Pikalt pole ühtegi sõna blogisse saanud. Mõnigi trenn olen peas vaimukustest kubiseva ülevaate oma tegemistest välja mõelnud, kuid need head mõtted on koju jõudes koos higiga märkamatult duši äravoolu kadunud.
Hooaja teist poolt alustasin Enecol. See oli minu jaoks väga suures osas ettevalmistav võistlus ja võimalus hetkevormile hinnang anda. Midagi erilist seal korda ei saatnud aga päris kindlasti sain aimu, mida edaspidi pika võistluspausi ajal tegema peaks. Kuna ma peale EMV grupisõitu rohkem võidu ei sõitnud, sain üle kuu kodus olla ning puhata ja treenida. Juulis ei tulnud ühtegi võistluspäeva, 3050km ja 97tundi. Poole kuust treenisin kodus, teise osa Gironas.
Colorado tuur oli minu jaoks üks oodatumaid sõite hooaja teisel poolel. Esiteks pole ma varem Ameerikasse sattunud, ammugi seal võidu sõitnud, ning teiseks tahtsin näha, kuidas reageerin koormusele +2000 meetri kõrgusel merepinnast. Tiimiga jõudsime võistluspaika Durangosse peale pikka reisimist napid kaks päeva enne võidusõitu. Selle ajaga tuli kohaneda ajavahega ning hakkama saada vähese õhusoleva hapnikuga. Ajavahega oleksin ma hakkama saanud kuid kaks päeva oli kõrgusega kohanemiseks selgelt liiga vähe. Teadsin, et esimesed 1-2 päeva ei tohiks midagi hullu olla ning ootasin sõidu algust. Vahejuhtumina tuleb märkida, et esimese trenni kohapeal tegin ma Jassi ja Mardi ühise varurattaga, mille veeretas minu jaoks Champion Systemi kaubikust välja nende mehaanik Gert. Tänud sulle Gert! Meie omad olid lihtsalt kuskil DHLi laos ja transameestel polnud nädalavahetusel töötamist ette nähtud. Rääkige veel, et ameeriklane töötab palehigis hommikust õhtuni ja nädalast nädalasse. Kuidagi sai neid siiski oraga niipalju tagant torgitud, et päev enne sõitu jõudis enamus varustust meile kohale. Siiski, Fabio ratta edasise saatuse kohta andmed puuduvad ning selle kadumisega tegelevad juba vastavad organid.
1. päev stardist gaas põhja ja grupiti läksid jooksikud peapundist minema. Viskasin ennastki kangelaslikult päeva pikimasse atrõõvi. Esialgu tundus kõik korras, vaid pulsomeeter oli justkui kõrgetel pööretel kinni kiilunud. Peale 100km atrõõvis, tundsin, et asi hakkab hapuks minema. Hakati ründama ning kui ühe korras suutsin veel kaasa minna, siis teise laksu ajal oli pilt kotis. Ootasin peagrupi järgi ja sõitsin nii kaua kui jõudsin nendega, kuni sealtki maha jäin. Terve päev oli 2200-3200m merepinnast. Sellisel kõrgusel on sul üks võimalus rünnata ja kui sellega oma mootori kokku lased, võid rahumeeli grupettoga lõpuni tulla, taastuda lihtsal ei ole võimalik.
Järgmised päevad kannatasin esimesele sarnaselt, mingit head tunnet ei paistnud ühestki august. Jalad, imelikult kombel, olid head, ei valu ega hullu kannatamist. Takistuseks sai eelkõige hõre õhk. Ka pundis sõites ahmisin kui kala aga rohkem O2-te sellest peale ei tulnud. Rindkeres oli valus ja paaril korral pidin just selle pärast hoogu tagasi andma, et tunne paremaks läheks. Kõrgeimad punktid oli 3600-3700m vahel. Üks tõus oli isegi kruusakattega mis omamoodi mõnus ja meeldejääv. Euroopas selliseid teid ei leia, ning minule jääb arusaamatuks, kuidas seal puud kasvavad pea 4km kõrgusel, kui siin võid üsna kindlalt paika panna 2km piiri just puuduva taimestiku järgi. Ilmad olid vahelduvad, s.t igav ei hakanud ja sai ühe etapi jooksul tunda nii kerget tormi kui ka nautida kuumust. Viimase etapi eraldiks sain osa hapniku tagasi, Denver on suur linn ja asub tagasihoidlikud 1500m merepinnast. Tegin seal normaalse sõidu, kuid paremini valmistudes võinuks kiirema aja sõita.
