Rattaprofid
 

Artiklid

Mandri: „Rattaspordi mainet kahjustab rohkem mõtlematult kirjutav reporter kui dopingupatused.“

Lisatud: 09.03.2015
Suur oli minu üllatus, kui nägin täna erinevates Eesti meediaportaalides pealkirju "Väide värskest raportist: 90 protsenti ratturitest kasutab dopingut" ja "Raport: 90 protsenti tippr...
Tweets by @wwwrattaprofid

Viimased Tulemused

Lisatud: 18.05.2014 03:03
Lisatud: 16.05.2014 19:50
Lisatud: 16.05.2014 19:49
Lisatud: 08.05.2014 19:06
Lisatud: 08.05.2014 19:05
Lisatud: 08.05.2014 02:15
Lisatud: 03.05.2014 18:55
Lisatud: 02.05.2014 16:32
Lisatud: 01.05.2014 16:46
Lisatud: 30.04.2014 20:07
Lisatud: 29.04.2014 17:28
Lisatud: 29.04.2014 17:13
 

Blogi

Vali blogija:

 

23. päev Chartres-Pariis

SUUR päev käes! Kogu tiim oli suures ootusärevuses, kõige enam ootas seda päeva aga projektijuht Tõnu. Ratturid hakkasid hommikul Chartres’ist väntama, et jõuda väikese ajavaruga Pariisi. Keegi ei kujutanud ette, kui palju seal rahvast võib olla ja kuidas seal liiklemine toimub. Loodeti vaid, et jalgratastel on võimalik lihtsamini liikuda kui jalgsi.

Kokku tuli 130 kilomeetrine sõit, mis oli oodatust pikem. Lihtsalt ei saanud sõita algselt planeeritud trassi pidi, kuna lõpuks ei lastud enam Tour’i rajale. Enne seda aga said ratturid ausa osa pedaalida Tour de France’i rajal. Kolmepäevase Tour’i rajal sõitmise kogemuse põhjal saab öelda, et need rajad ei hiilga just parima teekattega, kuid sõita kannatab küll.

Kui ratastel Pariisi jõuti, siis läks show edasi, kõige otsesemas mõttes. Tour de France elamus on see, mille soovitaks igal inimesel kindlasti kohapeal kätte saada. Televiisorist vaadatuna on ratturid paremini tabatavad, kuna nad tõesti liiguvad ülikiirusel, kuid tõelist melu kogeb tõeliselt vaid ise rahva seas olles. Ekspeditsiooni ratturid said erilise melu osaliseks, kuna mitmed inimesed astusid neile juurde ja palusid nendega koos pildile pääseda. Toomas imestas kõige rohkem selle üle, kuidas temaga kogu jaapanlaste pere pilti tahtis. Tõsi, et ekspeditsiooni mehed nägid niivõrd profid välja, et pealtvaatajad ei pidanud neid harrastusratturiteks. Ikka küsiti, mis tiimi nad esindavad.

Rahva tähelepanust liiguti edasi profiratturite busside poole, et täita üks eesmärkidest ehk saada kokku Rein Taaramäega. Sõit lõppes, mehed olid aia taga, ent Cofidise bussi juurde neid ei lastud. Kuna ettevõtmise pressiesindaja oli Delfi Spordi esindajatega Tour de France’i finišipaika sõitnud ja sellega taganud juurdepääsu Cofidise bussi juurde, siis andis ka ratturid sinna sisse rääkida. Nii ei läinudki kaua aega, kui ekspeditsiooni rattamehed ilusa punase bussi ees koha sisse võtsid. Rein oli teadlik, et mehed ootavad temaga kohtumist, ja tuli ratturitega vestlema. Edasi Eesti lipp taustaks ja pilte tegema! Algselt jäid küll pildilt puudu lapsevankriga eemal viibinud Kaupo ja sel päeval rattaga sõitmisest loobunud Raivo, kuid lõpuks jõudis Raivo ikka pildile. Kahjuks aga pidi Taaramäe juba auringile minema, niisiis kogu tiimiga polnudki võimalik pilti saada. Pole midagi, kleebime Kaupo piltidele juurde. Ringile minnes küsis Taaramäe, kas meie ratturid lähevad ka temaga kaasa...nemadki ju suure töö ära teinud. Siiski meie tagasihoidlikud mehed loobusid sellest lõbusõidust. Piltnikke tuli aga üha enam juurde ja ilmselt arvavad mitmed tänase päevani, et nad pildistasid Škoda rattariietes olevat profitiimi. Üks pudelivahetaja oli igatahes kindel, et ta soovib endale kuulsa ratturi Tõnu Vahteri joogipudelit. Pudelivahetusest eriliselt huvitatud olnud Tõnu muidugi kasutas võimalust ära ja valis endale mehe varamust kõige meelepärasema pudeli välja...kuid viimaks mees ikkagi märkas, et GU joogipudel ei ole see õige. Pärast suurt tähelepanu ja fotomodellideks olemist hakkasid mehed Pariisi südalinnast karavani poole pedaalima. Südames rõõm tehtu üle, ent kurbus lahkumise pärast.

