Blogi

30 juuli

elulugu aprill-juuli 155 kommentaari | vaata ratturi profiili

nii, teen ka oma tegemistest väikese ülevaate. viimane kirjutamine lõppes sellega, et ootasime martinique'l kariibi tuur ja et tegemist on järjejutuga pean siis sellest alustama. midagi väga pikka sellest tuurist kirjutada pole. käisin rohkem kui ühe korra pikali ja võimalik, et sellepärast enam väga ei mäleta ka. nii palju igatahes mäletan, et sõit jäi viimasel päeval pooleli. mul oli seal laskumsel ühe kohalikuga väike intsident ja et siis poissi mitte päris pooleks sõita viskasin ennast ka pikali. üritasin temaga ka eesti keeles jutule saada aga ta ei võtnud eriti vedu, ütles aint mingeid lihtsamaid inglise keelseid inetusi. tõenäoliselt oleksin ka edasi sõitnud aga üks king läks selle libstamisega katki ja et mul polnud parasjagu varukingi taskus siis jäin sinna tee äärde hääletama. peale pikka passimist sain auto peale ja juba paari päeva pärast olin tagasi eestis.

30 juuli

Lodzi tuur 181 kommentaari | vaata ratturi profiili

III etapp
Etapp oli sama, mis eelmine aasta. Suured ja laiad teed enamjaolt. Etapp oli siis 9x11km ringil, mille sees oli 4 vahekat, 3 vahekat kus sai boonussekundeid  ja üks oli mingi niisama auhinna vahekas. Etapp kulges aktiivselt ja suht kuuma ilma käes. Harjumatu oli sõita ikka 30-35 kraadises kuumuses. Esimeses vahekas aitasin Akslit, ta oli kolmas. Siis mingi ring oli see auhinna vahekas, läksin seda noppima, aga jäin napilt teiseks. Rohkem midagi väga põnevat ei toimunud, tõsiseid eest ära minekuid ei olnud, kõik tõmmati suht kiirelt tagasi. Asi lõppes pundifinišiga. Kuna mul endal tunne kõige parem ei olnud, siis mängisime finiši Kivistiku peale, tegime Aksliga hea lead outi, aga kahjuks mees lõpetas 5’dal kohal.
 
IV etapp
Etapil ring oli sama, mis eelmine aasta, ainult algusesse oli üks linnaring juurde lisatud, ehk siis 7km linnaring + 4x26km ringil. Etapp algas rahulikumalt, kui eelnevad päevad, kuid siiski aktiivselt. Ise proovisin kohe alguses paar korda, ei lastud eest. Punt püsis koos kuni teise suure ringi alguseni, peale vahekat sai Aksel nelja vennaga minema. See jooksikute punt oli eest 2 ringi, viimase ringi alguseks saadi jooksikud kätte. Sinnamaani hoidsin kogu aeg pundi ette ja üritasin jalgu säästa. Kuid samas vaatasin, et mingid vennad pundilt eest ilma minu või Kivistikuta ära ei sõidaks. Viimase ringi alguses, kui jooksikud kinni püüti, läks ilgeks sõjaks. Olin eestlastest sel hetkel ainukesena ees ka, kuradi raske oli. Õnneks mingi aeg tuli Kivistik ka appi, et asja kontrolli all hoida. Umbes 18km enne lõppu lasti pundi ees jalg sirgu ja ma panin tagant hooga kohe litri otsa. Sain üksi eest, kohe natukese aja pärast liitus minuga üks sakslane ja 4-5km hiljem veel mingi kuuene punt. Vahe oli pundiga kogu aeg ohtlikult väike ja meie koostöö seal ees ei tahtnud väga hästi sujuda. 3km enne lõppu pani üks vend meilt sealt eest minema, jäime korra passima, siis saime hoo üles jälle. Peale 3km märki enam taha ei vaadanud ka, vaatasin ainult mis nipiga see vend kinni püüda. 800m minna lükkas üks vend kergel laskumisel klotsi põhja, hüppasin tuulde. 400m juures panin venna tagant minekut, püüdsin ees oleva venna kinni ja läksin viimasesse kurvi (200m enne lõppu) esimesena. Panin siis 150m veel täiega ning siis vaatasin taha, et olen turvalise vahega eest ning võtsin võidu. Mis huvitavat siis veel? Viimases kurvis veel natuke peale seda kui mina seda läbisin toimus kukkumine ka, ise kuulsin ka raginat taga. Ja mida ma finišis kohe veel ei teadnud, oli see, et viimases kurvis püüdis punt ülejäänud jooksikud kinni. Hea oli, et lõpus taha ei passinud, muidu oleks ära ehmatanud :D
Tuuri lõpetasin kokkuvõttes 31. kohal ning sain selga ka lõpufinišite punkti särgi.
Aksel oli kokkuvõttes meie parimana viies.

