Blogi

21 aprill

Peale pausi jälle võistlusrajal Autor: Rene Mandri 13 kommentaari | vaata ratturi profiili

Peale veebruari lõpus läbi põetud angiini ma märtsis õieti jalgu alla ei saanudki.Aprilli alguseks oli olukord läinud hoopis katastroofiliseks. Ei treeningutest ega võistlustest ära ei taastunud, ka mitte kõige rahulikuma plaani järgi. Võtsin ette siis pikema võistlus- ja treeningpausi ning külastasin ka Tallinas  Spordimeditsiinikeskust, kus dr Lepik Muza lasi verepilti kontrollida. Verenäidud olid kehvad ja puhkus igati õigustatud. Nüüd siis uuesti sadulas ja kilomeetreid kogumas, trenni mõttes sai ka Saone ja Loiret sõita. Vorm hetkel oodatult kesine. Spordiparrtner andis ka portsu vitamiine kaasa, et organismi toetada rasketel treeningperioodidel. Loodan mai keskpaigaks jalad alla saada.

19 aprill

Kevad 29 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tere kevadet !

Viimasest sissekandest omajagu aega möödas. Kehvad ilmad jätkusid ja 24-ndal veebruaril toimuma pidanud Gp dOnjon jäi ära, seega tuli 2 nädalat ilma võistluseta. Esimesed stardid peale seda tõbi olid siin UCI 1.2 sõidud: Gp de Lillers, Paris-Troyes, Gp de Nogent, mis käisid mulle esialgu üle jõu sellise külma ja vihmaga. Peale kolme sellist „musta“ nädalavahetust sai ka natuke kergemaid starte, et veits motivatsiooni saada. Gp de Aubersil olin 8. vaatamata viimase ringi intsidendile-vihma hakkas sadama ja poisid läksid uljalt 50km/h 90kraadist kurvi võtma-tagajärjeks külakuhi. Vahepeal jäi Gp de Picquigny sõit poolikuks tehnika pärast-käigud ei vahetanud enam alla peale mäge ja C-klassi raudadega pikka pidu polnud, tehnilist abi ootasin nii kaua, et jätkamine oli mõeldamatu. 

Siis oli aeg esimeseks jõuprooviks karikal Gp de Vougy, seal ei suutnud päris kõike endast anda ja jäi ka koht kesiseks aga enesetunne vähemalt meeldivalt hea, esimene soem ilm.  Järgmine ndv olin juba lähedal „külaka“ võidule aga kobistasin ise ära veits ja ületasin joone 4ndana, lohutusauhinnaks sain mäefinishite auhinna. Eelmine nädalavahetus oli La Gainsbarre ja La Guislard. Esimene päev oli lausvihm ja külm 12ms tuul. 4km peal oli üle kitsa tee maokas ja esimesed 30 panid ajama, ise loobusin 70km peal ära kuna vahe püsis paari minuti ringis ja külm jõudis jalgadesse „kangi templi“ ära panna. Järgmine päev oli ilus ilm ja sai esimest korda lühkades starti minna. Olin koguaeg aktiivne ja ees pundis, paar korda ka jooksikute seas aga kui paar ringi enne lõppu kokku jooksid pundid jäin korraks sõbrakesi otsima ja 10 kiiremat jõudsid plehku panna samal ajal. Lõpus vedasin 2 tiimikaaslast finishisse lahti. Ise olin 30.
 
Vahepeal vahetasin kingad välja, kuna tundub, et seal see eelmise hooaja varajase lõpetamise põhjus oligi, jõudu rakendades tekitas lihaspingeid mis omakorda olid põlvevalu põhjuseks. Aasta alguse poole jõutrenni teha proovides hakkas jälle valu tegema. Nüüdseks olen tänu Specialized Concept & Elite Stores-V02-e abile probleemile lahenduse saanud Specialized S-works kingade näol.  Suured Tänud neile.

Edaspidine kalender näeb ette: 20-21.04 2 jours du Perche;  26-28.04- Tour du Jura. Kevadised tuuled on uut energiat toonud ja proovin midagi peale sellist kesist algust lõpuks korda saata.

 Päikest !

