Fotod: Ratturite erakogud, Laura lepasalu. Montaazh: Juliana Harrison Henno.
Juba aastaid oleme kuulnud Eesti spordikommentaatorite ja ka rahva seas ringlemas fraasi "vana kaardivägi". Kes nad siis on? Paneme nad lõpuks ka kaartidele, et ei oleks enam seda müsteeriumi, vaid saate oma silmaga näha.
Selgituseks: kaardiväkke arvasin ainult need mehed, kes istuvad siiani rattasadulas ja osalevad enamjaolt Eesti võistlustel. Praegu profilepingut omavad mehed (v.a Jaan Kirsipuu) ei ole veel ratturite "parimatesse aastatesse" jõudnud ega osale ka nii suures mahus kodumaistel jõuproovidel. Pingerea koostamine aegade algusest, kui Eestis hakati ratastega võidu kihutama ja lõpetades hetke kuumade nimedega, oleks selle kaardipaki muidugi liiga segi löödud. Lisanduks palju auväärseid nimesid nagu Aavo Pikkuus, Rein Taaramäe, Riho Suun jpt. Sellise kaardipaki koostamise au aga ei julgeks mina üksi enda peale võtta.
Kõigile kaheksale mehele esitatud stampküsimuste vastusest saab teada ka huvitava fakti. Paljud spordikriitikud armastavad tuua esile sportlaste ennast kulutavat, energiat ja tervist raiskavat, kuid ameti juurde kuuluvat eluviisi. Olete ju kuulnud jutte, et eks neil tippsportlastel lõpetamise järel ikka kõik kohad valu teevad... Kindlasti on ka selliseid sportlasi, aga vaadates neid meie kaardipaki mehi, võib öelda, et vaevalt nad kehva tervisega umbes neljakümneselt endiselt endast palju nooremaid mehi edestaks. Mõned luumurrud karjääri jooksul käivad rattaspordi juurde. Pole aga lihtne kohata sama vana mittesportlast, kes on täiesti terve ja ei ole saanud kunagi ühtegi traumat.
Sportlane on kui mobiiltelefoni aku - pidevalt kasutades, täis ja tühjaks laadides ei ole eluiga lühem kui teisel telefonil, millel pidevalt laadija taga ja pistikus.
Aeg-ajalt on kuulda ka hääli, et kas rattaspordi tase on nii kehv, et kohalikel võistlustel domineerivad väga tihti ikka needsamad mehed. Noored ambitsioonikad ratturid siirduvad enamjaolt Euroopa amatöörklubidesse, üritavad ennast tõestada rattakatla kõige kuumemas kohas. Eestis võistlevatele noortele on väga hea, et nad saavad sõita koos selliste kogemustega meestega, kelle kõrvalt on palju õppida ja pakuvad neile tugevat konkurentsi. Nii ei hakata ehitama asjatud õhulosse.
Saime vastuse ka küsimusele, kes on parim rattur Eestis läbi aegade - Jaan Kirsipuu maanteel. Alges Maasikmets maastikul. Selline on tänane seis.
Võimalik, et ministeeriumite spordiametnikud teeksid teisi valikuid, paneksid kaalu juurde tiitlivõistluste medalitele. Kui küsitleda rahva arvamust, võib jälle saada ehk määravaks hetkel meedias kuumad nimed. Minu hinnangul on nende kaheksa mehe,kes tunnevad peensusteni rattaspordi valu ja võlu, valikul ehk siiski rohkem kaalu, zhürii oli auväärne !
Andrus Aug
Vana kaardiväe esimene pool:
Jass (Jokker)
1. Mitu hooaega oled rattasadulas istunud?
Ratast hakkasin sõitma 1980. aasta kevadel, ehk siis praegu läheb juba 33. kevad.
2. Kõige naljakam või tobedam seik trennis või võistlussituatsioonis?
Midagi väga naljakat või tobedat ratta seljas hetkel ei meenu, aga on ju üld teada-tuntud tõde, et kõige naljakamad lood rattameestega on juhtunud ikka väljaspool treeninguid või võistlusi ;)
3. Kõige südamelähedasem võistlus Eestis ja välismaal, mida oled ise sõitnud või mille toimumisel istud alati teleri ette?
