1939. aasta 26. jaanuaril sündinud Harald Osjamets on pärit Metsakandist - maapoiss, nagu ta enda kohta ütleb. Treeneri tööd alustas ta 1966. aastal sportlaskarjääri kõrvalt, olles nii-öelda mängiv treener. Haraldi juures on treeninud väga paljud sportlased, tänavu juulis otsustas mees aga pensionile minna - peamiseks põhjuseks kujunes tütre kutse Sitsiiliasse, kus ta õpetaks lastelastele eesti keelt, kirjutab portaali Rattaprofid reporter Liisi Rist.
Tallinna Tööstuskool ja merevägi
Harald käis Tallinna Tööstuskoolis, erialaks laevaehitus. Linnas elas poiss tädi juures, kes oli Haraldile nagu teine ema. Treeninguid alustas noormees Nõukogude Liidu teenelise treeneri Lembit Sestverki käe all. „Olen oma elus palju treenereid näinud ja võin öelda, et tema oli küll treener suure algustähega,“ räägib Osjamets. Seejärel tuli vene kroonu aeg ja Haraldil „õnnestus“ mereväkke saada, kus pidi viibima neli aastat. „Tekkis ka teine variant. Noorena tegelesin ka suusatamisega ning üks suusamees tegeles Tallinna armeega. Leppisime kokku, et ta võtab mind enda juurde Tondi väeossa. Saatuse tahtel jäin ma haigeks ja kui terveks sain, siis vahetati punased pagunid (3 a.) mustade vastu ja mind saadeti neljaks aastaks Kaliningradi oblasti,“ meenutab Harald. „Tagasi tulles sõitsin tasapisi ikka edasi.“
„Eriliseks sõidumeheks ma end ei pea.“
Haraldi naabritüdruk oli läinud Taba Matile mehele, kes oli edukas treener. Tema käe all treenis näiteks Riho Suun hiljem. Naabritüdruk viis Osjametsa oma abikaasaga kokku ning nii hakkas ta treenima Tööjõu reservide ridades. „Neil oli seal tugev treeninggrupp, talvine töö oli ideaalne, aga nad tegelesid seal ainult noortega ja see tähendas, et minul väljundit polnud,“ ohkab Osjamets. „Hakkasin siis seejärel sõitma koos maanoortega, mis oli mõeldud täiskasvanutele. Jõudsin lõpuks välja isegi maanoorte koondisesse, kus olid eesotsas ka meistersportlased. Sõidumeheks ma ennast muidugi nüüd hiljem ei pea.“
Narva karikas
Eredaim mälestus enda ratturikarjääri ajast on Osjametsal seotud treener Sestverkiga, kes kiitustega oli olnud väga kitsi. Igal kevadel peeti „Narva karikas“ võistlust, mis oli väga osavõturohke - ligi 300 meest joonel Leningradist, Pihkvast ja mujalt. „Ma ei mäleta, mis aasta see täpselt oli, aga peale suurt kukkumist saime eest minema. Sõitsin kuskil kümne ringi piiri peal ja siis treener sõitis mootorrattaga taha ja ütles: “Ohohoo, sa oled sõitma hakanud jaa!““ muigab Osjamets meenutades. „Selleks ajaks olin ma paar aastat juba kindlasti sõitnud.“
Eesti Põllumajandusakadeemia
1966. aastal hakkas Harald Tartu rajoonis lepinguliseks treeneriks, ise samal ajal paralleelselt treenides. „Varasemalt peeti piirkondlikke seminare. Võrtsjärve ääres sattusin seal kokku EPA (Eesti Põllumajandusakadeemia) meestega. Nad olid minust varem kuulnud ja tulid pakkusid mulle treeneri tööd peagi avatavasse jalgratturite osakonda,“ räägib Osjamets. „Kuna pakuti täiskohta, siis 1971. aastal läksin sinna spordiklubisse treeneriks.