Riho Räim. Foto: Rauno Laht/Rattaprofid.ee
Äsja lõppes juba 54ndat järjekorranumbrit kandnud Saaremaa velotuur. Portaal Rattaprofid võttis Rihol kiirel ajal korraks nööbist kinni ning uuris, kuidas ta rattaspordi juurde sattus ning mis plaanid tal Saaremaa velotuuriga tulevikus on.
Esimene trenn, kuhu noor Riho sattus, oli purjetamine. „Ma läksin purjetrenni sügisel, aga ma olin füüsiliselt üsna tugev poiss ning see baasettevalmistus –kõhulihasteharjutused, jooksmised – ei pakkunud mulle pinget ja see muutus kiiresti igavaks. Teiseks ma ei suutnud ära oodata seda aega, millal purjeka peale lubatakse. Mul sai lihtsalt kiiresti sellest mõõt täis.“
Sõpradega oli Riho aga alati rattakrossi sõitnud ning neil oli selleks ka omal käel valmistatud krossirada, kus olid ka hüppekad ning kuhu nad pori tekitamiseks iga päev ämbritega vett kandsid. Oma esimesel võistlusel jäi ta aga silma kohalikule rattakuulsusele.
Teises trennis juba tõsine kukkumine
„Kunagi mingis kohalikus lehes oli kuulutus, et tulemas on rattakross. Läksin ka siis sinna võistlema, aga kõik mehed olid juba võidukatega, mina olin tavalise meesterahva rattaga,“ meenutas Räim. „Kuna ma olin muid spordialasid teinud ja heas füüsilises vormis, õnnestus mul see võistlus ikkagi ära võita. Ja siis vanameister Ülo Arge ütles, et kuule poiss, millega sa tegeled, tule trenni.“
Paar päeva hiljem sai ta oma esimese võidusõiduratta. „Üks päev õnnestus korralikult trennis käia ja järgmine päev läksin Kuressaare lossivallidel lähenevateks võistlusteks valmistuma. Seal aga üks sõber käis käntsa ja kuna ma ei olnud veel nii kogenud, siis tõmbasin esimese hooga kohe esipidurit ja tuligi kohe esimene nippel. Lendasin üle pea, kriimustasin pool nägu ära ja kui koju läksin, siis sain emalt riielda ka veel,“ kirjeldas Riho.
Armid aga paranesid kiiresti ning poiss oli peagi rattatrennis tagasi. Ta osales mitmetel võistlustel ning mõnel ka väga edukalt, aga suur arenguhüpe jäi siiski tulemata. „Ma vahel olen ise mõelnud, et miks ma praegu teen neid võistlusi ja tegelen klubiga – tõenäoliselt sportliku poole pealt jäi midagi ikkagi realiseerimata. Ma arvan, et ma ei ela seda nüüd välja, aga see pakub mulle naudingut.“
Riho oli oma suguvõsast esimene, kes hakkas rattaspordiga tegelema ja on nakatanud ka vendi Rikot ja Rigot ning poega Mihklit rattapisikuga. „Vennad minu rattasõidu aega ei tea, nad on natuke nooremad, aga küsimus on lihtsalt selles, et mul on rattapood ja ma annan siin Saaremaal rattatrenni. Minu esimesed õpilased olid Indrek Rannama ja Janek Kadarik, edasi tulid veel Ivari Rannama ja vend Riko. Eks nendel poistel oli lihtne sinna pisiku külge jääda.“
Poeg Mihkel juba väiksena võistlustele kaasa
Kui Riho poeg Mihkel, kes praegu sõidab edukalt juunioride vanuseklassis, oli aastane ja Riho läks Indreku ja Janekuga võistlustele, võeti ta alati kaasa. „Reede õhtul hakkasime Saaremaalt Lõuna-Eesti poole Ford Transitiga minema – seal toimusid peamiselt võistlused. Mihkel lükati koos voodiga bussi. Seal ta magas ja mängis ning eks ta on seetõttu kogu selle asja sees olnud,“ selgitas Räim. „Eks me pärast võidusõitu alati arutasime, et miks nii läks või miks nii tehti ning ta on seda juba pisikesest peale nii palju kuulanud, et praegu on tal väga lihtne võidusõidu käiku lugeda.“
Riho toob oma teooria kinnituseks ka Jaan Kirsipuu näite. „Jaan on nii edukas, sest ta kindlasti käis väga palju oma isa ja vennaga võistlustel kaasas. Ta kuulas seda juttu, ta talletas selle ja tegi sellest omad järeldused. See on tema edu pant,“ analüüsis Räim.
