Blogi

12 juuni

Tuuritama 360 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tsauka, täna siis algab Saaremaa velotuur. Minu ja tiimi ootused on selleks sõiduks päris kõrged. Peamiseks eesmärgiks oleks etapivõit, samuti tahaks ka kokkuvõttes esimeste hulka mahtuda, aga selle määrab suuresti tänane TTT. Eelmine aasta see meil kõige ideaalsemalt ei õnnestunud, nüüd loodaks väikese vigade paranduse teha. Kõige tähtsam oleks, et võitjale ei kaotaks liialt aega. Eelmisel aastal saime tiimi eraldiga 40sekise „paki“ ja seda oli väga väga raske tagasi teha. Loodan, et see aasta oleme kiiremad ja vähe jõulisemad.

Lubasin viimases blogis, et hakkan nüüd tihedamalt kirjutama, aga kus sa sellega. Ikka ei saanud seda arvuti klaviatuuri normaalselt liikuma. Ma väga eelnevate sõitude detailidesse laskuma ei hakka. Eesti hooaja alguses sai tehtud normaalsed kriteeriumid ning sain endale U-23 kuldmedali. Lisaks krittidele õnnestus ka kaks sõitu võita. Siiamaani ma pole Eestis „rattarallidel“ , kus ma olen osalenud, esikolmikust välja jäänud, ainult Tartu rattarallil sai väike aps sisse lastud. Ütleme ausalt, siis ma olin eelmise päeva Tartu GP-st veidi sus ka ikka. Seal ma ka lihtsalt ei istunud pundis, vaid üritasin ikka sõitu teha.

Samuti käisime Viikingitega Rootsis UCI sõidul, sealgi sain igati korraliku 13. koha. Päris koomas olin peale seda sõitu, viimane 1h olin atröövis ja küpsetasin end korralikult läbi. Peale seda sõitu sain esimese dopinguproovi ka elus anda.

Jurmala GP oli ka suhteliselt äge sõit, lõpus vedasid mind poisid ja Jass lahti, aga jäin viimasel kildil kaks korda karpi ja sinna läks ka väga hea koht. Jäin üheksandaks, aga ma arvan, et oleksin suuteline olnud kolmandale possale finisheerima. Tegelikult oli päris karm finish, sellist ma polnud ennem näinud. Kiirused suured, poognaid palju jne.

Igatahes, üritan teid Saaremaa velotuuril enda ja tiimi tegemistega kursis hoida. Miku

08 juuni

Millega sai hakkama meie tiimi uusim liige? 22 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Mida uut on tuuri asjus toonud meile möödunud nädal? Mehed räägivad siin enda eest... Muuhulgas on suur au avaldada meie tiimi kõige uuema liikme esimene blogijutt, kusjuures seda eriti võidukast sõidust. Tuurini pole enam palju jäänud, ärevus ja adrenaliin liiguvad aina tõusvas joones. Kui teil on häid soovitusi, siis kõnelge nüüd ja kohe, sest varsti oleme juba stardis!

 

Tõnu:

Adrenaliini on piisavalt üleval hoidnud tiimisisesed vangerdused. Marti suundus omadel põhjustel toetustiimi. Kibekiiresti leidsime Marti asendajaks Toomase, kellele aeg sobis ja ürituse idee on meeltmööda. Olgem ausad, eks Tom saab Intsuga koos palju tööd teha selleks, et ülejäänud kah võimalikult kaugele jõuaks. Seega see probleem lahenes. Ratturit oli eelkõige vaja seepärast, et lihtsalt oleks ressurssi ja meist võimalikult suur punt Pariisi jõuaks. Oleks kelle tuules sõita ja kedagi, kes rasketel hetkedel aitab. Tom tundub sessuhtes kindel valik olevat!

Teine täiendus tiimis on Meelis. Tema roolib meil matkaautot. Info on veel sedavõrd värske, et rohkem infot ehk järgmine kord juba Meeliselt endalt. Aga Meelis on kuldsete kätega vana, kes peale roolimise korraldab meie igapäevast laagerdamist ja tema õlgadel on kogu tehniline arsenal. Eelkõige siis sidelahendus.

