Blogi

Tere inimesed ja muud loomad!

Loodan, et olete kõik selle blogi ikalduse üle elanud, kuid aeg on rõõmustamiseks, siit tuleb blogi.

Teemasid võiks alustada siis kõige värskemast uudisest. Nagu kõik teavad loon endanimelise jalgrattaklubi.

Esialgu midagi registreeritud pole, kuid selged sihid oleme oma tiimiga välja mõelnud ja projekt on paberil. Klubi hakkab asuma Tartus ja võtab üle Tamme jalgrattaklubi ruumid ja asukoha Tamme staadionil. Klubi peatreeneriks saab endine profijalgrattur Andri Lebedev. Ootame kõiki treeningutesse, nii et astuge Tamme staadionilt läbi. Tulevikus üritame kindlustada noortele väheste kuludega jalgrattaspordi harrastamisvõimalused. Aitame nii palju kui suudame varustusega ning proovime luua tasuta treeninglaagrite ja võistluste võimalused. Kaugemad plaanid on luua võimekad juunioride ja m-16 klassi meeskonnad, millega oleks võimalik osaleda Lääne-Euroopa võidusõitudel (näiteks küsisid minult Vuelta korraldajad, et kas eestlased juunioride Vueltal ei sooviks osaleda, tulevikus - miks mitte) ning innukamad noored üritame aidata välismaale amatöörklubidesse (kui aeg käes 18-19aastaselt). Sealt edasi oleks noorel mehel vaid samm profilepinguni. Hetkel otsime koostööpartnereid ja sponsoreid. Kel partnerluse vastu huvi, võtke ühendust, rein.taaramae@mail.ee . Kuigi põhirõhk oleks noortel, siis siinkohal rõhutaks, et klubi uksed on avatud kõigile - ole sa peenike või paks, pikk või lühike, vana või noor. Trennist me kedagi ära ei aja, vastupidi, iga uus liige teeks vaid rõõmu.

Aega tagasi kerima hakates räägiksin natuke oma läinud hooajast. Aasta 2011 kaks eesmärki: võita Paris Nice’il top5 koht ning võita Touril valge särk.

Paris Nice’il olin vast hooaja parimas hoos. Mägedes tundsin end lennukina ja ka temposõit läks vägevalt. Suutsin terve nädala anda endast maksiumi ja hoolimata külmast, tuulest ja vihmast ning mägedes suutsin saavutada lausa 4. koha. Mulle endale tundus see kui muinasjutt. Ausalt öeldes ma vaid unistasin sellest top5 kohast ning väga ei uskunud sellesse - ent tuuri lõpuks oli see reaalsus. Õppisin palju, kuna kasutasin veidi uut valmistumistaktikat: võtsin treeninguid vähem tõsiselt kui varem ja tegin siis novembris ja detsembris natukese vähem trenni kui tavaliselt, tõstsin koormused kõrgemale alles jaanuaris ning veebruari alguses oli siis aega taastuda enne esimesi võidusõite. Lõpuks tundsin, et püsisin nõnda kauem värske, seda nii vaimujõult kui füüsiliselt. Kui tavaliselt tegin detsembris 100tunnise rattakuu siis eelmine aasta tegin sellest vaid 70h täis.Usun, et minu tasemel polegi enam vaja nii väga palju mahuga jännata. Alates 2005. aastast olen stabiilselt 850-900h trenni aastas teinud. Organism on juba suurte koormustega harjunud, arenen edasi rohkem võistluste ja suurte velotuuride arvelt.

Teine eesmärk oli Touril valge särk. 44 sekundit lahutas mind sellest. Kahju, Champes Elysee poodium jäi vaid 500m jalgrattasõidu kaugusele (umbes 44s kulub selle maa läbimiseks). Mäletan hästi toda eraldistarti, kus mul oli veel võimalus kaaslane lüüa...kaotasin talle enne eraldit umb 1.30min (täpselt ei mäleta) ja suutsin tagasi teha umbes 45s. Sellest ei piisanud. Mäletan seda pettumust, päris mõru tunne, lausa nutu maik oli suus.

