Blogi

08 august

Leon 1.etapp Autor: Rene Mandri 258 kommentaari | vaata ratturi profiili

Alustasin eile Kesk-Hispaanias Teise kategooria tuuri. Etapp oli sile ja tuul piisavalt tugev polnud, et küljekaga ribad taha saaks. 12 meest oli atrõõvis, meilt Wetterhal ja Windsor, taga pundis tegid kaks kohalikku meeskonda 12 mehega tööd ja kuna atrõõvis osad mehed vahetusi polevat võtnud, siis oli üpris kindel, et veetakse järgi. Mina olin siis oma tiimis Dempsteri juhtoinas. Hoidsin meest terve sõit jamadest eemal ja lõpus tulid teised kutid ka kõik appi ja 6km enne lõppu haarasime tempo tegemise enda kätte.Kõik läks nagu õlitatult, mina pidin olema viimane vahetus enne lõppu ja see jäeti mulle natuke pikaks.Viimase kilomeetri sildi all sain ette vajutama, panin nats liiga kõva gaasiga ja 500m hiljem hakkas pooma.400 m enne lõppu olin sunnitud eest ära keerama. Tegelt läks kõik hästi,sest Dempster oli ühe Rabobanki venna vahele lasknud ja too jäi tuule kätte.250m enne lõppu hakkas kurvitamine,kuhu pidi esimesena sisenema ja Zakil see ka õnnestus. Rajakaardi järgi oli kaks kurvi lõpus, aga üllatuseks oli ka kolmas, kus Zak nats piiretesse sõitis, kaotas hoo ja Rabobanki noor talent sai mööda. Samas pundis panid mehed nende taga maoli, kõigile oli üllatus missugune, vähemalt neile, kes kohalikud polnud. Teine koht ka hea. Eilsest veel niipalju, et start anti meile 1600m kõrgusel ja esimesed 15km olid allamäge mööda raputavaid ja kurvilisi teid, väga ebamugav, sest siin sõidul ka palju kohalikke amatööre joonel, kes valmis allamäge kasvõi surema:) Nüüd kolm raskemat päeva mägedes, peame JT Locke'i vedama, kes Euroopa Tuuris võib uuesti liidriks tõusta selle sõiduga kui võidab.

06 august

Transmaurienne 3. ja 4. etapp 374 kommentaari | vaata ratturi profiili

Kui üleeelmisel aastal siin sõitsin, siis 3. etapp oli selline, mille peale ültesin, et pole midagi raskemat sõitnud. Kinnitan oma sõnu ka see aasta, see lihtsalt on nii raske. Peale lühikest tõusu ja laskumist, jõuavad ratturid täiesti põhja orgu ära ja siis ainult tõuseb ja tõuseb ja mitte lihtsalt. Pidevalt on kergeim käik ja kogu jõud, mis jalas veel on, läheb käiku. Kui lõpuks tippu jõudsin, ega siis kergem ei olnud. Keha on läbi ja laskumine on väga kivine ja järsk, käelihased tahavad üles ütelda, enesega võitlus käis nii mäkke sõidul kui laskumisel. Finishis oli kogu keha süsi.

Neljas etapp tehti natuke kergemaks, kuna äikesetormid piirasid mägesid, üks tipp jäeti turvalisuse mõttes ära. Seega kehale heameeleks oli etapp üpris kiire ja lühike.

Kokkuvõttes sain naistest kolmanda koha, mahutasin end 3. etapi sõiduga ikka poodiumile ära.

 

05 august

05.08.2012 103 kommentaari | vaata ratturi profiili

Rõuges peetud eestikate järel võtsin endale teenitud puhkuse. Peale Jaanipäeva lubasin 5 päeva täielikku vabadust, ratast ei puutunud, ning lasin väärt roogadel-rüübetel hea maitsta. Kuna olin ennast eelnevate sõitudega hästi realiseerinud, suutsin ka puhkusest parajalt mõnu tunda. Sportlase kombel treenimist alustasin juuli alguses. Esimesed kaks nädalat, kui veel Eestis olin, sõitsin Tallinna ümbruse teedel. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on harrastajate arv maanteedel kasvanud. Varem, eriti kui kehvem ilm juhtus olema ja ratturit treenimas nägin, teadsin enamasti kellega on tegu ja millises klubis sõidab. Nüüd aga pole haruldane, kui kohtan suuremat seltskonda ratastel ilma ühegi tuttava näota. Selline kandepinna laienemine on ainult hea. Seega, ärikad, pidage meeles -maanteesõit on uus golf.