Eesti sõitudest on erilisel kohal kindlasti Saaremaa velotuur ja Tartu rattaralli. Need on minu jaoks Eesti kalendri pühad üritused. Samuti meeldivad mulle Estonian Cup maratonid ja Tartu Maraton. Aga võimaluse korral üritan osaleda nii paljudel Eesti sõitudel, kui vähegi võimalik.Välismaistest sõitudest meeldisid mulle erinevad Prantsuse karikaetapid, mis olid küllalt rasked, aga mulle veel jõukohased. MK-etappidest oli mulle tõsiselt kontimööda ainult Paris-Tours. Meeldisid ka Tour de Flanders, mis oli minu jaoks pisut liiga raske ja eriti Paris-Roubaix, kus mul ei õnnestunud oma parimat vormi täielikult realiseerida. Neid kahte võidusõitu on ka telekast väga põnev vaadata. Tuuridest meeldisid mulle sellised, kus etapi võitmiseks tuli ikka tõsiselt võidu sõita, mitte lihtsalt sprinteri kombel finishit oodata ja kus suutsin ka regulaarselt etappe võita: Besseges, Dunkerque, Taani. Tour Down Under meeldis mulle oma erilise atmosfääri poolest, kuigi etappi võita mul seal põhiliselt kehva vormi pärast kunagi ei õnnestunud.
4. Kas maantee- või maastikusõit?
Aegade algusest peale on rattasõit toimunud ikka maanteel, seega maantee. Kuigi kunagi polnud need maanteed ilmselt paremad kui praegune Tartu maratoni rada. Maastikusõit on minu jaoks nauditav nii, kaua kuni see ei muutu ratta käekõrval lükkamiseks või muda sees pedaalide sõtkumiseks ja kui suudan oma tugevaid külgi ka rakendada.
5. Millise spordialaga tegeleksid, kui ei oleks jalgrattur?
Noorena tuli mul suusatamine päris hästi välja. Jalgpall meeldis ka, kuigi selles ma polnud nii osav ja seda peeti vanasti venelaste mänguks. Korvpall oli eestlaste mäng, aga see mind eriti huvitanud ja selles polnud ma üldse osav.
6. Milline on olnud sinu senise karjääri tõsiseim vigastus?
Mul on olnud 2 suuremat matsu. Esimene oli 2002. aasta märtsis treeningul kokkupõrge autoga. Luid tookord ei murdnud, aga vigastasin põlvekõõlust, mida tuli opereerida. Treeningpaus kujunes 3 nädala pikkuseks, kuigi algul arvati, et vähemalt 6 nädalat läheb. Praegu see põlv mul enam tunda ei anna, kuigi 2-3 aastat andis kõõluse armkude tunda pikematel lennu- või autoreisidel. Samuti kaotasin selle matsuga teatud hulga spurdi teravust, mis hiljem täielikult ei taastunudki.Teine mats oli 2006. märtsis Tirreno velotuuril, kui gruppi taga ajades võtsin laskumisel kurvi liiga suure hooga. Mul oli valida, kas tee pealt välja üle metallpiirde vastu kiviaeda või painutan maksimaalselt kurvi ja lasen siis taga ratta loha. Valisin teise variandi, aga lohisesin vasak jalg ees vastu metallpiirde posti. Tagajärjeks oli kannaluu murd, aga operatsioon polnud õnneks vajalik. Treeningpaus oli jällegi 3 nädalat, kuigi seekord arvati, et see saab olema lausa 3 kuud. Tüsistusi sellest vigastusest pole jäänud.
7. Kas oled kunagi karjääri jooksul kaalunud tõsiselt ratta varna riputamist?
Tõsiseid lõpetamise plaane mul pole olnud enne päris lõpetamist 2006. aasta lõpus. Eks mõned nõrkushetked ikka olid, kui asjad ei laabunud, aga need olid pigem amatööri aastatel ja esimestel profiaastatel. 2004. aastal tekkis ka väike tüdimus, aga siis õnnestus teami vahetada, mis andis uut motivatsiooni.
8. Kas sport võib olla justkui narkootikum või see on puhas äri?
Piisab, kui heita pilk siin küsitletud kunnidele ja ässadele veendumaks, et see on puhas narko värk ikka:) Sportlased, kes võtavad seda kui äri, ilmselt ei naudi seda eriti. Tõeline äri on see suurtele võistluskorraldajatele nagu Tour de France või Giro, samuti mõnedele suuremate teami manageridele.
