Artiklid

11 juuli

Kas munakivilõigud peaksid olema Tour de France'il? 9 kommentaari

9. juulil Tour de France'il sõidetud viies etapp marsruudil Ypres-Arenberg Porte du Hainaut on endiselt tekitamas palju poleemikat, kas taoline etapp peaks suurtuuril sees olema ning arvamusi jagub seinast seina. Siinkohal anname ka Eesti rattafännidele võimaluse sellel teemal meie kommentaariumis arvamust avaldada.

On hulk inimesi, kes ütlevad, et taoline etapp peaks kindlasti sellisel sõidul nagu Tour de France sees olema, sest nagu kõik teavad, on tegemist number üks jalgrattavõistlusega maailmas ja miks peakski sellist sõitu võitma rattur, kes ei suuda erinevates tingimustes kohaneda ja hakkama saada?

 

Teine leer inimesi on jälle seisukohal, et selline ohtlik etapp ei tohiks Tour de France kavas olla. Peamine argument on see, et ratturid, kes ei ole oma sõitjatüübilt munakivispetsialistid, viiakse liiga „võõrasse“ keskkonda, kus on palju tahetud, et nad hakkama saaksid. Samuti ei peeta piisavalt põhjendatuks seda, et ühe päeva draama ja põnevuse nimel minetatakse edasine põnevus mägedeetappidel, nagu on mingil määral juhtumas käesoleva aasta velotuuriga. Lahingud mägedes jäävad selgelt Chris Froome puudumise tõttu lahjemaks.

 

Prantsusmaa velotuuri direktor Christian Prudhomme on selgesõnaliselt välja öelnud, et nad on rahul tehtud otsusega ning kavatsevad taolisi etappe ka edaspidi Tour de France'i võistlusmarsruuti lisada. Samal seisukohal on ka mitmed endised tipptegijad, kes on öelnud, et oleks samuti „omal ajal“ soovinud sellise trassiga Tour de France'il võistelda.

 

Alustan, loodetavasti elavat diskussiooni, omapoolse seisukohaga ning tunnistan, et kaldun sellele poolele, kes on seisukohal, et nii paljude munakivilõikudega etapp ei peaks Tour de France'i kavas olema. Jäeti ju kogunisti kaks lõiku algselt planeeritust välja.Tuginen peamiselt sellele, et vähemalt nii palju munakivilõike ühel etapil, nagu seda oli nüüd, muudab sõidu liiga loteriiks. Etapi lõpptulemuse kujundamisel on liiga palju tegureid, mis on väljaspool ratturi „käeulatust“.

 

Jah, Chris Froome ei ole just kõige stiilipuhtam ja osavam rattur maailmas, kuid taolisel etapil nagu oli Ypres-Arenberg Porte du Hainaut, ei olegi suurt midagi muud teha, kui palvetada ja loota, et kõik läheb hästi. Orica-GreenEdge'i spordidirektor Matt White saatis oma ratturid rajale järgmiste sõnadega, „Kui täna meist keegi haiglasse ei satu, on meil kuradima hästi vedanud“. Kas Tour de France peaks olema sõit, kus ratturid saadetakse teele sellise lausega?

 

Tõepoolest peamised kukkumised toimusid juba enne munakivile jõudmist, kuid olen enam kui kindel, et neid kukkumisi poleks olnud nii palju, kui ees poleks oodanud savilibedad Esimese Maailmasõja aegsed teed. Grupi närvilisus tuligi sellest, et kõik tiimid proovisid olla ees, aga kõik ei saa ju ees olla! Lisaks on vaja ratturitel üleöö kohaneda ümber teise rattaga. Sellistel munakivilõikudega sõitudel kasutatakse laiemaid rehve, sõidetakse madalama rehvirõhuga, et saada paremat haardumist maapinnaga ning kasutatakse ka teisi raame, mis on raputaval munakiviteel pehmemad.