 

Teedevõrk on pealinna ümbruses hea, tänu Mardile ja Jassile avardusid minu rattaringid oluliselt. Häid ja vaikse liiklusega teid leidub pea igal pool, kuid oma parimad käärud tegin hoopis Saaremaal. Paljud kruusakattega teed on asjaliku pindamise saanud ning viivad kohtadesse mida ma varem ei teadnudki.

 

Planeerisin oma juulikuised treeningud nädalate lõikes niimoodi ära, et Hispaaniasse jõudes saaksin alpitelki teha ja pisut mahus tagasi anda. Ometi läks kõik vastupidi - juuli keskel olin paar päeva tõbine ning südasuvine vihmatsükkel sundis mind mõned trennid vahele jätma. 16-ndal jõudsin Gironasse, kus palavus lihtsalt rabas. Esimesed päevad läksid temperatuuridega harjumiseks. Ühel päeval panin ka korralikul nipli maha kui oma värskete lausa trükisoojade riietega trenni läksin. Karbist välja võtmisest kuni asfaldil sulamiseni kulus neil täpselt 40km. Ja nagu alati, kukkusin muidugi täiesti üksi treenides ja siledal teel kõige süütumas olukorras. Lihtsalt fantastiline! Proovisin laskumisel selga sirutada, lasin käed lenksust lahti, tulles ise püsti ratta selga ja hoides samal ajal sadulat reie sisekülgedega.  Püksid olid uuest materjalist ning sadul libises hetkega jalge vahelt minema, sadulale järgnes terve ratas ning mina sain ennast mõnusalt mööda asfalti rullida. Peale pindmiste haavade muid hädasid polnud, kuigi õlg andis veel nädala endast tunda ja kartsin hullemat.

 

 Osaliselt rikkus kukkumine ka telgitsükli, kuna seal magamisest ei tulnud midagi välja. Jätsin peale kahte katset alpitelgi pooleli ja otsustasin lihtsalt mahtu edasi treenida. Oleks ma teadnud, et Hispaanias selline kuumus on, oleksin kohe alguses Andorras tõelise mäestikulaagri teinud. Järgmine kord olen targem ja Hispaania kuumuses telki ei plaanigi teha. Juulis seega kokku treeningtunde 97 ning 3000+km, mida sai rohkem, kui esialgu kavatsesin.  Loodan, et ennast viimase kahe nädalaga tühjaks ei sõitnud. Homme algavalt Enecolt ei oota suurt midagi, päris kehv ei tohiks olla aga siledal võimu praegu ülearu ka ei ole. Loodan ennast nädalase tuuriga piisavalt heasse vormi saada, et järgmisel tuuril Colorados tulemust teha.

 

Tiimiga on mul tuleviku suhtes kokkulepe olemas. Sain juba üsna varakult nendega asja lukku ning juunis tehtud head tulemused enam palganumbrit väga ei kergitanud. Ise mõtlen, et mul on pingevabam sõita ka, kui palganumbrid stratosfääri ei ulatu ja bosside ootused numbritele vastavalt kosmilised pole.  Järelejäänud hooajal tahaks väga ühe hea kokkuvõtte veel teha või uuesti võidurõõmu maitsta. 

 

Eestis aitas mu pead kaitsta nagu alati Specializedi kiiver. Ainult, et sellel korral unustasin enda tavapärase kiivri meeskonna bussi, ning pidin viimasel minutil enne meistrikaid abipalvega Tallinna Specialized Concept Store poiste poole pöörduma. Tänud, mehed, et te mulle taaskord väärt varustust võimaldasite.

 

Lisan paar pilti uuest riietusest.

 

03 august

Transmaurienne - 2. etapp 279 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

No nii täna, siis peale kilomeetrit läks jälle mäkke, pikalt, peale tundi ronimist tuli veel ratta kõrval jalutada ka. Mu jalad kohe ei ole mõeldud rattaga kõndimiseks või pole ma lihtsalt seda piisavalt harjutada saanud, igatahes pulss laes 180 ja nii 20 min, palju oli minust möödujaid, samuti ka palju naisvõistlejaid, kuid laskumiste esimestel kilomeetritel sain nad kohe kätte. Täna oli väga lahe laskumine, kui esimesed tagasipöörded olid konarlikud, siis lõpuks olid need täitsa käpas. Täna tundsin end laskumistel nagu tavaliselt :). Üks osa oli kitseraja peal mööda kuristiku serva, selle võtsid kõik võistlejad igaks juhuks jala. 

