Blogi

25 mai

Tallinn-Tartu GP Autor: Rene Mandri 66 kommentaari | vaata ratturi profiili

Jõgevalt alates tegime sõidu oma tiimiga kiiremaks,võtsime hoo ülesse,mõned grupid jäid ka maha küljekaga. Väga hea olukord tekkis, atrõõvi saime kätte ja kõigil läks elu raskeks pundis. Peale Kuremaad lasime hoo alla ja Zak pani minema, Palamusel läks 12 meest järgi,meilt Wetterhal sees ja kõik tip top. Taga kontrollisime ilusti olukorda. Vaimusilmas nägime juba Zaki vähemalt poodiumil,kuid meie õnnetuseks läks tal viimasel kilomeetril kumm puru ja selle väikse tehnilise rikke taha läks ka kogu sõit meil. Usun,et heal päeval võib ta Haddoud lüüa peale sellist kurnavat sõitu.

24 mai

17-18-19 226 kommentaari | vaata ratturi profiili

24 mai

Õpetlikud lood elust enesest 29 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Selle nädala blogipostituses kirjutavad mehed ratturite vajalikest abimeestest: kuidas kaitsta keha sääskede eest ja  pead põrutuste vastu. Samuti peitub mitte ainult ühe mehe jutus mõttetera, et ratturid ei tohiks end unustada trenni, vaid peaksid oskama ka puhata. Meie jaoks on olnud õpetlikud nädalad ja ekspeditsioon on juba kasuks tulnud selles osas, et rattameeste hingeelust on õpitud nii mõndagi. Mida täpsemalt?

 

Indrek:

Nädalad on möödunud kergete treeningutega. Köha pole veel päris ära läinud,  niisiis pingutused on minimaalsed. Küll aga sai nädalavahetusel võistlemas käidud: Kuusalu rattarallil ja Tartu jooksumaratonil. Kuusalu võistlus oli laupäeval ja seekord ilmataat ei halastanud võistlejatele. Ilm oli külm ja tuul puhus nii mis kole. Sõit ise kulges normaalselt, aga teise ringi peal, kui alla-külje tuulega kiirus üle 62 km/h läks, muutus sõit minu jaoks üsna raskeks. Pudenesin koos mõne sõitjaga maha, kuid sõitsime lõpuni kordamööda tõmmates ja eriti suurt kaotust võitjale ei tulnud.

Järgmine päev läksin Tartu maratoni jooksma. Kuna ma jooksutrenni ei ole teinud, siis ma sellest rääkida ei taha, aga aeg tuli endagi üllatuseks väga hea. Küll aga ei soovita ilma trennita selliseid asju teha - pidin järgmisel hommikul ülesse tõustes naisele ütlema, et äkki tõstab mind voodist rattaselga ja lükkab hoo sisse, et tööle jõuda. Jalad lihtsalt ei liikunud, trepist käisin tagurpidi jne. Nüüd on paar päeva möödas ja juba saan käia, erilist rõhku trennile ei pane, sest on vaja taastuda. Nädalavahetusel jälle Samsung ja Filter vaja sõita.

 

Tõnu:

Nüüd on juba selline tunne, et kohe on tuurile minek. Palju toredaid asju tehtud, teine samapalju asju jääb ootama oma järgmist korda. Ühesõnaga on ootusärevus, mis iga päevaga kasvab.

Mis siis uut... Sitikad-satikad on välja ilmunud. Mingil õhtul oli vihmaga sõit... Veel senisest rütmist ei pidanud vajalikuks õhtusel ajal prille pähe panna. See oli viga! Kusagil peale Kiisat tuli vastu suuremat sorti kihulaste parv. Päris mitu tüüpi maandusid silmanurkades. Lisaks on mul selline loll komme, et ma ju sõidan palju lahtise suuga. Küll see suumulk vajus kiirelt kinni, kui esimesed satikad suhu maandusid. Lühikeste pükstega ei kannata ka ikka õhtuti metsavahel sõita. Iga aasta on sääsed möödunud aastast jälle vihasemad. Käised ja säärised on asjalikud abilised õnneks.