Teatud inimesed üritasid minuga rääkida, mind lohutada - mina sõitsin neilt kiiresti eest ära ja põgenesin bussi. Bussis istus tiimi personal, oma 10 inimest. Ilma sõnagi lausumata põikasin riietusruumi ja istusin seal üksinda oma tunnikese, enne kui suutsin jälle kellelegi otsa vaadata. Rolland oli minust lihtsalt tugevam ja ega reaalselt ma väga ei lootnudki, et ma suudan Touri suurimale üllatajale eraldistardis 1.30 min põske panna.

Väike mõru moment tekkis ikkagi. Ehk suudan parandada vea järgneval aastal, kuid üks asi on hea kah - sain ikkagi teise koha ning lõpetasin 12. Possal. Sellega olen väga rahul! Arvan, et selle aasta Tour mängib mu tulevases ratturikarjääris enam rolli kui varasemalt, kuna sain kindla signaali, et minus on sisu. Heal aastal suudan ehk 10 pügalat kõrgemale tõusta ja ega siis enam esikohtki kaugel pole. See teadmine annab jõudu ja motivatsiooni tohutult juurde!

Sellel hooajal teenisin ka viis boonustulemust: noorte särk Paris Nice’il, Emv tiitel temposõidus, noorte särk Criterium Internationali velotuuril, kolmas koht Criterium Internationali kokkuvõttes ning hooaja kroon - võit Vuelta 14. etapil.

Kõige lahedam kogemus oli Vuelta etapivõit. Esikoht on eriti hinnaline, kuna mõned päevad enne võitu olin ju omadega täiesti läbi: angiin ja 39 palavik. Päeva sõitsin palavikuga ja samal päeval jäin iga tõus pundist üksinda ja esimesena maha. Kujutage ette, mis toimus mu peas, kuu aega tagasi olin tuuri raskeimal mägietapil 8. ja Touri kokkuvõttes 12. Stardis on 200 meest ja täna olen mina see, kes igal väiksel ja suurel tõusul üksi maha imeb ja veel kõige esimesena. Moraalile on see kõva pauk, siin pean veelkord kiitma meeskonda, kes mul sel hetkel toeks oli! Kõige hullemal päeval, kus Moncoutie võitis, olin juba korduvalt enne maha jäänud, aga laskumistel kogu aeg järgi saanud (kuigi laskumistega oli kah keeruline, sest haigusega oli keskendumisvõime väga kehv ja piltlikult öeldes nägi üks silm vasakule ning teine paremale). Kuni lõpuks eelviimasel tõusul üksi maha jäin (õnneks Saramotins ootas mind, lükkas, vedas, jootis, söötis, nagu väikest last) sõitsime kaksi umbes 25 km kuni lõpuks suure sprinterite grupeto kätte saime (sel hetkel jäi finishini veel 10 km). Mäletan, et selles pundis vaatasid mind kõik imeliku pilguga, täpselt on meeles Petacchi pilk, kus ta vaatas mulle küsivalt otsa oma 10s, et what a f...k, Taaramäe ja nii moodi imeb. Kui ma poleks grupetot kätte saanud sel päeval siis oleks ma ilmselt musta lipu taha jäänud – st mind oleks maha võetud.

Võimalik, et sain järgi vaid tänu lätlasele...aga paari päeva pärast tundsin juba sõidu alguses, et täna olen teisest puust ja veel tugevast puust. Tegelikult olen kogenud selliseid võidusõite päris palju, kus pärast haigust on meeletu power ja nii oli ka seekord - tulemus tuli kah. Paar päeva pärast Vueltat võttis minuga ühendust üks teine sportlasest sõber, kes oli kah haigeks jäänud. Ütles, et andsin talle indu proovida ja et tal nädalavahetusel võistlused (oli vist kolmapäev) ning hiljem kuulsin, et see tüüp pani mõlemad võistlused kinni. Toon veel näite: 2010 aastal võitis klubikaaslane Jens Keukeleire märtsikuus Belgias kolme nädala jooksul 4 sõitu. 2 päeva enne esimest sõitu oli ta istunud 4-5 päeva potil, ainult oksendanud ja olnud söömata. See aasta on tervis korras olnud, kuid võite kogunes vaid 1. Ise olin eelmine aasta angiinis Kataloonia tuuri ajal, kahel etapil olin teine ning kokku 3. Ma ei hakka kellelegi soovitama haigusega treenimist ja võistlemist, kuid endale tuleb alati kindlaks teha, kust see haigus tulnud on ja alles seejärel tuleb otsustada mida teha...Igatahes minu mõttemaailma muutis see kogemus piisavalt palju ning need faktid samuti.

