Püta teeb come backi blogi maailma!
Paari sõnaga hooaja ettevalmistusest.
Eelmise hooaja lõppedes ma põhimõtteliselt aega maha ei võtnud, viimased hooajad on olnud suhteliselt niru võistlusprogrammiga ja ei tundnud väsimust. Treenisin 3-4 korda nädalas oktoobris, november-detsember aga põhimõtteliselt iga päev. Tunde ei lugenud ja ennast ei sundinud. Nädalas umbes 20 tunni kanti. Aja võtsin maha Jaanuaris, puhkasin terve kuu! Ainus mida tegin, mängisin Viimsi meetega 2 korda nädalas korvpalli.
Treenima hakkasin uuesti Veebruari alguses,4-5korda suusatasin (läbisin ka Tartu Suusamaratoni toidupunkte nautides), mõned jooksutrennid ja enne laagrit sõitsin ka 10korda pukki.
Tõsisemalt hakkasin treenima kevadlaagris, mis sellel aastal toimus meil Austraalias, kohaks oli Margaret River. Rattasõiduks just mitte parim paik Austraalia mandril, aga töö, mida teha tahtsin, sai tehtud. 23 päevaga 2650km, nullist alustades mitte just kõige vähem. Laagri alguses kimbutasid seljavalud, laagri keskpaigas hakkas mootor kokku jooksma, kuid laagri lõpetasin sellises tip-top enesetundega!
Laagrisse lennates Singapuri lennujaamas sain ka supper uudise, nimelt sündis minu perre Tütar nimega Heleen!
Hooaega pidime alustama Maroko Velotuuriga, kuid kahjuks ütlesid aga võistluse organisaatorid meile 2 päeva enne tuuri EI! Maksid küll meile trahvi, aga plaanid olid rikutud - sai ju laagri lõpus tiba teistmoodi trenni tehtud. Kiire plaani muutus, õnneks olid Sochi Velotuuri korraldajad nõus meid viimasel sekundil vastu võtma ja nüüd siis Sochi Velotuuril!
Viimati käisin Venemaal vist aastal 90 või 91, sel ajal veel Nõukogude Liidu Meistrivõistlustel B klassile. Toona tuli meistriks varalahkunud Janek Ermel ja kuna Janekil purunes 5km enne lõppu kumm, siis andsin talle enda esijooksu, saan nüüd öelda, et vähemalt mu esijooks on korra tulnud Liidu meistriks!
Sõit Venemaale kulges valutult, kui välja arvata Moskva Lennujaam....See oli kohutav aga lõpp hea kõik hea. Velotuur algas meil Krasnodarist, mis meenutab täpselt saadet Kaks Kanget Venemaal
Velotuurile tulles oli mu ainus eesmärk lõpuni sõita ja ellu jääda. Võimalikult kerge vaevaga finisini jõuda. Läks aga natuke teistmoodi. Nagu ikka minule kombeks ei suuda ma lihtsalt sõitu pealt vaadata, nii juhtuski, et umbes 20. kilomeetril tekkis meil ette umbes 20pealine juhtgrupp, kuhu kuulus terve hunnik tugevaid sõidumehi. Sõidu esimene pool toimus suhteliselt siledal maal vastutuules, hoog oli põhimõtteliselt maxi peal, kuna grupp istus 1min peal. Kui aus olla, siis oli see minu jaoks kõige halvem versioon hooaja alustamiseks! Peale 2 tundi kihutamist hakkas aga õnneks ka vahe pikemaks venima. Sõidu lõpus ootas ees veel kaks 2 kilomeetrist tõusu, esimese tõusu otsas oli 3kilomeetrit küljetuult kus lükati ka punn põhja, nii jäi meid ette 10. Olin kenasti ees, aga kerge mul polnud. Viimase tõusu otsas läks uuesti sõiduks, üritasin toimetada võimalikult ökonoomselt. Parkisin end viimase positsiooni peale, tahtsin olla kaval, kuid ühel hetkel läks grupp pooleks ja nii mu võidulootused kadusid. Juhtub, hea oleks hooaega olnud võiduga alustada eriti kui sellest isegi ei mõtle. Koht 7.
2.Etapp
Tuuri lühim etapp,130km.
Ilm oli tuuline ja valluama pidime 5 kahe kilomeetrilist põntsu.
Enesetunne starti minnes oli kohutav, kole-kole väsimus kontides nagu ikka peale esimest võidusõitu. Sõidu tegi eriti raskeks tuul, puudus mets, mis tõusudel tuult kinni hoiaks. Kuna sõit oli ka lühike, siis pandi põhimõtteliselt täiega terve etapp. Pidin nii mõnigi kord üle enda varju hüppama, eriti sõidu esimeses pooles. Suutsin kuidagi esimesse gruppi püsima jääda mis ka võidu peale finisseeris.Viimased 30km mina tööd ei teinud,kokkuvõttes 2.ja 4.koha mees olid maha jäänud ja venelased väga abi ei palunud!Kahjuks,purunes aga mul 15km enne finisit kumm ja kuna autot sel hetkel taga polnud,oli minu sõit sõidetud...Tõsiselt kahju, seis oli ideaalne ja ka ensetunne sõidu lõpus. Kokkuvõtte suht turvaline 5-6koht.
3.etapp
Tänase etapi võtsin nii rahulikult kui võimalik, et mitte mootorit kokku lasta. Päeva alustades oli plaan end kuhugile grupetosse parkida ja rahulikult lõpuni veereda, aga minu õnneks sõideti kõik tõusud meeldivas tempos ja raskusi mul ei tekkinud. Finish oli täna mäkke ja ma tundsin, et võiduks vajalikku värskust mul pole. Aitasin sõbra Kristoffersi löögipositsioonile ja veeresin rahulikult üle joone.
Homme on kavas tuuri pikim etapp 240km, kindlasti ka kõige raskeim.Põhimõtteliselt tänase etapi trassil, edasi-tagasi, üles-alla!
Hetkel tundub, et taastusin tänase etapiga eilsest-üleeilsest ja kui homme vähegi enesetunne lubab, siis ründan! Ülehomne viimane etapp peaks grupifinisga lõppema ja kui meie sprintelil jalga on, siis üritan tema peale mängida.
Tsu-tsu-frei!
)
)
)