 Risto
 

15 aprill

ZLM 21 kommentaari | vaata ratturi profiili

Sõit 179km koos pidulikuga. Oli teada, et sõit tuleb kõva küljekaralli ja kohe alguses läheb arvatavasti ribadeks. Nii ka oli. Kohe 0km juures hakati valusalt panema. Peale kümmet kilomeetrit oli juba 17-meheline punt läind, terve Hollandi tiim ees ja meil ei olnud kahjuks kedagi. Üritasime küll ees olla koondise poistega, aga kahjuks ei olnud õigel ajal õiges kohas. Mina ei saanud alguses kohe niimoodi käima ka ennast.

Esimese tunni keskmine oli 52km/h, mis näitab, et tempo oli ikka kõva. Siis edasine sõit nägi välja selline, et peapunt läks mitmeid kordi jälle katki mitmeks pundiks ja siis jälle kokku tagasi. Vahepeal sain ette, vahel jäin kolmandasse gruppi. Kuskil võistluse poole peal siis läks nii, et Kazahstani kolm venda tõmbasid pundi ribadeks jälle. Jäime Mikuga kahjuks tagumisse poolde, mis oli kolmas punt. Selleks ajaks oli kahjuks Neemela, Tarvis ja Laas (kes vahetas jooksu ja sellepärast ei õnnestunud suure pundiga kaasa saada) maha jäänud.  Mingi aeg saime kolmanda pundi normaalselt tööle. Õnneks ees jooksis kõik kokku ja võeti rahulikumalt ning jõudsime 110km peal ette punti järgi. Varsti jõudsime lõpuringi peale. Lõpuringe läbisime kaks korda(ring 16km pikk). Ringil oli üks magus küljeka koht ka, kus punt kahanes alati väiksemaks. Viimasele ringile minnes sõitsime veel võidu peale, aga viimase ringi alguses läks 18 venda eest ja meie Mikuga sinna kahjuks ei saanud. Jõu poolest oleks võinud olla küll, aga tol hetkel lihtsalt ei vedanud. Just sellele eelnenud minekuga läksin kaasa, meil jäi asi seisma, panid uued mehed kohe otsa, ise ei jõudnud kaasa minna ja nii see minema läks. Siis Miku proovis paar korda minema saada, aga kahjuks ei saanud ja mina hoidsin siis juba finišiks. Finiš läks ka veidi aia taha, sest ei saanud viimasele sirgele heal possal ning jalad olid ka juba sellest küljekarallist väsinud ja valusad all. Meie punt sõitis 19. koha peale siis. Ise olin 26. ja kaotasin 1.14.

Oli küll õnne, et punt 110. km kokku jooksis, aga lõpus oli ka veidi ebaõnne, et seda õiget minekut ei tabanud. Sõiduga olen enam-vähem rahul, sest 26. koht on täitsa arvestatav tulemus, ma arvan.

Nüüd olen Eestis tagasi ja üritan kooliga asjad ühele poole saada ning loodan, et saan kaasa lüüa ka Tour of Estonial mai lõpus ja ka kolmel Taani UCI 1.2 sõidul, mis toimuvad aprilli lõpus ja kus koondis võib-olla osaleb.

15 aprill

ASSE toetajaid Pariisi saatmas Autor: Rene Mandri 21 kommentaari | vaata ratturi profiili

Võin kihla vedada, et pealkirjast ei saanud keegi midagi aru.

Teema siis selles, et Saint Etienne'i jalgpalliklubi (ASSE) president lubas Pariisi sõita Prantsuse Karika finaali vaatama rattaga, kui tema klubi peaks nii kaugele jõudma.

Asjaolud ongi nüüd sellised, et laupäeval mängibki ASSE finaalis  Rennes'i klubi vastu. Loomulikult tehti jalgpalliklubi presidendi rattasõidust suur show ja mees ei pedaali mitte üksi Pariisi suunas, vaid kuskil 50 liikmelise saatjaskonnaga, kes ratastel. Neile lisaks veel politsei mootorrataste ja autode eskort, mis on võimsam kui Estonian Cycling Weekendil :)

Kõigile telliti samasugused rattad, mis on jalgpalliklubi värvides ja raamile on kirjutatud 2013 aprill, Prantsuse Karika Finaal.

