Blogi

48h lõpetamisest hakkab varsti kätte jõudma  ning on aeg oma sõnadega 2011.a. Hawaii Ironman kirja panna. Viimastel võistluseelsetel päevadel ei tundnud mingisugust erilist lennu tunnet, aga samas seis kehva ka ei olnud. Võistluseelne öö kulges seekord üllatavalt rahulikult. Olin juba leppinud teadmisega, et võib jälle kord üks unetu öö tulla. Seekord põõnasin rahulikult 6,5h ning kella 4.00 äratuseks olin täielikult värske. Võtsin tavapärase kerge hommikusöögi (moosisaiad ning tass kohvi) ning hakkasin võistlusrajale minevaid jooke valmis seadma. Sain panna 3 pudelit rattale (aeropudel+kaks pudelikorvi), ühe pudeli jooki ratta special needs kotti, red bull (250ml) ja soolakapslid(3tk) jooksu special needs kotti ning 5 pudelt pro fluid stationi (jooksurajal 5 kohta, kus sain laualt haarata oma joogipudeli). Võistluseelne jook, rattapudelid ning 2 jooksupudelitest sisaldasid endast SIS spordijooki, 1 jooksupudel coca-colat ning 2 red bulli. Lisaks veel panin rattale kaasa 8 geeli, jooksule 4 ning teipisin iga jooksurajal antava joogipudeli külge paar geeli.  Soolakapsleid läks rattale 12 ning jooksule 6 (vahekorras 2/3 tavalised 1/3 uued kofeiiniga kapslid).

Kuni stardini kulgesid asjad ilma igasuguste viperusteta, unustasin endale päiksekreemi määrides ainult näo kokku teha (seda tehti minu eest jooksurajale minnes). Ujumise start oli närviline nagu ikka. Isegi mitte nii head ujujad muutkui trügisid ja trügisid stardijoont edasi. Õnneks sain ennast nii hästi positsioneerida, et esimese 25-30m pärast olin vabas vees ja sain oma ujumist teha. Kahjuks ei olnud see kõige parem ujumine. Olin umbes ½ võistlusmaast pundi eesotsas ning tegin igasuguseid trikke, et mehi maha raputada. Ujusin rajalt kõrvale tehes pundist kaks erinevat punti, siis ujusin sikk-sakke sisse, et tagaoleval ujujal oleks raskem järgi jõuda. Tulemust ei mingisugust, kõik, või siis peaaegu kõik mehed tulid koos veest välja. Ratta alguses tuli meil teha väike tiir (u10km) linnas ja siis suunduda Queen K maanteele. Linna osa oli väga närviline. Palju tõmblemist ja reeglite eiramist jne. Hoidsin ise pundi tagumisse ossa, et saaksin eelnevatega vahet kontrollida. Kuni 35km see õnnestus, kuid samas õnnestus eelnevatel meestel jätta vahe sisse peagrupiga. Kuna keskmine kiirus oli sel hetkel 41,5km/h ja keskmised watid 290 ringis siis nägin, et sõidan suhteliselt lähedal oma limiidile. Ei hakanud seda pikka kiirendust ette võtma ja jäin oma tempos sõitma. Meel läks üsna mõruks, kuid mõtlesin sellele, et samamoodi jätkates võiks ratta ajaks tulla 4.30 ja selline minu tase peaks/võiks ju olla. Sain peaaegu kuni pöördepunktini (100km peal) Hawis üksinda sõita. Siis aga hakkasid esimesed mehed selg ees vastu tulema. Mehed, kes olid ikkagi liiga palju esimeste km jooksul endast andnud ja nüüd said korraliku kangi. See andis ainult hoogu juurde. Hawi pöördepunktist alates hakkas minu taga sõitma sakslane Timo Bracht, kes on siin juba viimased 3 aastat 5-6 olnud. Ootasin kogu aeg millal mees tuleb appi tempot tegema, kuid tema lihtsalt passis 30m minust tagapool 65km....Ratta lõpetasimegi koos, kuid tänu kiirele vahetusalale sain enne teda jooksma. Kuna miinimum eesmärk oli olnud tulla esi 25 sisse siis 21 kohapealt jooksma hakates tundus see täiesti kättesaadav. Esimese 10 miiliga suurt midagi ei juhtunud. Liikusin omas tempos ja mõnuga. Võtsin igast joogipunktist jääd ja vett ning uhasin seda endale pähe, käistele ning püksi. Munad, peopesad  ja pea tuleb sellises kuumuses tuleb ju külmana hoida! Nii nagu ikka suutsin ka paari fopaaga hakkama saada. Nimelt kaotasin kuhugi oma soolakapslid ning geelitopsi taskust õngitsedes suutsin selle maha kukutada. Seega üks hetk olin ilma igasuguse söögita. Kiirelt kalkuleerisin peas oma võimalused läbi, tegin kiired muudatused joogipunktidest läbijooksul ning tulistasin edasi. Nii jõudsingi poole maa möödudes järgmistele meestele kannale. Joe Gambles, Chris Lieto, Maik Twelsik said minu selga näha. Austria Ironmani võitja Marino Vanhoencer oli ennast nii kasti jooksnud, et teda kanti kahe mehe vahel rajalt minema, Austria IM teine mees Michael Weiss astus ka kõrvale. Mina ei teinud samas midagi üleloomuliku, lihtsalt panin jalga jala ette ja mõõtsin kilomeetrieid.  Jalgealune oli kuum asfalt küttis tõsiselt ning ühtegi pilve taevas polnud. Tuul küll natukene jahutas, kuid seda polnud piisavalt. Natural Energy Lab-i (kõige kuumem koht rajal) sisse joostes nägin, mis nägu on konkurendid. Enamus neist tulid üsna hapude nägudega vastu. Ilmselt ega minagi eriti hea välja ei näinud.....Krabasin special needs kotti valmispandud soolakapslid ning loputasin need Red Bulliga alla. Kuna silme ees terendas 14. Koht ja Andy Potts siis üritasin hoogu juurde panna, aga see enam väga hästi ei õnnestunud. Mingist hetkest loobusin miilide aegade vaatamisest, sest ajad hakkasid alla igasugust arvestust vajuma, kuid lõpuaja suhtes olin ikka positiivselt meelestatud. 30-37km olid väga rasked, reie tagaküljed hakkasid krampi kiskuma ning kui üritasin jooksupealt lihast mudida siis läks asi ainult hullemaks. Sõber Helgor sõitis kogu jooksuraja teise poole ulatuses mul kõrval ja karjus igasugu trükimusta kannatavaid ja mitte kannatavaid ergutussõnu. Igal juhul ühel hetkel hakkasin Andyle ligemale saama ja viimasel tõusul jõudsin järgi. Kuna aga tahtsin hooga mööda minna, et tal ei tekiks mingisugust tahtmist minuga kaasa tulla, siis tõstsin jalad maast lahti ja jooksin sörkimise asemel. Panin sellise hooga kuni jõudsin mäe otsa. Sinna jõudes kisas Helgor mulle, et pean veel juurde panema, sest Rasmus Henning on püütavas kauguses. Nägin kuskil kaugel ühte selga liikumas. Lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin Palani mäest alla ning keerasin viimaseks kilomeetriks siledale. Siis oli Rasmuse ja minu vahel veel 40-50m. Kruvisin tempot veel  ja kuigi Rasmus märkas minu tulemist ei suutnud ta sellele vastu midagi teha. Ma sprintisin nii kiiresti kui sain ning ei vaadanud peale Rasmusest möödaminemist enam tagasi. Enne finishisirget andis Peeter mulle veel Eesti lipu, kuid mul ei jätkunud jõudu seda lahti teha. Mul oli ainult üks siht, lõpujoon....Nii ma lõpetasin, lipp käes. Otsisin silmadega inimesi, kes mu sealt võiksid minema kanda, aga kuna keegi minu poole ei rutanud siis pidin veel 20m kõndima enne kui mul ümbert kinni võeti ning meditsiini alasse talutati.