Nojaa siis ma käisin rattakingadel järel. Aitab küll maastikukingadega sõitmisest. Rattasussid on pärit sealtsamast, kust mu rulluisud. Võib öelda, et teadlik valik juba pikka aega tagasi tehtud. http://youtu.be/zsThUY8dz_I

Eelmisel nädalal ei rohkem ega vähem kui kolm sõidukorda ja 220 kilti. Muidugi pole seda palju, aga sooojad ilmad ja muud asjatoimetused tahavad kah tegemist. Pulss ikka av 150 (paar pügalat allapoole kukkund).

 

Rivo:

Erinevalt üldlevinud arusaamast on diivanist sportlasele vägagi palju abi ning see tuleb trennikavasse lisada. Õppisin seda maailma ühe edukama naistriatleedi/Ironmani Chrissie Wellingtoni värskest teosest „Life Without Limits“. „Puhkus on diivan,“ on lühike kokkuvõte tema moraalist. Ehk puhkus ei ole trennivabal päeval ostukeskuses kilomeetrite mõõtmine ja korvi tassimine. Puhkus ongi vedelemine. Puhkamine.

Pean tunnistama, et see on mulle kohati raske ülesanne, sest vabal päeval või pärast trenni tahaks teha ära asjad, mida muidu ei jõua – sõbrad, kino, sööma, jalutama, näitusele jne. Seda kõike selleks, et oleks elu ehk päev ei koosneks ainult trennist ja spordist ega väsiks vaim. Rutiini „8 tundi und ja mõõdukalt koormuse kasvu“ olen samas viimastel kuudel hästi praktiseerinud.

Et mul sattus selle lugemine nädalale, kus suutsin vale sadulaasendi tõttu endale veidi haiget teha, kõnetas mind selles raamatus veel üks koht. Nimelt oli Wellington karjääri alguses ebakindel, sest üheltpoolt oli ta küll andekas, ent teisalt nappis kogemusest tulenevat julgust ja südikust. Tema suhteliselt karmi ütlemisega treener Brett Sutton, kelle maailmavaate ja suhtlusstiilist saab aimu raamatus avaldatud kirjadest, ütles talle ühel nõrkusehetkedest: tipp ei hädalda iga nõrkuse või takistuse peale, mis ta teele tuleb. Ta suudab sellest mööda minna ning jätkata oma valitud sihil. See teebki ta tipuks.

Igatahes. Ebamugavus sadulas on tänaseks ajalugu ja veel kaugemasse ajalukku aitab seda lükata järgmise nädala visiit Indrek Rannama juurde, kes on tipp ratta-asendi asjus siinmail. Ta on ka Rein Taaramäe possa paika timminud.

 

Kaupo:

Selle nädala põnevam seik oli tänane rattaga töölt koju veeremine.

Hommikul pakkisin ratta otse auto pagassist kokku ja sõitsin tööle, kiivrit ei olnud parasjagu käepärast ja ei viitsinud otsima ka hakata. Enamasti kulgen mööda kõnnitee servi, aga õhtul töölt koju tulles ei viitsinud maanteerattaga üle ristuvate teede äärekivide hüpata ja otsustasin autoteel veereda. Sain mõnisada meetrit sõita, kiirus napilt 50km/h, ei tea kuhu tähelepanu kadus, aga kui pidurdama jõudsin hakata, oli eesseisva kaubikuni 10 meetrit. Hiljem olukorda analüüsides selgus, et tee ääres seisnud autojuht oli oma linnamaasturi tänavapoolse ukse ootamatult avanud ja kaubikujuht pidi tegema äkkpidurduse, et mitte seda ust maha sõita. Ja nii ma vastu kaubikut lapiti maandusingi. Arvestades kokkupõrke kiirust lahenes lugu suht leebelt - mina sain ainult kergelt muljuda, kaubiku uks natuke lainesse, jeebi omanik kaubikujuhilt väikse sõimu. Kõige tugevam oli ratas - esampilgul defekte ei paista.:)

Loo moraal - kiiver pähe ja rohkem tähelepanelikkust! Teinekord juhtub selliseid asju, mida raske ette näha ja enamasti on siis ikka tükid taga.