Reedel oli meil au enamuse pundiga kokku saada. Saabusid Škoda deFrance rattariiete näidised. Mõnus elastne ja kvaliteetne kraam. Oi ma ei tahtnud leppida, et mulle M särk selga läheb ja kindad samuti M. Okei püksid olid L. Ma ikka tavaliselt kindel L, vahest isegi XL riided. Aga hea et saime proovida, muidu oleks ma lambist kõik L võtnud ja küllap oleks pärast hulga ebamugavusi olnud. Hiljem arutasime veel jooksvaid küsimusi. Õhtu lõpetuseks meenutasime Gerdi „lõbusat“ lugu sellest, kuidas ta GU sporditoitu testis. Üledoos ja ebameeldivad puhitused... Oi ma ei suuda kohe... Ehk ta kunagi kirjutab sellest – loodame!

Rattatrennid olid seekord omamoodi võitlused tuulega. Üksi sõites on ikka paras raiumine see 23-26km/h. Nii tugev oli tuul. Aga eks mingi hetk oli jälle tuul ka tagant. Kui ringi teed, siis paratamatult saab tuult igast suunast. Ühel õhtul oli sõidupartneriks triatlonistist töökaaslane, muidu ikka üksi rühkimine. Küll ma mõtlesin sellele, kui hea on tegelikult tuules sõita ja kui kuramuse palju ma sellega energiat säästan. Oh mind unistajat.

Nojaa mingi õhtu läks jälle kumm. Ma kohe ei või, kuidas ma ei suuda seda ballooniga pumpa kasutada. Jälle laks õhku ja läinud ta oligi. Aga mul oli vanakooli manuaalne pump kah tagataskus. Siis sai ikka asi normaalselt aetud. Tuleb endale üks korralik pump soetada. Lähen mingi päev vaatama. Soovitage miskit väikest ja lollikindlat!  Kuna mul hetkel õhukummid otsas, siis täna sõitsin nii, et iga kildi tagant vahtisin jalgevahelt, kas ikka kumm peab. Hirm tuleb kohe peale, kui kummi rattakotis ei ole.

 

Rivo:

Käisime Tõnuga Terevisioonis eesootavast seiklusest rääkimas ja nii sai see retk veel konkreetsemaks. Selgitusi, kuidas ja miks me teha kavatseme, saab vaadata siit: http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=4325

Muidu hakkab tekkima mõnus ärevus. See on see reisimiste ja seiklustega kaasnev tasuta lisaväärtus – mõtled eelolevale teele, tõusudele, vihmale ja päikesele, naerule ja vähem meeldivatele emotsioonidele jne.

Lugesin nädalaga läbi raamatu “Kolm Kirsipuud”. Ehkki pealkiri lubab lugusid kolmest Kirsipuust, oli see mulle pigem teos ratturi ja treeneri elukutsest, sest meestest endist niivõrd teada ei saanudki. Küll seda, mida tähendab sprinter ja milline on tuuridel nende ponnistus või roll. Põnev. Soovitan.

Muidu tegelen hea rattaasendi leidmise-sättimisega. Eelmise püssi sain kiirelt enda järgi paika, nüüd on rohkem tegemist olnud. Lisaks vahetasin pedaale-klotse ning kõik ei klapi, mis väljendub ebamugavuses ning põlves. Möödunudnädalane sättimine aga paistis kõike paika panevat.

Tuuriks valmistumiseks olen sisse harjutanud ühe meeldiva tegevuse – kui talvel väga ei kipu varavalges kuskile kehakultuuri tegema (sest varavalge tähendab juba tööpäeva), siis nüüd olen 6st mitmel korral veeremas käinud (Pirita-Viimsi kandis, kui on huvilisi). Esiteks ei veni trenniõhtu siis pikale, teisalt olen kontorisse jõudes juba 100% ärkvel. Superfiiling – teed-tänavad tühjad, päike tõuseb, vuhised vaikselt oma mõtete taktis, kontorisse jõuad tahtmist täis. Et soovitan.