Kavatsesin peale sõitu Boulderisse jääda, et kahe sõidu vahel mitte asjatult reisida, kuid ometi muutsin oma plaane. Minu isiklik eelarve oleks liialt tugeva löögi saanud, kuna kohapealse elamise oleksin kinni tagunud oma taskust. Väga heade jalgade korral oleksin ma selle raha välja käinud, sest tegu võib teinekord olla vägagi tulutoova investeeringuga. Otsustasin seekord siiski ülejäänud meeskonnaga koju tagasi lennata ja sealt juba edasi (või siis tagasi) Kanadasse lennata. Kodus olin tubli ja vahetasin trennirattal ära keti, mis oli teeninud juba detsembrist saadik. Augustis veetsin sadulas 96h- 3350km.
Eelmine nädal lõppes Sveitsis ja BMC Cup viimase osavõistlusega Muttenz'is. Pärast mitmenädalast võistluspausi ei osanud päris täpselt oodata ega arvata, et kuidas see võidusõitmine võiks nüüd tunduda. Igatahes on tegu kindlasti ühe kõige kiirema xco sõiduga, millel olen osalenud. Ja väga fun oli see igatahes ka! Startisime velodroomi/speedway vms staadioni ovaalilt ja nagu ikka, läks kohe kihutamiseks. Kaks pool ringi sellise hooga, tundus et tolm ei jõudnud kadudagi enne kui juba uus ringi rataste alt õhku paiskus. Peale seda siis staadionilt välja ning põhiringile, mida tuli sõita 8 korda. Väljudes siis kohe algatuseks omajagu asfaldteed, mis küllalt märkamatult loodist välja läks ning mõne aja pärast metsa vahel keeras ja ühtlasi järsuks muutus. Esimesel ringil parandasin seal mõne positsiooni ja oh üllatust samas minu ees pedaalib mr Absalon.
Võistlusjärgse info põhjal saan öelda, et esimesel ringil panid ajama viis sõitjat ning siis see suurem u 15. liikmeline grupp, kus ka mina veidi aega figureerisin. Küllalt pikas hanerivis võtsime pm erinevatest viraazidest koosneva laskumise, väike põks üles ning korra asfladi puude, mis oli lühike allamäge lõik. Jänkuhüppega üle äärekivi kivisele pargiteele ning siis oodatud raja üks lahedamaid lõike- väga kiire ja seda selle sõna kõige otsesemas tähenduses- looklev singeltrack. Ei oska öelda muud, kui lihtsalt fantast- kiirus(K'ga), suuremad ja väiksemad puud vuhisevad mõlemal pool lenksu mõnekümne cm kaugusel ning järjest lihtsalt "tulistad" kurve. Ainult hoia peal(st siis igal võimalusel vänta hoogu juurde) ja mida feeling.. Uuesti metsast välja ning taas mõnesajaks meetriks asfladil- see tähendas täiega spurtimist kõigile, kes grupi eesotsas ei olnud(3-4 esimest siis).