23 mai

Maratonism võib saada nakkuslikuks ehk ühelt ürituselt teisele... 33 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tere kallid sõbrad.

Sõidetud on siin ja seal. Maastikul siis sai jah rohkem küll kulgetud seekord, Tallinna Samsung Estonian Cup`il, 58km. Koht 817 ja aeg 2:55:40. Kulgemine, nagu mainitud sai pigem saatuslikuks, kuna eraldi startivad grupid, nagu uus korraldus ette nägi ja hiljem rajal selgus, mulle isiklikult teps mitte ei istunud.  Algusest peale tohutu uhamine (loe: mina ja paar üksikut hullu veel grupi ees), vedajaid just nagu ei ilmnenud ja nii siis sai koos mõne mees kaassõitjaga algust tehtud ning oma saja pealist meeskonda veetud. Nii oma 7-8 esimest kilomeetrit. Kuni suutsin end nö üsna korralikult kinni tõmmata.

 

Tõus, silme eest nati must ja pulss 180+... Mis siis ikka, võtsin tempo maha, taastusin ja läksin jalgsi ratast lükates vaikselt tõusust üles keset laiuvat metsa. Fotograaf nagu möfikas, kohe platsis, no jh... Lootsin, et ilus sõit veel ees.  Ainus, millest mitte midagi enam aru ei saanud oli see, et absoluutselt polnud mingitki aimu, kus paikneda võistluse edetabelis võiks!? Ümberringi oli kõik võimalikke numbreid... 600-1100ni välja, mis lisas ainult segasust. Tagumised rügasid, esimesed kustusid... Kõik rajal pärisid enam-vähem, et ei tea a´la, et: „Kus me olla võiksime...?!“ Ülevaade oli null.

 

Korraga ühes suures kolonnis startides on minu meelsest ülevaade ok, kellest möödud, oled ikka möödas ja samas leiad ka lihtsamalt seltskonnast oma võimete kohaseid vedureid, kui vähegi isu hoogu juurde lükata. See kordne 100 pead lihtsalt kadus metsa ära. Taktika mäng oli mõeldamatu.  Ja kuna siiski oma grupist ees pool olev grupp oli startinud mõned hetked varem, siis kitsal metsateel, kus alalõpmata  hanereas kulgetakse, oli lootusetu oma tuttavaid konkurente püüda. Kuna silmgi enam ei küündinud nendeni...  Ainuke helge mõte oli idee sellest, et üks naine peab raudselt veel taga olema, kes minuga samas stardikoridoris oli enne lähet ja veel möödunud polnud. Motivatsioon säilis. Ja jumal tänatud, lõpuni nii välja. Ma olin päästetud! :D Kokkuvõttes 19. naine.

 

Rajal tekkis kõik võimalikke ideid, millest ma praegu hea meelega pikemalt ei pajataks. Loodan siiralt, et ürituse eestvedajad  mõtlevad sellise korralduse üle siiralt järele. Kuna minu meelest läks asi nati üle vindi. Enne kõike mõeldes, et tegu on siiski–siiski rahva üritusega. Mitte profide võiduajamisega, kuigi jah ka nemad on osa meist. Nagu alati. Harrastaja mõnu oli nüüd küll ära võetud. Pigem käiski taplemine vaid ajaga...