 

Toomas:

No nii, tuli siis ära esimene võit. Ilmaolud oli väga halvad – vesine , külm ja tuuline. Sooja teha ei jõudnud , kohe tuli starti minna ja seal lõdiseda. 15-20 mintsa enne 50km sõitu lasti rajale 100 kiltsa vennad. Konkurentidest oli õnneks kõige tugevam tegelane (Elioni esi 10 –ne mees Peeter Tarvis jr) puudu. Kuid sellegipoolest olid kohal tugevad  Nõlvik ja  Randma, no ja üllatada võisid teisedki. Alguses pani kohe üks noor juunior tempo peale ja Randma talle järgi. Tõmbasime Nõlvikuga järgi. Noor juunior aga laskumistel pidurdas täiega ja jäi maha. Saime kolmekesi Randma ja Nõlvikuga eest ära, nagu arvata oli. Nii lasime mõnusa tempoga kuni Keava mägedeni, seal sattusin ette vedama ja sain  hea tempoga võtta  neid lahedaid  tõuse ja laskumisi. Eks seal pikamaasõitjad segasid ka, aga ei olnud hullu. Nõlvik jäi maha, panime Randmaga kahekesi edasi. Kuskil 15 kiltsa enne lõppu sain Randma ees edu sisse. Vajutasin  hea tempoga edasi. Eestpoolt tilkusid pikamaa mehed selg ees vastu – tundsin neile kaasa, sest neil  oli veel üks raputav ring ees. Finiši eel sai juba rahulikumalt võtta – edu oli piisav. Vahed kärisesid üllatavalt suureks – Randmat edestasin ligi 3 mintsaga ja Nõlvikut 8 mintsaga. Rada oli raske, seda näitas võistluse keskmine kiirus – 19 km/h. Hea, et ratas vastu pidas. Millest puudust tundsin oli  amort, sest rada oli ikka kohati nii perutav, et võttis pildi ees virvendama. Järgmine sõit siis Rõuge maraton (Paluküla sõit oli hea ettevalmistus selleks).

04 juuni

Eestist läbi Läti Hispaaniasse Autor: Rene Mandri 70 kommentaari | vaata ratturi profiili

Olen nüüd Hispaanias Gironas tagasi ja valmistun kuu keskel toimuvaks Route du Sudiks. Eile sai veel Riia GP'l kolmas koht napsatud. Oli jalg täitsa olemas,et võidu peale sõita,aga lõpplahendus kukkus natuke rumalalt välja ja jäime 5 mehega ette,neist kolm lätlast,kes omavahel hästi kokku sõitsid ja mu rünnakud nullisid ning võimsalt ka ise kontraid panid.Lõpuks pidi Flaksisel minna laskma,sest ei oleks jõudnud enam olukorda muidu kontrollida ja läksin kindla peale välja,et vähemalt poodiumile tulla.

Päev ennem sõitsin Vändra Rattarallit, korraldus oli täitsa samal tasemel nagu ka Filter Maantekarikasarja etappidelgi. Ehk startijaid oli ainult natuke vähem ja rada ülikerge,aga lahe üritus sellegipoolest ja võib teinekordki sinna minna. 

Siinjuures mainiks ära kohe selle,mis mulle Kuusalu Filter maantekarikasarja kandidaatetapil ,Tartu Rattarallil ja nüüd Vändras silma hakkas. Noored ei julge rünnata,sest kardavad maha jääda ja siis hoopis istuvad lihtsalt ning teevad lõpus finishit.Vähesed proovivad ja seda ka ainult paar korda sõidu jooksul. Olgu, vahest käib ehk tempo üle jõu,aga samas kui kergemad momendid,siis lastakse hoog maha ja oodatakse ikka vanemate meeste taga,et nad midagi ette võtaks. Arvan,et arenemiseks tuleks ründavamalt sõita, isegi kui vahest teed tugeva rünnaku,ei taastu hiljem ära ja selle pärast maha jääd. Pole mõtet ju kesisele postisioonile finisheerida. Ainuke asi ,mis silma hakkas ,oli suhteliselt rumal positsioonivõitlus pundi keskel,et paremini tuule varjus püsida. 