28 juuli

OM Autor: Rene Mandri 602 kommentaari | vaata ratturi profiili

Täna oli siis OMi grupisõit. Paljude oodatud grupifinish jäi olemata. Keegi inglastele appi ei läinud , sakslased alles siis kui juba hilja oli ja nii võttis hoopis vanameister Vino oma. Tagantjärele tark olles oleks pidanud ka ise proovima jooksikutega kaasa minna, ka tõusul oleks jõudnud kaasa minna rünnakutega, aga tagantjärele tarkus on ikka tagantjärele tarkus. Fakt on see, et olin ise nii kindel , et toimub grupifinish ja soovisin välja sõita võimalikult kõrget kohta ja ei julgenud muud teha kui pundis istuda, et jalga finishiks hoida, sain õppetunni. Kõige suurema õppetunni said muidugi britid , kes kuulutasid pikalt ette kuidas nad Cavi OM kullale veavad, aga see neil ei ōnnestunud.

28 juuli

Lodzi tuur 78 kommentaari | vaata ratturi profiili

Lodzi tuur 2012
See aasta oli esimesel etapil stardis 157 venda. Seltskond oli kirju.

I etapp
106km, sõita tuli viis 20,8km’st ringi.
Sõit algas kohe väga kiirelt ja närviliselt, ise olime poistega viimases reas, kuna algul pidi pidulik olema, siis ei viitsinud 1h varem sinna joonele mandrossima minna. Aga võta sa näpust, mingit pidulikku küll ei olnud, kohe klots põhja. Esimene ring läkski väga kiirelt, kogu aeg oli 50 rauas. Kuna see aasta siin pundi ette on väga raske saada, siis ma sain sealt viimasest reast pundi ette alles ringi keskel ja nii kui ette sain proovisin, aga ei lastud kuhugi. Mind ei lastud üldse terve sõit kuhugi, üritasin mis ma üritasin, aga pundis võeti kohe tempo üles ja veeti järgi, teistel lasti aga kergemini minna. Niisiis said teisel ringil mingid vennad minema 5,6’kesi. Meil Aksel sees. Üritasin ka järgi saada, aga ei lastud. Max 10seki lastakse ja siis kohe veetakse järgi ära. Viimaseks ringiks oli aga asi koos, sakslaste vedamisel. Sõit lõppes pundikaga. Kuna viimane kurv oli 100m enne finišit, siis tahtsin kindlalt sinna esimesena minna. Aksel aitas mind possale ja vedas mind, kuid natuke liiga vara saime ette. Pidin 1km minna teiste tuule varju edasi minema. 200m minna jäin korra karpi ja sellest piisas, et kurvi mitte esimesena minna, läksin kolmandana ja lõpetasin etapi ka kolmandana. Kokkuvõttes olin 5’es, siin saab vahekate eest ka boonus sekke, sellepärast siis 5’es.

II etapp
Täna olin kohe stardist pundi ees. Sõit algas natuke rahulikumalt, kui eile. Kuna peale minu oli ka Kivistik ja Nõmmela kohe ees, siis saime igasse minekusse sisse end. Mind küll jälle kuskile ei lastud. Esimeses vahekas aitas Aksel mul neid sekke saada, olin teine. Kuid peale seda läks mingi minek minema, magasin maha selle. Üritasin hiljem järgi minna, kuid jah, ei lastud mind jälle kuskile. Siis läks Aksel, sai minema ja sõitis ette järgi mingite vendadega. Ridarodu pidi seal 2 või 3’kesi seal mindi ette järgi. Aga nii kui ma läksin tõmmati punt järgi mulle kohe. Vahepeal isegi karjuti „nisu,nisu!“ ja pandi järgi :D. Nii et see eelmise aasta võit ei lase mul üldse sõita siin, aga no mis teha. Sellel hetkel oleks hirmsasti Kivistiku vaja läinud, aga ta oli kahjuks omadega kuskil pundi lõpus koomas. Lõpuks oligi siis nii, et ette sai 30 venda ja meil ainult Aksel sees. Ega kolme vennaga ei tee midagi rohkem kah, kui mind kuskile ei lasta ka veel. Siin on kolm Eesti meest veel, üks neist võeti esimene etapp maha ja teised, neid pundi ees ei näe. Asi lõppes siis nii, et kuna pundil polnud huvi breaki püüda, siis nad jäid ette koguni 3 ja poole mindiga. Aksel tõusis kokkuvõttes 6’daks, 31 seki maas.

28 juuli

Belgia 33 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

Tere!
Sõidan siin veidi võidu Belgias ja kirjutan paar sõna esimesest kahest sõidust.