“ Tegemist oli õnneliku ajaga, kuna Uudmäe tuli sellel ajal olümpiavõitjaks. Ka ratturitel oli ette näidata kaks meistersportlast - Tõnu Roosmäe ja Kalev Raudsepp. „Tol ajal oli plaanimajandus ja nii 1986. aastal öeldi, et enam ei tohi noortega linnas tegeleda. Nõnda jäi töökoormus väikeseks, nii palju kui üliõpilasi käis, nii palju käis ja seepärast olin sunnitud poole koormusega tööle hakkama,“ kirjeldab olukorda Osjamets. „EPA peaboss Tallinnas korraldas samal ajal kompleksvõistluse. Sisaldas see näiteks jooksmist ja kangitõstmist. Joosta minu poisid muidugi ei jõudnud, kuna olime paar nädalat juba rattaga sõitnud ja seepeale kohvilauas boss küsis, et keda sa siia tõid? Ja mina vastasin, et staaride kamanda. Kuulates ära ka ülejäänud jutu, küsisin valget paberit ja kirjutasin lahkumisavalduse,“ kirjeldab Osjamets EPAst lahkumist. „Ja kui Tõnu tuli hiljem Liidu meistriks, siis tuli surus too sama mees mul kätt ja ütles, et kurat sul oli õigus!“
Õnneliku käega treener
1986. aastal kutsuti Osjamets tööle Tartu Kalevisse. Enne seda oli seal treeneriks mitmeid inimesi, seal hulgas näiteks Ado Hein, kes parajasti oli lõpetanud ülikooli, ent siirdus seejärel Tallinna elama. „Mulle jääb alati meelde Läti B-klassi velotuur 1988. aastal, kui meil oli liider peale 3. etappi ja ka liiderkamandaks kerkisime. Aktiivseim rattur seisis meie kõrval nagu vaene patune - Romans Vainsteins, kes kaksteist aastat hiljem krooniti maailmameistriks grupisõidus,“ räägib Osjamets. „Ta ei olnud tegelikult talent, super mees. Tema eelis oli see, et ta tegi absoluutselt kõike õigesti, intelligentne mees.“
Üheks andekaimaks õpilaseks peab Harald Tõnu Roosmäed, kes sõitis ka Liidu koondises, meeskonnasõitude grupis. 1984/1985. aastal oli ta eestlastest ainuke seal, kuna Suun arvati välja. „Algul ma pidasin teda kudrutsejaks, panin talle sellise hüüdnimegi, sest ta läks starti katkiste kummidega jne. Siis nagu hakkas midagi looma ja võin kinnitada, et Roosmäe sõitis väga kõvasti. Olen spordiraamatutest täpselt järele vaadanud kõik tema tulemused, kuna ise ei teadnuki täpselt, kui palju ta võitnud on,“ kirjeldab Osjamets. „Tõnu jättis aga natukene liiga varakult järele sportlastee kahjuks.“
Harald ei pea ennast nupukaks treeneriks, pigem on ta õnneliku käega olnud. „On nii, et satuvad tugevad aastakäigud kokku ja vahel on ka tühjad augud,“ nendib Osjamets.
Andekad õpilased
Seejärel sattus Osjametsa treeninggruppi Andri Lebedev. „Ta on väga kõrge potentsiaaliga, sõbralik ja meeldiv inimene. 1998. aastal oli ta esimese aasta juuniorina maailma reitingus kõrgel teisel kohal,“ jutustab Harald. „Ta sõitis sel ajal Nishikiga. Mäletan, kui ta koju tuli ja rääkis, kuidas teistel on autogrammidega Colnagod ja ta peab nendega esireas sõitma. Ütlesin siis talle, et mida sa vingud, sa sõidad nendega võrdselt, ma annaks küll sulle parema ratta, kui mul oleks,“ naerab Osjamets. „Ta tegi tõesti häid sõite. 1999. aastal tuli Lebedev ka näiteks grupisõidus 7. kohale. Peale sõitu rääkis poiss mulle, et 50 meetrit enne finishijoont oli ta kolmas veel olnud, aga siis mingi vups ja vups mööda.“
Seejärel tulid treeningutele Silver Ao ja Mihkel Jüri. „Mäletan, et 2005. aastal saime kõige eredamad medalid meistrivõistlustelt ja seejärel Kaido Laas tuli ning surus kätt ja ütles, et me oleme ikka kõvad,“ tunneb uhkust Osjamets. „Sellised momendid teevad südame soojaks.“