 

Ekspeditsioon TEHTUD! Rivo vaatas eelmisel õhtul matkakotist leitud beebipuudrit: “Jumal tänatud, et seda vaja ei olnud!” Kes täpsemalt mille mõõdupuuks võtab, aga kindel on see, et kogu tiim saab ekspeditsiooni edukalt täidetuks lugeda. Väljakutseid oli oodatust rohkemgi, aga selle võrra tuli rohkem ka saavutusi. Pühapäeva õhtul uuris Ivar Jurtšenko, mis hullu ettevõtmisega kavatsevad mehed järgmisena lagedale tulla... Eks me näe, mõtteid on olnud mitmeid, nüüd tuleb üks neist taas teoks vormida. Esmalt aga üritame saada tagasi tavalise elu rütmi. Kui ekspeditsioonile minnes tundus kolm nädalat üüratult pikk aeg, siis ekspeditsiooni viimasel päeval oli tunne, et sai ette võetud liiga lühike projekt. 

 

19. päev L’Alpe d’Huez

Indrek:

Hommik algas päris palavalt, aga see oli hea, kuna öö oli väga külm. Enne starti tõmbasin sisse kaks GU batooni, aga kaks oli siiski liiga palju...tõmbas veresuhkru nii üles, et süda hakkas läikima. Siis tegime tule pedaalidele, hakkasime kergelt litsuma. Alguses laksasime kerge 33 km/h sisse, läks päris lõbusalt. Kui tõusud olid veel 5% ja 6%, siis oli lihtne. Teised ratturid olid ees ja üritasid tuules püsida, aga ei suutnud. 12 km oli tõusu sõidetud, tõusumeetreid 2100 m. Seega hommikul sissejuhatuseks 600 tõusumeetrit 12 kilomeetri jooksul, võttis lihased soojaks küll. Seejärel laskuti 2100 m pealt 700 m peale, kogu selle aja polnud kiirused üldse mitte väiksed. Selle teekonna jooksul sattusime tunnelitesse, kus kadus kogu valgus ja hakkas külm. Laskumise järel olime mingis orus...ja siis see hakkas... Olime Alpe d’Huez’i 0-punktis. Esimesed serpentiinid raksasin päris kiirelt ära, aga kuna mu käigukast on nendesse tingimustesse päris lahja, siis edasi hästi ei jõudnud. Ja kuna eelmise päeva tipufiniš oli juba võetud, siis selle künka peale enam motivatsiooni polnud. :) Tunni aja pärast olime üleval, tipus oli päris hea. Kui te teisi tõuse eelnevalt ära ei tee, siis on ilmselt ka Huez’i päris hea võtta. Aga samas soojenduseks soovitan eelmised ka ikka ära võtta.

 

Tõnu:

Kaks eelnevat päeva on olnud mulle kaos. Kõik, mis söödud, on tulnud lahinal välja. Lisaks kõrvavalu kõige tipuks. Täna peale ca 12 tundi magmist mägede vahel oli päris inimese tunne.

Täna Huezile minek oli mulle aukartust äratav. Seestpoolt oli räme tühjus, seetõttu ei osanud oma jõudluse kohta miskit arvata. Alustasin Huezi tõusu rahulikult. Mis rahulikult, pulss ikka ca 170 lööki. Sama number jäigi keskmiseks. Huezil spordisööki-jooki ei läinud. Kõht oli enne ääreni täis söödud. Kõige paremini läks täitsa tavaline vesi. Lisaks tundsin puudust ühest käigust. Lihtsalt ei saanud kordagi tirri lasta, aga õnneks ei pidanud kordagi sadulast maha astuma. Super elamus!

 

Rivo:

Täna Huezist üles ronides eriti ei uskunud, et me nüüd olemegi ekspeditsiooniga siin (kõrg-alpides) kohal ja tõesti on nii palju jõudu-jaksu, et mäest end üles venitada. Mõnest möödagi minna. Seda peale 2,5 nädalat iga päev enam kui 150 km väntamist ning eile legendaarse Col du Galibieri tõusu võtmist. Oli palav, järsk, samas ilusad vaated. Teinekordki, äkki.

 

Raivo:

Viimased paar-kolm päeva Alpides on olnud midagi vägagi meeliülendavat ning seda on iga keharakuga tunnetada ka siinsetel teedel. Kui siiani on Saksamaal – Põhja-Prantsusmaateedel liikunud vaid üksikuid rattureid, siis siia Alpidesse on oma võimeid tulnud tõusudel ja laskumistel proovile panema vägagi suur kogus rattasõpru. Ning seda on näha olnud ka kahel viimasel päeval Col du Galibieri ja Alpe d’Huez tõuse võttes – ratturid on siinsetel teedel tõelised kuningad ning autod tõmbavad aupaklikult teede äärde. On olnud meeliülendav siinsetel teedel koos teiste asjaarmastadega Tour de France’st tuntud tõuse vallutada. Kõik rattasõbrad peaks vähemalt korra siin elus ära käima.

 

Tom:

Lõpuks ometi päike, soe ilm ja mäed.

Eilne tõus tsirka 300 meetrilt 2640 meetrini oli midagi meeldejäävat. Sõita suvel lumehangede vahel  ja ümberringi lumised tipud – see on vägev. Ja mis vaated...

