Artiklid

31 detsember

Jaan Kirsipuu treeningnõuanded noortele 1 kommentaari

Portaal Rattaprofid esitas Eesti rattalegendile Jaan Kirsipuule mõned küsimused noorratturite treeningute kohta ning Jass oli meelsasti nõus oma kogemusi jagama.

1. Mida pead kõige olulisemaks juuniorite klassist välja jõudnud poiste treeningute juures? Millised võiksid olla koormused ja milline erialase ja üldfüüsilise osakaal?

Juunioridest väljudes ei tohi koormuste kasv väga järsult suureneda. Pigem võiks see kasvada ikka umbes sama võrra nagu eelnevatel aastatel. Siinkohal soovitan ikka oma treeneri nõuandeid kuulata. Samuti ei tohiks üldkehalist ettevalmistust päris ära unustada. Sellest võib soovi korral järk-järgult loobuda kusagil 20aastaselt, juhul kui on võimalus selle asemel kogu aeg rattaga sõita. Talvised jõusaalitreeningud peaks siiski säilitama ka edaspidi.

Juunioridest väljudes kaob ka ülekande piirang. Seda vabadust ei tohiks siiski ülearu nautida, sest kohe 11 ja 12 ülekandega lammutamine võib kurjalt kätte maksta. Sellega võib oma põlvedele ja muudele liigestele liiga teha.

2. Kuidas ise selles vanuses hooajaks valmistusid, mis olid su aastamahud numbrites? Mida tänapäeval teisiti tuleks/saaks teha?

Pean tunnistama, et iseseisvalt ma sügisel ja talvel väga palju trenni ei teinud. Laagrites olid treeningud umbes samad, mis praegugi treenerid juunioridele soovitavad. Minu aasta kilometraazh oli viimasel juuniori
aastal umbes 18000 ja esimesel meeste klassi aastal umbes 20000. Praeguse tarkusega ja praeguste võimalustega oleks sügisel kindlasti rohkem rattaga (MTB) treeninud.

3. Mis vanuses saavutasid treeningmahtudes enda lae ja suured olid need numbrid?

Oma lae treening/võistlusmahtudes saavutasin aastatel 1997/1998. Siis olid need numbrid vastavalt 37000 ja 38000 km. Mis teeb kokku vähemalt 1000 h aastas. 1998. aasta maht oli minu jaoks natuke liig ja hiljem oli mul optimaalseks aasta mahuks umbes 35000 km.

4. Mida hetkel muudaksid enamuse noorte treeningutes? On midagi, mis on eriti silma jäänud, mida võiks muuta?

Mis mind kõige rohkem häirib noorte puhul, kes hakkavad rohkem iseseisvalt treenima, on see, et talvekuudel kiputakse vägisi Taaramäed või Mandrit kopeerima ja aetakse kosmilisi mahtusid taga: 100 h/kuus või rohkem. Ja siis tavaliselt tulevad veebruaris-märtis haigused või kõõlusepõletikud. Ja pärast tihti kuulen, et nende hooaja kilometraazh on napilt 20 000. Leian, et treeningmaht peaks olema kuude lõikes ühtlane läbi kogu hooaja. Isegi kasvav esimestel kuudel ja siis ühtlane kuni hooaja lõpuni.

Umbes nii, et alustada novembris 60 tunniga kuus ja minna järk-järgult kuni umbes 80 tunnini kuus. 100h/kuus võiks tulla alles siis, kui juba U23 vanuseklass läbi või lõppemas.

5. Mõni nõuanne neile, kes kohe ei pääse kuhugi välisklubisse sõitma ja arvavad, et see mõjub tugeva tagasilöögina arengus!

Noored, kes kohe välisklubisse ei pääse, ei peaks kindlasti pead norgu laksma. Kui targasti treenida, siis ei mõju see kindlasti tagasilöögina. Usun et igaühel, kes vähegi soovib, tekib mingil hetkel võimalus kuhugi
välisklubisse pääseda.

6. Mida üldse arvad kohalikust Eesti kalendri tihedusest ja sõitude tasemest hetkel?

Leian, et Eesti kalender on juba väga tihe. Juba nii kriitiliselt tihe, et kõiki võidusõite enam sõitma ei jõua parimagi tahtmise juures.

Sõitude tase on ka iga aastaga tõusnud. Kui üldse viriseda siis häid maanteesõite võiks veel rohkem olla.

Samuti on välja öeldud idee, et M16 maanteesõite võiks kalendris rohkem olla, millega olen igati nõus.

7. Mida arvad sellest, et kõik noored endiselt ilmtingimata Prantsusmaa parimatesse amatöörklubidesse tahavad kohe peale juuniorite klassi pääseda? Nii või teisiti see ju ei tundu reaalsena, et ennast näitamata sealses võistluskalendris kohe parimasse amatöörmeeskonda pääseb?

Paraku Prantsusmaa või mõni teise riigi klubisse siirdumine on hetkel ainuke võimalus pääsemaks suurde rattasporti. Alternatiivset varianti tippu jõudmiseks peaaegu pole siin põhjaregioonis. Loomulikult kõik noored ei pääse kohe ideaalsesse keskkonda, aga arvan, et kokkuvõttes on see noortele hea elukool. Samas pole ju mõtet loota, et kõik meie noored lõpuks tippseltskonda jõuavad.

8. Mida arvad kohalike harrastussportlaste tasemest?

Nagu enne ütlesin, et meie sõitude tase on iga aasta vaikselt tõusnud, siis seda eelkõige tänu meie harrastajate taseme tõusule. On imekspandav, kuidas meie harrastajad on töö kõrvalt harjutades nii tugevad ja pakuvad tihti tugevat konkurentsi päris sportlastele.

9. Kas sinu nägemusel on suur harrastussportlaste osakaal abiks ka edukate noorte pealekasvul ja millisel moel? Võib-olla annaks asju teistmoodi organiseerida, et see noorte ja harrastajate koostöö oleks parem, kui seda üldse vaja on?

Kindlasti on tugev harrastajate tase kasuks meie arenevatele noortele. Tänu neile on meie võidusõitude tase kõrgem ja seega saavad meie noored ka häid ja tugevaid võidusõite. Noorte ja harrastajate koostöö on suuresti kohalike klubide siseasi. Kindlasti on siin või seal asju võimalik paremini teha. Rattaliidu tasemel ei oskagi väga kritiseerida, et mida võiks teistmoodi teha.

Võib-olla oleks see teema, mida treenerite nõukogus arutada.