 

Herentals 1.15 Dames Elite kriteerium
Ring oli kaks km pikk ja pool sellest oli munakivi, teine pool väga hea asfalt. Väljas varjus 30 kraadi, päikese käes kohati ikka väga palju rohkem.  Ringi pidime läbima 20 korda. Sõidu jooksul üritas mitmeid kordi ära sõita Kaat Hannes, kuid kõik tema minekut likvideeriti üsna koheselt. Minu jaoks leidsid suuremad sündmused aset aga juba neljandal ringil kui finishisirge poole sõites pani vasakult küljelt keegi millegi pärast matsu ja lendas täpselt minu nina alla. Kuna terve ring oli piiratud metallaedadega ja pidurdamisaega enam ei olnud, siis panin täie kolinaga eessõitjale sisse. Püsti tõustes tegi terve keha sellist valu, et minut-paar pidin kohapeal toibuma ja seejärel suutsin alles ratta haarata. Sõitsin finishialani, kus mind ootas Siim-Erik, kellelt küsisin, mis ma tegema pean? Õnneks sain kaks neutraalringi. Huuh.. Istusin uuesti ratta selga ja vasak klipp ei läinud kinni. Kukkumise käigus oli klipi tagumine osa kõvasti haiget saanud. Kuna ainuke käepärane remontimisvahend oli jalg, siis lõime jalaga klipi klipi kujuliseks ning otsustasin ühe lahtise jalaga lõpuni sõita võistluse. Ühes kurvis lendas jalg lahti, ent seejärel kiirendasin peale kurve istudes ja katkised pedaalid ei seganudki enam võidusõitu. Paar ringi enne lõppu märkasin, et esitsentrik on pool lahti. Lootsin vaid, et munakivi sda rohkem lahti ei põruta ja lõpuks tuli päästev finish. Tulemuseks 8. koht ja mahakandmisele kuuluvad pedaalid.

 

Bambrugge(Erpe-Mere)-1.15 Dames Elite, Belgia maakonna mv

Väljas endiselt 30 kraadi, ent õnneks pilvine ilm ja hilise kellaaja tõttu, läks iga ringiga väljas jahedamaks. Ringi pikkus 7,5km ja läbisime seda 13 korda (kokku 97,5 km). Kuna ring ei olnud tähistatud, siis pidime esimese ringi läbima niiöelda soojendusena. Algul oli veidi laia sirget teed, seejärel veidi vähem laiem lauge tõus ja seejärel keeras külavaheteele ära, kus tee peale mahtus kõrvuti 3 ratturit. Kurve oli üsna palju ja kuna punt oli pikk, siis tagumine ots oli korralik kummipael.

Sõidu algfaasis eraldus atrõõv, mida kätte ei saadud lõpuni.  Võitis Rabobanki noorrattur Thalia De Jong.  Sõit oli väga aktiivne kuni lõpuni. Paar korda üritasin mõne äraminekuga isegi kaasas olla, ent tulutult. Viimasel kolmel ringil hakkas vihma sadama ja märjaga kadusid mul pidurid. Õnneks põhja vajutades sain ikka hoogu maha võtta, kui vajadus oli. Kuna pidurdada oli raske, siis hoidsin ennast viimaste lringidel pidevalt top10 possa peal, et kurve saaksin hooga läbida. Viimasel ringil olin viiendal possal, kaks kilomeetrit oli jäänud finishisse. Kuna oli parju kurve lõpus ja tee kitsas, siis teadsin, et need kes tagapool on, need enam ette ei pääse. Pundika top10 koht virvendas juba silme ees ja siis pauhti.. Esikumm tühi.. Lasin pundi mööda, võtsin tehnilise abi autost jooksu ja veeresin lõpuni. Tulemuseks 40. koht.  Loodan, et järgnevatel päevadel on rohkem õnne.

 

Liisi

27 juuli

Racine 70.3 4671 kommentaari | vaata ratturi profiili

 Ja millises positiivses võtmes algab siis uus sissekanne. Esimene 70.3 Ironmani osavõistluse võit. Nii mulle kui ka üldse Eesti triatleetidele. Võit on tore, võit on magus, võit on tihti väga valusa füüsilise pingutuse lõpp, võit on see mille nimel tunde ja tunde tööd tehakse, võit on harv nähtus, võit tähendab ainult sellel ajahetkel midagi, sest järgmiseks päevaks on ta kadunud ja spordimaailmas seisud juba muutunud (v.a. olümpiavõit mis kannab sportlast kuni elupäevade lõpuni). Olles aastaid ainult koduvabariigis ja lähiriikides võitnud oli minu jaoks oluline võidu saavutamine võõral väljakul (kui seda väljendit võib kasutada). 7 päeva enne starti rääkisin sõbraga Skypes ja ütlesin talle otse, et mind on ära tüüdanud need 2. Kohad (ITU MK, 70.3 jne), et aeg oleks juba võitma hakata. See oli mõeldud rohkem sõprade omavahelise naljana. Kuid igas naljas on tera tõde.....

Läksin mägedest alla reede hommikul. Võistluspaika sain kiiresti ja sealne kodumajutuse pakkuja oli mul lennujaamas vastas. Võistluseelne aeg oli suhteliselt sujuv. Oli tagasilööke varustuse osas, kuid võistluseelse päeva lõunaks olid kõik probleemid lahendatud. Nagu tavaks on saanud vaatasin koos kahe teise samas kodumajutuses peatunud triatleediga paar filmi ning magama minek. Öö kulges üle pika aja jälle imelikult rahutult. Magasin tunnikese ja ärkasin siis üleni higisena. Edasi öö venis ja venis ja und nagu eriti peale ei tulnud. Lõpuks magasin 3h veel. Hommikul olin sügaval vati sees, oli tugev kahtlus, kas ma ikka võistluseks üles ärkan. Kohvi ja bagel moosiga keresse ning rattaga vahetusala poole teele. See äratas mind üles. Sain ennast käima ning peale seda kui olin jooksnud ujumise starti (punktist punkti ujumine Michigani järves) tundsin ennast juba paremini.