Seekord ei pandud mind isegi tilguti alla, öeldi, et näed liiga hea välja, joo parem Dr Pepperit. Vedelesin jäävannis ning meditsiinitelgis oma 45min ja siis komberdasin ootavate sõprade juurde. Riided selga ja Burger Kingi sööma. Muuseas kui võistluskaalust rääkida siis hommikul enne starti oli 80,7kg ning peale lõpetamist märgade riietega 79,8.....Seega pidin rajal siiski suhteliselt õigesti toituma ja palju jooma kui kaaluvahe nii väike oli. Eks kõik vastupidavussportlased tahaksid kergemad olla ja ehk on see punkt millega peaksin järgmine aasta natukene rohkem tegelema.

Olen ka täna veel füüsiliselt ja emotsionaalselt täiesti tühi. Ei suuda midagi tarka teha ning ennast kokku võtta. Liikumine on juba kergem, kuid treppidest kõndimine ei ole praegu meeldiv. Jään ilma kõigist 10nest varbaküünest (tänu tugevale viimasele 2km jooksus), ning talla all ilutseb korralik vill. Kunas ja kus ma järgmisel korral võistlen, seda ei julge ennustada. Hooaega veel ametlikult lõppenuks ei kuuluta. Olen rahul sellega, et suutsin teha oma võistlust, kuid selleks, et siin kõrgemaid kohti saavutada tuleb riskida. Riskida suuremate koormustega treeningutel ja ehk ka keskmäestikus treenimisega. Riskida võistluses endas võideldes rattagrupis hea postitsiooni eest ning riskides kiirema algusega jooksus.

Teen sügava kummarduse kõigile, kes mind on sellel teel toetanud! Suur tänu ja õnnitluste ja heade soovide eest! See tähendab mulle palju!

Tänasega aga aitab kirjutamiset. Järgmise korrani.

Marko