Kes ei riski see shampust ei joo ;)

01 juuni

Vana hea Tartu Rattaralli ja igavikulised küsimused liikluskultuurist 7 kommentaari | vaata ratturi profiili

Eelmise nädala märksõnadeks võiks öelda Tartu Rattaralli ja sellega oleks juhtsõnas kõik öeldud, edasi saate juba lugeda allolevatest pajatustest. Siiski toimus möödunud nädalal ekspeditsiooni jaoks ka suuremaid muudatusi-täiendusi. Neist üks olulisemaid on Toomas Eriksoni meeskonda lisandumine, millele andis soodsa pinnase asjaolu, et Marti liikus pedaalijatest toetustiimi ridadesse. Kindlamad kokkulepped said sõlmitud ka bussijuhiga ning sidepartneri Elisaga. Sellest kõigest aga saate kindlasti lugeda lähemalt järgmistest postitustes, seniks rattaralli emotsioonid ning Rivo kriitilised küsimused –märkused siinse liikluskultuuri kohta...

 

Tõnu:

Oli värvikas nädal. Juba pikka aega oli mul plaan kokku saada Martiniga (üks kahest Martinist). Martinid sõitsid paar aastat tagasi ratastega aasta otsa ümber maakera. Tegid omamoodi inspiratsiooniretke. Kohtasin Martinit juhuslikult kevadel Hawaii uue poe avamisüritusel. Nad rääkisid parasjagu seal värvikalt oma aasta otsa kestnud ratastel seiklustest.

Esmalt uurisin Poola kohta. Eks Poolaga ole kaheti emotsioone. Riigis on hea odav elamine ja loodus ilus. Telkimisega probleeme ei ole. Sisuliselt said nad endale Poolas kõike lubada. Samas maanteerattaga sealsete teede läbimine ei olevat kuigi hea mõte. Aga seal ei ole teed sugugi hullemad kui meil siin. Saksas jälle suurepärane rattateede võrgustik, aga elamine kallis. Eks näis, kas oli õige otsus, aga meie minek on siiski üle Skandinaavia ja Saksa.

Veel ütles Martin, et nemad tundsid kõige enam puudust grillist. Täpsemalt siis bensiinigrillist. Minu meelest ikka väärtuslik soovitus meile. Niikuinii on gaas kallis ja balloone kaasa vedada ei ole küll otstarbekas. Mis viga sellist isendit tankida. Peab uurima...

Martin rääkis veel värvikalt mägedest, mis meid Alpidesse jõudes ees ootama hakkavad. Kuidas nad ikka terve päev rühkisid ülesmäge. Kui päris aus olla, siis sellise ülesmäge päeva ettekujutus mul täielikult puudub. Saab põnev olema, ma ütlen. Aitäh sulle Martin väga sisuka kohtumise eest! Rohkem infot Martinite reisist sites.google.com/site/inspiratsiooniring/

Teine oluline teema muidugi äsja sõidetud Tartu Rattaralli. Laupäeval lastesõidud ja pühapäeval tuli endal teha tuurieelne peaproov. Reede õhtul juba valmistasin minekut ette. Tekkis selline mõte, et prooviks ära Škoda Octavia.  Minu käsutuses oli siis luukpära versioon. Tahtsin eelarvamusi kummutada ja aru saada, kas just väikese mootoriga auto oleks mulle piisavalt võimekas. Peab ütlema, et olin meeldivalt üllatunud. Liigub edasi hästi ja pagasis ruumi palju. Mõlemad lasterattad mahtusid autosse, pidin ainult esirattad alt ära kruvima. http://youtu.be/i0GcbFhsbAg

Laupäeval käisime siis perega Tartu lastesõitudel ja pühapäeval oli endal rallitamine. Panin mõlemad lapsed 5 kildisele ringile. Eriti äge oli jälgida mu äsja kuueseks saanud plika stardieelset keskendumist. Nii tõsine, nagu kogenud sportlane. Samas poiss särtsu täis ja läks vist võidu peale välja. Temal on veel selline aeg, et peab õppima jõudu jagama. Aga mõlemad jõudsid ilusti lõpuni ja olid väga rahul.

