Blogi

Tahaks eilse päeva kokku võtta, aga et panna sõnadesse tundeid, mis mind valdasid, vajaksin tõelist kirjutajameisterlikkust. Tahan lihtsalt tänada kõiki, kes on siiani uskunud, et ka minust võib ükskord asja saada, kui just külm mind enne ära ei võta. Ma ei hakka kedagi personaalselt välja tooma, kuid suured tänud kõigile, kes tähele panid ja häid soove juba saatnud on.

Eelkõige oli seda võitu vaja mulle endale. Terve lõpusirge vasardas peas, et täna ei tohi kaotada. Ma  ei taha olla kasutu võidusõitja, nagu ma teatud hetkel olen ennast tundnud. Juba eraldistardi tulemusi vaadates tundsin ennast  harjumatult kergelt, hea rahulik oli olla, sest teadsin, et tegin oma tööd hästi. Peas ei keerlenud mingit kahetsust ega tagantjärele tarkust sõidul tehtu või tegemata jäetu suhtes. Kõik tuli hästi välja ning ma ei heitnud endale midagi ette.

Järgmisel päeval olin paraku  orbiidilt täiesti kadunud. Peale ilusat päeva eraldis võtsin etapiks valmistumist liiga kergekäeliselt. Oleksin pidanud ennast õhtul põrsa kombel täis pugima, sest ööl vastu eraldit käisin kõhulahtisusega mitu korda wcs. Etapil olin lihtsalt tühi ja viimase tõusu esimesel osal sain peale lühikest pingutust aru, et täna tuleb kehale alla vanduda. Hotelli jõudes astusin kaalule, mis näitas 2-2,5kg vähem kui harilikult. Peale sõitu tegin söögikastis tõsise harvenduskuuri. Pistsin valimatult sokolaadi, küpsist, vahvlit ja puuvilju. Sellisele kergele “eelroale” järgnes muidugi toekas õhtusöök. Taldrikutäis risottot lihaga ning kaks taldrikut pastat kõigele krooniks. Salatile ei hakanud ruumi raiskama, jäägu see jänestele.

Viimasele päevale läksin vastu ainult ühe sooviga – vastu pidada. Etapp profiililt sarnane Giro viimase päevaga, kus ma teatavasti enne lõppu ära kustusin ja silmamunadel ennast mäkke pidin vinnama. Hommikuse briifingu sõnum oli lihtne – atrõõvi ja kõik. Kahel korral sain eest ära, kusjuures mõlemal korral sõitsin ees olnutele lihtsalt üksi järgi. Teisel, otsustaval korral sain Romanilt veel raadiost korralduse, et pean ründama kohe, kui vähegi jalga on. Õnneks jalga oli ja lihtsalt nautisin numbreid SRMi pealt, istudes 550-580w.  Kohe teine tera kui päev varem. Meid lastigi minna. Sõitsime küllaltki targasti ning esimesed 80km atrõõvis üle 80%max ei pingutanud. Lõpus tuli teha suur ring kahe pikema tõusuga.

Esimesel veel tegin tööd, aga teisel mäel tundsin ennast kehvasti ning lasin Montagutil ja Royl oma võimu näidata. Montaguti jahtis mäekat ning seega oli mul hea põhjus ka viilimiseks olemas. Viimased 30km olin juba ise tempotegija. Teadsin, et minu tiim taga tööd ei tee ja nemad meile punti järgi ei vea, aga närv oli ometi sees. 10km enne lõppu sain krambid, olin enda teadmata kofeiini võtnud. Tavaliselt hoidun kuumaga sellest, aga täna läks seegi käiku. Puhas õnn, et adrenaliin piisavalt kõrgel juba oli, et valust üle olla. Esimesena läks Roy 5km peal, ootasin Ag-poisi reaktsiooni, mida ei tulnudki. Imesin meeter-meetrilt ennast Royle järgi. Sealt edasi mängisime rohkem kassi-hiirt kui sõitsime. Jätsin esimest korda finisijoont ületades lõpu omale meelde, õnneks. 700 peal proovisin oma teed minna, kuid vastane oli visa ning maha ei jäänud. Samas võis just selline vastase "töötlemine" olla hilisemas sprindis minu jaoks otsustav. Olime küll mõlemad nagu kaks zombit ratta seljas, aga kumbki järgi ei andnud. Viimase 300 peale läksime kõrvuti, lasin tal finisit alustada, sest noorena sain pidevalt sõite pähe oma kärsituse pärast. Mulle siiamaani tundub, et viimane lõpp läks nagu aegluubis. 150 m kerib praegugi silme ees, kuid kardan, et oma kehva mälu tõttu unustan selle ilusa pildi peagi. 

Loodame siis koos, et uued võidud peagi peale tulevad ja mälu värskena hoiavad!