9. Kes on sinu arvates läbi aegade parim rattur Eestis (maanteel ja maastikul)? Ennast nimetada ei tohi :)
Ilmselt võib juba praegu öelda, et läbi aegade eesti parim rattur on Rein Taaramäe, kuigi usun, et tema parimaid tulemusi ja parimat taset me alles hakkame nägema. Maastikusõidus võib ilmselt sama öelda Martin Loo kohta. Arvan, et ta on praegu juba maastikukrossis tasemelt parem, kui Massa või Kana eales on olnud.
10. Milliseid positiivseid ja negatiivseid emotsioone on sport sulle vastu andnud?
Kõige suuremad positiivsed emotsioonid tulevad ikka võitudest, kas siis enda või meeskonnakaaslase omast. Hea meel on ka kui mõni hea sõber või Eesti poiss võidab või teeb hea tulemuse. Häid emotsioone võib koguda ka treeningutel huvitavadel teedel ilusas looduses, eriti veel maastikurattaga väikestel metsateedel seigeldes. Tuju tõuseb ka siis, kui tunned, et vorm on hea ja ratas veereb hästi. Ükskõik, kas trennis või võistlusel. Negatiivseid emotsioone toob kindlasti ootamatult halb vorm või kehv tervis, eriti siis kui tähtsad võistlused ja eesmärgid on tulemas. Praegu elan seda siiski kergelt üle, kuigi natuke ikka, sest sõidan ikkagi profi teamis ja mul on siiski väike vastutus oma vormi ja tulemuste ees. Närvi ajab ka siis, kui kaotad võidusõidu vale taktikalise valiku tõttu. Teist sorti negatiivseid emotsioone tekitavad erinevad dopingu juhtumid, mis aegajalt ilmsiks tulevad. Samuti see teadmine, et neid tuleb ilmselt ka tulevikus ja võibolla just seoses praeguste tipptegijatega.
Kana (Ärtu äss)
1. Mitu hooaega oled rattasadulas istunud?
Alates 1983. aastast.
2. Kõige naljakam või tobedam seik trenni- või võistlussituatsioonis?
Hobune ehmatas nähes suurt gruppi rattureid ja jooksis omaniku juurest rajale. Kuna rada oli ääristatud reklaamidega, jäi ta sõidukoridori grupi ette jooksma. Umbes 1000m pärast tuli ratturitele raskesti läbitav jooksutõus. Hobune jooksis eest ära!
3. Kõige südamelähedasem võistlus Eestis ja välismaal, mida oled ise sõitnud või mille toimumisel istud alati teleri ette?
Sõit, mida alati vaatan, on Paris-Roubaix, Eesti sõitudest on lemmikud Pärnu Tänavasõit ja Rakke Maraton.
4. Kas maantee- või maastikusõit?
Mulle meeldib rattaga väga sõita, üks ala täiendab teist.
5. Millise spordialaga tegeleksid, kui ei oleks jalgrattur?
Suusatamisega. Käisin esimene hooaeg ratta- ja suusatrennis samal ajal.
6. Milline on olnud sinu senise karjääri tõsiseim vigastus?
Mul õnneks läinud ilma suuremate vigastusteta. Mõni õmblus on olnud.
7. Kas oled kunagi karjääri jooksul kaalunud tõsiselt ratta varna riputamist?
Päris varna panemist pole küll kaalunud.
8. Kas sport võib olla justkui narkootikum või see on puhas äri?
Võib öelda, et see on haigus. Healoomuline haigus.
9. Kes on sinu arvates läbi aegade parim rattur Eestis (maanteel ja maastikul)? Ennast nimetada ei tohi :)
Jaan Kirsipuu ja Alges Maasikmets.
10. Milliseid positiivseid ja negatiivseid emotsioone on sport sulle vastu andnud?
Positiivseid emotsioone on palju rohkem, negatiivsed emotsioonid ei tuleta ennest meeldegi.
Massa (Risti äss).
1. Mitu hooaega oled rattasadulas istunud?
Olen 30 aastat sadulas nühkinud ja lõppu ei näe...
2. Kõige naljakam või tobedam seik trenni- või võistlussituatsioonis?
Väga raske on midagi esile tuua, kuna kogu aeg tuleb midagi uut ja naljakat.
3. Kõige südamelähedasem võistlus Eestis ja välismaal, mida oled ise sõitnud või mille toimumisel istud alati teleri ette?
Tour de France (võimalusel vaatan telekast). Eestis paistab silma Estonian Cup sari oma hea korralduse ja erinevate radade poolest.
4. Kas maantee- või maastikusõit?
Mõlemad on huvitavad. Trenni meeldib teha maanteel, võistelda aga maastikul.
