oleksid, aga sinna tempo tegemisse läks ka minu energia ja etapivõidu eest võitlema polnud enam võimeline.

30 juuni

Tsehhi kolmas päev Autor: Rene Mandri 452 kommentaari | vaata ratturi profiili

Oli mega palav ja raske päev, 3300 tõusumeetrit, samas mingeid ülisuuri tõuse polnud. Üks oli nippa nappa 10km pikk, aga lauge, nii 4-5 prosa.  Igaljuhul vedasin nats aega Zaki,aga tal oli kehv päev ja vajusime koos siis grupetosse. Hea oli, et ei pidanud ennast katki sõitma, hetkel tähtis siit tuurilt võimalikult värskena välja tulla.

29 juuni

Tsehhi Tuuri teine etapp Autor: Rene Mandri 1088 kommentaari | vaata ratturi profiili

Täna oli algul päris kõva andmine, olin ka ise aktsioonis ja peale 50km sõitu sain 12 mehega minema. Esialgu mina ja liidertiimi vend tööd ei teinud, sest meil tiimiliidrid nats teised määratud ja selle tulemusel tuli ka peagrupp peale 25km meile uuesti järgi. Siis sai 10 meest minema ja meilt Dempster sees, see sobis ka meile. Peagrupis osad meeskonnad munesid nii kaua tööle hakkamisega, et lõpuks kui jooksikuid püüdma hakati, siis oli hilja ja kätte neid ei saadud. Meil Zak Dempster võttis etapivõidu ja nüüd väikse kaotusega kokkuvõttes teine, eile meeskonnasõidu võitnud meeskonnal oli ka mees ees. Homme läheb sõjaks, eks proovime hea sõbra ja meeskonnakaaslase tuuri üldvõidule vedada;)

Panin siia juurde ka pildi , kus toetun Honda Insightile, suured tänud veelkord Catweesile, tänu kellele oli mul Eestis olles väga hea ja ökonoomne sõiduvahend olemas;)

29 juuni

Tsehhi Tuuri 1.etapp Autor: Rene Mandri 185 kommentaari | vaata ratturi profiili