 

Kuna läks, nagu läks, sai pühapäeval lõõgastusena ka läbi kulgetud kergelt kerides, rohkem pulsitreeninguna tasahilju lühike distants maanteel Tartu Rattarallist, 74 km  ja aeg ca 3 tundi. Mõnus äraolemine. Tartust Elve poole suht ühesugune minek, vaikselt üles, sirge, vaikselt üles ja jälle sirge. Vähemalt mulle tundus nii. Sisuliselt sai rohkem teise kettaga jalga lõdvestatud. Elva ja Pangodi vahe lainetab üles ja alla. Pangodist Kambjasse lääb ruttu, puha alla mäge, nagu ka Kambjast Vana - Kuusteni, lihtne. Ja mis siis lõpus!? Ainult kui jalga on, lükata takka, sirge sirge järel kuni Tartuni taas välja.

 

Jah, nüüd võtab tõsiselt mõtlema eelnev  uus suur pühapäev, kui juba 136km. Saab raske olema, ikkagi esimene sellelaadne sõit. Aga lühike distants on minu jaoks jätkuvalt liiga lühike. Seega võtan mõistusega:  söön, puhkan, treenin  -  kõike parasjagu. Ikka selleks, et miskit suurt ellu viia. Ja küll aiatab ka alla keritud jalg, mida on vändatud siiani kokku ca 40 tundi. Siiamaani on üsna mitme sugust trenni tehtud. Nii maastikul, maanteel, kiiresti kui ka aeglaselt, eks kõik aitab.

 

Hoian ideed veel siiski üleval, et mul läheb hästi. Teisiti ju ei saagi minna, ma lõpetan oma elu esimese Rattaralli. Enne ma tagasi ei tule! :D

22 mai

22.03.2012 75 kommentaari | vaata ratturi profiili

15. etapp Busto Arsizio-Lecco/Pian Dei Resinelli

 

Viimane pingutus enne puhkepäeva. Ilmateade lubas 100% vihma, kuid stardieelne õhk oli soe ja taevas pilvedele vaatamta üsna hele. Ometi sain vaevalt allkirja antud, kui tibutama hakkas. Mõne minutiga hakkas täielik sadu, ning läksin autosse kilejopet ja muud varustust tooma. Esimesed 15km käis sõit äärelinnas, pidevalt oli ringteid, äärekive ja ülekäiguradu. Paduvihmaga oli neist üle ja mööda ukerdada vastik. Pealegi pandi klots kohe põhja ning tundsin toksiine jalgades keemas. Ei olnud kohe üldse hea tunne alguses, vaevalt, et ma atrõõvi saanuks, kui ka tahtnud oleks. Siiski lasti ühel hetkel 2 uljaspead minema. Bonnafondi ma tean varasemast, aga teist nime polnud varem kuulnud. Kuni esimese mäeni (km 130) käis sõit üsna kontrollitult ehk vahe hoiti jooksikutega mõislikuna. Tõusul pani punt üritajaid plagama, meil oli Petrov samuti sees. Tema seal tööd ei teinud ja proovis neil lihtsalt võimalikult kaua sabal istuda. Cunego oli teatavasti atrõõvi ohtlikuim mees ja etapi ajal ka virtuaalne liider. Grupis dikteeris tempot Liquigas ning jõudumööda ka Garmin. Mina istusin peagrupis kogu aja 10. koha piirimail ehk siis töötava meeskonna ja oma liidrite taga. Sealt läksin ära vaid juua toomas ning kilekaid viimas. Õnn, et tõusud tulid ja seal sooja sisse sain sest siledal külmusin päris kringliks. Tundsin ennast tõusudel hästi ning etapi alguse lihasvalu oli taandunud. Viimase laskumise alguses kästi meil tiimiga ette minna ning oma tempoga laskuda. Võtsin esimese possa sisse ning lasin mõistliku hooga. Ise veel mõtlesin, et ma ei julge üldse painutada ja keegi teine oleks ees vedamas palju kiirem. Ometi oli selja taha vaadates seal peale iga kurvi väike vahe sees teistega. Kui raadiost teada anti, et nüüd pange täiega edasi, lasin piiraja punasesse, ning vedasin seni, kuni 2km enne viimase tõusu algust Petrovi kätte saime. Mõtlesin, et suur tõus ongi alanud ja enam minust kasu poleks nii ehk naa ja keerasin välja. Kuigi oleks ehk km võinud veel kütta, poleks see suurt vahet teinud. Lõputõusu juba kruttisin täitsa rahulikult kõige kergema rauaga. Tipus saime õnneks sooja dushshi nautida ning natuke süüa hamba alla. Transfer oli peale sõitu seevastu pikk ja keeruline kuna suurt bussi ei olnud ja pidime ennast autodesse pressima.  Päev oli minu jaoks korda läinud ning päevake puhkust kulub kõigile marjaks.