Praegu vaatan, et olen endale saanud rattaralli järgselt imeilusa joodiku päevituse. Nüüd ma ennast ei pese! Aga eelmise aastaga võrreldes oli sõit parem. Esiteks ajaliselt oma pool tundi, teiseks ka enesetunne oli lõpetades hea. Sel aastal oli muidugi raja profiil tõesti kergem, aga samas oli rada ca 2 km varasemast pikem. Uus ratas muidugi andis sõidule uue kvaliteedi. Seekord oli siis nii, et sisuliselt algusest kuni lõpuni kihutasime ühe grupiga. Muidu oli tore punt, aga vähesed tahtsid tööd teha. Sisuliselt miski viis meest käisidki kordamööda selles ca 30-pealises pundis end näitamas. Olin siis ka üks nendest tööloomadest. Tegelikult mulle meeldis seda punti mingitel hetkedel ärritada. Tegin mõne kildi pikkuseid kiirendusi ja ikkagi seltskond imes end kaasa. Hoidsin sõna otseses mõttes meid veidi toonuses.

Ikka oli palju kukkumisi jälle. Minu tasemega tüübid ei saa ju normaalselt joomisega tegeleda. Pudelit tagasi pannes tehakse ikka selline jõnks, et kohe ropendama ajab.

Lõpuaeg tuli veits alla nelja tunni, av kiirus 36.2 km/h, max kiirus 65,1km/h, keskmine pulss 163, max 195. Olen rahul!

Eriti kõva käepigistus Tanel Kangertile, kes Girol sai kokkuvõttes 26. koha!

 

Indrek:

Eelmise nädala esimesel poolel tegin aktiivselt trenne, kolmapäeval sai veel kõva trenn tehtud, pärast seda hakkasin puhkama Tartu Rattaralliks. Küll aga sõitsin iga päev ca 20 km (käin rattaga tööl). Reedel töölt tulles juhtus väike intsident jalakäijaga. Nimelt oli linnas suur ummik. Mina, nagu ikka, sõitsin tee peal mööda ratturile mahamärgitud rada umbes 35-38 km/h rahulikult kodu poole, kui üks jalakäija otsustas punase tulega teed ületada (autod ju seisid ummiku pärast) ja nii ta mulle ette astus. Ei jõudnud reageerida isegi, panin täiega  talle otsa. Nii me siis lendasime mõlemad. Ma ei tea, kui palju tema haiget sai, igatahes püsti ta ennast ajas ja minema kaapis. Mul ikka õlg valus, jalg ja põlv lõhki. Ise mõtlesin, et juba enne Tartu Rattarallit hakkab see pihta, seal ka ju iga aasta nagu hakklihamasin, oled võitja kui tervelt finišis.

Pühapäeval olin Tartus nagu kord ja kohus joone taga. Seekord sain startida hea koha pealt. Kui stardipauk anti, läks jubedaks kihutamiseks. Ega enne ei saanud hinge tõmmata, kui umbes 10-12 km sõidetud oli. Sõit ise kulges üsna rahulikult, kiirused olid ainult suured: esimese tunni keskmine oli 46,7 (päris julm). Lõpupoole, pärast Otepääd, kus hakkas kerge küljetuul, tõmmati punt päris pikaks ja osa punti lagunes. Õnneks oli mul seekord jõudu varuks ja ma ei pudenenud maha. Küll pandi palju kolareid: nõrgemad hakkasid läbi vajuma ja tuulevarju otsima, sealt ka need paugud. Lõpuks olin tervena finišis ja hea tulemusega, jään igati rahule siiamaani tehtud ettevalmistustega. Tehke ikka normaalselt trenni, tasub igati ära!

 

Kaupo:

Eelmise nädala märksõnaks oli Tartu Rattaralli. Enamasti olen seda rada läbi kulgenud pühapäevasõitjana maastikurattaga ja umbes 5  tunniga. Sel aastal õnnestus esimest korda sõita maanteerattaga. Aga et kohe liiga lihtne ei oleks, andsin teistele 20 minutit edumaad. Ühesõnaga sai sisse magatud. Olude sunnil tuli seekord teiste sabas viilimise asemel ise tuult murda - hea võimalus korralikuks trenniks. Kokkuvõttes oli tore sõit ja tänu varasemate aastate looderdamistele sai isegi eelmise aasta aega mõned minutid parandatud, sõiduaega kogunes seekord 4 ja pool tundi.