Räime hinnangul ei ole jalgrattasport Saaremaal väga populaarne. „Ta ei ole kerge ala, ta ei ole näiteks ralliga võrreldes eriline uhkeldamiseala ka, ta on raske spordiala, ta nõuab väga palju aega,“ loetles Riho põhjuseid. „Ma olen täna siiralt õnnelik nende poiste üle, kes tulevad trenni ning viitsivad ja jõuavad. Ma ütlen ausalt, et kui mina käisin koolis, siis käisin seal pigem aega veetmas ja tegin täpselt nii palju ära, kui vaja oli – meie elu oli ikka suhteliselt lihtne. Aga kui ma täna vaatan, mida poisid koolis teevad, kui tihedaks on läinud kooliprogramm, siis selleks, et sealt kõrvalt teha veel kolm või neli tundi trenni kolm või neli või viis korda nädalas, peab olema ikka väga tubli.“
Räime juhitavas Saaremaa Viikingi rattaklubis ei ole palgalist treenerit, kõik toimub vabatahtlikkuse printsiibil. Enamus klubi liikmeid on pärit Kuressaarest.
Jäid Leedus ratastest ilma
Mõni nädal tagasi juhtus Riho rattameeskonnaga Leedus kurb vahejuhtum, kus varastati ära 3 tempo- ja üks maanteesõiduratas ja lisaks oli kadunud ka sellel võistluseks Saaremaa klubi esindanud Pärnu noormehe Timmo Jereti temposõiduratas.
„Kui ma nägin, et need rattad on ära varastatud, siis esimene moment ma ei tahtnud seda uskuda,“ meenutas ta. „Teine moment oli see, et mina kui poistega kaasas olev isik olen poisse petnud. See võttis mult kolmeks-neljaks tööpäevaks jõu ära. Ma olin täiesti tühi! See võttis ka palju ära Saaremaa velotuuri ettevalmistusaega. Samas ma nägin, kui löödud ka poisid olid ja minul oli raske siis nende tuju üleval hoida.“
Mõned Saaremaa kohalikud ettevõtted on juba ulatanud klubile abikäe uute rataste ostmiseks. „Ma praegu täpselt ei tea, kui palju abi oleme nende ettevõtete ja muidu heade inimeste käest saanud, aga me oleme tänaseks suutnud tagasi osta ühe ratta, mis meil oli renditud ratas. Praegu on küsimus ka selles, et samaväärseid rattaid ei ole lihtsalt võimalik hetkel turult võtta. Aga laenatud ratastega saame Eesti meistrikad ja saabuvad saarte mängud ära sõita. Eks kas siis sügisel või uuel aastal vaatame edasi, kas me jõuame ise hankida uusi rattaid.“
Räim kutsus üles ka Pärnumaa ettevõtteid abistama Timmo Jeretit uue temposõiduratta hankimisel. „Timmo on ikkagi nagu temposõidusuunitlusega poiss, temale oli see ratas ikka põhitöövahend,“ rääkis Räim. „Temast on sellepärast kohe eriti kahju, aga ehk leidub ka Pärnumaal ettevõtteid, kes teda rahaliselt abistaks.“ Oma võimu temposõidus näitas noormees ka paar päeva tagasi Saaremaal, kui võitis M18 vanuseklassis ülekaalukalt Eesti meistritiitli.