Samuti kandsid kõik ühesuguseid jalpalliklubi riietuse disainile sarnaseid sõiduvorme. Saatjaskonnas olid kohal ka kunagine Tour de France'i etapivõitja Cyril Dessel ja trekil punktisõidu maailmameistriks kroonitud  Vivien Brisse.

Sellesse melusse kutsuti ka meid kohale, et oma toetust nende ettevõtmisele näitaksime. Lisasin siia siis ka mõned pildid sellest üritusest kohaliku staadioni ees.

 

 

 

15 aprill

Taça de Portugal XCM – Mêda 20 kommentaari | vaata ratturi profiili

Teine maratoni karikasarja etapp ja teine võit, paremini ei saakski!!

 

Esimene võistlus päikesepaistes, kuigi välimuse järgi peale võistlust seda ei ütleks, sest rajal oli päris palju mudamülkaid ja porilompe. Selle aasta esimesed päikeserandid sain kätte. Muidu temperatuur väga kõrge ei olnud, kuskil 20 kraadi kanti, kuid päikese käes oli palavam. Sõiduajal ehk paar korda tundsin, kuidas päike kõrvetab.

Eelmise aastaga võrreldes oli siis natuke jahedam ja lombid rajal, mis võtsid ka kiirust alla. Teadsin, et sellel rajal võib 29er võita, kuna palju lauget ja nikerdamist vähe, siis küsisin laenata sama ratas, millega korra ka talvel sõita sain. Tundsin, et oli kasu, samas tundis ka selg peale 2 tundi, et ei ole ikka sama asend, mis tavaliselt ja tuikas. Eelnevalt segas natuke sõitu kõhukrambid. Aga hakkan siis algusest .

Start oli lükatud 15 min hilisemaks, millest mul muidugi aimu ei olnud, samal ajal maadlesin oma Polariga, ei tea kas vanaks jäänud või uut patareid vaja, kuid kella treeningreziimile ei saanud, seega nägin sõidu kestel vaid kellaaega.

 

Stardist hoidsin pundi eesotsa, siin on esimene stardiboks meeste eliidi top 20-30 jaoks ja siis naiste eliidi top 20 ja siis ülejäänud mehed ja naised ja seeniorid oma boksides.

Teisi naisi ma peale starti ei näinudki, proovisin hoida end sobiva kiirusega pundis. Peamiselt oli rada sama, vähemalt mu mälu järgi, mis eelmine aasta, kaks pikemat tõusu alguses, siis lauget osa mitmete väikeste põntsudega ja kaks pikemat tõusu lõpus. Enne lauget osa pikal laskumisel kogusin 29er-iga päris hea hoo sisse, laskumisel oli veejuhtimise künkakesi palju, mis tegid laskumise lõbusamaks, üks mees hõikas järele - you are crazy! :D

Siis peale 40 km oli punt kuidagi laiali vajunud ja sealt peale tegin peamiselt ise tempot ja oli selline üksik sõit, enne lõputõuse hoidsin end natuke tagasi, eelviimane tõus, mis viis mäe otsa, kus läbisime kindlusevaremeid, oli meeltmööda, selline kitsas rada, kuid eespool sõitjatest sai mööda, seal kastsin juba ketti oma joogiga, mis pudelis kaasas, kuna peale mudavanne ja lompe polnud õlist haisugi. Enda joogivaru pärast ei pidanud muretsema, olen vägagi ära harjunud USWE joogikotiga seljas.

 

Kindluse juurest viis alla väga lahe laskumine, kivi kivi otsas, kivimüürid kummalgi pool rada. Peale seda läks meeste eliidi rada ja naiste rada lahku, veel lauget ja viimane pikem tõus, kuna mul eriti aimu ei olnud, kui kaugel järgmised naised on, siis võtsin tõusu valusalt, jõudsin juba mõelda, et pole ühtegi kilomeetri märki näinud, kuid viimased 5 olid siiski märgitud ja siis õnnelikult finishis.

Nüüd ootan xco sõitu, mul pole küll maratonide vastu midagi, kuid seal ei ole nii palju adrenaliini ja enduro oli küll vahva, kuid seal ei ole nii palju kannatamist :P 

15 aprill

Granfondo Lombardo 20 kommentaari | vaata ratturi profiili

Pühapäeval toimus Sitsiilias Granfondo Lombardo. Osalesime sellel sõidul kuna meie klubi sõidab Lombardo ratastega ja me olime sinna väga oodatud.