Seejärel manustasin ühed tiivad vedeliku kujul ning võistlus võis alata. Start oli põlvesügavusest veest, milles hüplemist ma üsna rahulikult võtsin. Tean, et kui hakata sellistes tingimustes rabelema siis juhtub kindlasti kaks asja. Esiteks tuleb kulutada palju energiat ja teiseks on suur võimalus, et ebatasane põhi või lained niidavad mu enneaegselt pikali. Vaatasin, kuidas pesuehtsa surfari välimusega noor Austraallane Joseph Lampe pani sellise jooksuga minema nagu oleks tal väga kiire kuhugi. Peale delfiinihüppeid olin pundi keskel, peale 50m ujumist olin austraallsel sabas, kes oli oma tempot sunnitud maha võtma. Peale esimest poid läksin juhtima. Tõmbasin tõmbe käima ja hakkasin kerima. Üllatusena leidsin, et peale 400-500m ees ujumist oli Lampel vaja ikkagi minust mööda ujuda. Ega ma ei saanud siis tasuta sõidust ära öelda ja ning haakisin ennast tema jalgadesse. Nii me lõpuni sumasime. Esimesse vahetusalasse jooses tundsin ennast suht inimlikult olenemata pikast jooksust liivas ning asfaldil. Nii nagu rattasadulasse sain vajutasin otsustavalt gaasi põhja. Peast käis läbi mõte, et mida siin ikka oodata, tuleb oma võistlust teha. Kui olin u 15km ees vajutanud tuli tagant üsna suure kiirusega järgi Jordan Jones. Vaatasin oma powermeetri andmeid ning see ütles mulle, et liigun enda kohta hästi (345w) ning pole mõtet temaga pikalt jännata. Parem lasta tal minna.....5km hiljem jõudis mulle järgi Craig Alexander. Sellele mehele otsustasin saba peale istuda ning vähemalt proovida tema tempos mõnda aega püsida. Seda oli küll lühiajaliselt, kuid tundus, nagu oleksin sellest teise hingamise saanud. Umbes 6km hiljem kui Craigi tempo natukene kukkus läksin temast mööda, ise ette tempot tegema. Arvasin, et mees lihtsalt kavaldab ning koos töö jagamine annab meile mõlemale kokkuvõttes kiirema rattaaja. Olin oma 5km ees olnud kui juhtusin peale üht 37st pöördest taha vaatama. Minu üllatuseks oli Craig jäänud 100m maha. Ega ma siis ka ootama ei hakanud, surusin edasi.

Rohkem oma rattadistantsi osas mitte kedagi võistlejatest ei näinud. Rattaraja puhul võib mainida seda, et üsna palju oli taolist teed, nagu Tallinnlased teavad Peterburi maantee beoonplaadi osana, mis nüüdseks on küll uue asfaldiga kaetud. Aga sõit oli selline, et igal hetkel tuli lenksust korralikult kinni hoida, sest järgmine pragu tee sees võis olla sellne, mis asendist välja viskab. Aeropudelil tuli ühel hetkel ära kaas, sest jook käis sellise jõuga vastu kaant. Prillid olid sellest hetkest alates spordijoogiga koos.

Rattalt maha ronides oli vahe Jonesiga 4min ja enesetunne kesine. Samuti ei olnud mul õrna aimugi, kus tagaajajad on. Kui oma meeskonda kaasas ei ole siis pole ka kedagi, kes asjaliku infot rajal jagaks. Jooksu algus oli raske, maksapiste sundis hingeldama ja ei saanud korralikult allamäge joosta. Mingist hetkest läks asi paremaks, aga vahe esimese mehega ei vähenenud. Kui me esimest korda silmast silma (jooks oli 2 ringi edasi tagasi) teineteist nägime siis tegi mees küll sellise näo ette, et esikohast võin mina ainult unistada. Pärast võistlust sain teada, et head nägu oli vend ainult mulle teinud ja teistele jooksis mees vastu keel ripakil ja kannatamisnägu ees. Esimese ringi lõpus öeldi mulle järsku, et olen ainult 2.45 liidrist maas, siis 500m hiljem 2.15 ja km hiljem ütles vastu jooksnud Alexander, et Jones on siinsamas ja et ma võtaks rahulikult. Võtsingi rahulikult kui tast mööda jooksin. Peale seda teadsin, et võistlus on minu kaotada. Sõin ja jõin järgmises joogipunktis korralikult, et vajadusel viimased 5km kapata nii nagu torust tuleb. Seda õnneks tegema ei pidanud, sest viimases tagasipöördes loendasin järgmise mehega vahet pea 3min peale. Finishisirge oli puhas nauding, tegin lennukit, raputasin rusikat jne. Nautisin seda hetke, et oleks mida mäletada! Intervjuud kohalikele telejaamadele, raadiojaamale, kirjutavale pressile.  

