Rattaprofid

Persoonilood

Andrus Rikkas - ratturite abiline Beneluximaades

Eesti jalgrattureid Beneluximaades abistav Andrus Rikkas räägib portaalile Rattaprofid enda ratturikarjäärist, treeninglaagritest Venemaal ning sellest, mida arvab Eesti jalgrattaspor...

Artiklid

Millise rehvirõhuga sõita ?

Lisatud: 30.06.2013
Selles artiklis räägib Bike Mechanic meile, mida peab arvestama enne rattarehvi täis pumpamist. Head lugemist !

Viimased Tulemused

Lisatud: 09.09.2013 12:20
Lisatud: 09.09.2013 12:18
Lisatud: 09.09.2013 10:36
Lisatud: 02.09.2013 09:32
Lisatud: 02.09.2013 09:30
Lisatud: 18.08.2013 19:54
Lisatud: 18.08.2013 19:53
Lisatud: 04.08.2013 10:27
Lisatud: 04.08.2013 10:25
Lisatud: 04.08.2013 10:25
Lisatud: 14.07.2013 22:57
Lisatud: 03.07.2013 22:45
Lisatud: 30.06.2013 18:00

Rattaprofile

Persoonilood

04
detsember

Andrus Rikkas - ratturite abiline Beneluximaades

Andrus 1992. aasta juunioride MM avamisüritusel koos kohalike kaunitaridega. Kõik fotod erakogust.

Eesti jalgrattureid Beneluximaades abistav Andrus Rikkas räägib portaalile Rattaprofid enda ratturikarjäärist, treeninglaagritest Venemaal ning sellest, mida arvab Eesti jalgrattaspordi hetkeseisust. 38-aastast Kuusalust pärit Andrust küsitles Rene Mandri.



Kui vanalt ja kelle käe all alustasid rattatreeninguid?
1985. aasta mais alustas Kuusalus tegevust Laste ja Noorte Spordikooli  (LNSK) rattasektsioon. Mina alustasin rattatreeningutega sama aasta augustis Kaido Laasi juhendamisel, olin siis 11-aastane. Huvi rattasõidu vastu tuli sõpradelt, kes käisid rattatrennis ning sõitsid 10-käiguga võidukatega Start Šosse. Lisaks sellele läksid Kuusalu rattaklubi trennid mööda minu vanemate kodust. Minu esimeseks rattaks oli isa ostetud Turist. Kuusalu klubi Start Šosse sain esimesel sügisel, kui võitsin klubisisesel krossivõistlusel klubi rattaga sõitnud treeningukaaslast.


Kui vanalt toimus spetsialiseerumine trekile, kes oli su juhendaja siis?
Noorteklassis võitsin mitmeid võistlusi nii krossis, maanteel kui ka trekil. Trekisprindile spetsialiseerusin juba 13-aastaselt, kui kolisin Tallinna ning asusin õppima Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK). Minu treeneriks oli Mati Tabur. TSIK andis hea võimaluse sporditegemise ja õppetöö ühendamiseks, sest meil oli võimalik kaks korda päevas trenni teha. Nädalas tuli seega 8-10 treeningkorda.


Millised on su suuremad saavutused? Kuhu välja jõudsid?
Isiklikult pean oma parimaks saavutuseks Nõukogude Liidu (NL) noorte meistrivõistluste pronksmedalit trekisprindis 1989. aastal Moskvas. Selle tulemuse põhjal võeti mind NL juunioride trekisprindikoondisesse, kuhu kuulusin 1990. aasta algusest kuni 1991. aasta maikuuni. Peale Eesti iseseisvumist võistlesin jälle Eesti eest ja minu viimaseks võistluseks sportlasena jäi 1992. aasta septembris toimunud juunioride MM Ateenas.


Millal ja mis põhjustel jäi rattasport pooleli?
Lõpetasin rattaspordi tegevratturina 1992. aasta sügisel pärast sedasama juunioride MMi. Kahjuks jäid minu tegelikud võimed tiitlivõistlustel realiseerimata, kuna ma ei kvalifitseerunud lõppvõistlusele. Sama aasta juulis Tallinna Grand Prix ja Kalev Sprint trekivõistlustel võitsin lätlasi, kes sõitsid MMil kohtadele 5-8.


MM ebaõnnestus kahel olulisel põhjusel. Esiteks oli enne MMi umbes 6-7-nädalane võistluspaus. Augustis pidin osalema Taanis trekivõistlustel, aga viisad jäid vormistamata ning seega võistlustele sõitmata. Teiseks sattus kvalifikatsioonivõistlus kahjuks aklimatiseerumispäevale.