 

Sõidu andmed: 4h 27 min , 10km pidulik +125 km, 2508 tõusumeetrit, kiirus 30,1/76,6. Sõit oli koos meestega. Sooja keskmiselt 25 kraadi.

 

Pidulik oli üle kolme kildase tõusu, kus sai juba kenasti pulsi üles. Pärast laskumist, kus kulutasin küll enamuse oma piduriklotsidest, jäime seisma 10. minutiks ja võidusõit võis alata. Alguses oli pundi ees päris lihtne püsida. Olen vist päris hea koolituse saanud nendelt madalmaades sõidetud naiste sõitudelt. 

 

Esimesel pikemal ja järsemal tõusul 50. kilomeetril läks sõit raskeks. Hoidsin küüntega pundist kinni ja õnneks seis kõige kriitilisemaks ei muutunudki. Seejärel võeti jälle vähe kergemalt kuni 80. kilomeetril tuli viie kildine järsk tõus, kus punt läkski lõplikult laiali.  Võtsin oma tempo ja tõusu lõpuks olin 4-5 mehelises pundis.  Pärast seda tõusu lainetas tee veelgi ja jäin neistki maha, ent eest poolt pudenes veelgi mehi ja nii ei pidanud päris üksi kordagi sõitma.

 

Üsna pea oli lühema maa ring sõidetud ja tuli minna finishi lähedalt järgmisele ringile. Uuesti üle piduliku stardi tõusu, kus püüdsin eest poolt taas mehi kinni, kes olid matkama hakanud ning valmistasid end vaimselt ette Ericeks. See on võistluse pikim ja järseim tõus, mis viib ratturid 700 m kõrgusele merepinnast. Hoiatati mindki, ent jätkasin samas vaimus.

 

Erice alguseks oli sõidetud 105 kilomeetrit ja teadsin, et kui tõusu tippu jõuan, siis pole lõpuni enam midagi minna, seega keskendusin vaid tõusule. Õhk seal väga ei liikunud ja seega oli väga palav. Üldse itaallassed imestasid, kuidas ma kahe päevaga nii ära põlenud olen (veetsin selle ajaga 8h ratta seljas, järelikult pole palju vaja minu valgele nahale). Viimased paar kilti oli tõus üle 10%, mitte kõige järsem aga sel hetkel minu jaoks ikka järsk. Kuidagi vedasin end üles ja laskudes sain kolme mehelisse punti, kuskilt tuli hiljem veer paar tükki tuulde istuma. Peale vahetuse andmist sain aru, et minu jalad enam ei taha minuga koos töötada ja jätsin mitmed vahetused meeste hoolde. Peale finishit tuli boss õnnitlema, et võitsin naistest ära. Üldprotokollis olin 33. Kaotasin võitjale umbes 20 minutit. Kõik olid õnnelikud mu üle ja klubikaaslased juba naljatlesid, et ma olen järgmine Vos :D

 

See oli minu esimene sõit, kus nii palju ronida sain ja arvan, et see oli heaks proovisõiduks enne Gracia-Orlova tuuri, kus ühel etapil on 120 km ja 2800 tõusu. Loodan, et saan seal kenasti hakkama.

Päikest!

 

10 aprill

nations cup 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Tour of Flanders ja Côte Picarde

Tour of Flanders - sõit 175km, viimased 40-50km kahel lõpuringil. Algul käis natuke aega sõda, korra sain ka ise vahe sisse, aga üksi kahjuks ja ei hakanud kuskile minema. Peale seda hakatigi matkama. Üks prantslane oli eest. Rahulikult võeti kuni 80nda kilomeetrini. Selle aja jooksul sai korra jooksu vahetud, juua võtmas käidud ja isegi kaks korda põiel. Kuskil seal 80-90km peal siis tõmmati hoog üles ja pandigi nii päris kaua, täpselt ei teagi kaua, enne jäin ma maha. Igastahes hakkasid seal 90. kilomeetri juures esimesed munaka tõusud, kestsin need ära, aga 20km hiljem oli üks kolmekildine munaka lõik, mis oli flat. See oli minu jaoks üllatus. Seal pandi ikka valusalt ja mina jäin jõuga maha lihtsalt. Edasi utsitasin seda tagumist punti seal tööd tegema. Lõpuks ringide peal saime mingi 10 vennaga minema ja sõitsin nendega lõpuni. Koht 71. (+11.05)