Tänane tõus Huezi otsa algas küll raskelt, aga kui juba käima sai, siis  läks ludinal.  Ilm oli “meeldivalt” soe 30-35 kraadi, see mulle meeldib. Erinevalt eelmisest nädalast, mis oli väga külm, tuuline ja vihmane.

 

Kaupo:

Eilne päev oli väga meeldejääv. Kõigepealt 15% tõus, siis tupiktee, mis viis kruusateele...isegi maastikuratta peal pole sellist kivist teed mööda sõitnud. Galbier’i tõusu oli huvitav võtta, kuna tagakumm läks katki. 6 km enne lõppu aitas üks rattur kummi täis pumbata, kuid kumm läks ikkagi üha tühjemaks. Niisiis sõitsin 5 km üles tühja kummiga...see oli põnev, et polnudki hull niiviisi sõita, tõus tuli päris kergelt.

Täna aga mõtlesin Huez’i tõusu võttes hirmuga, et teised mehed uhavad mööda. Tõus ise polnudki nii hull, rahulikult minnes oli mõnus. Kuid rahulikult ei saanud eriti sõita, sest teiste ässitamine tegi raskeks. Seega oli ikka raske...pidevalt vajutada.

 

20. päev L’Alpe d’Huez-Brive

Pärast Huez’i ja 19 päeva järjest väntamist oli ratturitel esimene puhkepäev, kuid nad ikka ei suutnud ratastest eemale hoida. Juba hommikul vara pandi rattariided selga, istuti sadulasse ja sõideti paarkümmend kilomeetrit linna. Siiski, see sõit erines eelmiste päevade sõitudest. Pigem oli tegu turistisõiduga, mis viis esmalt kohvikusse croissante maitsma ja seejärel poodidesse. Shoppama mindi kindla eesmärgiga leida endale vallutatud mägede-temaatilist kaupa. Nii jõudsidki mehed laagripaika tagasi, kõigil olemas Huez’i mütsid ja/või Galibier’i särgid.

Edasi läks teekond neljarattalistel ehk autodes. Matkaauto sõitjad pidid küll neli tundi internetti otsima, kuid viimaks said nemadki asuda öisele sõidule. Karavanis pandi DVD-mängijasse temaatiline film “3 musketäri” ja pärast seda vaadati-kuulati Eesti esimest DVDd ehk Kala kontserti.

Brive linna poole sõites võtsid mehed senist ekspeditsiooni kokku. Kõik oid nõus, et tiim on toiminud nii hästi, kui võimalik. Tõnu arutles, kuidas Toomas on olnud ratturite hulgas eriti oluline lüli, et eessõitvat Indrekut pidurdada ja teistele ratturitele ka jõukohast tempot hoida. Niisiis oldi eriti rahul, et Toomas viimasel hetkel tiimiga liitus. Vaikselt tehti ka plaane järgmiseks ettevõtmiseks sama tiimiga, sest tiimitöö toimib hästi ning iga lüli on täiesti omal kohal.

 

21. päev Brive-Bonneval

Eriti varajastel hommikutundidel Brive lähedusse jõudes parkisime karavani ja Škoda tee äärde. Hommikul selgus, et sõidukid olid täpselt Tour de France 15 km punktis ehk keset suurt melu. Juba hommikust saadik, kui Tour de France’i etappi vaatama tulnud inimesed kohale saabusid, tõmbasid meie autod ja ratturid suurt tähelepanu. Ekspeditsiooni logost tehti pilte ja ratturitele vaadati pikalt järgi. Kuna Kaupo oli oma perega paar päeva Vahemere ääres suvitamas, siis pakkusid mehed tiimi pressiesindajale võimalust, et ta võiks Kaupo rattaga etapi kaasa sõita. Mõeldud-tehtud! Škoda rattariided polnud Stellal ilmaasjata kaasa pakitud. Millal veel tuleb võimalus sõita otse Tour de France rajal. Nii võtsidki viis meest ja üks naine ette 15 km pedaalimise rajal, kuhu paari tunni pärast jõudsid juba profid. Väga palju inimesi oli kogunenud teede äärde, seega kaasaelamist jagus küllaga. Võiks öelda, et isegi üllatavalt paljud tundsid ära Eesti lipu ja hõiskasid “L’Estonie”. Plaksutati, ergutati, elati kaasa ja pakuti isegi veini. Ekspeditsioon tõmbas igatahes endale tähelepanu. Seda enam, et ratturite ees sõitis meie Škoda saateauto. Kuna ette võetud etapp oli lühike, siis suurt kiirust pedaalidesse ei vajutatud, vaid pigem nauditi rahva tähelepanu. Mehed hoidsid kenasti tähelepanu keskpunktis tiimi ainsat naisliiget ja lasid tal mitu mäefinišitki võtta. Kõige nauditavamad olid aga laskumised, kus ka aeglase mineku juures saadi kiiruseks 45 km/h.  Etapi viimased 500 m jäid aga põhirajal sõitmata, kuna finišikoridor oli väravatega ümbritsetud. Niisiis mindi ühes ratastega pealtvaatajate kombel koridori kõrvalt, kuid ega sealgi vähe tähelepanu saadud. Mitmed prantslased pidasid tiimi kinni ja uurisid meie ettevõtmise kohta. Kuna tiimi pressiesindaja pursib veidi prantsuse keelt, siis pealtvaatajad said vastused oma küsimustele. Ühine tiimiriietus ja rattad pälvisid tähelepanu kogu päev otsa, niisiis küsimustele sai vastata küll ja veel.