Õppimistest ja katsemeetodidest veel nii palju, et nagu kõik teavad proovisin Alpitreeningut. Elasin 3 nädalat 2 tonni peal, eeldades, et mu veri peaks veits paremaks minema. Kuid mulle see laager mingit kasu ei toonud, pigem vastupidi: olin ülimalt väsinud ja veri oli isegi kehvem kui enne alpitrenni. Ma arvan, et tulevikus ma enam sellega jännata ei soovi. Alles oli artikkel kuskil Delfis vist, et norrakad tahavad protestida, et nad alpitrenne ei tohi teha (selle riigi sportlastel on see keelatud). Põhjendasid nad endid nii, et teistel riikidel on eelis, kuid vaadates norrakate tulemusi, siis suusatamises ei saa neile mitte keegi vastu ja rattasõidus on umbes samamoodi. Hagen ja Hushovd panid mõlemad 2 etappi Touril ning lisaks oli Husovd ka MM meister 2010. Nende faktide najal teen kah omad järeldused ja üldse on lihtsam treenida kodus. Alpitrenni tehes on ka vaimujõudu vaja, sest kuu aega kuskil mäe otsas elada, kus tsivilisatsioon puudub on kah raske, lisaks on ratturid niikuinii enamus aega tuuridel või laagrites.

Pärast Paris-Nice’i läks mul enesetunne kehvemaks ja tundsin, et asi pole õige. Ka eelmine aasta oli sama jama. Alles juuni alguses kolm nädalat enne tuuri algust sain meeskonnaga jälile, et mind vaevab allergiline astma, mida põhjustasid õitsemisjärgus taimed. Touriks oli keha vastavate medikamentidega harjunud ja inimese tunne oli tagasi. Kohe tuli ka tulemus. Pärast Touri ma enam allergiarohtusid ei tarvitanud, kuna õitsemisaeg oli läbi. Järgmine aasta tean, et märtsi algul tuleb jälle sama ravikuuri alustada.

Vueltal õppisin samuti selgeks ühe pisiasja: alati on vanemad kolleegid rääkinud, et joo koormuse ajal palju ja kui on palav siis joo veel rohkem. Hispaanias oli mingi päev 40 kraadi ja jõin ja jõin ja jõin ning lõpuks tundsin, et kõht oli punnis ning enam joomisest kasu polnud. Kõht hakkas valutama ja järgnevad kolm päeva oli kõht üsna kehv. Kui lõpuks sellest paugust välja tulin, siis talitasin teisiti. Ka suure kuumusega ei tõstnud vedeliku hulka ja tunne läkski heaks - ei krampe ega midagi. Ma arvan, et organism omastab ainult teatud vedeliku koguse, vahet pole kas on põrgu kuumus või pakane.

