Sõites autoga igapäevaselt mööda koduteel olevast rattatee lõigust, mis algab Tartu linna piirist ja lõppeb Maramaal, võin kindlalt väita, et väga suurele hulgale inimestele on see hädavajalik. Kohe pärast lume sulamist algab vilgas tegevus, mis kestab hilissügiseni. Inimeste tervise ja kehakultuuri eest hoolt kandmine ja sportlike eluviiside edendamine ei pea tähendama kohalikele omavalitsustele vaid uhkete võimlate ja staadionite ehitamist. Üks alternatiive võib olla ka kergliiklustee rajamine. Ratta-jalgtee kasutus on muutunud aastatega üha populaarsemaks, paljude inimeste teadvusse on jõudnud fakt, et iga samm, iga vändapööre on panus meie endi tervisesse. Rattateede kasutajate vanus võib olla väga erinev - alates paarikuistest beebidest, kellega emad teevad värskes õhus vankrit lükates pikemaid jalutuskäike, kuni pensionärideni, kes saavad eakaaslastega sportlikku kepikõndi tehes näiteks päevateemasid lahata.
Kiidaks siinkohal Tartu valda, kus kergliiklusteede rajamist on võetud südamega ja praegustele olemasolevatele teedele lisaks on ka juba projektides olemas nende teede jätkamine. Olen samuti koos elukaaslasega andnud pisikese panuse, kogudes sadu toetavaid allkirju nende projektide toetuseks. Enne nende teelõikude ehitamist olid Tartu inimesele lähimad tõsiseltvõetavad teed rullitamiseks vaid Otepääl, nüüd ei ole vaja nii pikka teekonda ette võtta.
Loomulikult on vajalik ratta-jalgtee tippsportlastele. Näiteks suusatajad, kellel hooajaks ettevalmistumise treeningprotsessis on hädavajalik, et rullikute ja keppidega imiteerida suusasammu. Kergliiklusteed on vajalikud ka jalgratturitele, kes põikavad alati rattateele, et vältida linnast väljaviivate teede tihedat liiklust. Aga ka jooksjatele, kes teevad oma treeninguid eemal linnakärast, eelistades värsket õhku ja turvalist keskkonda.
Nii tore on hiljem näiteks teleri vahendusel oma tippsportlasete kaasa elada, aga selleks on vaja ka neile luua võimalused treeningute läbiviimiseks.
Ilusate ilmadega näeb vahel sadu rahvasportlasi, kes jooksevad, rullitavad, jalutavad, teevad kepikõndi, sõidavad jalgratastega. Lapsed, kes õpivad esimest korda rattaseljas tasakaalu hoidma. Kuhu mujale saata enda tervise eest hoolt kandma eelpoolmainitud ühiskonna grupid? Linnatänavatele?
Kõige tähtsam on see, et kõike seda saab rattateel teha TASUTA ja saad minna, millal hing ihkab. Võrdluseks - võimlasse korvpalli mängima minnes on vaja broneerida aeg, koguda kokku sõbrad ja maksta selle eest renti.
Inimesed, kes ka spordiga ei tegele, saavad antud ratta-jalgtee lõiku kasutada bussipeatusesse minekuks, minna naabrile külla jne. Lapsed, kes tulevad koolist, saavad turvaliselt koju. Tipptunnil on linnast välja viivatel teedel katkematu autode vool, kas me julgeksime oma last sinna teepervele kõndima? Eriti talvel, kui teed on kitsad.
Mitmetes tervishoiuteemalistes uuringutes on tehtud kindlaks, et riigile tuleb odavam hoolitseda enda elanike tervise eest propageerides ja panustades kehakultuuri. See on pikk ja kallis protsess, aga seda mitte tehes on tagajärgede likvideerimine kulukam.
Rattaga liiklemisest maanteel ja rattateel.
Olles ise autojuht ja rattaspordiga aktiivselt tegelenud 27 aastat, võin väita, et liikluses ratturi ja autojuhi omavaheline mõistmine, teineteisega arvestamine, on viimasel kümnendil oluliselt paranenud. Suure teene on teinud liiklusamet, kelle propagandad tasapisi mõjuvad ja liiklejaks ei peeta enam ainuüksi autojuhti, vaid ka jalakäijat, mootorratturit, jalgratturit jne. On õpitud üksteisega arvestama. Kindlasti on suur osa ka inimeste avardunud maailmavaates. Samuti üha rohkem kohtab teel pühapäevasõitjaid, kes, olles ise hiljem roolikeeraja, arvestab jalgratturiga märgatavalt rohkem kui enne, mitte kordagi ise sadulas olnuna. Peale taasiseseisvumist oli vägagi tunda sellist suhtumist, et need, kes rattaga sõidavad, ei jõua endale autot ega bensiini muretseda. Tegelikult on nii, et harrastaja tasemel osaleda aktiivselt Eesti võistluskalendri võistlustel, peab olema kas pühendunud fänn või olema kõvasti üle keskmine sissetulek.