Ekspeditsiooni tiim nautis täiega Tour de France melu, mis on tõeline reklaamishow. Igasugu nänni lendas rahvasse suurtes hulkades, millest sai ka meie tiim oma osa. Kui ülejäänud tiimist käisid Brive linnast süüa ostmas, siis Tõnu jäi truult finiši juurde. Finišikoridori äärde tagasi jõudes ei pidanud teised tiimiliikmed Tõnut kaua otsima, sest Eesti lipp lehvis kõige kõrgemalt. Tõnu oli vahepeal tõeliselt vaeva näinud ja teinud telgivaiade, puu ja aia abil lipukonstruktsiooni, mis varjutas kõik kõrval lehvinud lipud. Seda melu, mis toimus, peab ise nägema ja kogema, see on kirjedamatu! Finiš tuli proffidel nii kiiresti, et inimsilm ei suutnudki võitja tulekut tabada. Meie tiim ootas aga võitjast veelgi rohkem muidugi Taaramäed, kelle finišeerumine ei jäänud teps mitte kahe silma vahele. Brive etapi eesmärgid igati täidetud, saime lahkuda Tour’i melust, mis läks üle omaette presidendi-meluks. Tiim seadis järgmiseks eesmärgiks tabada Cofidise buss ja sealt kätte saada ekspeditsiooni suurim motivaator Taaramäe. Tõnu jäi eriti entusiastlikult bussijuhiga läbirääkimisi pidama ja Reinule häid sõnu karjuma. Kuigi Tõnu ja Rivo sõitsid veel kümmekond kilomeetrit bussil järel, siis seekord polnud siiski võimalik Reinu silmast silma tabada. Küll aga õnnestus temaga mõned sõnumid vahetada. Päev täiesti korda läinud, seati üles laagripaik Brive linna lähedal asuva järve äärde.

 

22. päev Bonneval-Chartres

Äratus kell viis hommikul, et jõuda Chartres’i Reinu starti vaatama. Sõit oli väsitav, kuid vähemalt jõuti kohale ajavaruga. Esmalt püüdsid ratturid saada sisse VIP tsooni, et Cofidise bussi juures pilte teha ja hea õnne korral Taaramäed tabada. See oli täiesti omaette lugu, kuidas osa tiimist sai VIP alasse. Kaupo läks koos lapsevankriga ja oleks peaaegu kogu aia vankriga kaasa tõmmanud, aga õnneks pääses aeda ikka vaid koos lapsega. Tõnu kohta jõudis Indrek just teistele mainida: “Oleks Tõnu siin, oleks tema juba ammu VIP alas.” Ja seal juba naerataski Tõnu, kes sõitis ühe tiimibussi varjus rattaga VIP tsooni sisse. “Mees küsis kohe Cofidise joogipudeleid, pakkudes vastu GU pudeleid,” kommenteeris Indrek Tõnu ettevõtlikkust. Kahjuks ei läinud vahetus siiski läbi. Kaua ei pidanud ootama ka Reinu, kes Cofidise autost koos kohvriga välja astus. Tõnu sai temale tervituseks kätt suruda ja paar sõna vestelda. Ühtlasi nähti ära, kuidas Taaramäe bussi juures soojendust tegi ja oma tiimiga suhtles.

Tõnul seoses selle päevaga: nahaalsus on tore asi, ent Taaramäe starti jäid ratturid hiljaks. “Ühe käega antakse, teisega võetakse,” ütles Tõnu.

Hästi oluline on ikka see, et tuleb iga võimalust ära kasutada. “Isegi, kui sa tead, et homme võib olla parem võimalus, siis tuleks ära kasutada praegust võimalust. Kui on võimalus hammustada, siis tee seda kohe,” lausus Tõnu targalt selle päeva emotsioonide põhjal.

Aga see oli hea emotsioon, et kohe pärast profiratturite starti lasti meie mehed Tour’i rajale. Rahvas oli raja ääres ja elas innukalt kaasa! Wigginsi tuules sõitsid ratturid Tour de France’i 20. etapiga sama trassi. Indrek sai lausa 58 km/h trassi keskel kätte. Niiviisi jõuti Bonneval’ist Chartres’i lähedusse, et sõita järgmisel päeval jälle Tour de France’i trassi pidi...seekord juba lõpufinišisse ehk Pariisi südalinna.

Õhtu lõpetasid Tõnu sõnad: “Ärevus homse ees, mis saab homme...”

 

16. päev Cintrey-Oyonnax

Väga raske päev, aga mehed ise tegid selle oma tahtejõuga raskeks, kuna soovisid kõik võlasse jäänud kilomeetrid tagasi pedaalida. Ilmastikuolude poolest oli sõidupäev eelmisest lihtsamgi, kuid pikk päev väsitas. Seitse tundi jalgratastel pedaalida ei ole just lihtne ettevõtmine, olles eelnevalt juba kaks nädalat järjest vändanud.