 

Rivo:

Sel aastal olen igal korral rattaga sõitma minnes elu eest võitlema pidanud – igal sõidukorral keerab keegi ohtlikult ette ja napilt otsa või püüab tagant rammida. Vahet pole, kas vilgub strobo või on seljas helendav helkurvest.

Püüan liikluses mõistlikult suhtuda, sest nõrgemaga autode vahel ei ole oma õiguse taganõudmisega suurt midagi peale hakata. Hiljem haiglas võib ju juurelda, et see juht oli küll jube tropp. Tean, et olen igal juhul autoga võitlema hakates kaotaja.

Samas ei takista see mõningaid roolikeerajaid oma üleolekut demonstreerimast. Liiklusest paistab kõige puhtamalt välja mingi kompenseerimine, mis muidu kuskil sees sügeleb. Ehk autoroolimine on justkui ventiil.

Tõsi, teen ise ka vahel lollusi, adrenaliinist, kiirustamisest, tähelepanematusest. Samas ma püüan olla mõistev, nähtav ning ennekõike ise enda ellujäämise tagada. Nii polegi sageli, kui veidi ropendada ning alla neelata ja edasi sõita ning järgmise tõusu peal tekkiv vimm maandada.

Aastajagu sadulas on tekitanud mõned igavikulised küsimused, millele seni vastust pole leidnud:

-         Kuidas on nii, et kõige professionaalsemad juhid – takso, veokid, bussijuhid – on ratturile kõige ohtlikumad oma hooletusega?

-         Miks on ratturile vaja selja tagant signaali anda? Et ta siis ehmataks?

-         Kuidas aitab liiklust turvalisemaks ja sujuvamaks keskmise sõrme või sõimu demonstreerimine olukorras, kus mul on õigus olla, ent autojuhile ei meeldi?

-         Miks tekib autojuhis miski viha, kui rattur temast korduvalt – näiteks hommikuse tipptunni ajal – mööda veereb ja varem kohale jõuab?

-         Kättemaks kaasliiklejale – autole, ratturile, uisutajale jt - on normaalne praktika?

-         Suunatuli on pööramisel soovituslik?

-         Miks peab peateele väljasõidul tegema ähvardava napika, et rattur end seisma pidurdaks?

-         Kas enda pilgu varjamine (näiteks käega või kõrvale vaatamisega) keelatud manöövri ajal teeb mind näiteks üle su kapoti lennates vähem haavatavaks?

-         Kui ma teen vea, siis autojuht võibki mulle otsa või minust üle sõita?

29 mai

Tartu Rattaralli 43 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tere taas! Mul on ülimalt hea meel teatada, et kevadine suurkatsumus ja samas ka uus katsumus mu elus on edukalt läbitud. Tehtud sai see Tartu Rattaralli(138km) ja minu jaoks über hästi!

 

Kõik oli lihtsalt super. Algus ehk Riia tänav oli siledam kui ei kunagi varem. Grupp oli ju võimas ja sõit sealses tuulekotis ülimalt nauditav. Nii kerget algust pole ammu olnud. Elvasse viiv tee oli suure sõidu algus, mida võtsin kuni Nõoni vaikselt ja püsisin jätkuvalt kolonnis, ei midagi erilist, tempo oli lihtsalt tavapärasest trennist tunduvalt kiirem, aga kõik muu sinna juurde kuuluv oli puhas rõõm. Ei midagi rasket ega üle mõistuse käivat.

 

Elvasse jõudes oli keskmine kiirus 36km/h. Puhas lust, välja arvatud see, et hakkas peale vassimine ja inimesed hakkasid väsima. Esimeses TP-s lagunes grupp ja jätkasin nii umbes 10ses pundis,ise otse edasi, kuna endal polnud veel millestki puudus. Söök kaasas, jook olemas. Väntasin edasi.