Seejärel täiskiirusel lauge pööre maastikule. Minu ees sõitnud Gehbauer pani otse.. Mina tema tagarattas ja ei jõudunud hetkega reageerida eessõitja veale. Lingid põhja, rattalt maha ja joostes sealt üles ning edasi. Kaotasin selle kõige peale ehk 10" aga see rong oli läinud. Muidugi tuli kohe uus, aga jah.. Igatahes siis veel ringi viimane osa, kus sõitsime staadioni keskel murule tehtud pöördeid, ehitatud drop'e ja hüppeid jms. Järgmised viis ringi täiega kihutades põhiliselt koos Sauseri, väikese Flückiga ja Macconnell'iga jõudsime vist 2 ringi enne finishit suurele pundile järgi enamvähem enne tõusu. Sveitslased suutsid end edasist arvestades sellel olulisel hetkel grupi keskele pressida(st tõusul lihtsalt kiiremini sõita) aga mina mitte. Kiire singli osa püsisin veel grupi lõpusosas aga sirgetel olin selgelt raskustes kontakti sälitamisega. Põhjus ju lihtne, pundi esimeste kiirus kurvides või pidurdamist nõudvates elementides on ühtlane, aga olles pundi lõpus tuleb lihtsalt olude sunnil hoog oluliselt rohkem mahapidurdada ja tekib kummipaela efekt. Peale staadioni keskosa läbimist ja uuesti ovaalile pööret ei suutnud enam järgi püsida, õigemini jõuda. Lõpp midagi ei muutnud ning jäin 17. paraku. Sõit sarnanes mnt kriteeriumile, ainult sellise väkese erinevusega- "parem ranne oli kogu aja all" ja kes tõstis see ka jäi.
http://www.martin-loo.com
Tänaseks siis Balti Keti Velotuuril kokkuvõte otsustatud. Ükski päev ei tahtnud punt ära laguneda, kuna Baltimaades tõuse pole, siis pidi küljetuulele lootma. Lõpuks oli täna neljandal etapil see päev , kui tuul oli platsis ja puhus korralikult allakülje. Olin ilusti aktsioonis juba kilomeetrist null, alustuseks olin väikse grupiga 25km eest ära, siis tuli grupp järgi ja 10km hiljem tõmmati küljekaga kõik juppideks, olin ise ees, kokku ca 15 meest. Siis tuli mingi suurem grupp meile uuesti järgi peale 15km pingutust ja tagant hakkas uuesti mehi ära kukkuma, lõpuks oli meid ca 30 ees. Etapi lõpus käis juba tee ka veits üles-alla ja nägin , kuidas enamusel jalg oli pehme, hakkasid juba tekkima rünnakumõtted, kui läks tagumine kumm. Autosid taga polnud, minuni jõudis neutraalauto ja jooksuvahetus venis pikemaks kui minut. Isegi teine grupp pani mulle posti, no selle sain küll kätte, aga sõit oli tehtud. Mul oma klubikaaslased olid kõik ees ja kindlustasid kokkuvõttes teise koha ka ära, homme lähme seda kaitsma ja sprindifinishist võitu proovima, aga minu tuur selle kummipurunemisega sai ka tehtud ja lõpphindeks võib panna kahe. Alati ei piisa sellest ,et oled tugev, kui õnn ikka ei naerata, siis pole ka midagi teha. Siledal pean nagunii sprinteritele alla vanduma.