Kui siis alla jõudsin, olin umbes seitsme mehega koos sõitmas, andsime tuld ja siis ühtäkki saame aru, et oleme kuskilt otse pannud, kuna rajatähistus puudus. Siis tiirutasime ja otsisime õiget kohta, mõne aja pärast ka leidsime õige otsa üles. Kahju, aga no juhtub. Täna siis ei teagi, mis koha sain ja kaotus oli vast suur. Polar näitas lõpus 1440 m + ja -, kilomeetri lugejat mul ei ole.

Päris raske katsumus oli ka peale finishit kodu poole sõita, kuigi vahemaad on väiksed, siis kõik on mägiteedel, võitlesin krampidega säärelihastes, gaas sidur pidur gaas jne.

03 august

Paris-Correze Autor: Rene Mandri 55 kommentaari | vaata ratturi profiili

Sõit,mis mulle istub ja läksin eesmärgiga, et teha tulemust- võita. Esimene päev oli täiesti sile, aga tuuline ja väikestel teedel, olin aktsioonis , aga lõpuks ikkagi grupifinish, aitasime Dempsterit,kes jäi 7ks. Teine päev siis juba raske, kuni 2km pikkuseid tõuse jagus etapi sisse kümneid-selline rada, mis mulle meeldib. Olin ka kohe päeva esimeses suuremas minekus sees, 12 meest, aga kinni püüti ja punt tõmmati juppideks, mul läks samal ajal tagakumm ja autod olid kõik viimase grupi taga kinni, kohtunik neid mööda ei lasknud. Sain siis minuti tee ääres passida, kui jooksu alla sain, siis panin käbe viimasesse gruppi järgi ja  sealt koos ühe Cofidise kutiga minema-ka temal läks eelnevalt kumm, aga grupp oli ees juba liiga kaugel ja autosid ka vahel polnud, kellelt abi oleks saanud. Grupp põiekat ka ei teinud ning hoogu alla ei lastud. Sinna see sõit läks ja olin sunnitud katkestama. Samal ajal käis ees kõva sõda ja meie tüübid uimasid 16 mehelise mineku ära, jäid taha jälitajate rolli ,aga eest enam neid 16 meest kätte ei saadudki. Oli üks kehv päev.

02 august

Transmaurienne - 1. etapp 166 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

18 km La Toussuire - Le Corbier 1300 m + / 1200 m -

 

Tänane etapp õnneks oli siinsamas mäe otsas, kus ma elan, ei pidanud kuskile autoga sõitma. Kui hakkasin stardi poole sõitma, tuli meelde midagi olulist, kuna päike kõrvetas selga, siis tuli meelde, et olin unustanud salatilehte osta, pole ammu vaja läinud. Homseks lähen ostan kindlasti endale kaasa.

Start oli kohe mäkke, kuskil 8 km ja siis üles-alla, siis üks päris lahe ja pikk singlil laskumine, kuid kahjuks oli mul täna üks neist päevadest, kus on tunne, nagu oleksin esimest päeva rattal, vahel ikka on selliseid päevi ja ühel sik-sak laskumisel panin ikka korraliku uperkuudi ära, õnneks jäin terveks, üks väiksem sõrm muidugi annab päris valusalt tunda, väänasin välja. Kui tõusul sõitsin koos ühe teise naisega kolmanda koha peale ja tundsin end kiiremini laskumisel, siis laskumisele läksin kolmandana, kuid jah täna läks teine koht oma konarliku laskumise nahka, kuna ees üks naine ei saanud üldse hakkama. Laskumise lõpuks olime kolmekesi kolmanda koha peale sõitmas, üks naine oli veel järgi jõudnud, kuna mul oli laskumisel joogipudel plehku pannud, olin janus, pidin leppima täna viienda kohaga. Peale finishit tundsin, kuidas kuumus on oma töö teinud ja oli tunne, et kohe minestan, õnneks tänane etapp lõppes kohe minu elamise ukse ees, siis sain kohe üles ja külma dushi alla jahtuma minna. Nüüd puhkan ja homme siis oma ilusas sinimustvalges jälle. :)

02 august

Alustan uuesti roosas särgis 368 kommentaari | vaata ratturi profiili

Vahepeal on jäänud siia blogisse auk sisse, peale La Bresse MK valusat kukkumist ei olnud kohe eriti tahtmist kirjutada ja hiljem olin lihtsalt mugavalt laisk.