Saaremaa velotuuri juubel läheneb
Samas pole Riho veel lõplikult lootust kaotanud. „Mine sa tea, Muraka (rallisõitja Margus Murakas – toim.) auto tuli juppidena tagasi, järsku meie rattad tulevad ka siis mingite juppidena välja,“ jäi Räim optimistlikuks. „Aga kindlasti ei ole Riho Räim ja Viikingi klubi praegu mingi kodutu või abitu koll, kes ootab nüüd, käsi pikal. Meil on raske, aga me läheme oma eluga edasi.“
54. Saaremaa velotuur sai just läbi ning kohe algab juubelihõngulise 55. Saaremaa velotuuri korraldamine. Riho on Saaremaa velotuuri ise nooremana sõitnud ja lausa kaks etappi võitnud. „Noh, olgem ausad, need võidud ei ole tulnud sellises veri-ninast-väljas-viisil nagu tänapäeval,“ märkis Räim. „Tollal kutsuti viimase päeva etappi druzhba-etapiks, kus mandrilt tulnud mehed vahel ütlesid, et see Saaremaa tuur on nii äge tuur, et laseme kohalikel ka võita, muidu äkki enam ei korraldata.“
Tuuri korraldamise peale hakkas ta mõtlema pärast ülikooli. „Kindlasti ei julgeks ma täna selliseid asju ette võtta, mis ma siis võtsin. Näiteks alustada Haapsalust, Pärnust...,“ rääkis Räim. „Üldse see pärast 40ndat tuuri mandrile minek on täna tagasi vaadates väga vajalik ja õige otsus, aga see ei olnud sugugi kerge otsus, sest ta teeb minu kui korraldaja elu väga keeruliseks. Mul on praegu seda paberimajandust vaadates tekkinud mõte, et 55. tuur võiks uuesti tagasi olla Saaremaal, kuid samas ma tean, et Saaremaa ei leia praegu neid ressursse, et see tuur täielikult saare pinnal teha. Lisaks tundub, et Saaremaa on muus osas kõige kallim koht, kus see tuur veereb. Nii majutuse kui ka toitlustuse poole pealt.“
Kuigi kõrvalt vaatajale näis tänavune tuur igati korda läinuna organisatoorsest küljest, märkis Riho, et temale jäid silma varasemast rohkemad tõrked. „Ma ei ütleks, et ma olen midagi tegemata jätnud, aga väga palju on tulnud uusi kohustusi juurde, mida varasematel aastatel pole olnud. Üha keerulisemaks lähevad ka marsruutide tegemised,“ märkis Räim. „Aga ma arvan, et antud võimaluste juures ja inimressursside juures andsime me maksimumilähedase etteaste.“
Rohkem rattasporti telekasse!
Riho Räime hinnangul on Eesti harrastusratturitele mõeldud ürituste üha suurem populaarsus väga positiivne nähe, kuid et ala massidesse viia, peab see jõudma ka meie televaatajani.
„Nüüd on olemas ETV2. Ma ei näe mingit takistust praegu, et sellel sügisel toimuv Kopenhaageni MM kantaks täies mahus üle,“ avaldas Räim arvamust. „See on nii oluline! Tour de France´i näitab kogu maailm ja meil on nüüd oma mehed seal osalemas, aga ülekandeid pole. Need ülekanded tooks inimesed ratta selga. Ega ratas ei ole tänapäeval ainult spordivahend, ratas on liiklusvahend.“
..................
Portaal Rattaprofid kutsub üles aitama nii saarlasi kui Timmo Jeretit uute rataste hankimisel! Annetusi saate teha kontole Saaremaa Jalgrattaklubi Viiking a/a 1120241845. Ülekande selgitusse pange nimi ning siis sidekriipsuga toetus!
)
)