Otepää Samsung Estonian Cup kujunes igati kiireks ja põnevaks sõiduks. Kuid aru ma ei saa – siis kui kõigil on tohutult kiire, halastamatu tempo, jääb minust veidi ees pool olev meesterahvas järsku tee ääres seisma. Samal ajal kui mina joogipunktis vett kaanimas ja ootab miskit. No mida? Küsin minagi. Hakkan liikuma, härrasmees järgneb. Tema soov oli mind tänada. Kuna mina olevat teda aidanud, st vedanud selle aasta esimesel etapil, kui tal oli raske olnud. Mõnus tunne ja missugune džentelmen. :)
Rada ise oliüli mõnus ja kiire. Komistuskiviks ja raskeks katsumuseks aga kujunes kolmas TP. Vesi oli otsas. Mitte mingisugust vedeliku ei olnud, vaid kurgid, mida haukasime. Ootasin 6-7 minutit ja kuna miskit ei paistnud, et oleks paranenud, otsustasin edasi liikuda, kaasates mõned saatusekaaslased ühistes raskustes. Ootama jäi üüratu mass. Niisai vastu peetud 10kond km-it. Kuniks saime metsatukast välja, ees ootas kiirabi brigaad 5L vee mannergutega. Masendav. Eriti kui ees sõitjad otsisid tee äärsetest taludest, kaevudest vett , kuid ämbrit ei olnud, ega pererahvastki. Täielik kõrb. Lõpp hea, kõik hea. Finishis on kõik tegijad. Hea on lõpetada koos truude ja heade sõidukaaslastega, kes aitavad, abistavad ja toetavad ka rajal ja nii etapilt etapile. Ikka üheskoos edasi. Minul oli rajal üli mõnus olla, kuna teadsin kõike ette, sest suutsin nädal enne võistlust raja 2x läbi sõita, kõik ikka ühte auku, 2,5h.
Kuna me kõik oleme siiski inimesed, võtsin pea 2 ndlt vahepealsuhteliselt aktiivselt puhkust. Parandasin kumme, vihastasin end oinaks, kuna Tartu ümbrus, kus ma elan on suures osas üles võetud või sillutatud ning lapitud. Lükkasin jala sirgu ja puhkasin rannas. Et naasta juba puhanult Kalevipoja Samsung Estonian Cupile.
Stardikoridoris seistes seisad ja mõtled, miks ma siia tulin?! Ikka selleks, et koos taas kord nautida uut rada, sõidukaaslasi ja mõnusat Eestimaa loodust. Ise kui harrastaja kuuled taga seisvatelt meestelt juttu: „Palju sa see aaasta sõitnud oled?“ Teine: „600. Eelmise aastaga tuleb kokku 1000 km ära!“ Mina mõtlen, müstika!!! Kuidas nad suudavad? Eestlane on alles visaja tugev. Ja nii siis start. Esimesel 400 meetri jooksul mu ees kolm korraliku kukkumist ning takerdumist. Lootuses, et asi paraneb. Mass ju suur ja kõik koos. Kuyid õnneks asi laabus, kuniks ma ise 4ndal kilomeetril kelgutasin massis diagonaalselt mööda laskumist alla porri. Õnneks jäin küll püsti ning sõit sai jätkuda. Lõbu juba jätkus, kõik oli ideaalnu, kuniks poolel teel soos ja rabas kiskus alguses üks ja seejärel teine jalg krampi. Tuli vähe tempot alandada ja tiksuda ning tastuda. Möödud must aga 6 naist. Las minna, mõtlesin mina. Hea oli vahelduseks kulgeda. Kuniks tuli Laiuse tõus, see aasta kõndisin juba vähem üles, enamus siiski sõitsin! Ise maru uhke, oma saavutuse üle loomulikult. Paremini kui ei kunagi varem. :)
Lõpp, mõnus. Noppisin 6 sõitjat 10km jooksul kinni, energia taastus ja hea oli uhada. Kaks naist oli tagasi, kinni püütud. Teie kallid esi 600 sõitjad ei kjujta vist ettegi, kui heaon noppida taga sõites ees kulgejaid!? Kui vahed on kohati sirgetel 0,5-1,0km. Ja eriti veel raja lõpus. See on mõnu!
Suurim mõnu, olla pisike kärbes terves suures massis, ehk Tartu Rattamaratontuleb aga samm sammult lähemale. Meeled on valla ja rõõm suur, kuna selle aastane eesmärk on üles seatud ja ponnistus selle nimel kestab. Trenni mudas, juurikatel, liivas, turbas ja vihmas on tehtud rohkem kui ei kunagi varem. Ikka selleks, et saada veel paremaks metsas, mida ootab 89 km Otepäält Elvasse. Kindlasti olen valmis sama suguseks rajaks, nagu seda oli üleeelmine aasta. Libedatest heinamaadest ja poristest mülgastest juba puudust ei olnud. JTookord ma kirusin, nüüd juba tsipa naudin. See aasta on juba pea 3000km sõidetud ja lisandub veelgi. Hea on treenida läbi suve erinevatel radadel, et saada veel ja veel paremaks. Et nautida aasta suursündmust ja suurfinishit Elvas. Kui lõppeb minu jaoks hooaeg ja otsa saab Tartu Rattamaraton.