 

Nüüd läks sõit juba taktika mänguks. Vassiti, passiti, kiirendati, väsitati, kuniks keegi ei tahtnud tööd teha, grupp hakkas lagunema ja tekkisid esimesed maha jääjad. Grupp lagunes, alles jäi 3-4 põhilist sõitjat, hanerivi. Kuniks kõtte jõudis Palu TP. Haarasin pudeliga jooki ja sõtkusin ikka edasi. Teised jäid suuresti maha, tekkisid uued semud, kellest polnud aimugi, et mis ja kuidas edasi...!?  Grupp oli taas nii 8-10 liikmeline. Ei midagi erilist, hoogu üles ei saanud ja pidin tõdema, et säärast minekut enam ei olnud, mis oli ennem. Võtsime rahulikumalt, 28-34km/h. Vastavalt juba maastiku oludele.

 

Otepääle jõudes oli grupp taas 10+... Kõik tundus ok. Kuniks jõudsime Pühajärve esimeste muhkudeni. Inimesed väsisid. Järjekordne vassimine ja üksteise katsetamine. Kuniks alles jäi meid kolm. Kulgesime,  korjates gruppi ees nö hätta jääjaid, kui ka tagant tulijad proovisid kaasa tulla. Aga mitte kauaks. Loksusime peaniselt ikka taas 3-6kesi maanteel. Kuniks enne Ilmjärvet oli meid juba koos umbes 20. Hakkas nagu lõpuks looma. Kuid nüüd oli pea kõigil nälg. Söök ja jook TP-s, puhkasin minutikese ja liikusin edasi. Üksi. Keegi ei liitunud. Loksusin ja sõin sadulas, pea kilomeetri ja ootasin tagant tulijaid, et ka endal kergem oleks, kuna tuul oli üsna vali. Andis oodata, kohe päris kaua. Lükkasin aga ise edasi, üksikute väikeste vahe seikadeg, kui püssid möödusid. Nendega ma haakuda ei riskinud, kuna tempo oli lihtsalt üle mõistuse kiire, minu kui esmakordse jaoks ning endale aru andes, et pea pool distantsigi veel  ka ees. Sõudsin tasa ja targu. Ikka vahelduva seltskonnaga, kuniks sai vingerdatud Pangodini.

 

See oli alles murde hetk, kõik tundus  uus. Nüüd sai hakatud nautima taas grupi koostööd ja kõike sellega seonduvat, mis reaalne. Rajale olid liitunud pooliku ralli värske jalaga sõitjad, kes teadsid, mida ihkasid. See oli alles värskendus. Grupp oli taas suur ja uhke, 30-40 ratturit koos. Mina ja lühikese maa väntajad, pika omad oilid justkui pühitud. Üksikud indiviidid, keda sai pisteliselt trehvatud. Aga mis peamine, tempo oli taas tagasi 33+... km/h ja nii kuni Kambjani julgelt välja. Lust oli sõita, nagu polekski selja taga 110km. Ikka ilma peatuseta edasi. Ja nõnda Tartuni.

 

Müstika, kui õudsa ja siiralt hirmuäratavana see kõik mulle vahepeal ka enne starti tundus, kuid läbi see tehtud sai. Ja mis põhiline, keskmine kiirus 31km/h, Max 60,4 km/h ja aeg 4:33:32. Pulsid: 164 Av ja 179 Mx. Minu ümmargune siht oli varuga pikalt ette mõeldud 5+ tundi, seega super tulemus ja olen saavutatuga ise üli-üli rahul. Ikkagi esmakordne üritus. Nüüd siis märk maas ja võimalusi edaspidiseks...

 

Mis edasi tulemas!? Ikka sõidud. Väike laager sel nädalavahetusel trennikaaslastega ja siis järgmine nädal taas Samsungi etapp, see kord siis Rõuge Samsung Estonian Cup.

Kõike parimat!

Epp

29 mai

Tartu GP Autor: Rene Mandri 37 kommentaari | vaata ratturi profiili

Pikka juttu pole, eks enamus teist nägi sõitu vahetult raja äärest pealt ja juba sõidust kõike kuulnud. Igaljuhul olen ülirahul, et suutsin võidu Eestisse jätta ,muidugi suuresti ka meeskonnakaaslaste abiga !!!