168 km sõidetud, oli saatetiim valmis mehi autosse võtma, ent ratturid soovisid kindlalt edasi sõita. Kogu meeskond pidas selle raskuse juures väga hästi vastu. Indrek praktiliselt üksi vedas, nii et teised mehed jõudsid suuresti tänu talle edasi vändata. Raivo tõi eraldi välja, et viimased 39 km ei olnud ka hambad risti väntamine, vaid kõik jõudsid kenasti lõpuni sõita. Ikkagi ühine tiimitöö.

Indrek raskest etapist: “16 päeva sõidetud ja Teras oli lõpuks kuival. Aga vot finišit ma poleks ära kinkinud, selleks oleks mul jõudu olnud veel küll!”

Indrek uskumatu tahtejõuga Tõnust: “Vahepeal vajutan täiega ja tunnen, et ise enam ei jõua, aga Tõnu on kogu aeg järel. Üldse maha ei jää, ikka täiesti uskumatu tahtejõud on mehel.”

See juba ütleb tõusude kohta midagi, kui pilved tunduvad olevat lähemal kui oru põhi. Sellised vaated olid tiimile silmailuks. Siiski ei tulnudki selle sõidupäeva jooksul kokku rohkem tõusumeetreid kui 2157 m.

Ilm ei olnud võrreldes eelmiste päevadega nii tervist tappev, kuigi iga 10 km tagant saadi vihma kaela. “Nii, kui riided seljas ära kuivasid, tuli uus sahmakas peale,” kommenteeris Tõnu rattureid jälitanud vihmasadu. Märgadel teedel sõitmine tegi mehed täiesti poriseks. Ainult Indreku rattasärk oli mingil imekombel täiesti valgeks jäänud. Küllap see oli kõige ees sõitva mehe õnn.

Teekonnal kohtuti mitmete loomadega. Alustuseks sõideti läbi lehmakarja, muidugi ettevaatlikult, ent see-eest kindlalt. Vahepeal aga hüppas kits põllu pealt ette. Esimeses vahepunktis tahtis üks must kass kaasa tulla, aga Tõnu piirdus talle võileiva andmisega. Nii on lisaks inimestele saanud mitmed loomad Tuurist osa.

Tiim sattus Tour de France’i eelmise aasta rajale Arc-et-Senans külasse, kus ratturid tekitasid suurt elevust. Üks kohalik poiss palus oma emal ekspeditsiooni auto taustal pilti teha. Uhke värk. Sõidupäeva lõpetades aga jõudis tiim Oyonnaxi lähedale kämpingusse, kus majutusepidaja uuris hoolikalt, kas kõik matkaauto peal olevad logod tähendavad sponsoreid. Tiimiesindaja siis kiitis takka, et tõepoolest need kõik on meie head sponsorid. Jätab suurejoonelise mulje tiimist, keda kohati peetakse juba profitiimiks.

Enne kämpingusse jõudmist oli miljonivaatega laskumine orgu, mida ratturid peavad teel seni nähtud kohtadest üheks ilusamaks.

Pärast õhtusööki ja õhtuseid rattatoimetusi saabus meeskonna juurde Kaupo pere, ühes Kaupo naise, nende aastase lapse ja Kaupo õega. Eestist olid nad kaasa toonud mitmeid tooteid (must leib, tatar, kohupiim ja hapukoor), millest ratturid juba ammu puudust tundsid. Nii lõpetatigi kaunis raske sõidupäev positiivsete nootidega. Ja mis seal salata, mehed olid igati rahul, et suutsid end tagasi graafikusse pedaalida.

 

17. päev Oyonnax-Aiguebelle

Ilus oli vaadata jälle kuueliikmelist tiimi startimas. Škoda rattariideid ei pidanud seekord prügikottide ega kilejopede alla peitma, nii et sai teha ilusa ühevärvilise stardipildi.

Prantsusmaal on maanteerattureid näha palju rohkem kui eelmistes läbitud riikides. 17. etapil nähti ühte hipit palja ülakehaga, mitmeid pensionäre, paarikesi, rändureid ja maanteerattal trennitegijaid.

“Ilm oli hea – päike paistis, tuul oli tagant – see on meie jaoks midagi uut,” ütles Kaupo trassi kohta. Teekonnaks oli kokku 130 kilomeetrit, teele jäi mitu pikka 10-kilomeetrist laskumist. Eriti nauditi sõitmist siiruviirulistel teedel, kus laskudes ei saanud kiirust üle 60 km/h lasta, kuna iga natukese aja tagant tulid ette kurvid. Meestele oli aga selline tee väga meeltmööda, nii tunti rõõmu kurvides korralikust kallutamisest.

Kaupol läks ühe laskumise peal kumm katki ja kui sai uus rattakumm peale pandud, siis järgmisel laskumisel läks kohe järgmine kumm. Niisiis ei jäta rattakummide purunemine ikka kuidagi mehi maha.

Esimest päeva nähti ka lumiseid tippe, tõeliselt ilusaid vaateid. Toomas sai need filmi peale, nii et varem või hiljem on võimalik neid videosid näha.