Selleni aga jätkuvad sõidud edasi, vahepeal veel Jõulumäe ja Elva Samsung Estonian Cup. Hoiame kätt pulsil ja treenime edasi! :)
Selle aasta EM toimus sel aastal siis Hollandis, Goesis. Täiesti flat piirkond. Võtsin osa siin nii eraldistardis, kui grupisõidus.
Eraldist siis natuke juttu. Rada oli minu arust hästi kurviline, pikki sirgeid väga ei olnud. Sõitsime ühe ringi, ring 24km pikk. Kohe alguses lükkasin hea tempo peale ja peale viit kilomeetrit liikusin lausa top 10 graafikus. Kuid viieks kilomeetriks seda head hoogu jätkuski, edasi läks tunne kehvaks ja kiirus langes. Üritasin mitte alla anda ja edasi pressida, aga kuna ma ei saanud enam üldse hoogu üles, siis kadus ka mott ja juba natuke loobusin, pluss mul jäi veel mingi põllutöö masin ette, kuhu taha jäi mingi 5seki. Nii palju ma lõpuni punnisin et olin 49’sas, kaotus võitjale 2.12. Suur pettumus.
Grupisõit. Olin eraldistardi pettumusest üle saanud ja olin valmis elu parimat sõitu tegema. Ring oli jälle hästi kurviline, suht kitsastel teedel, vahepeal mingite tänavakivide peale ja 400m enne lõppu mingi s kurv, mis oli jällegi mingi tänavakividega, päris munakas polnud. Sõita tuli siis 6x21km. Startisin suht eest ja sain kohe pundi ette. Kuna pundis oli 200 venda, siis oli pundi ees püsimine sellisel rajal väga tähtis. Esimese ringi poole peal sain eest ära mõnede vendadega. Kuna seal breakis oli 3 taanlast, siis mõtlesin sappa hüpata. Kahjuks seal koostöö ei sujunud ja siis sattusin kuidagi kogemata üksi ette, teadsin et ei ole mõtet kulutada ennast ja sõitsin rahulikult oma hooga. Kuna punt ka seisis siis olin üksi mingi 2-3km eest ära.
Edasine sõit kulges pundis ja sellest ma väga isegi ei mäleta enam. Üritasin pundi ette ikka kogu aeg hoida ja mõne minekuga kaasa minna. Sõit oli muidu üldse sellisel teel väga närviline, iga ring pandi ikka mitu maokat. Ise sain ka ühes osaliseks (4’dal ringil) , kui mingi 20’dal possal otsustas üks vend mu ees külili keerata. Ise sain peaaegu juba hoo pidama ja vaatasin et pääsen matsust, aga ei. Tagant lennati siis niimoodi selga. Enda arust jäin ise püsti, aga ratas oli kuskil kuhjas. Sain oma ratta sealt külakuhjast kätte ja õnneks sain edasi liikuma hakatud. Selja taha korra vaadates olid autod ainult taga ja punt kõik mööda läinud. Panin siis gaasi põhja, et järgi jõuda. Selle matsu pärast olid punt juppeks ja ees pandi gaasi ka vist.