 

 

Puhkepäev

 

Proovisin kaua magada, kuid nagu kiuste ei olnud pikalt und. Päev otsa sadas, uskumatu, mis vett taevast alla tuli. Sain päeval ka eesti keeles juttu puhuda ja kaamera ees lobiseda. Eks selle filmimise tulemusi näeb kunagi hiljem. Väljas sõitmas ei käinud vaid lasin 45 minutit pukil hea hooga, et keha tööle hakkaks. 

20 mai

Norra viies ehk viimane päev Autor: Rene Mandri 110 kommentaari | vaata ratturi profiili

Täna paistis päike ja tuul ka väga tugev polnud. Sai kohe rõõmsama tujuga starditud:) Jalad küll olid all eilsest kanged ja atrõõvi ei kiskunud. Meil Voss oli jooksikutega kaasas, aga ega teada oli, et tuleb järjekordne pundinfinish. Lõpus oli 5 ringi,ca 14km pikad. Sinna sisse mahtus ka 2km tõusu, esimene osa järsk ja siis venitas lageda peal. Lõpus saigi see paljudele saatuslikuks ja ees grupis oli ainult 51 meest finishiks, samuti enamus sprinteritel käis kark juba tagrupidi all ringi. Tegin viimast korda tõusu võttes ka ühe telekalitri, ega teada oli,et mind ei lasta kuhugi ja jalg ka sellisena ei tundunud ,et nüüd kannataks ees pikalt panna. Vähemalt natukenegi actionit. Lõpus saime ilusti Sky omadele sabale, Zak ees,Russ tal tuules ja ma Russi taga.Polnud mõtet neist mööda trügida tempot tegema,sest lõpukurv juba paistis ja Sky vedas nii hästi,et tagant ei tahtnud keegi tulla.Pigem istusin Russil saba peal ja blokkisin ülejäänd rahva ära,et talle keegi saba peale ei istuks.Enne kurvi lükkas Zak gaasi põhja, sajaga läbi ja spurt finishini ning Russil oligi etapp käes. Ise veeresin ka veel pundi peas üle joone. Nüüd võib ECW'd oodata.

20 mai

20.05.2012 71 kommentaari | vaata ratturi profiili

19 mai

Norra neljas etapp Autor: Rene Mandri 179 kommentaari | vaata ratturi profiili

Sõbraks saanud vihm oli jälle kohal ja seekord juba stardist alates.Lauspadukat küll õnneks ei tulnud ,aga kuivaks ka ükski koht ei jäänud. Täna oli programmis juba tõuse ka, neist kolm karmimat sõidu teises pooles. Esimesest 5km pikkusest tõusust saime suure pundiga kõik üheskoos üle,atrõõv oli hommikust ees,meil Zak sees seal. Proovisin ka ise atrõõvi hüoata, aga nii halvasti,et õigel momendil litaka panin ,siis jäin üksi ette ja no natuke aega kühveldasin ja järgi ei tulnud mitte paar meest ,vaid kogu punt ja õnneks Zak oligi kontraga  läinud. Lõpuringil olnud 5km järsk tõus (aegajalt 12-13%) ,mida võtsime 2 korda,oli mulle täna liiast, kõvad mehed näitasid teistele ilusti selga, ise finisheerinisn küll lõpuks grupis,mis järgnes esikaheksale.