Nüüd olen juba 1,5 nädalat kodus olnud ning valmistun täna Võrru sõitma. Ees on ootamas Eesti Meistrivõistluste tiitli kaitsmine Võrumaa mägede vahel. Kerge ei saa olema, kuid loodan võidulainel püsida.

Marko

Pildid Jon Behrends

24 juuli

Ekspeditsioon jõudis edukalt Pariisi! 149 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

23. päev Chartres-Pariis

SUUR päev käes! Kogu tiim oli suures ootusärevuses, kõige enam ootas seda päeva aga projektijuht Tõnu. Ratturid hakkasid hommikul Chartres’ist väntama, et jõuda väikese ajavaruga Pariisi. Keegi ei kujutanud ette, kui palju seal rahvast võib olla ja kuidas seal liiklemine toimub. Loodeti vaid, et jalgratastel on võimalik lihtsamini liikuda kui jalgsi.

Kokku tuli 130 kilomeetrine sõit, mis oli oodatust pikem. Lihtsalt ei saanud sõita algselt planeeritud trassi pidi, kuna lõpuks ei lastud enam Tour’i rajale. Enne seda aga said ratturid ausa osa pedaalida Tour de France’i rajal. Kolmepäevase Tour’i rajal sõitmise kogemuse põhjal saab öelda, et need rajad ei hiilga just parima teekattega, kuid sõita kannatab küll.

Kui ratastel Pariisi jõuti, siis läks show edasi, kõige otsesemas mõttes. Tour de France elamus on see, mille soovitaks igal inimesel kindlasti kohapeal kätte saada. Televiisorist vaadatuna on ratturid paremini tabatavad, kuna nad tõesti liiguvad ülikiirusel, kuid tõelist melu kogeb tõeliselt vaid ise rahva seas olles. Ekspeditsiooni ratturid said erilise melu osaliseks, kuna mitmed inimesed astusid neile juurde ja palusid nendega koos pildile pääseda. Toomas imestas kõige rohkem selle üle, kuidas temaga kogu jaapanlaste pere pilti tahtis. Tõsi, et ekspeditsiooni mehed nägid niivõrd profid välja, et pealtvaatajad ei pidanud neid harrastusratturiteks. Ikka küsiti, mis tiimi nad esindavad.

Rahva tähelepanust liiguti edasi profiratturite busside poole, et täita üks eesmärkidest ehk saada kokku Rein Taaramäega. Sõit lõppes, mehed olid aia taga, ent Cofidise bussi juurde neid ei lastud. Kuna ettevõtmise pressiesindaja oli Delfi Spordi esindajatega Tour de France’i finišipaika sõitnud ja sellega taganud juurdepääsu Cofidise bussi juurde, siis andis ka ratturid sinna sisse rääkida. Nii ei läinudki kaua aega, kui ekspeditsiooni rattamehed ilusa punase bussi ees koha sisse võtsid. Rein oli teadlik, et mehed ootavad temaga kohtumist, ja tuli ratturitega vestlema. Edasi Eesti lipp taustaks ja pilte tegema! Algselt jäid küll pildilt puudu lapsevankriga eemal viibinud Kaupo ja sel päeval rattaga sõitmisest loobunud Raivo, kuid lõpuks jõudis Raivo ikka pildile. Kahjuks aga pidi Taaramäe juba auringile minema, niisiis kogu tiimiga polnudki võimalik pilti saada. Pole midagi, kleebime Kaupo piltidele juurde. Ringile minnes küsis Taaramäe, kas meie ratturid lähevad ka temaga kaasa...nemadki ju suure töö ära teinud. Siiski meie tagasihoidlikud mehed loobusid sellest lõbusõidust. Piltnikke tuli aga üha enam juurde ja ilmselt arvavad mitmed tänase päevani, et nad pildistasid Škoda rattariietes olevat profitiimi. Üks pudelivahetaja oli igatahes kindel, et ta soovib endale kuulsa ratturi Tõnu Vahteri joogipudelit. Pudelivahetusest eriliselt huvitatud olnud Tõnu muidugi kasutas võimalust ära ja valis endale mehe varamust kõige meelepärasema pudeli välja...kuid viimaks mees ikkagi märkas, et GU joogipudel ei ole see õige. Pärast suurt tähelepanu ja fotomodellideks olemist hakkasid mehed Pariisi südalinnast karavani poole pedaalima. Südames rõõm tehtu üle, ent kurbus lahkumise pärast.