Siinkohal tahaks tänada oma esimest treenerit Kaido Laasi, tänu kelle pingutustele oli mul võimalus MMile pika autosõidu asemel lennata.


Ebaõnnestunud MMist hoolimata on mul hea meel, et olen tegelenud rattaspordiga. See on andnud mulle oskuse elus läbi lüüa, kasvatanud tahtejõudu ning võimet eesmärkide saavutamiseks pühendatult tegutseda.


Räägi treeningkorrast laagrites Venemaal. Palju trenni tegite, palju poisse koos oli, distsipliin, mõni hea lugu, seik tollest ajast?
NLi juunioride koondises treenisime neli korda päevas, sinna hulka kuulusid hommikvõimlemine (jooks) või hommikune pukisõit kiirendustega (võistlustele eelneval perioodil) ning õhtune ujumine.

Ettevalmistusperioodil lõunalaagrites oli tavaliselt üks trenn maanteel ja teine jõutreening kangisaalis. Nädalas oli vaid üks vaba päev, mis oli ajaliselt jaotatud kahe nädalapäeva peale. Näiteks pühapäeva hommikul oli pikk neljatunnine trenn maanteel ja pärastlõunal olime vabad. Esmaspäeva hommikul ei olnud hommikust trenni, kuid hommikvõimlemine ja õhtune ujumine toimusid ikkagi. Sellise süsteemiga harjutades ei tekkinud tunnet, et oleks üldse vaba päeva olnud. Võib-olla oligi peatreener puhkepäeva taotluslikult ära jaganud kahe päeva peale, et sportlastel ei tekiks vaba aega.

Meile oli keelatud meelelahutus, näiteks kinos käimine, sest see segas treenerite arvates ettevalmistust (NLi esindamist). Üks Ukraina poiss oleks selle reegli vastu eksimise tõttu peaaegu koondisest välja visatud, lõpuks ta siiski pääses, saades viimase hoiatuse.

Elasime heades Inturisti hotellides ja NSVLi kommunistliku partei kuurortides, süüa saime hästi - meie asi oli vaid trenni teha ja puhata. Igal õhtul oli meil kohustuslik vaadata uudisteprogrammi Vremja. Tihti rõhutati koosolekutel, et meie asi on trenni teha, et hästi esindada meie kodumaad - Nõukogude Liitu! Seega, laagritest ei puudunud ka propagandatöö.

Treeninglaagrites olles käisime ka kohalikes koolides (nt Jalta 4. Keskkool), kus olid spetsiaalselt juunioride koondislastele mõeldud üldainete tunnid. Alguses oli mul raske, sest vene keel oli mu kõige nõrgem aine. Üsna kiiresti saavutasin aga päris hea keeleoskuse. Kokkuvõtteks võib öelda, et meie aeg oli väga täpselt ära planeeritud, et seda millekski kõrvaliseks ei jääks.


Üks juhtum tuleb küll meelde, kui Krimmis laagris olles haigeks jäin: siis tuli palavikuga 37 pukki sõita, aga kui palavik oli 38 või enam, siis võis voodisse jääda. Ühesõnaga, karm kord! Pärast paari-kolmepäevast haigust oli organism piisavalt puhata saanud, nii et järgmises trennis sõitsin juba teistel maanteel eest ära. Seega olid treeningkoormused ja -mahud suured.
NLi juunioride koondises harjutas 8-10 poissi. Eestist oli seal lisaks minule Andrei Nardjužev, kes sõitis 1991. aastal Moskva trekil välja 200 m l/s sõidus Eesti juunioride rekordi 10,567, mis püsib tänaseni.


Oled viimastel aastatel aidanud Eesti juunioride koondist. Millal esimest korda Toivo su appi kutsus või kuidas sa selleni üldse jõudsid?
Mõned aastad tagasi töötas EJLi turundusjuhina minu sõber Hanno Kross, kes kutsus mind appi Eesti juunioride ja U23 koondisele 2009. aasta EMil Belgias. Sellest ajast peale olen vabatahtlikuna abiks olnud valdavalt Eesti juunioride ja U23 koondisele nende võistlustel Beneluxi riikides ja Põhja-Prantsusmaal. Olen ka aidanud leida koondisele elamist, mis vastaks ratturite vajadustele ning arvestaks koondise võimalusi.