Korra tekkis mõte, et ei saagi punti järgi, aga õnneks ikka sain. Aga selleks ajaks oli mingi minek ära läinud eest, mis jäi lõpuni ette. Kuna terve sõit olime me eestlastest Aksliga ainukesed, kes pundi ette hoidsid, siis aitas viimasel ringil ainult Aksel mind, kuigi nii väga oleks vendi veel olnud appi vaja. Viimasel ringil siis hoidsin Aksli tuulde või lihtsalt ta lähedale. 5km enne lõppu veel nägime jooksikuid ees, kes olid max 20seki kaugusel. Aga kuna pundis ühiskeelt ei leitud ja meil eestlastel rohkem vendi pundi ees ei olnud, kes oleks hoo üles tõmmanud, siis jooksikuid kätte ei saadutki. 1,5km enne finišit kadusin Aksli tuulest ära, aga sain ise kuidagi päris heale possale ja peale s kurve pidin suht varakult juba finišit alustama, umbes 250-300m enne lõppu. Lõpus sain väikse kangi ära ja paar meest lipsasid mööda veel. Olin siis pundi 5’es ja üldkohaks jäi 15. 10 meest oli siis eest ära, kellele me jõudsime täpselt joonel kandadele. Oma sõiduga jäin enam-vähem rahule. Koht on tegelikult täitsa hea, aga kuna ma tean, et oleksin paremaks võimeline olnud, siis jääb natuke ikka kripeldama.
No täna oli lootus, et jooksikud jäävad ette ja andsin etapi algul kohe valu, esimesed 18 km läks kogu aeg laugelt mäkke. Saingi koos 11 kaaslasega minema, aga pooled mehed ei tahtnud tööd teha ja vahe üle 4m30 ei läinud. Poolel maal hakkasin paugutama, et terad sōkaldest sõeluda. Mingi 45 km enne lõppu saingi ühe hispaanlasega koos vahe sisse teiste ees ja andsime minna. 25 km enne lõppu alanud 1 kat tõusul jätsin ta maha, samas polnud jälitajad kaugel ja ka punt lähenes maruliselt. 10 km enne lõppu oli veel üks teise kati tõus , õnneks suutsin head tempot hoida ja finishisirgel juba musklit näidata publikule:) Pool kogemata sain ka mägede särgi selga, aga arvan, et selle kaitsmiseks vaja ka homme atrōōvi saada, eks hommikul näis ,kas hakkan rabelema selle nimel.
Sai täna pundi ees tempot tehtud ikka täiesti mõtetult, kui vaadata meeste tulemusi, kelle jaoks rabama pidin. Ütleme nii, et pole rahul ei enda kui nendega, aga töö tegemisega nüüd jokk ja istun pundis ja ootan juba koju jõudmist;)
)
Long time, no see! Hetkel siis oma otsaga Hollandis, valmistumas EM-iks. Kuna viimati kirjutasin päris ammu, siis räägin lühidalt, mis toimus Saaremaa velotuuril ja eestikatel.
Saare tuuril kokkuvõttes teine koht, ise jäin väga rahulem, kuna suutsin edestada endast reaalselt tugevamaid vastaseid. Ebaõnne mul polnud ning tiim toimis ka suurepäraselt, väljaarvatud Viljandi-Rapla etapp, mil poisid lasid peale pissipeatust ennast liiga lõdvaks, või noh, ei jõudnud piisavalt kiiresti punti tagasi ning atrõõv oli läinud. Õnneks ise ampsasin selle plaani läbi ja suutsin end atrõõvi sokutada. Tuuri kõige pikem etapp oli raske, esimene tund lasti ikka korralikult, päris hull sõda käis. Küll ei sobinud ühele tiimile äraminek, mis tekkis, küll ei sobinud teisele. Lõpuks said eest ära mitteohtlikud mehed generalis ning sai väheke hinge tõmmata. Enne kruusa võeti hoog ülesse ja pärast pandi kenasti lapparit. Olin vahepeal ka virtuaalne liider, kuid tuleb tunnistada, et sellises olukorras jäin päris hätta. Olime ees 3kesi Viikingi tiimist: mina, Sarv ja Matt. Ütleme nii, et üritasime seda asja seal käima saada, aga jõudu nappis ning asi läks käest ära. Lisaks väsimusele hakkas põlv teravalt valu tegema, sellega oli juba enne tuuri väikesed probleemid. Minu õnneks jõudis liider tagant meie punti tagasi ning kahe tiimi koostööl suutsime vahe väiksemaks sõita. Ütleme siis nii, et mul vedas seekord.
