Mida uut on tuuri asjus toonud meile möödunud nädal? Mehed räägivad siin enda eest... Muuhulgas on suur au avaldada meie tiimi kõige uuema liikme esimene blogijutt, kusjuures seda eriti võidukast sõidust. Tuurini pole enam palju jäänud, ärevus ja adrenaliin liiguvad aina tõusvas joones. Kui teil on häid soovitusi, siis kõnelge nüüd ja kohe, sest varsti oleme juba stardis!
Tõnu:
Adrenaliini on piisavalt üleval hoidnud tiimisisesed vangerdused. Marti suundus omadel põhjustel toetustiimi. Kibekiiresti leidsime Marti asendajaks Toomase, kellele aeg sobis ja ürituse idee on meeltmööda. Olgem ausad, eks Tom saab Intsuga koos palju tööd teha selleks, et ülejäänud kah võimalikult kaugele jõuaks. Seega see probleem lahenes. Ratturit oli eelkõige vaja seepärast, et lihtsalt oleks ressurssi ja meist võimalikult suur punt Pariisi jõuaks. Oleks kelle tuules sõita ja kedagi, kes rasketel hetkedel aitab. Tom tundub sessuhtes kindel valik olevat!
Teine täiendus tiimis on Meelis. Tema roolib meil matkaautot. Info on veel sedavõrd värske, et rohkem infot ehk järgmine kord juba Meeliselt endalt. Aga Meelis on kuldsete kätega vana, kes peale roolimise korraldab meie igapäevast laagerdamist ja tema õlgadel on kogu tehniline arsenal. Eelkõige siis sidelahendus.
Reedel oli meil au enamuse pundiga kokku saada. Saabusid Škoda deFrance rattariiete näidised. Mõnus elastne ja kvaliteetne kraam. Oi ma ei tahtnud leppida, et mulle M särk selga läheb ja kindad samuti M. Okei püksid olid L. Ma ikka tavaliselt kindel L, vahest isegi XL riided. Aga hea et saime proovida, muidu oleks ma lambist kõik L võtnud ja küllap oleks pärast hulga ebamugavusi olnud. Hiljem arutasime veel jooksvaid küsimusi. Õhtu lõpetuseks meenutasime Gerdi „lõbusat“ lugu sellest, kuidas ta GU sporditoitu testis. Üledoos ja ebameeldivad puhitused... Oi ma ei suuda kohe... Ehk ta kunagi kirjutab sellest – loodame!
Rattatrennid olid seekord omamoodi võitlused tuulega. Üksi sõites on ikka paras raiumine see 23-26km/h. Nii tugev oli tuul. Aga eks mingi hetk oli jälle tuul ka tagant. Kui ringi teed, siis paratamatult saab tuult igast suunast. Ühel õhtul oli sõidupartneriks triatlonistist töökaaslane, muidu ikka üksi rühkimine. Küll ma mõtlesin sellele, kui hea on tegelikult tuules sõita ja kui kuramuse palju ma sellega energiat säästan. Oh mind unistajat.
Nojaa mingi õhtu läks jälle kumm. Ma kohe ei või, kuidas ma ei suuda seda ballooniga pumpa kasutada. Jälle laks õhku ja läinud ta oligi. Aga mul oli vanakooli manuaalne pump kah tagataskus. Siis sai ikka asi normaalselt aetud. Tuleb endale üks korralik pump soetada. Lähen mingi päev vaatama. Soovitage miskit väikest ja lollikindlat! Kuna mul hetkel õhukummid otsas, siis täna sõitsin nii, et iga kildi tagant vahtisin jalgevahelt, kas ikka kumm peab. Hirm tuleb kohe peale, kui kummi rattakotis ei ole.
Rivo:
Käisime Tõnuga Terevisioonis eesootavast seiklusest rääkimas ja nii sai see retk veel konkreetsemaks. Selgitusi, kuidas ja miks me teha kavatseme, saab vaadata siit: http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=4325
Muidu hakkab tekkima mõnus ärevus. See on see reisimiste ja seiklustega kaasnev tasuta lisaväärtus – mõtled eelolevale teele, tõusudele, vihmale ja päikesele, naerule ja vähem meeldivatele emotsioonidele jne.
Lugesin nädalaga läbi raamatu “Kolm Kirsipuud”. Ehkki pealkiri lubab lugusid kolmest Kirsipuust, oli see mulle pigem teos ratturi ja treeneri elukutsest, sest meestest endist niivõrd teada ei saanudki. Küll seda, mida tähendab sprinter ja milline on tuuridel nende ponnistus või roll. Põnev. Soovitan.
Muidu tegelen hea rattaasendi leidmise-sättimisega. Eelmise püssi sain kiirelt enda järgi paika, nüüd on rohkem tegemist olnud. Lisaks vahetasin pedaale-klotse ning kõik ei klapi, mis väljendub ebamugavuses ning põlves. Möödunudnädalane sättimine aga paistis kõike paika panevat.
Tuuriks valmistumiseks olen sisse harjutanud ühe meeldiva tegevuse – kui talvel väga ei kipu varavalges kuskile kehakultuuri tegema (sest varavalge tähendab juba tööpäeva), siis nüüd olen 6st mitmel korral veeremas käinud (Pirita-Viimsi kandis, kui on huvilisi). Esiteks ei veni trenniõhtu siis pikale, teisalt olen kontorisse jõudes juba 100% ärkvel. Superfiiling – teed-tänavad tühjad, päike tõuseb, vuhised vaikselt oma mõtete taktis, kontorisse jõuad tahtmist täis. Et soovitan.
Toomas:
No nii, tuli siis ära esimene võit. Ilmaolud oli väga halvad – vesine , külm ja tuuline. Sooja teha ei jõudnud , kohe tuli starti minna ja seal lõdiseda. 15-20 mintsa enne 50km sõitu lasti rajale 100 kiltsa vennad. Konkurentidest oli õnneks kõige tugevam tegelane (Elioni esi 10 –ne mees Peeter Tarvis jr) puudu. Kuid sellegipoolest olid kohal tugevad Nõlvik ja Randma, no ja üllatada võisid teisedki. Alguses pani kohe üks noor juunior tempo peale ja Randma talle järgi. Tõmbasime Nõlvikuga järgi. Noor juunior aga laskumistel pidurdas täiega ja jäi maha. Saime kolmekesi Randma ja Nõlvikuga eest ära, nagu arvata oli. Nii lasime mõnusa tempoga kuni Keava mägedeni, seal sattusin ette vedama ja sain hea tempoga võtta neid lahedaid tõuse ja laskumisi. Eks seal pikamaasõitjad segasid ka, aga ei olnud hullu. Nõlvik jäi maha, panime Randmaga kahekesi edasi. Kuskil 15 kiltsa enne lõppu sain Randma ees edu sisse. Vajutasin hea tempoga edasi. Eestpoolt tilkusid pikamaa mehed selg ees vastu – tundsin neile kaasa, sest neil oli veel üks raputav ring ees. Finiši eel sai juba rahulikumalt võtta – edu oli piisav. Vahed kärisesid üllatavalt suureks – Randmat edestasin ligi 3 mintsaga ja Nõlvikut 8 mintsaga. Rada oli raske, seda näitas võistluse keskmine kiirus – 19 km/h. Hea, et ratas vastu pidas. Millest puudust tundsin oli amort, sest rada oli ikka kohati nii perutav, et võttis pildi ees virvendama. Järgmine sõit siis Rõuge maraton (Paluküla sõit oli hea ettevalmistus selleks).
)
)
)
