nii, teen ka oma tegemistest väikese ülevaate. viimane kirjutamine lõppes sellega, et ootasime martinique'l kariibi tuur ja et tegemist on järjejutuga pean siis sellest alustama. midagi väga pikka sellest tuurist kirjutada pole. käisin rohkem kui ühe korra pikali ja võimalik, et sellepärast enam väga ei mäleta ka. nii palju igatahes mäletan, et sõit jäi viimasel päeval pooleli. mul oli seal laskumsel ühe kohalikuga väike intsident ja et siis poissi mitte päris pooleks sõita viskasin ennast ka pikali. üritasin temaga ka eesti keeles jutule saada aga ta ei võtnud eriti vedu, ütles aint mingeid lihtsamaid inglise keelseid inetusi. tõenäoliselt oleksin ka edasi sõitnud aga üks king läks selle libstamisega katki ja et mul polnud parasjagu varukingi taskus siis jäin sinna tee äärde hääletama. peale pikka passimist sain auto peale ja juba paari päeva pärast olin tagasi eestis.
algul oli kodus vastik, nagu ikka. ilmad olid külmad ja organism korralikult blokis. kaks nädalat kannatasin niimoodi ära aga olemine läks järjest hullemaks. peale viljandi kritti sain lõplikult aru, et midagi peab ikka päris nihu olema. järgmine päev olin juba haigemajas ja lasin endalt igasugu proove võtta ja ennast muud moodi sorkida. need põhjalikud proovid olid rohkem sellepärast, et informeerisin neid oma kariibi reisist. ja peale seda nad otsustasid, et peavad mind kõikvõimalike maailma haiguste suhtes kontrollima. õnneks midagi väga eksklusiivset mul küljes polnud, mononukleoos kõigest. ei tea kust see tuli aga nagu enamik inimesi arvab siis on need lõdvad elukombed, mis rattureid sel kombel nakatavad:D
esimesed nädalad olin rahulikult kodus ja siis mai lõpus lubati juba vaikselt liigutama hakata. algus oli maru vaevaline, tunnine rattasõit mõjus nagu raske 4h trenn. võistlema hakkasin uuest juunis, kuigi see oli rohkem nagu võistlustel käimine kui võistlemine. saare tuuril ägisesin 3 ja pool etappi ära aga siis olin kodule juba nii lähedal, et targem tundus see asi pooleli jätta. ema tegi sel päeval õnakooki ka ja siis oli juba raske sõidule keskenduda.
edasi sõitsin eestikaid, pooleteist tunni pealt sai jõud otsa ja tulin ära. olgugi, et ma suht kehva olin tundsin üle pika aja ennast enamvähem normaalselt. sel hetkel jäi martinique tuuri stardini veel 2 nädalat ja enam väga kartma ei pidanud, et kuidas seal hakkama saan. aga natuke ikka, sest 9 päevase ja 11 etapiga tuuri ees peab väike aukartus siiski olema.
martiniquele jõudsime 10 päeva ennem tuuri algust, niiet jäi piisavalt aega ka kohanemiseks. võistluseks oli meil sama koosseis, millega kevadelgi seal sõitsime. lisaks minule veel Jörgen, Endrik ja venelane Budaragin. et venelane oli võrreldes kevadega 10 kilo kaalu kaotanud ja euroopas väga häid sõite teinud siis juba ennem tuuri panime paika, et sõidame tema võidu peale. saime oma ülesannetega hästi hakkama ja Sasha pani tuuri kinni. klubi oli rahul nagu venepoiss isegi, meie olime ka.
Sashast veel nii palju, et alates augustist on ta venemaa procont tiimis rusvelo stazööriks. ilmselt see fakt räägib päris hästi sellest, mis tasemega sõidumees ta on.
peale tuuri panime oma pakid jälle kokku ja lendasime tagasi eestisse. tallinnas käisin ka Lauri mälestussõidul. võistlus oli tore nagu ikka. aga tundub, et mõned hobiratturid soovisid järgmiseks aastaks enda nimelist memoriaali. aga ikka juhtub ja õnneks need uljad spordimehed käkkisid seal rohkem omavahel.
praegu saab nüüd natuke kodus olla. valmistume balti tuuriks. preaguse seisuga saame sinna esimest korda sellel hooajal maksimaalselt hea meeskonnaga peale minna. vähemalt praegu on meil kõik poisid terved ja loodame, et see seis kestab ka tuurini.
peale balti tuuri lähen natukeseks jaapanisse, kus mind juba päris kaua oodatakse. oleksin nendega juba juunis-juulis ühinenud aga haigena polnud sinna väga mõtet minna. vot. praeguseks kõik.
kirjutamiseni,
Rigo
)
)
)
)
)
)
)