Tõnu vaevas hommikul kõrvavalu. Ei tea, kas suurest kõrguste vahest või vihma ja tuule tõttu saadud külmast. Projekti eestvedaja enesetunne ei paranenud, kuid rattalt polnud teda võimalik maha saada. Täpselt seda mõtles Indrek, kui rääkis Tõnu suurest tahtejõust.

Muidu on Eestist kaasa võetud varusid piisavalt jagunud, kuid ratturitel sai spordijook otsa. “Täna läks mul kaks geeli, ühe panin morsi sisse,” rääkis Kaupo innovaatilisest lahendusest vee rammusamaks muutmisel.

Kõik ratturid on mõtetes juba Alpe d’Huez tõusu juures. Ootusärevus ja samas aukartus selle kuulsa tõusu ees. Igapäevane teema, kuidas tõusu võtma minnakse. Muid jututeemasid jääb üha vähemaks, mida lähemale jõuab suure tipu vallutamispäev.

 

18. päev Aiguebelle-Le Bez

Lõpuks ometi kuiv ja päikesepaiste, hommikust saadik soe ilm. Ratturid ei pidanud end prügikotti pakkima. Mõnus vaheldus.

“Tänane päev rikkus heas mõttes homse päeva ära. Aukartus Huezi ees kadus,” laususid ratturid kui ühest suust.

17. etapi alguses satuti kiviteele, mis polnud täis mitte killustikku, vaid reaalselt suuri kivisid. Maastikuratta fänn Kaupo sõitis maanteerattaga muidugi ka selle teekonna 20 km/h läbi, kuid teised pidid ikka rattalt maha tulema. Maastikurattakingadega sõitvale Raivole polnud see teab mis katsumus, kuid teistele küll. Kuna tee oli kitsas ja vasakul käel varitses eriti järsk kuristik, siis võttis kõhedaks küll. Aga tuldi läbi ka sellest jamast, nagu ratturid ise nimetasid. Edasi kulges etapp ainult tõusuteel...

Keegi ei uskunud, et minnakse kuulsat Galibieri tõusu võtma. “Ah, raudselt läheb mingi tee kusagilt vahepealt läbi,” mõtlesid ratturid. Aga tõusu järjest võttes selgus, et ikka tuleb 2600 m tõus ära. Keegi polnud selleks varem valmistunud, aga ühtäkki oldi fakti ees, et selleks tuleb valmis olla.

“Iga natukese aja tagant oli nagu kohtuotsus, kui teeäärsed sildid näitasid järgmise kilomeetri tõusuprotsenti...8%, 9% oh ei, 6% oo jess,” mõtles Raivo.

“Viimase nuki peal tundsin, kuidas kett hakkas venima. Ühel mehel seal ees oli veel raskem, aga tal oli vähemalt väiksem käik võtta,” tunnistas Indrek.

Nähti palju teisi rattureid, kes sõitsid ainult seda üht tõusu ja tegid Galibieri tipus pika puhkepausi, et süüa-juua, kosuda. Meie ratturid olid juba kaks nädalat pedaalinud ega kavatsenudki pikka pausi teha. On juba mitu nädalat sõidetud, aga jõuti mitmetest ratturitest mööda vajutada. “Ei olegi nii kehvad mehed,” rõõmustas Rivo.

Galibieri tipus kutsuti saateauto tagasi tippu, kuna sooje riideid oli vaja selga panna. Tipus oli tõepoolest külm, mis tahtis ära võtta. Ratturid varjusid saateautot oodates teiste autode ja busside vahele, et natukenegi külma tuule eest kaitset saada. Tõusu all vaatasid mehed, et ratturid tulevad tunkedes alla ega saanud aru, miks küll. Ise ülesse jõudes saadi aga väga hästi aru, mis põhjusel teised ratturid nii soojalt riides olid...tipus oli külm, väga külm.

Spordijooki läks meeletult, senisest kõige rohkem, umbes liiter tunnis. Rivo pidi tõusul vahepeal seisma jääma, et juua ja geeli süüa. “Aga kõik olid väga viisakad, läksid mööda ja tervitasid,” oli Rivol hea meel, et temaga kitsastel teedel arvestati.

Kaupo sõitis 5 km üles Galibier’i tippu tühja kummiga, aga ei jäänudki teistest pikalt maha. Laskumisi sel päeval eriti ei nähtud-tehtud, kuid Galibierist alla tulles sai Raivo kätte 78 km/h. Kui teised mehed küsisid, kas see oli max. kiirus, siis Raivo ütles “ma ei tea, see oli sel hetkel, kui ma veel julgesin vaadata”.

Õhtu lõpuks pidasid ratturid tehtud etappi oma lemmikuks ekspeditsioonil. Rahuliku südamega saadi uinuda, sest enam ei pidanud aukartlikult Huezi ees (või all) värisema. Hullem sai tehtud eneselegi üllatusena.

 

13. päev Nassau-Morbach

Tõnu vaatas enne starti oma pulsikellalt eelmise sõidupäeva andmeid. Max pulss 207! Esimest korda õnnestus rattal selline maksimum kätte saada. Vot sellised on võimalused maksimumi saavutada Saksamaa tõusudel.