 

Ekspeditsioon TEHTUD! Rivo vaatas eelmisel õhtul matkakotist leitud beebipuudrit: “Jumal tänatud, et seda vaja ei olnud!” Kes täpsemalt mille mõõdupuuks võtab, aga kindel on see, et kogu tiim saab ekspeditsiooni edukalt täidetuks lugeda. Väljakutseid oli oodatust rohkemgi, aga selle võrra tuli rohkem ka saavutusi. Pühapäeva õhtul uuris Ivar Jurtšenko, mis hullu ettevõtmisega kavatsevad mehed järgmisena lagedale tulla... Eks me näe, mõtteid on olnud mitmeid, nüüd tuleb üks neist taas teoks vormida. Esmalt aga üritame saada tagasi tavalise elu rütmi. Kui ekspeditsioonile minnes tundus kolm nädalat üüratult pikk aeg, siis ekspeditsiooni viimasel päeval oli tunne, et sai ette võetud liiga lühike projekt. 

24 juuli

Alpe d'Huez vallutatud, ekspeditsiooni eesmärk täidetud 50 kommentaari | vaata ratturi profiili

 

19. päev L’Alpe d’Huez

Indrek:

Hommik algas päris palavalt, aga see oli hea, kuna öö oli väga külm. Enne starti tõmbasin sisse kaks GU batooni, aga kaks oli siiski liiga palju...tõmbas veresuhkru nii üles, et süda hakkas läikima. Siis tegime tule pedaalidele, hakkasime kergelt litsuma. Alguses laksasime kerge 33 km/h sisse, läks päris lõbusalt. Kui tõusud olid veel 5% ja 6%, siis oli lihtne. Teised ratturid olid ees ja üritasid tuules püsida, aga ei suutnud. 12 km oli tõusu sõidetud, tõusumeetreid 2100 m. Seega hommikul sissejuhatuseks 600 tõusumeetrit 12 kilomeetri jooksul, võttis lihased soojaks küll. Seejärel laskuti 2100 m pealt 700 m peale, kogu selle aja polnud kiirused üldse mitte väiksed. Selle teekonna jooksul sattusime tunnelitesse, kus kadus kogu valgus ja hakkas külm. Laskumise järel olime mingis orus...ja siis see hakkas... Olime Alpe d’Huez’i 0-punktis. Esimesed serpentiinid raksasin päris kiirelt ära, aga kuna mu käigukast on nendesse tingimustesse päris lahja, siis edasi hästi ei jõudnud. Ja kuna eelmise päeva tipufiniš oli juba võetud, siis selle künka peale enam motivatsiooni polnud. :) Tunni aja pärast olime üleval, tipus oli päris hea. Kui te teisi tõuse eelnevalt ära ei tee, siis on ilmselt ka Huez’i päris hea võtta. Aga samas soojenduseks soovitan eelmised ka ikka ära võtta.

 

Tõnu:

Kaks eelnevat päeva on olnud mulle kaos. Kõik, mis söödud, on tulnud lahinal välja. Lisaks kõrvavalu kõige tipuks. Täna peale ca 12 tundi magmist mägede vahel oli päris inimese tunne.

Täna Huezile minek oli mulle aukartust äratav. Seestpoolt oli räme tühjus, seetõttu ei osanud oma jõudluse kohta miskit arvata. Alustasin Huezi tõusu rahulikult. Mis rahulikult, pulss ikka ca 170 lööki. Sama number jäigi keskmiseks. Huezil spordisööki-jooki ei läinud. Kõht oli enne ääreni täis söödud. Kõige paremini läks täitsa tavaline vesi. Lisaks tundsin puudust ühest käigust. Lihtsalt ei saanud kordagi tirri lasta, aga õnneks ei pidanud kordagi sadulast maha astuma. Super elamus!

 

Rivo:

Täna Huezist üles ronides eriti ei uskunud, et me nüüd olemegi ekspeditsiooniga siin (kõrg-alpides) kohal ja tõesti on nii palju jõudu-jaksu, et mäest end üles venitada. Mõnest möödagi minna. Seda peale 2,5 nädalat iga päev enam kui 150 km väntamist ning eile legendaarse Col du Galibieri tõusu võtmist. Oli palav, järsk, samas ilusad vaated. Teinekordki, äkki.

 

Raivo:

Viimased paar-kolm päeva Alpides on olnud midagi vägagi meeliülendavat ning seda on iga keharakuga tunnetada ka siinsetel teedel. Kui siiani on Saksamaal – Põhja-Prantsusmaateedel liikunud vaid üksikuid rattureid, siis siia Alpidesse on oma võimeid tulnud tõusudel ja laskumistel proovile panema vägagi suur kogus rattasõpru. Ning seda on näha olnud ka kahel viimasel päeval Col du Galibieri ja Alpe d’Huez tõuse võttes – ratturid on siinsetel teedel tõelised kuningad ning autod tõmbavad aupaklikult teede äärde. On olnud meeliülendav siinsetel teedel koos teiste asjaarmastadega Tour de France’st tuntud tõuse vallutada. Kõik rattasõbrad peaks vähemalt korra siin elus ära käima.

 

Tom:

Lõpuks ometi päike, soe ilm ja mäed.

Eilne tõus tsirka 300 meetrilt 2640 meetrini oli midagi meeldejäävat. Sõita suvel lumehangede vahel  ja ümberringi lumised tipud – see on vägev. Ja mis vaated...