Vahepeale on jäänud nii mõnigi võistlus, tähtsaim neist xco eestikad, sinimustvalges sõites on ikka hoopis teine tunne, siis peale eestikaid istusin autosse ja sõitsin Prantsusmaale, Val d´Isere MK väga hea tundega ei tulnud, kuna nii reisiväsimus kui ka kõrgus merepinnast andsid tunda, kuid nagu alati andsin endast parima.

 

Eile alustasin Transmaurienne´i. Alustuseks oli 3 km proloog St. Jean de Maurienne´is 50 m+ / 50 m -

Proloogi rada mälu järgi oli sama, mis oli ülemöödunud aastal. Tänavate vahel, mõned trepid, palju kurve. Kuna start natuke hilines, siis olin juba jõudnud soojendusest maha jahtuda ja kogu sõit olin kergelt kangis, sõitsin kindla peale, ühtegi viga tegemata. Finishis olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, et olin oma ajaga 4 min ja 56 sek olnud kiirem naine, edestades 6 sek Fanny Bourdoni.

Peale pikka ootamist, et kõik teised vanuseklassid lõpetaksid, sain tänaseks sõiduks roosa särgi selga.

31 juuli

Val d'Isere 11 kommentaari | vaata ratturi profiili

Teine mk etapp Prantsusmaal 2012 hooajal ja erinevalt eelmisest(La Bresse) päris kõrgel merepinnast- u 1850m. Pole varem nii kõrgel võistelnud ega ka treeninud ja ringikõndides aru küll ei saanud, et midagi õhu osas teistmoodi oleks. Trenni tehes ja just tõusedel oli muidugi nö erinevus tuntav, on ikka raskem hingata küll ja võisteldes kogesin pikematel tõusudel ka kerget valulikust rinnus. Tavalisest keerulisem oli ka tempo valik, sest mk normatiiv on: kohe stardist vähemalt 100% ja pärast veel juurde- ja muidugi, ka seekord ei olnud midagi teisiti. Kergematel lõikudel tuli üritada leida veidikenegi aega taasumiseks, samaaegselt lähimatele konkurentidele seeläbi midagi kaotamata, et siis hetk hiljem järgmisest tõusust üles ronida.
Peale õnnestunud starti ja head esimest ringi(stardiringi ei olnud) olin top30 lähedal ja kuigi silmapiiril enam kui 10 sõitjat silmaga olematu vahemaa tagasi tegemine oluliselt raskem kui arvata võiks. Samuti ei tahtnud liiga kiire tempo valikuga alt minna. Ringiajad olid küll sujuvalt järjest kiiremad aga sellele aitas enim kaasa peale vihma kiirelt kuivav ja seeläbi kiiremaks muutunud rada. Ilm oli ka see, mis sõidu huvitavaks muutis, sest kuivades oludes oli see rada kahtluseta kõige lahjem selle aastases mk kalendris. Ootuspäraselt oli ronimist muidugi(probleemiks on hoopis tasasema lõigu leidmine) palju küll oli ring tehnilise poole pealt küllalt lihtne ja seda just viimase kahe aasta "mk standardi" järgi.
Kahelt eelmiselt mk etapilt saadud punktide abil sain stardinumbri top60 hulgas(st, et olen mk reitingus 60 esimese seas) ja ilmselt ka suuresti tänu sellele õnnestus vältida stardi järgseid probleeme, mis tavaliselt esimesel ringil just sõitmist segama kipuvad. Esimesel kahel ringil parandasingi oma positsiooni enim ja viimasele ringile läksin veel 27 positsioonil, kuid vaatamata enda parimale ringiajale, ei suutnud seda kohta lõpuni hoida ja tuli kiirem(A. Craig) mööda lasta. Seega lõpetasin 28. nagu ka eelmisel etapil Windhamis ja mk hooaja kokkuvõttes andis see 46. koha. Sel aastal osalesin kõigil maailmakarika etappidel peale esimese, mis toimus LAV'is. Järgmisel aastal on just seal mm. Mõnda aega on väljas ka järgmise aasta mk'de toimumiskohad ja ajad. Uue kohana on kirjas Norra etapp, mis on ilmselt lähim võimalus näha oma silmaga mtb tippsõitjaid. Kes oodata ei jaksa siis sel aastal toimub Hafjell'is DH viimane mk etapp.

 

http://www.martin-loo.com