Kolmeteistkümnenda sõidupäeva start oli Boppardi linnast. Kohe said ratturid minna serpentiini nautima ehk muudkui üles ja üles rühkida. Kui stardis oli kuus meest, siis sõidupäeva lõpetas viis meest. Kaupo oli juba stardis ekspeditsiooni uhke polosärgi ja lühikeste pükstega. Mees ei sõitnud sellepärast tavapärastes rattariietes, et poole distantsi pealt oli tal vaja lennukile hüpata. Nagu juba varem mainitud, siis Kaupo sõitis Eestisse sõbra pulma, et hiljem taas meeskonnaga liituda.

Kui eelmisel päeval tahtis mägede tipus külm ära võtta – lausa hingeõhku oli näha – siis seekord oli tõus ainus koht, kus oli veel soe. Külm tuul nägi kurja vaeva, et ratturid külili kangutada. “Küljetuul oli nii kõva, et rattakummid on külgedelt täiesti kulunud,” tundis Indrek rattale kaasa. Siiski, tuul iseenesest polnud veel midagi hullu...kuni hakkas vihma sadama ja kraadid kukkusid üha enam. Hetk enne seda lahkus Kaupo oma peatuses, Frankfurt-Hahn’i lennujaamas. Kui Kaupo esitas küsimuse, kes veel temaga kaasa soovivad minna, siis polnud kellelgi suurt kihku Eestisse lennata. Mõned minutid pärast seda aga mõeldi teist korda uuesti, kui tugevas vihmas langesid kraadid vaid 10-kraadini.

Meeste meel läks kurvaks, kui päeva distantsist oli ainult pool vändatud, kuid külm oli niimoodi sisse pugenud, et edasi sõita ei tundunud enam mõistlik. Nii tehtigi raske südamega otsus lõpetada 13. sõidupäev 75 kilomeetri pealt ja kutsuda endale auto järele.

Matkabussi astudes oli ilma peale kõige vihasem Tõnu, kes korrutas mitmeid kordi, et niimoodi ei saa rallit sõita. Mehed olid täiesti külmunud ja läbimärjad. Haigestuda aga ei soovi keegi, kuna niimoodi ei jõuta peaeesmärkideni – Huezi vallutama ja Tour de France’ile kaasa elama. Samuti ei innusta tervisega riskimine kedagi ette võtma ennastületavaid tegusid. Sellist eneseületust pole kellelegi vaja. Kui esmalt tundus, et rajalt ootamatult vara lahkumine võib ratturite motivatsiooni alla tõmmata, siis tegelikult see ehk isegi suurendas motivatsiooni. Tõnu: “Homsest hakkame paugutama, iga päev 220 kilti.”

Enne autode saabumist oodati poes, külmast lõdisedes. “Seal poes oli üks vanem naine, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga mõistis suurepäraselt, mida me tahtsime,” hämmastas Raivo. Karavani saabudes hakkasid ratturid endale sooje riideid selga otsima. “Oh mehed, mul on lambavillased sokid kaasas,” hõiskas Tõnu, kes avas esimest korda ekspeditsiooni jooksul oma seljakoti. Ja tema veel mõtles, et seljakott on täis selliseid riideid, mida tuuri kestel kordagi vaja pole ja mis on niisama igaks juhuks kaasa võetud.

Morbachi linnast kümmekond kilomeetrit väljaspool kämpingupaigas pandi üles laager. Esimest korda tõmmati karavani katusealune lahti, kuna ilm oli väga vihmane. Pärast söömist putitas Toomas oma rattakummi ja hiljem hakati Rivo rattal kassetti vahetama. Muidu peavad rattad kenasti vastu, ent Rivo rattal jääb tõusudel käike puudu. Kaupo ratta üle viskavad teised küll ka veidi nalja ning tõsisemalt räägivad, et tal oleks vaja teisi jookse, kuid tema ratas on seni väga sitkelt vastu pidanud. “Mulle ikka meeldib jalgratta kallal nokitseda, nii hea on,” tunnistas Tõnu lõbusalt. Eks ikka igal õhtul kulub parasjagu aega rataste timmimiseks ja puhastamiseks. Kõik ratturid hoiavad oma rattaid nagu kullavara. Tõeline upgrade käib – tundub, et see on peale söömise meeste lemmiktegevus.

Lisaks ratta tuunimisele nägi Toomas veidi rohkem vaeva ka endale uue outfit’i meisterdamisega. Prügikotist sai kena must vihmakindel ülikond, mida Indrek kommenteeris kõrvalt: “Homme on men in black rajal.”

“Lähete siit mööda oru põhja ja siis panete kärtsti üle mägede,” tegi Meelis ratturitele järgmise päeva sõiduplaani. Jah, kaardilt vaadates tundub kõik nii lihtne, isegi 60 km tõusu, mille peale Rivo küsis “PALJU?”. Ratturid pakkusid Meelisele Kaupo vabaks jäänud ratast, et mees saaks ise ka lähemalt vaadata, kuidas kärtsti üle mägede minnakse. Meelis aga millegipärast loobus sellest ahvatlevast pakkumisest...

 

14. päev Morbach-Pont a Mousson

Hommikul tehti koosolek, kuidas ekspeditsiooni jätkata. Kokkuvõttes otsustati soojadele riietele panustada ja vaatamata sügisilmale kõik üheskoos edasi pedaalida. Nii laotati kõik oma riided ühte hunnikusse laiali ja arutleti, mida võtta ja mida jätta.