Õnnitlusi tuli kuhjaga ja siinjuures SUURED TÄNUD KÕIGILE kaasa elamast ja õnnitluste eest!!!

27 mai

20. etapp Stevio 317 kommentaari | vaata ratturi profiili

Etapp 20. Val di Sole-Passo dello Stelvio

 

Eile minu käsi kohe kuidagi ei tõusnud blogima. Vahetult peale sõitu oli rääkimisegagi raskusi ning trepist kolmandale korrusele ronimine tundus sama raske katsumust kui eelnev Stelvio võtmine. Õnneks ma ei reklaami siin varjatul või otseselt mitte kedagi ega midagi. Seega ei pole mul mingit kohustust oma mõtteid sõidust vahetult peale sõitu kohe blogisse purtsatada. Kogu minu kirjutamine käib vabatahtlikkuse alusel ja sõltub 100% minu enda viitsimisest. Kogusin ennast veidi, ning täna olen juba vormis ja valmis eilseid muljeid jagama.

 

Esimesed 30 km oli mu keha veel puhkeseisundis. Väga, väga raske oli isegi siledal grupiga sammu pidada. Tiimi poolt oli käsk kõigile üks - atrõõvi saada. Roman oli selles suhtes kõige aktiivsem ning sai väikese grupiga eest minema. Mina pingutasin hambad ristis pundis püsimise nimel. Garmini tempomeister Navardauskas oleks mind tõusul oma tempoga peaagu päris ära tapnud. Pool etapist ma konkreetselt imesin. Siledal olin jõuetu ja laugematel tõusudel inisesin. Olin oma peas juba valmis grupettoga lõpetama ning lugesin kompult järelejäänud kilomeetreid. Mortirolo tõusu alguses olin päris pundi sabas, kus vennad juba grupettot hakkas moodustama. Vaatasin, et niisama tiksuda siin tõusul ei anna, sest 11,4 km 10,5% keskmise tõusununurgaga on liiga raske rahulikult kerimiseks. Vedasin ennast pundi ette ning tundsin end seal ässade keskel üsna mugavalt. Esiteks on seal vähem trügimist ning keegi väga ei põe iga millimeetri pärast. Üle mäe sain ässadega koos, tunne oli hea ja tuli vaid laskumine rahulikult võtta. Ometi läks laskumine kohe käest, juba teises tagasipöördes hakkas taga kumm libisema ja tõmbas seest jahedaks. Seal edasi jäin veel 2-3 korda pidurdamisega hiljaks ning olin ikka püstihädas. Õnneks tuli Roman tagant ja sain tema trajektooriga kurve võtta. Mäe alla jõudsime u 15 mehelises peagrupis, kust olid laskumisel plagama pannud Cunego ja De Gendt. Raadiost juhiseid ei tulnud, kuid vaatasin, et seis on sobiv ründamiseks. Suurtel poistel polnud ühtegi abilist, ning kõik olid omapead. Lendasin pundist välja ja asusin jooksikuid püüdma. Minu õnneks tuli paar km hiljem tagant 2 Euskalteli, kelle sabale sain istuda. Vedasid mind ilusti ette järgi. Jooksikutele järele jõudes ma tööd ei pidanud tegema. Proovisin taastuda, kuid jalg läks ainult kangemaks. Juba peale vaadates sain aru, et jõud on minust lahkunud. Kui ikka jalad pisikesed tikud all, on kuri täiega karjas. Pidasin viimasest tõusust ehk 4km vastu ning oligi kõik. Täiesti kurnatuna vedasin ennast vaevaliselt tippu. Kaks päeva järjest pikki etappe panna on täna mulle veel liig. Eile tuli 6.20h ja täna 7.10. Olen natuke pettunud, et suurepärane võimalus kasutamata jäi. Samas annan endale aru, et praegu ongi aeg vigu teha ja nendest õppida. Lisaks tuleb mootorile anda aega kosuda, et tulevikus taoline seis enda kasuks pöörata.

   

26 mai

25.05.2012 246 kommentaari | vaata ratturi profiili