Eestikate eraldit seekord ei sõitnud, kuna suksu lasti eelmine aasta Leedus rotti ning pole siiamaani suutnud uut muretseda. Kui väga oleksin tahtnud, küll siis midagi oleksin tagumiku alla saanud, aga ma ei tahtnud nii uisapäisa sõitma minna. Oleksin soovinud enne kuskil paar nädalat rattaga harjuda jne. See selleks. Eestikate grupisõit oli ikka totaalne pettumus, läksin joonele võidumõtetega, vähemaga ei oleks saanud leppida. Soovisin väga endale U23 meistrisärki, kuid kahjuks oli mul sees mingi väike viirus, mis röövis minult igasuguse jõu. Sõidu ajal sain peas aru, mis lükkeid tegema peaks, kuid jalad lihtsalt ei suutnud. Selline tunne oli nagu oleksid pidurid peal ning ratas maanteel kinni. Ei suutnud ma minna isegi teise atröövi, kus mängiti välja U23 medalid. Tavaliselt ma katkestaja tüüp pole, aga seekord oli mott nii maas ja polnud jalas jõuraasugi.
Peale eestikaid jäingi haigeks, mitu päeva olin palavikuga kimpus. Haigus ei olnud mind murdnud 5 aastat, nüüd aga organism andis alla ära. Peale viirust oli ikka ennast päris raske ülestöötada, tunne oli ikka väga väga halb. Tegin ühe sõidu Eestis ja peale seda läksin Prantsusmaale tagasi, kus kohe järgmine päev hakkas tuur. No seal ma olin ikka väga kets. Õnneks suutsin endale parima sprinteri särgi välja võidelda ning viimasel etapil olin 4. Peale seda läks iga päevaga tunne paremaks.
Toimus veel mitmeid sõite Prantsusmaal. Laupäeval siis avasin enda võiduarve sel aastal Prantsusmaal. See oli ikka nauditav hetk, olin ootand seda kaua ning lõpuks sain selle kätte. Veidi siis sõidukäigust. Alguses väga aktiivne sõit nagu Prantsusmaal tavaks. Poolel distantsil läksin siis vahekast väikest kommiraha noolima ning sain koos kahe kaaslasega eest ära. Kaks konkurenti olid samast tiimist ning mina alguses tööd ei teinud, kuna mul oli tagumises väikses pundis 4 oma tiimi venda. Poisid sõitsid vahe 45 seki peale ning siis hakkasin ka tööle. Mingi aeg sõitis DS kõrvale ja ütles, et oma mehed tagant tulevad, et ma enam tööd ei teeks. Siis ma umbes 10km võtsingi rahulikult, peale seda sain uuesti loa töö tegemiseks. Viimane ring hakkasin poisid mind peedistama, kõigepealt pani vend tõusul litri, istusin suhteliselt labaselt taga ära. Siis hakkas passimine, kõige raskem oli viimasel 3km, kus mehed hakaksid üksteise alla atakkima, aga õnneks suutsin need elimineerida. Seda ma teadsin, et lõpus nad mulle vastu ei saa ning võtsin oma võidu. Teisipäeval oli üks kriteerium, kus suutsin end pikali keerata ning paar ringi hiljem panin tagajooksu jahedaks. Pärast suutsin end siiski kaheksandaks sõita.
Hetkel on kõik väga okei, väiksed kriimud on kehal, aga see ei ole segav faktor. EM-iks on hulgaliselt motti ning selleaastane tiim ka väga hea. Isiklikult arvan, et võimalust peaks meil olema küll, vajaksime veidi õnne ning kõik oleks võimalik. Miku
|
)
)