Cote Picarde - sõit 173km, viimased 36km kahel ringil, kus oli kaks kildist küngast ka sees. Algul olime koondisega päris hästi pildis. Algul läks Miku minekuga kaasa, seda minema ei lastud, siis panin ise otsa, saime mingi 7,8 vennaga minema. Olime u. 15-20km eest, siis püüdis punt kinni. Natuke peale seda, kui punt kinni püüdis läks mul kumm. Punt oli tol hetkel pikk ja pandi gaasi normaalselt. Auto juhtus ka viimaste hulgas tol hetkel olema ja lõpuks, kui jooksu vahetatud sain, polnud ma üldse kindel, kas saan pundi kätte, sest autode rivi oli ka läinud juba. Inisesin oma 15km seal autode vahel, enne kui pundi kätte sain. Hea oli, et punt veidi hoogu alla lasi, muidu oleks suht nutune seis olnud. Esimest korda sain rahulikumalt võtta alles 50. km peal. Sinna tagaajamisse jätsin jubedalt enda jõuvarusi. Edasi istusin lihtsalt pundis ja üritasin ikka ees possal kogu aeg olla. Tee ka lainetas vahepeal üles alla. 135. kilomeetril ületasime joont ja jäi siis kaks ringi. Ringi alguses oli kohe üks kildane tõus, enne seda käis valus possa võitlus, nagu enne finišit. Tõusul jäin koos Mikuga maha, aga õnneks saime varsti järgi ära ja siis hakkas kohe järgmine kildane tõus, kus jäime mõlemad lõplikult. Viimasel ringil vaevles Miku krampide käes ning jäime Neemelaga kahekesti oma punti. Lõpetasime 5.20 hiljem võitjast ja ma sain 78. Koha. Nüüd on veel üks ncup’i sõit jäänud. Tunne on mul päris hea ja loodan, et viimasel sõidul ebaõnne pole, siis võib äkki hea tulemuse teha.

08 aprill

BTT Enduro Vodafone 5 kommentaari | vaata ratturi profiili

Taaskord midagi uut. Kavatsesin see nädalalõpp teha kaasa portugali maantee karikasarja etapil juhul, kui see toimub Portugali põhjaosas, kuid sain teada, et see on lõunas, siis hoopis tuli võimalus kaasa teda Enduro sõidul, mis ei olnud kodust kaugel ja kuhu ka paar sõpra sõitma läks.

Laupäeval käisime laskumisi vaatamas, kogu rada läbi ei sõitnud. Enduro siis maastikusõidus selline ala, kus on mitu laskumist, mille aegade järgi pannakse paika võitja, kuid üles peavad ratturid omal jõul jõudma ja ajad on paika pandud, et mis kell sinu start mäe otsas on, kui ei jõua saad karistuseks aega juurde oma tulemusele.

Aa ja ma sain laenata enduro ratast, all oli siis Ventana El Ciclon, teenis hästi, mis sest et väga kena välja ei näe ja piisavalt trööbatud on.

 

Pühapäeval taheti kohal olla stardipaigas kell kaheksa, ma korraliku eestlasena tõusin kuus viisteist üles ja olin valmis kell seitse startima, tegelikkuses saime Aguedast minema kell kaheksa. Siis sain natuke kaassõitjana hinge kinni hoida, kui mööda mägiteid rallisime võistluspaika. Viis minutit enne üheksat olime kohal, minu stardiaeg oli üheksa ja kaheksa minutit. Kenasti jõudsin riided selga panna ja kiivri pähe, uswe joogikotile kinnitada dh kiivri ja stardis. Oli esimene tõus esimese laskumise starti, võtsin rahulikult, püüdsin paar eespool startijat kinni ja mäe otsa umbes 20 minutit enne minu stardiaega, vahetasin kiivri, panin sadula alla ja valmis nautima. Ei pannud endale mingit pinget naiste üldarvestuses, tahtsin lihtsalt nautida laskumisi ja tunnetada sõitu. Meid oli kokku kolm, mina, üks xco sõitev portugaallanna ja dh sõitev hispaanlanna. Hiljem vaatasin aegadest, et paar tuhandik sekundit olin hispaanlannast sel esimesel laskumisel aeglasem, aeg 6min17sek. Sel laskumisel oli lahe üks hüpekas, mis tuli nii ootamatult, nimelt laupäeval peatusime paarkümmend meetrit enne seda ja see oli lihtsalt sõidetav, nüüd kiirusega tulles oli hüpekas, lisaadrenaliin;)