Tänane tõus Huezi otsa algas küll raskelt, aga kui juba käima sai, siis  läks ludinal.  Ilm oli “meeldivalt” soe 30-35 kraadi, see mulle meeldib. Erinevalt eelmisest nädalast, mis oli väga külm, tuuline ja vihmane.

 

Kaupo:

Eilne päev oli väga meeldejääv. Kõigepealt 15% tõus, siis tupiktee, mis viis kruusateele...isegi maastikuratta peal pole sellist kivist teed mööda sõitnud. Galbier’i tõusu oli huvitav võtta, kuna tagakumm läks katki. 6 km enne lõppu aitas üks rattur kummi täis pumbata, kuid kumm läks ikkagi üha tühjemaks. Niisiis sõitsin 5 km üles tühja kummiga...see oli põnev, et polnudki hull niiviisi sõita, tõus tuli päris kergelt.

Täna aga mõtlesin Huez’i tõusu võttes hirmuga, et teised mehed uhavad mööda. Tõus ise polnudki nii hull, rahulikult minnes oli mõnus. Kuid rahulikult ei saanud eriti sõita, sest teiste ässitamine tegi raskeks. Seega oli ikka raske...pidevalt vajutada.

 

20. päev L’Alpe d’Huez-Brive

Pärast Huez’i ja 19 päeva järjest väntamist oli ratturitel esimene puhkepäev, kuid nad ikka ei suutnud ratastest eemale hoida. Juba hommikul vara pandi rattariided selga, istuti sadulasse ja sõideti paarkümmend kilomeetrit linna. Siiski, see sõit erines eelmiste päevade sõitudest. Pigem oli tegu turistisõiduga, mis viis esmalt kohvikusse croissante maitsma ja seejärel poodidesse. Shoppama mindi kindla eesmärgiga leida endale vallutatud mägede-temaatilist kaupa. Nii jõudsidki mehed laagripaika tagasi, kõigil olemas Huez’i mütsid ja/või Galibier’i särgid.

Edasi läks teekond neljarattalistel ehk autodes. Matkaauto sõitjad pidid küll neli tundi internetti otsima, kuid viimaks said nemadki asuda öisele sõidule. Karavanis pandi DVD-mängijasse temaatiline film “3 musketäri” ja pärast seda vaadati-kuulati Eesti esimest DVDd ehk Kala kontserti.

Brive linna poole sõites võtsid mehed senist ekspeditsiooni kokku. Kõik oid nõus, et tiim on toiminud nii hästi, kui võimalik. Tõnu arutles, kuidas Toomas on olnud ratturite hulgas eriti oluline lüli, et eessõitvat Indrekut pidurdada ja teistele ratturitele ka jõukohast tempot hoida. Niisiis oldi eriti rahul, et Toomas viimasel hetkel tiimiga liitus. Vaikselt tehti ka plaane järgmiseks ettevõtmiseks sama tiimiga, sest tiimitöö toimib hästi ning iga lüli on täiesti omal kohal.

 

21. päev Brive-Bonneval

Eriti varajastel hommikutundidel Brive lähedusse jõudes parkisime karavani ja Škoda tee äärde. Hommikul selgus, et sõidukid olid täpselt Tour de France 15 km punktis ehk keset suurt melu. Juba hommikust saadik, kui Tour de France’i etappi vaatama tulnud inimesed kohale saabusid, tõmbasid meie autod ja ratturid suurt tähelepanu. Ekspeditsiooni logost tehti pilte ja ratturitele vaadati pikalt järgi. Kuna Kaupo oli oma perega paar päeva Vahemere ääres suvitamas, siis pakkusid mehed tiimi pressiesindajale võimalust, et ta võiks Kaupo rattaga etapi kaasa sõita. Mõeldud-tehtud! Škoda rattariided polnud Stellal ilmaasjata kaasa pakitud. Millal veel tuleb võimalus sõita otse Tour de France rajal. Nii võtsidki viis meest ja üks naine ette 15 km pedaalimise rajal, kuhu paari tunni pärast jõudsid juba profid. Väga palju inimesi oli kogunenud teede äärde, seega kaasaelamist jagus küllaga. Võiks öelda, et isegi üllatavalt paljud tundsid ära Eesti lipu ja hõiskasid “L’Estonie”. Plaksutati, ergutati, elati kaasa ja pakuti isegi veini. Ekspeditsioon tõmbas igatahes endale tähelepanu. Seda enam, et ratturite ees sõitis meie Škoda saateauto. Kuna ette võetud etapp oli lühike, siis suurt kiirust pedaalidesse ei vajutatud, vaid pigem nauditi rahva tähelepanu. Mehed hoidsid kenasti tähelepanu keskpunktis tiimi ainsat naisliiget ja lasid tal mitu mäefinišitki võtta. Kõige nauditavamad olid aga laskumised, kus ka aeglase mineku juures saadi kiiruseks 45 km/h.  Etapi viimased 500 m jäid aga põhirajal sõitmata, kuna finišikoridor oli väravatega ümbritsetud. Niisiis mindi ühes ratastega pealtvaatajate kombel koridori kõrvalt, kuid ega sealgi vähe tähelepanu saadud. Mitmed prantslased pidasid tiimi kinni ja uurisid meie ettevõtmise kohta. Kuna tiimi pressiesindaja pursib veidi prantsuse keelt, siis pealtvaatajad said vastused oma küsimustele. Ühine tiimiriietus ja rattad pälvisid tähelepanu kogu päev otsa, niisiis küsimustele sai vastata küll ja veel.