Oma sportlasteed alustas Osjametsa käe all ka Reijo Puhm. „Vanu pilte sirvides vaatan ikka, et Reijo oli nagu kondinõel, selline väike ja näete nüüd, milline pikk poiss,“ muigab Osjamets. „Laagrites hommikuvõimlemise ajal oli ta alati esimesena üleval ja rivis ning jooksis nagu pöörane ringi, sõitis rattaga ka muidugi normaalselt. Hiljem kui kasvu juurde viskas, siis enam joosta ka ei viitsinud. Aga väga asjalik poiss minu meelest! Ta oli isale öelnud ka, et ei tea, kas Harald nii kaua elab, kuni ma olümpiavõitjaks tulen? Nüüd iga kord kui teda näen, siis ütlen, et Londonist ei tule välja, aga et nelja aasta pärast siis, ma proovin mitte ära surra seni!“
Kahju andekast Kargust
Kõige rohkem on Osjametsal kahju Oskari Kargust, kes on kahekordne Saaremaa velotuuri võitjagi. „Temal ei läinud kõige paremini. Ta oli mitmel võistlusel nii, et profileping oli juba käega katsutav. Sel aastal, kui Andrus Aug profilepingu sai, oli nii, et sõideti kaks tuuri - Horvaatias ja Bulgaarias. Ühel sõidul oli Kargu esimene ja Aug teine, järgmisel sõidul aga vastupidi. Seal, kus Aug võidutses, olid kohal mehed, kes otsisid sõitjaid ja nii sai profilepingu Aug,“ räägib Osjamets. „Ütlesin Oskarile, et tee edasi ja nii ta sõitis natukene veel Prantsusmaal. Näiteks ühel aastal mängiti Velo Keggil välja meistritiitel ja Kargu sai kolme kaaslasega minema. Lõpuks jäi neid kolm - üks Läti proff ja teine hilisem proff. Hilisemale profiratturi kavaldas Kargu kenasti üle ja tuli sellega ka meistriks. Ütleme nii, et ta oli palju rohkemat väärt kui ta saavutanud on. Täielikult profijaksuga mees tegelikult. Kahju.“
Kalev Chocolate Team
2002. aastal loodi Eestimaale Kalev Chocolate Team, eesotsas Jüri Savitskiga. „Arvasin, et nüüd on kõik väga OK, sest minu käe alt sai sinna profiks kohe kolm meest. Mõtlesin, et see on poistele hea hüppelaud ja mina olen oma töö nüüdseks teinud,“ nendib Osjamets. „Mul oli Jüriga kokkulepe, et poisid sõidavad tema kalendri all ja talvel teevad minuga Tammel trenni. Paraku aga juhtus nii, et aasta hiljem mehed, kes muidu olid medalitel, jäid nüüd kaugele tahaplaanile. Eks see talvine treening jäi ka siis juba soovida, mehed oli profid ja tegid trenni millal tahtsid ja nii edasi. Ei tea jah, miks neil seal nii halvasti läks. Ma kuni viimase ajani ei uskunud, et Lebedev ei tule sellest august välja. Mul oli väga kahju, sest ta oli ikka väga suure potentsiaaliga mees - ju siis elukombed ei lubanud ennast täielikult realiseerida. Muidugi prantslased vedasid ka teda hiljem alt. Midagi jäi tegemata. Kurb.“
Esimene BMXi treener vabariigis
Pärast Tamme klubist lahkumist oli Harald juulist sügiseni vaba mees, kuniks tuli Jaan Veeranna ja pakkus treenerikohta BMXi juures - esimene vabariigis! „Olin nõus, aga ma olin seal väga vähe aega, kuna süda kutsus ikka noori mehi maantee peal treenima,“ ütleb Osjamets. „Väga kõva niiditõmbaja on BMXis Rein Kirsipuu, kes kõike koordineerib seal ja tema kõik rahadki ajas välja ja käib ikka tihti vaatamas just seda BMXi sõitu. Mul on hea meel, et Rein ei ole lasknud ennast kõrvale lükata.“
„Juulis läksin pensionile.“
Harald tegeles edasi Velo klubi noorte poistega. „Alla 10 poisi ei olnud kunagi kohal. Minu meelest on nad kõik head poisid, sõbralikud ja sobivad üksteisega hästi kokku. See on muidugi peamine, sest algteadmistega oskab iga treener õpilastele rattasõitu õpetada, oluline on neis tekitada grupivaimu, seltskonda, mis neid koos hoiaks. Muidugi alguses ma kartsin põlvkondade vahet. Noortel on teistsugune arusaam elust, aga ma kuulasin neid ja püüdsin vaikselt mõista, millest nad elavad ja hingavad ning samas õpetada neile ka rattasõitu.