 

Taolise närvilise positsioonivõitluse ja kehvade teede tõttu võib ebaõnn tabada ükskõik, millist ratturit pundis, sõltumata tema rattavalitsemisoskusest. Keegi pole kaitstud, et kehvade olude tõttu just tema ees ei kukuta või ei sõida otsa millelegi, mis rehvi lõhub. Sellised intsidendid võivad muidugi ette tulla ükskõik millisel 21 etapist koosneval Tour de France'il, kuid leian, et 9. juuli etapil oli tõenäosus ebaõnneks liiga suur ning mitte keegi polnud selle eest kaitstud. Olen seisukohal, et ratturid, kes said terve nahaga finišisse, ei olnud mitte niivõrd osavad, vaid neid kaitses pime õnn.

 

Muidugi ei maksa unustada tegurit, et etapi tegi märksa raskemaks vihm ning sademeid ei oska nii pikalt ette näha ükski organisatsioon ega võistluskorraldaja. Poleks sadanud, poleks olnud ka selliseid kadusid. Kuid suur hulk ohte oleks endiselt säilinud.

 

Tegelikult on küsimus suuresti ka filisoofiline. Kas pealtvaatajad ja peakorraldaja tahavad näha kollast liidrisärki kõige universaalsema ratturi seljas, keda vanajumal on hoidnud? Öeldakse ju, et õnn on kõige tugevamatega. Või soovitakse, et iga meeskond saaks ise olla oma saatuse sepp ja aidata meeskonna liidri Champs-Elyseel poodiumi kõrgeimale astmele?

 

Kujutage ennast korraks meeskonna managerina, kes on leidnud kümneid miljoneid eurosid sponsorraha, et toetaja logodega võistlusvorm viia Tour de France'ile. Raha, mille eest on sponsorile lubatud kõvasti ülemaailmset eetriaega ning raha, mille eest tuleb ka vastutada! Vastasel juhul lihtsalt sponsor loobub rattaklubi toetamisest, sest antud lubadusi ei suudeta ellu viia, kuid samas ilma nende lubadusteta ei suudeta olla piisavalt atraktiivsed sponsorluse saamiseks.

 

Lisaks tasub siinkohal ära märkida, et rattaklubid elavadki ainult toetajate najalt. A.S.O ehk Tour de France'i korraldaja kühveldab kokku hunnikute viisi teleõiguste müügi pealt teenitud raha, kuid klubid ei näe sealt sentigi. Ja proovige siis meeskonna managerina leida toetaja, kes oleks valmis andma 10-15 miljonit eurot selleks, et võib-olla vanajumal kaitseb seda meeskonda ning nende liider pääseb üle munakivilõikude tervelt ning saab edasi võidelda velotuuri üldvõidu nimel.

 

Jah, maksumaksjad on oma show ja draama saanud, peakorraldaja võib olla rahul, sest pealtvaatajad on hetkel rahul, mis tähendab veel rohkem raha A.S.O taskusse. Aga, kas see pealtvaatajate rahulolu säilib ka mägedes? Seda saame näha juba peagi algavatel mägietappidel.

 

Kuidas on aga lood klubidega? Kuidas on need klubid rahul sellega, et aasta suursündmuselt Tour de France pole midagi ette näidata, sest korraldaja soovib pealtvaatajatele tsirkust pakkudes teenida miljoneid, kuid järgmiseks aastaks oleks vaja saada uus, kaheksakohaline toetussumma? Tinkoff-Saxo omanik, Vene miljardär Oleg Tikov oli niigi valmis Tour de France'i boikoteerima, kui A.S.O teenitud kasumit rattaklubidega jagama ei hakka. Mis saaks aga siis, kui kukkunud oleks hoopis Alberto Contador ja Tinkoff-Saxo poleks saanud ka oodatud reklaami? Kas rattasport võidaks sellest midagi, kui Tinkovil saaks villand ja ta loobuks rattaspordi toetamisest, sest selles pole võimalik kasumlikult tegutseda? Hetkel on igal juhul A.S.O tapmas rattaklubisid isikliku kasu teenimise eesmärgil ning ei tunneta, et saevad oksa, millel ise istuvad.

 

Seni kuni A.S.O-l lastakse mõelda ja tegutseda ainult oma vaatevinklist, jääbki rattasport sotsiaaltoetuse jagamiseks, sest ette ennustatavat kasumit pole selles maailmas võimalik rattaklubidel ja nende toetajatel teenida, erinevalt mitmest teisest spordialast.

 

Sander Maasing