 

Peale finishit, siis uuesti kiivrivahetus, sadul üles ja mäkke, ees ootas kõige järsem tõus, seal oli osa ka jalutamist, samas ei olnud ajaga väga priisata, jõudsin ehk kümme minutit enne oma starti üles, üleval eespool sõitnud mehed rõkkasid, naised juba kohal, nimelt tulime koos teise xco sõitjaga koos.

Teine laskumine oli natuke pikem ja paari tõusunukiga lõpupool, üks väike rajalt kaldumine oli ka, kuid aega väga ei kaotanud. Tõusunukke oli väga kummaline madala sadulaga võtta. Kuid juba tunnetasin sujuvust kurvides rohkem. See oli laskumine, kus ma ka kõige rohkem võitsin teisi, minu aeg oli 11min14sek, järgmine naine kaotas üle minuti.

 

Siis jälle mäkke, kuid laugemalt ja ajaliselt oli aega küll, rajal tulid mehed selg ees vastu, üles jõudsimegi koos teise xco naisega ja esimese mehega. Aega üleval puhata üle poole tunni, seal tehtud ka pilt. Hakkas juba natuke jahe, kui enne oli lihtsalt pilves, siis nüüd ka natuke tibutas.

 

Lõpuks uuesti rattale, ülemises osas oli palju kive ja järske kurve, laupäeval panin peaaegu põõsasse, kuid võistluses tundsin end kindalt ja sain hea kiirusega alla, lõpuosas oli laugelt alla mööda jõekallast, seal oli palju väntamist, jälle oli naljakas oma madala sadulaga (paljud kasutavad ka sadulat, mida saab alla-üles lasta lenksult nupule vajutades, mul seda privileegi ei olnud). Finishis oli juba kerge kihk teada saada, kui kiiresti teised naised sõidavad, ma olin esimene, kes rajale alati sai, järgmine sai minut hiljem ja siis järgmine minut kolmas naine, piilusin kella pealt samal ajal kui kiivrit vahetasin, et palju ka aega tuleb meie vahele, mõõtsin, et natuke peaks nagu minule kasuks olema. Ajatabelis näitab mulle aega 10min51sek ja olin kiireim naine.

 

Viimane tõus, selline korralik, mitte väga lauge, mitte väga järsk, et sõita sai, vaid üks nõks oli sõitmatu, püüdsin kõik kinni, kes eespool pedaalisid ja olin esimesena mäe otsas starti ootamas.

Viimane laskumine oli kõige järsem ja oli rohkelt kitsaid tagasipöördeid, üleval ka kivide vahel keerutamist, kus jala vist kõik maha panid, vähemalt nii ma kuulsin. Natuke sõitsin vahepeal üks jalg pedaalilt väljas ja kuna tavalised xco pedaalid, siis toetuspinda ei leidnud väga ja tegin natuke tsirkust rattal. Hiljem asfaldile tulles pidime diagonaalis äärekivist üles hüppama, ma ei arvestanud oma ratta kaaluga ja vihmast libedal kivil kadus taguratas alt ja panin matsu, kiiresti üles ja edasi, kuid selle laskumisel olin naistes viimane. Aeg 7min52sek.

 

Ja oligi läbi, Polar näitas, et rattaga sõitsin umbes 3 tundi ja 40 minutit. Jutude järgi oli see ka üks raskemaid endurosid, kuna tõusumeetreid kogunes pea 1400. Natuke meenutas maratoni, kuid samas meeldis rohkem, kuna laskumised olid peamiselt singlil ja sai üksi neid võtta, et polnud kedagi ees segamas.

Lõpus polnud kindel, mis siis naistearvestuses ka koht on, et kuigi läksin nautima sõitu, siis võistlushing on alati sees. Võitsin hispaanlannat 1min40sek talle järgnes portugaallanna 2sek.

Jälle üks tore ja kordaläinud nädalavahetus!:)