Ekspeditsiooni tiim nautis täiega Tour de France melu, mis on tõeline reklaamishow. Igasugu nänni lendas rahvasse suurtes hulkades, millest sai ka meie tiim oma osa. Kui ülejäänud tiimist käisid Brive linnast süüa ostmas, siis Tõnu jäi truult finiši juurde. Finišikoridori äärde tagasi jõudes ei pidanud teised tiimiliikmed Tõnut kaua otsima, sest Eesti lipp lehvis kõige kõrgemalt. Tõnu oli vahepeal tõeliselt vaeva näinud ja teinud telgivaiade, puu ja aia abil lipukonstruktsiooni, mis varjutas kõik kõrval lehvinud lipud. Seda melu, mis toimus, peab ise nägema ja kogema, see on kirjedamatu! Finiš tuli proffidel nii kiiresti, et inimsilm ei suutnudki võitja tulekut tabada. Meie tiim ootas aga võitjast veelgi rohkem muidugi Taaramäed, kelle finišeerumine ei jäänud teps mitte kahe silma vahele. Brive etapi eesmärgid igati täidetud, saime lahkuda Tour’i melust, mis läks üle omaette presidendi-meluks. Tiim seadis järgmiseks eesmärgiks tabada Cofidise buss ja sealt kätte saada ekspeditsiooni suurim motivaator Taaramäe. Tõnu jäi eriti entusiastlikult bussijuhiga läbirääkimisi pidama ja Reinule häid sõnu karjuma. Kuigi Tõnu ja Rivo sõitsid veel kümmekond kilomeetrit bussil järel, siis seekord polnud siiski võimalik Reinu silmast silma tabada. Küll aga õnnestus temaga mõned sõnumid vahetada. Päev täiesti korda läinud, seati üles laagripaik Brive linna lähedal asuva järve äärde.

 

22. päev Bonneval-Chartres

Äratus kell viis hommikul, et jõuda Chartres’i Reinu starti vaatama. Sõit oli väsitav, kuid vähemalt jõuti kohale ajavaruga. Esmalt püüdsid ratturid saada sisse VIP tsooni, et Cofidise bussi juures pilte teha ja hea õnne korral Taaramäed tabada. See oli täiesti omaette lugu, kuidas osa tiimist sai VIP alasse. Kaupo läks koos lapsevankriga ja oleks peaaegu kogu aia vankriga kaasa tõmmanud, aga õnneks pääses aeda ikka vaid koos lapsega. Tõnu kohta jõudis Indrek just teistele mainida: “Oleks Tõnu siin, oleks tema juba ammu VIP alas.” Ja seal juba naerataski Tõnu, kes sõitis ühe tiimibussi varjus rattaga VIP tsooni sisse. “Mees küsis kohe Cofidise joogipudeleid, pakkudes vastu GU pudeleid,” kommenteeris Indrek Tõnu ettevõtlikkust. Kahjuks ei läinud vahetus siiski läbi. Kaua ei pidanud ootama ka Reinu, kes Cofidise autost koos kohvriga välja astus. Tõnu sai temale tervituseks kätt suruda ja paar sõna vestelda. Ühtlasi nähti ära, kuidas Taaramäe bussi juures soojendust tegi ja oma tiimiga suhtles.

Tõnul seoses selle päevaga: nahaalsus on tore asi, ent Taaramäe starti jäid ratturid hiljaks. “Ühe käega antakse, teisega võetakse,” ütles Tõnu.

Hästi oluline on ikka see, et tuleb iga võimalust ära kasutada. “Isegi, kui sa tead, et homme võib olla parem võimalus, siis tuleks ära kasutada praegust võimalust. Kui on võimalus hammustada, siis tee seda kohe,” lausus Tõnu targalt selle päeva emotsioonide põhjal.

Aga see oli hea emotsioon, et kohe pärast profiratturite starti lasti meie mehed Tour’i rajale. Rahvas oli raja ääres ja elas innukalt kaasa! Wigginsi tuules sõitsid ratturid Tour de France’i 20. etapiga sama trassi. Indrek sai lausa 58 km/h trassi keskel kätte. Niiviisi jõuti Bonneval’ist Chartres’i lähedusse, et sõita järgmisel päeval jälle Tour de France’i trassi pidi...seekord juba lõpufinišisse ehk Pariisi südalinna.

Õhtu lõpetasid Tõnu sõnad: “Ärevus homse ees, mis saab homme...”