Artiklid

03 oktoober

Minu cyclo-crossi ratta kogemus 1 kommentaari

Juba mõnda aega on Eestis proovitud populariseerida jalgrattaspordi liiki, mis umbes viimasel 10 aastal on Eestis vajunud täiesti unustuste hõlma. 1988. aastal ja varem sündinud rattasõbrad omavad suure tõenäosusega ka ise kogemust, kuid nooremad sõitjad on ilmselt näinud seda ainult meedia vahendusel. Tegemist on modifitseeritud maanteerattaga, millega saab sõita ka off-road pinnasel ehk siis cyclokrossi ratas.

Sel sügisel avanes võimalus ka ise sellist ratast proovida jälle üle mitme aasta. Eesmärgiks oli ennast valmis seada Tartu Rattamaratoniks ja esimene nö „testipäev“ leidis aset Elvas Samsung Estonian Cupi raames. Kuna ratas oli Eestisse jõudnud alles 2 päeva enne Elva sõitu, jäi muudatuste tegemiseks liiga vähe aega ja rajale tuli minna täiesti „stock“ seadistuses. Kummid olid natuke kitsamad kui oleks vaja olnud ja samuti sisekumm ei aidanud veeremisele kaasa. Ka käpad olid natuke lühemad kui oleksin soovinud. Kuid kõik see ei omanud tähtsust, sest nagu eelpool mainisin, oli eesmärgiks saada pilt ette täpsemalt selle ratta omadustest.

 

Sõidu esimesed kilomeetrid tundsin ennast päris kohmakana, kuid iga järgneva kilomeetriga see tunne paranes. Libedatel ja lahtise pinnasega kohtades oli pidamine ikka oodatust tunduvalt parem. Kitsas kumm vajub pindmisest ja lahtisest pinnasest läbi ja leiab täpselt selle koha, kuhu kinni haakuda. Kiireid kruusatee kurve oli ka väga fun võtta. Võrreldes traditsiooniliste MTB-ratastega oli muidugi tehnilistel kohtadel keerulisem. Kuid see on juba puhtalt kinni iga sõitja oma meisterlikkuses ja kindlasti on see koht, milles saab arendeda konkurentsivõimeliseks. Kokkuvõttes olin positiivselt häälestatud ja valmis mõelnud, milliseid muudatusi oleks vaja teha, et Tartu Maratonil selle rattaga edukalt sõita. Kuid mõned päevad hiljem tuli välja, et Eesti Meistrivõistluste raames osalemiseks on MTB-ratas kohustuslik. Seega klubi huvides olin sunnitud oma debüüdi cyclokrossi rattaga Tartu Maratoni sõitmisel edasi lükkama.

 

Peale minu on sel aastal „cycloka“ seljas näha olnud veel Sigvard Kukke, Jaan Kirsipuud, Allan Orast ja nüüd sügisel ka Rein Taaramäed. Oma jõupingutusi ala edendamiseks on teinud ka Madis Kivilo, kes Otepää sügiskorssi raames peab eraldi arvestust cyclokrossi rataste arvestuses ja parimatele on välja pandud ka auhinnad A&T Sport poolt. Tänu aktiivsetele inimestele loodetavasti see võistlusdistsipliin areneb edasi ja kinnitab kanna ka Maarjamaale.

 

Välja tasuks ka tuua, et cyclokrossi ratas on väga hea valik rattaspordiga alles alustavale noorele. Selle rattaga sõitmine arendab sõitjat tehnilisest aspektist tunduvalt rohkem kui MTB-ratas, sest kitsamad kummid ja kitsam lenks annab tunduvalt vähem eksimisruumi ja rattur peab ise tunduvalt rohkem pingutama, et kiirelt rajal püsida. Ning selline ratas on ka tunduvalt kergemini vastu võetav lapsevanemate rahakoti poolt, sest selle asemel, et osta kaks jalgratast, piisab nüüd vaid ühest. Soetada tuleb kõigest 2 paari jookse ja sinna peale erinevad mantlid - ühed maantee ja teised maastiku jaoks. Ja ongi ratas olemas, millega sõita erinevates tingimustes!

Sander Maasing