5. Millise spordialaga tegeleksid, kui ei oleks jalgrattur?
Tugitoolisport.
6. Milline on olnud sinu senise karjääri tõsiseim vigastus?
Luid pole õnneks läinud. Õmmeldud on siit ja sealt.
7. Kas oled kunagi karjääri jooksul kaalunud tõsiselt ratta varna riputamist?
Umbes 15 aastat tagasi oli küll koll ees…
8. Kas sport võib olla justkui narkootikum või see on puhas äri?
Meie eas, meie tasemel - puhas narkomaania.
9. Kes on sinu arvates läbi aegade parim rattur Eestis (maanteel ja maastikul)? Ennast nimetada ei tohi :)
Maanteel – väga raske tulemust mõõta. Pikkuus oli olümpiavõitja, Kirsipuul üle saja profivõidu, väga pikk ja särav karjäär. Maastikul on aga parimad alles sirgumas. Martin Loo sõidab väga ilusti ja on häid sõite tegemas.
10. Milliseid positiivseid ja negatiivseid emotsioone on sport sulle vastu andnud?
Narkomaania, nagu ta on. Iga võistlus annab oma laksu kätte. Emotsioonid tulenevad vastavalt võistluse käigule ja enesetundele. Sport viib mind igapäevarutiinist välja ja ühtlasi aitab kehal ja vaimul puhata.
Kodar (Poti äss).
1. Mitu hooaega oled rattasadulas istunud?
Läksin trenni 1984. aasta sügisel, algab 28. hooaeg.
2. Kõige naljakam või tobedam seik trenni- või võistlussituatsioonis?
1993. aastal Saksamaal. Pühapäeva hommik, stardini aega 1h, meil Sigvardiga jube nälg. Lõpuks leidsime mingi koha, mis oli avatud. Asi tundus juba siis imelik, kui pidime lifti minema ja sõit läks mitte üles vaid allapoole. Astume liftist välja... gaybaar, pidu täies hoos, me rattariietes… Saksa keelt ei osanud. Näitasin menüüs millegi peale ja ütlesin: "zwei". Toodi kaks leivakääru toore hakklihaga. Kana keeldus söömast. Ma sõin siis mõlemad ära. Pärast seda kohe starti, grupisõit 200 km. Üks horvaat võitis, olin teine.
3. Kõige südamelähedasem võistlus Eestis ja välismaal, mida oled ise sõitnud või mille toimumisel istud alati teleri ette?
1995. aastal Otepääl, Baltic Openi (mille raames ka Eesti MV) võit maantee grupisõidus.
4. Kas maantee- või maastikusõit?
Viimasel ajal treenin enamasti maanteel ja võistlen maastikul.
5. Millise spordialaga tegeleksid, kui ei oleks jalgrattur?
Tõenäoliselt mõni vastupidavusala, näiteks suusatamine või pikamaajooks.
6. Milline on olnud sinu senise karjääri tõsiseim vigastus?
2002. aasta suvi. Maastikusõit Eestis. Oli korralik hüppekas, kaotasin tasakaalu. Kõigepealt tuli alla ratas, siis mina. Maandusin reie nelipealihasega täpselt lenksu sarve otsa, mis lõikas lihase läbi. Operatsioon täisnarkoosi all, kuu aega karkudel. Septembris olin juba Tartu Rattamaratoni stardis, ainult Sigvard jäi mõne cm-ga ette...Supertöö dr. Eldur Annuselt.
7. Kas oled kunagi karjääri jooksul kaalunud tõsiselt ratta varna riputamist?
Ikka olen.
8. Kas sport võib olla justkui narkootikum või see on puhas äri?
On nii üht kui teist.
9. Kes on sinu arvates läbi aegade parim rattur Eestis (maanteel ja maastikul)? Ennast nimetada ei tohi :)
Jaan Kirsipuu ja Alges Maasikmets. Mul on selle üle väga hea meel, et olen nende mõlemaga saanud pikka aega koos sõita, sealhulgas mitmeid aastaid Eesti koondises ja samades klubides nii välismaal kui Eestis.
10. Milliseid positiivseid ja negatiivseid emotsioone on sport sulle vastu andnud?
Sõidu võit - suur positiivne emotsioon. Jääda teiseks - seal pole midagi positiivset.
Vana kaardiväe ülejäänud nelja mehe vastused toome lugejateni homme!
)
)
)