1. juulil hakkas kehtima uus liiklusseadus, mis annab rohkem õigusi jalgratturile. Üks muutus lubab rattatee olemasolul sõita ratturil ka maanteel. Värske meediasse jõudnud juhtum sellega seoses oli ühel meie vähestest profiratturitest Rein Taaramäel. Mees sunniti korravalvurite poolt kasutama rattateed, kuigi see teelõik seal maantee kõrval juba lõppes, kui vaevu suutis alata. Sportlane, kes ikkagi liigub kiirusega 40 km/h, paneb sellega ilmselgelt ohtu seal rullitavaid või jalutavaid täiskasvanuid, rääkimata lastest, kes on väga ettearvamatute liikumistrajektooridega. See ei tähenda seda, profiratturid ei sooviks kasutada rattateid. Alati, kui on mõni pikem rattatee lõik ja kellaeg selline, et seal liikumist vähem, eelistatakse rattateed. Kahjuks neid teelõike ei ole veel palju, arvestades kui palju ratturid päevas treenivad. Samuti on vahel need teed hooldamata (killustikused) ja kummide purunemise oht seega väga suur.
Vahel ise rattateel sõites näeb kõrval, maanteel tõesti selliseid vaikseid tiksujaid, kelle puhul tõesti tuleb mõte hüüda HALLO! Seadused lubavad ja keelavad, aga sellistel puhkudel aitab kaine mõtlemine.
Paju kõneainet tekitab ka maanteel grupiga treenimine, kui ratturid sõidavad paaris kõrvuti ja nii ca 12-14 ratturit (6-7 paari). Vahel on nooremaid treeninggruppe turvamas vilkuritega saateauto. Autojuhtidele selline suhteliselt aeglaselt liikuv grupp väga ei meeldi. Kui nüüd võrrelda neid 14 liiklejat ühe samal kiirusel liikuva traktoriga, siis millegi pärast traktorijuht nii paljude autojuhtide päeva ja rõõmsat meelt ära ei riku kui seda teevad ratturid.
Võib ju ka nii, et need 14 ratturit sõidaks üksteise taga, aga siis tekiks sellised ohud, et nendest möödumise teekond on poole pikem. Teine asi on see, kui ollakse grupiga trennis, on reeglina hoog üleval ja küljetuule korral hakkab tööle enese alalhoiuinstinkt ja nihkutakse ikkagi veidi teepeale. Kolmas, kui ollakse hanereas üksteise taga, on palju selliseid autojuhte, kes üritavad ikkagi 100km/h ratturite ja vastutuleva auto vahelt läbi mahtuda. Reeglina on nii, et kui ollakse ikkagi paarides, võtab autojuht hoo maha ja möödub turvaliselt. Olles ise viimastel aastatel rohkem autoroolis, olen selliseid suuremaid gruppe rattureid kohanud suvekuudel ehk korra kuus. Ei röövi ju palju aega veidi pidurdada.
Olen ise tundnud omal nahal, kui ehmatavad ja üldsegi mitte harvad ei ole juhused, kui mõned autojuhid suurel kiirusel sihilikult mööduvad ratturist nii lähedalt, et tolmutriibud jäävad riietele.
Need kindla käega mohikaanlased ei arvesta, et tagant tulevat autot ei ole näiteks vastutuule korral eriti kuulda. Ratturid, kes teenivad spordiga leiba, oskavad selliste ohtudega juba arvestada, aga pühapäevasõitjad võivad teha mõne järsema manöövri asfaldiaugust mööda põiklemiseks või ka lihtsalt kõvem tuulehoog viib juba mõnikümmend cm liikumistrajektoorist kõrvale. Üheski avariis, kus osalevad rattur ja auto, ei ole kannatajapooleks auto! Autot võib pahatahtliku kasutaja käes samaväärseks surmarelvaks pidada nagu näiteks püssi. Vahe on selles, et relvaloa saamiseks kontrollitakse inimese psüühilist seisundit rohkem kui autojuhilubade saamisel.
Ühiskonnas levinud tavade kohaselt keegi tänavale püssiga kätt harjutama ei lähe, lastes märke nagu näiteks inimeste mütse. Autojuhte sihilikult napikaid tegemas ikka kohtab, endalgi on õnnestunud üle elada õhulend ca 30m, kui tagant tulnud auto tegi valearvestuse.
Mind ajendas seda artiklit kirjutama 2005. aastal juhtunud õnnetus Kalevi jalgrattakooli alaealiste tüdrukutega. Grupiga trennis olnud tüdrukutele, keda turvas ka vilkuritega saateauto, sõitis tähelepanematusest otsa tagant tulnud rekka. Tüdrukud olid raskete kehavigastustega mitu nädalat haiglas. Õnnetusi inimeste tahtmatutest vigadest ikka juhtub, aga enam läksid hinge selleteemalised sajad kommentaarid. Vaid mõni üksik soovis kannatanutele kiiret paranemist. Enamus kas parastasid või leidsid, et ratturite koht trenni teha ei ole maanteel. Samuti pani sel korral pehmelt öeldes väga imestama ka ühe päevalehe kutse arvamust avaldama, kas ratturid segavad liiklust. Kui ilmub kuskil selleteemaline artikkel, on reeglina see nagu nagu punase rätiku näitamine inim(loomadele). Rattur on samaväärne liikleja kui iga teine. Sel juhul ju võib ka püstitada rida küsimusi, kas autojuhte segavad jalakäiad või vastupidi jne.
Rohkem tolerantsust kaasliiklejate osas!
Andrus Aug
)
)