Mida see sulle pakub?
Ennekõike pakub see mulle võimalust olla seotud oma lemmikspordialaga ning seda hooldetiimi liikmena. Näiteks autoga grupi taga sõitmine on huvitav, sest tuleb ootamatutes olukordades kiiresti ja õigesti reageerida. Kasuks tuleb elementaarne prantsuse ja hollandi keele oskus, et radiotour'i infost võimalikult kiiresti aru saada ja vastavalt tegutseda. Igal võistlusel õpin midagi uut ning selline tegevus toob igapäevarutiinile vaheldust.

Ise katkestasin sportlaskarjääri juunioride klassis, kuna koos kooli lõpetamisega kadus ka võimalus trekisprinti edasi teha. Aitan tänaseid Eesti koondise noorsportlasi omast heast tahtest ja vabast ajast, et nendel oleks paremad võimalused ennast spordis teostada. Loodan, et tulevikus jõuavad mõned nendest ka profileeri.

Lõppeva aasta MMil Valkenburgis oli huvitav näha, kuidas meie Eesti koondise eest võistlevad parimad profid võistlusteks valmistuvad ja oma kogemusi noorematele jagavad.


On sul meeles mõned head mälestused või seigad Eesti koondisega kaasas käimisest?
Enne esimest juunioride Paris-Roubaix' võidusõitu mõned aastad tagasi küsis Eesti koondise peatreener Toivo Suvi, kas olen varem rattavõistlustel grupi taga sõitnud? Aus vastus oli ei. Selle peale arvas Toivo, et osaliselt munakiviteedel kulgev Paris-Roubaix on sellega alustamiseks hea koht. Oma autot ma ära ei lõhkunud ning kellelegi otsa ka ei sõitnud, nii et sain hakkama.

2011. aasta juunioride Paris-Roubaix' piduliku stardi eel märkasin, et esimesse rattarehvi oli kruvi läinud - rehv tegi sõites häält, sest kruvipea ulatus rehvimustrist välja. Ratast me ära vahetada ei jõudnud, sest kohe oli ametlik start. Seega otsustasime kruvi mitte puutuda ning startida - meil läks õnneks, sest rehv pidas lõpuni vastu. Sel korral sõitis Mihkel Räim eestlaste siiani parima juunioride Paris-Roubaix' võidusõidu koha - 12nda.


Millise mulje on Eesti rattasport sulle üldse jätnud hetkel? Mis oleks sinu kui kõrvaltvaataja meelest järgmised sammud, mida Eesti rattasport arenguks astuma peaks?
Hea on näha, et rattasport on üks populaarsemaid spordialasid Eestis, seda kindlasti ka tänu meie proffide edukatele sõitudele. Trekisõit aga kahjuks ei ole enam sellisel tasemel nagu 20 aastat tagasi, kui sõitsid sellised mehed nagu näiteks Urmo Valter, kelle 1990. aasta Eesti rekord 200m l/s sõidus 10,221 Moskva trekil jääb arvatavasti veel kauaks püsima. Põhjuseks on kaasaegse sisetreki puudumine Eestis. Samas oleks sisetrekk ka maanteeratturitele heaks alternatiivseks treeningupaigaks talvisel ettevalmistusperioodil.

Kui vaadata sportlaste seisukohalt ning võrrelda praegust 20 aasta taguse ajaga, kui ise olin sportlane, siis on olukord muidugi täielikult muutunud. Nüüd ei ole vaja eestlastel enam pürgida NLi koondisesse, et pääseda tiitlivõistlustele. Tänased Eesti sportlased saavad ennast proovile panna rahvusvahelistel võistlustel, ainukeseks piiranguks on eelarve. Samas pakub tänapäeva avatud maailm ka mitmeid ahvatlusi, mida 20 aastat tagasi ei eksisteerinud, kuid mis pakuvad alternatiive tõsisele sporditegemisele.


Leian, et praegu on Eesti rattaspordis olemas säravad tähed, kelle saavutused peaks ala populaarsust ja kandepinda kasvatama ning noori motiveerima ennast proovile panema. Rahvusvahelise tasemega võidusõitjate olemasolu peaks andma ka võimaluse rattasporti edukalt turundada, et leida rahvuskoondisele uusi ja pikaajalisi toetajaid.


Rattasõit on meeskonnaala ja Eesti rattaspordi terviklikku arengut näitab ka see, et eestlasi töötab täna profitiimides nii spordidirektori, mehaaniku kui ka soigneur'ina. Igal juhul loodan, et järgmisel olümpial on Eesti ratturite esindatus suurem kui lõppeva aasta Londoni mängudel.

Pildimeenutus:

Hetkel online ülekannet ei toimu!
Selleks, et näha, millal toimub järgmine online ülekanne vajutage siia.