Kõige suurem läbimurre see aasta oli toidusedeli korrigeerimisel. Enne sõin enda arust puhtalt ja hästi, kuid ikkagi oli palju kõhu jamasid ning 2010. aasta lõpus ma ütlesin jällegi endale, et nii edasi ei saa. Surfasin veidi aega Interneti avarustes, kui leidsin, et on olemas toiduainete talumatus ning mõtlesin, et uurin asja. Järgmiseks üllatuseks oli see, et neid teste sai teha siin samas Eestis, nii Tartus kui Tallinnas (kellel huvi www.role.ee ). Võtsin siis Role kliinikuga ühendust ja käisin nende laboris verd andmas. Nädala pärast sõitsin Tartust Tallinnasse nende kliiniku arsti dr. Mäesalu vastuvõtule, kus selgus päris karm tõde - olin tugevalt allergiline järgmistele toodetele: gluteen, seesam, lehmapiim, kohupiim, muna, kohv, juust, kreekapähkel, krabi, lambaliha, krevett, rannakarp, homaar, maapähkel, kammkarp, roosuhkur, tubakasuits, koolapähkel, indiapähkel, õllepärm, jogurt, tursk, linnased. Esialgu oli tulemus päris jahmatav, kuid ma tahtsin paremaks saada ja nii viisi konsulteerisin isegi kliiniku peaarsti dr. Leviniga. Temalt sain palju väärt nõu ning veidi aega režiimis olles ei tundunudki asi enam nii hull. Inimene harjub kõigega! Sporditulemuste paranemised räägivad enda eest, kuid veel panin tähele, et kadusid erinevad väiksed haigused nagu köha, nohu ja kurguvalu. See kevad oli vist esimene üldse viimase 10 aasta jooksul, kus ma pääsesin kibedast kurgust. Dr. Levin ütles, et uue dieediga kaasnebki tervise paranemine. Usun, et saan veel paremaks tänu sellele režiimile, sest minu organism alles muutub puhtamaks ja tugevamaks. Siit minu soovitus, kõik atleedid, kel probleeme tervise või kõhuga, tsekkige Role uue aja toitumisvõimalusi, see võib muuta teie elu!

Selline see lühike võistlushooaja mõtisklus oli. Kellel küsimusi, siis praegu on mul rohkem aega. Võin ka kommentaaridele vastata, nii et võite küsimusi esitada või ise midagi huvitavat pakkuda, mis mind aidata võib. Ma ei ole väga jäärapäine, kuulan alati kõik ära, mis mulle räägitakse. Võibolla sellepärast olengi täna nii kaugele jõudnud.

Rääkides puhkusest siis olen tänaseks 3 nädalat puhanud. St ratast pole puutunud, aga muud nalja on ikka tehtud. Paar korda jõusaalis väänelnud ja täna hommikul ujusin. Nüüd aga tänaks Arctic Sportclubi, kes võimaldab mulle jõusaali, ujula, spinni ning muid rühmatreeningud. Selle aasta plaanidesse tahakski kaasata kõvasti jõusaalis rassimist, see on tegevus, mida ma olen väga napilt teinud. Võin öelda, et jõusaali pole ma põhimõtteliselt mitte kunagi kasutanud. See aasta proovin käia vähemalt 3 korda nädalas kuni esimese laagrini ja kui asi toimib, siis miks-mitte kasutada jõusaali korra-kaks nädalas ka hooaja sees. Gilbert ning Dumoulin seda teevad, nad on ka väga jõulised ratturid ning tihtipeale tunnen, et just jõulises pooles oleks vaja veidi edasi minna. Muidu matkan niisama ringi ja olen käind mõndades Eestimaa muuseumides ja kenades kohtades. Läinud nädalavahetusel olin lausa Saaremaal puhkamas ning käisin seal vaatamas ka eesti noorte mv duatlonis (jooks,ratas,jooks). Kuna olen ise sellel alal noorte meister olnud, siis natuke tõmbab siiamaani ja see aasta olid ka kohal Vändra Viko ratturid, kes napsasid 4 meistrimedalit nii, et Vändras ikka sama vana seis, talente on jalaga segada. Tartu maratoni oli äge kõrvalt jälgida, lausa uus kogemus. Kuigi sõita on veidi kihvtim. Lastesõitudel oli samuti äge. Loodan, et kõigile meeldisid saated, mis nüüd ETV pealt on tulnud. Ma võtan nii palju meedia pakkumisi vastu kui võimalik, sest tahan olla kasulik Eesti spordile ja samas saan ma ise väga põnevaid kogemusi.

Aga nüüd on käed trükkamisest koomas ja teil ka kindlasti lugemisest kopp ees. Nii et jääme järgmise korrani. Veel 3 nädalat puhkust on ees, eks ma umbes ühe kuu pärast kriban. Muideks 4. oktoober osalen Vändra duatlonil, mille stardipauk antakse 17.30h Vändra staadionil (distants 1km jooks, 9km ratast, 500m jooksu) nii et kes mulle pähe tahab panna, siis see saab juba uuel teisipäeval proovi teha.