Tuuriks näib põhiline justkui paigas olevat, ent samas nagu miljon pisiasja veel teha. Plaani oleme detailideni välja mõelnud, kuid reaalsuses alles selgub, kas jõuame kõike viimistleda... Tõehetk saabub 30. juuni hommikul Vabaduse väljakul ehk meie stardipaigas. Igatahes kindlalt on seal kohal meie tiim, matkabuss ja Škoda, mis sai sel nädalal peale tuuri kleepsud. Mehed teevad viimaseid sõite ja kusjuures päris hea hooga. Te lugege ise...
Tõnu:
Kuigi ühest küljest vaadatuna oleks nagu veel palju teha, siis teisalt on meie ettevalmistused sealmaal, et aeg on võtta kogu tuuri ettevõtmist tsillimalt. Mis tehtud, see tehtud, mis tegemata, siis ju see pidigi tegemata jääma.
Karjubki juba seespool selline mõnus ootusärevus ja teadmatus, kuhjaga põnevust ja isegi aukartus meie ettevõtmise ees. Peamine on see, et vaim on valmis ja füüsis teeb kõik selleks, et pidada vastu kuni Pariisini. Peame sõitma targalt ja teineteisele abiks olema!
Laupäeval olime kolmekesi Rõuge Rattamaratonil. Tom ja Ints muidugi oodatult omaette klassist. Mina startisin Rõuges esimest korda, rivi lõpust. Hoidsin end, kuna ei osanud raja rasket profiili kuidagigi hinnata. Siiski jätkusin sellel raskel sõidul ilusti lõpuni. Intsule näiteks kaotasin pea tunniga, Tommile kogunes kaotust juba üle tunni. Aga 870 lõpetajast jäi 333 ratturit veel minu seljataha. Tuleb rahul olla, arvestades minu selliste sõitude pea olematut kogemust. Keskmine pulss oli 170, maksimum 191.
Sõidu teine pool oli juba kergem. Siis vajutasin nii, kuis sain. Viimased 15 kilti olid nii pika kui lühikese maa ratturid üheskoos. Nu meile jäi rada lihtsalt kitsaks. Järgmiseks korraks peaks motivatsiooni olema kuhjaga, aga oma 10 aastat vana baigiga jääb küll suur tükk tulemusest tegemata. Vaatame seda asja, ehk hakkab see metsas müttamine kah meeldima.
Toomas:
Tänu suht heale sõidule Aegviidus sain Rõuges stardikoha esimesse gruppi. Vorm on ka viimasel ajal paremaks läinud, nii et ootasin head minekut. Stardist sain hästi minema, esimestel kruusakilomeetritel istusin 30. koha kandis.
Aga siis, kuskil 7-8 kiltsal libedal ja kiirel laskumisel, pani endine laskesuusataja Kaldvee minu ees kena maoka ja mina talle sisse (nibin-nabin vedas tal – peaaegu oleks üle kaela sõitnud – uhh!).
Pärast seda kukkumist ei saanud enam kuidagi endise hooga liikuma. Vasakult ja paremalt lendasid kutid mööda. Üritasin ka vajutada, kuid mootor kippus keema minema – tõmbasin pöördeid vähe tagasi. Üsna pea tekkis meil norm punt – Küüt, Raja, Vova, Nõlvik ja Ridamäe. Nõnda sai päris pikalt lastud, tempo oli mulle meeldivalt paras.
Everesti kilomeetril hakkas mõnedel meestel päris kiire, nii et seal panime hea hooga. 10 kiltsa enne lõppu saime Raja ja Palloga kiiretel kruusalõikudel teistel eest ära. Viimasel raskel tõusul jäin aga Pallo taha hetkeks koperdama ja Raja poiss sai eest ära. Oi, see oli ikka raske tõus (enne soojendust tehes ei saanud arugi).
Viimased 3 kiltsa kruusa tõmbasin hea hooga, et saaks veel Raja kätte, kuid viimasel finišitõsul jäid ette Olle ja Kodar. Neist sain küll mööda, kuid Mikson jäi nibin-nabin sekundiga ette ja Raja juba rohkem. Kokkuvõttes enam-vähem sõit – poleks seda kukkumise jama olnud, oleks vast sinna 30 sisse ära sõitnud.
Rivo:
Hawaii Expressi varahommikusel ühisveeremisel – start 6.30 Vabaduse väljakult – sai kummiplaksu, adrenaliini ja massaaži.
Eelmisel suvel püüdsin mitu korda pihta saada, aga ei õnnestunudki ning ühisveeremisel jalga valgeks ei saanudki.
Julgesin pärast paarikuist pedaalimist end ka vormis olevaks lugeda ning gruppi tikkuda. Kell 6.30 oli vabakale kogunenud ca 30 ratturit – nii silesääri kui soojemates pükstes. Nii minagi. Minutipealt veereti ärkava linna peale.
Esiti tiirutasime Koplis, kus kulus veerandtund kummiparandusele („see on teine ala, kus kumm peale ja maha ning dušš käivad kolme minutiga“) ning teine grupile ja ratturile tagarattasse sõitnud autojuhiga arveteklaarimisele.
Siis sai paar korda grupile järele kangutada, kuid enamus oli siiski mõnus chill ja kulgemine, mis tipnes Paris-Roubaix Tallinna versiooniga vanalinna tänavatel, mis tõmbas lihase mõnusalt lõdvaks. Järgmisel korral jõuab ehk kohvi ka jooma.
Õppimist vajab veel tunnetus ehk et ei tõmbleks ja rapsiks pidurdada, vaid õpiks rahulikult kulgema, sest nii meil tuur käima saab. Harjumatu algajale esimesel korral.
Muidu igati äge päeva algus, mida õhtul veel ühe ringiga tähistada.
)
)
)
)
)
