Loen oma treeningtunde ja kilomeetreid tavapäraselt 1. novembrist alates. Nüüd ongi siis üks ring täis ja saab numbrid ilusti ritta seada:
Ujumine:896km
Ratas:16220km
Jooks:2389km
Tunde kokku:1103,8h (sh jõusaal ning ÜKE)
Kokku tuli aasta jooksul 5 nädalat aktiivset puhkust, kus treeningtunnid olid olematud või vähesed. Kui puhkasime, siis täiega, ja kui tööd tegime siis ka täiega.
Kui ma ise nendele numbritele peale vaatan siis silma torkab see, et ratta seljas tuleb järgmisel hooaja rohkem istuda. Kuigi võrreldes selle ajaga kui sai olümpiadistantsi tehtud on kilometraaz suurenenud. Jooksukilomeetrid on vähe, kuid hea meel on selle üle, et ka väheste kilomeetrite arvuga suutsin ennast ilusti realiseerida.
Aastat alustasin 8 nädalase laagriga Fuerteventural (üks Kanaari saartest). Koht sobis mulle ideaalselt ning kevadised treeningeesmärgid said täidetud. Ilusale algusele järgnes kohe täielik fopaa. Ei hakka Puerto Ricos kogetud jama enam uuesti läbi elama, kuid võib ausalt öelda, et sitemaid kogemusi on vähe. Emotsionaalne madalseis. Õnneks liikusin kohe peale võistlust Floridasse, kus tuju tõstis koos sõpradega pingevaba treenimine.
Edasi tuli 70.3 USA lahtised meistrivõistlused, mis oli tõsiselt karm võistlus. Stardinimekiri oli pikk ja aukartust äratav. 6.koht sellel võistlusel näitas mulle, et olen jätkuvalt võimeline maailma tipus oma sõna kaasa ütlema.
Peale seda otsustasime treener Jüri Käeniga, et on aeg järgmine samm ette võtta. Ironman. Ettevalmistusest suurema osa tegin Otepääl. See õnnestus suurepäraselt. Kõik oli olemas: toredad kaaslased, masöör Kersti Raudsepp, rasked treeningrajad, pehme pinnas pikkadeks jooksudeks jne Kui võimalik lähen järgmine kevad/suvi nendele radadele tagasi. IM Austria juuli alguses tuli esimese täispika kohta normaalselt. Oli puudujääke, kuid suuri vigu ei teinud. Taastusin kiiresti ja olin 2 nädalat peale IM valmis juba staadionil jooksma! Jooksukiirusega suutsin endale loomulikult ka mõni päev hiljem liiga teha, kuid õnneks mitte väga palju.
Juulis sai Viitnal Eesti meistritiitel oma kappi viidud ning seejärel alustasin juba ettevalmistust IM Hawaiiks. Lootsin, et kogutud kvalifikatsioonipunktidest piisab ja lõpuks piisaski. Otsuse taga oli treener, mina olin igaks juhuks valmis isegi uuesti 70.3 distantsil võistlema.
Hawaii ettevalmistusest ja võistlusest on juba pikemalt kirjutatud. Olen lõppsaavutusega rahul. Sellest päevast võtsin maksimumi ning midagi ei kahetse. Järgmiseks aastaks on piisavalt kvalifikatsioonipunkte all ning kindlasti kergem Hawaiile peale saada.
Taastumine on läinud üle kivide ja kändude. Esimesed 5 päeva kodus oli tunne nagu oleksin kogu aeg udu see. Kohvi ja esimestel päevadel isegi energiajoogid oli pidevalt käeulatuses. "Siil udus" enesetundest tulin välja 6 päevaga, siis suutsin isegi jälle mõelda! Lihasvalu on möödunud, kuid sisemine väsimus on ikka veel natukene sees. Magan rohkem kui tavaliselt, kuid see on vast hea märk. Samuti olen suutnud juba 3 nädalaga 2,5kg kehale kaalu lisada. Tundub, et olen kehaliselt igati valmis uut hooaega alustama!
Praegu panustan aega uute toetajate otsimissse, sest detsembris peaks esimesse lõunalaagrisse minna. Ega see lihtne pole, kuid lootus sureb viimasena.
Järgmise hooaja plaanidest veel ei kirjuta, seda natukese aja pärast!
Marko