Läbisaamine oli meil poistega väga hea ja see teeb ennastki nooremaks. Üks asi on füüsiline koormus, näiteks kuidas ma autosse saan ja ratast vahetan, aga sellist asja, et ei taha treeningut minna andma, see on välistatud. Ja muidugi on väga hea meel, kui poistel hästi läheb. Ja kui neil hästi läheb, siis pole probleemi tõsta koormuseid, sest kõike tehakse naerul näoga. Kõige tähtsam on tahtmine tööd teha ja järjepidavus!“ kinnitab Osjamets. „Praegugi poisid käivad mul siin õue peal ja kurdavad oma muresid. Ma siis ikka räägin neile, et kui mind ei ole baasis enam, siis see ei tähenda midagi, et kunagi ma pidin ära minema ja see on elu seadus. Hoian neile ikka pöialt ja jälgin silmanurgast nende sõite.“
Paljud tähtsad mehed tagaplaanil
Harald Osjamets näitas tõsiselt välja oma nördimust sellest, kuidas mõned tähtsad mehed on jäänud tahaplaanile. Üheks väga heaks näiteks peab ta Jaan Klaasseppa. „Mõned aastad tagasi võitis Jaan Kirsipuu Tallinnas ühe sõidu ära ja kuna Klaassepp oli ta esimene treener, siis soovis ta minna õnnitlema meest. Ent teda ei lastud VIP telki sisse ja pettunult oli Klaassepp ohanud, et kurat tahan oma õpilasele kätt minna andma, aga ei lasta sissegi,“ kirjeldab olukorda Osjamets. „Andsin siis talle oma käepaela. Venemaal on temast raamatutes isegi peatükke kirjutatud ja mäletan, et 1968. aastal tuli ta Liidu meistriks. Sel aastal oli reegel, et kes võidab meistrivõistlused, saab automaatselt ka olümpiale. Jaanile öeldi Leningradist aga, et tule siia sõitma ja siis vaatame. Lõpptulemus oli see, et saadeti olümpiale mees, kes ei olnud midagi Jaani kõrval.“ Harald peab Jaan Klaasseppa väga tänuväärseks meheks ja tal on südamest kahju, et ta treeneritöö nii varakult maha pani, ent leiba oli vaja perele teenida ja nii tuli tööle asuda mujale.
Tänuväärt mehed
Harald Osjamets tunnistas, et tal lähen südame alt soojaks, kui ta näeb stardis mehi nagu Riho Suun, Kalev Vist jne. „See on väga tänuväärt asi, kui niisugused mehed joonel on. Silmanurgast jälgige, kuidas nad sõidavad, see on hästi suur asi!“ kinnitab korduvalt Osjamets. „Kui Toomas Kirsipuul seisis roheline Eddie Merckxi ratas konksu otsas, siis soovitasin tal mitu korda selle alla võtta ja tiirutama minna. Aastaid Tom ei võtnud vedu, aga nüüd ta sõidab väga hästi. Neid mehi on teisigi, hoidke neil silm peal ja õppige.“
Tulevikuplaanid
Hetkel elab Harald Tartust veidi väljas oma majas. Paik on mõnus, vaikne ja looduslähedane. Osjamets ise arvabki, et kui ta ei saaks kodus vaimul puhata lasta metsade keskel, siis linnas oleks ta ammu juba inimesi võinud hammustada. Tulevikus plaanib tänuväärne treener lennata Sitsiiliasse tütre juurde, et õpetada lastelastele eesti keelt. Tänu vanema poja abikaasale, kes tegeleb tõlkimisega, mõtleb Harald tõsiselt ka raamatu kirjutamisest lugudest seoses rattaspordiga. Ka õpilased on talle öelnud, et sa võiksid oma huvitavatest lugudest kirjutada, seega ei välista Osjamets varianti kirjanikutööst, kuna osad mõtted on juba paberile pandudki.
Spordisüsteem täna ja varem
Harald on tihti mõelnud, et mida ta suudaks rattaspordis paremaks muuta või mida suudab selle jaoks ära teha, aga ta on kindel, et on ka selliseid mehi, ka treenereid, kes mõtlevad, mida see rattasport mulle annab? „ Nii ei tule ka ju tulemust, sest sellest saavad ka õpilased aru, et bossi jaoks on see just kui äriettevõte,“ ütleb Osjamets veendunult. „Ma ei nuta vene aega taga, aga see spordisüsteem oli vanasti hästi paika pandud. Kõik oli konkreetsem. Meil ei oleks Pikkuusi, Sokku, võib-olla ka Salumäed, kui ei oleks olnud vene koolkonda. Nii ta on, elu on selline, igal ajastul on omad seadused.“