Indrek astus matkabussi ja küsis prügikotti. Aga mitte selleks, et sinna prahti visata, vaid endale vihmakostüümi meisterdamiseks. Prügikotte topiti isegi sokkide vahele. Tõnu meenutas, et detsembrikuus rattatrenni eel polsterdasid nad end Indrekuga samamoodi sisse. Poleks arvanud, et juulikuus peab samamoodi tegema, pealegi veel Lõuna-Euroopas. 14. sõidupäeva nimetatakse sellest ajast peale prükkarite päevaks. Nüüd said prügikotid kõige olulisemaks tooteks ostunimekirjas.

Rivo mõtiskles, et sellise ilmaga ei tahaks üldse sõitma minna, aga peab.  Keegi teine peale tema enda teda ei sundinud. Rivo: “Eneseületus on minna järjest igal hommikul starti, teades mis ees ootab.” Ja sellise koerailmaga võtta vastu otsus startida on eriline eneseületus. Kui lihtne oleks mõelda, et vihmaga võiks autos edasi sõita. Vaid suur tahe paneb mehed igal hommikul, olenemata ilmast, ratta selga istuma.

“13 ja reede, tõotab tulla imeline päev,” lausus Tõnu motiveerivalt. “Poisid, täna

sõidame veel sellise maa, et ise ka imestame,” jätkas Indrek. Meest sõnast, härga sarvist. Ilm oli samasugune vesine ja tuuline nagu eelmisel päeval, ent mehed olid selleks paremini valmistunud ja seekord ei pidanud nad etappi pooleli jätma. Prantsusmaa piir saabus oodatust varemgi ette, kui teisest joogipunktist piirini oli vaja vaid kilomeeter pedaalida. Prantsusmaal vändati veel 50 km peale ja nii võis südamerahuga 14. etapi kordaläinuks lugeda.

Morbach-Pont á Mousson teed läbisid ratturid 5,5 tundi. Selle teekonna jooksul purunesid Rivo rattal mõlemad kummid, nii et juba väga oodatakse varukumme, mille Kaupo tiimile Eestist kaasa võtab.

Sõit oli pikk ja üsna vaevaline, kuid mehed pedaalisid entusiastlikult. Rivo kulutas sõidupäeva jooksul lausa 4300 kcali. Teele jäi kaks suuremat tõusu, kus ratturid said mõnuga serpentiini maitsta. “Sellise ilmaga on ikka õudne sõita,” ütles Toomas, kes pigem sõidaks päikesepatareide pealt. Aga vähemalt ei hakanud meestel külm. Pigem oli tunne nagu saunas – vot sellise efekti tekitasid prügikotid.

Esimesed muljed Prantsusmaalt: Teed on kehvad. Ainult ristmikel on korralikum asfalt, mujal sõites kogu aeg selline tunne, nagu ratas oleks liimiga tee peal kinni. Aga see-eest elatakse kaasa: autode aknad keritakse alla ja hõigatakse ergutuslauseid.

Igal õhtul uuritavad ratturid, kuidas Taaramäel Tour de France’il etapp läks. Infot pole lihtne kätte saada, kuna internetivõimalused on väga piiratud, niisiis enamasti saadakse info kätte telefonikõnede kaudu Eestimaalt. Aga igal juhul hoitakse Taaramäe sõitudel pingsalt silma peal ja hoitakse talle innukalt pöidlaid.

Vihma tõttu otsustati ööbida Europeen hotellis, mitte telkides külmetada. Tõnu hotellitoast välja läinud Indrekule: “Tulen ka kohe õue, tahan oma ratast veidi silitada ja kaisutada.” Sellise hoole ja armastusega suhtutakse oma ratastesse.

Igaõhtuse tegevusena tegi Meelis sõiduplaani järgmiseks päevaks. Seekord jõudis ta plaane teha ka veidi pikemalt ette vaadates ehk kõige tähtsama stardini...707 km on jäänud Huezi stardini. Meestel suur eesmärk silme ees. Terve õhtu kujuneski Huezi aruteluks: vaadati kaarti ja uuriti Tour de France’i kodulehekülge, samuti otsiti Google’ist üles Huezi pildid.

 

15. päev Pont a Mousson-Cintrey

Kaks nädalat vändatud. Indrek: “Haanja 100 sõideti jälle läbi...tõusude poolest. Jah, jälle.” Mees meenutas, et esimest korda Haanja 100 sõidule minnes ta mõtles, et see on täiesti ebanormaalne sõit. Aga ekspeditsioonil tundub päevast päeva selliste tõusude võtmine üha normaalsem.

Kõikjal külades tõmbasid ratturid ja Škoda ekspeditsiooniauto endale tähelepanu. Kuna prantslased tähistasid iseseisvumispäeva, siis neil oli pidutsemise kõrval aega ka meie ratturitele head teed soovida. Samas näisid külad inimtühjad ja majad jätsid vana ning lagunenud mulje, nagu alles oleks sõda üle käinud.

Indrek pärast 165 km sõitmist: “Paneme joogipudelid täis ja sõidame edasi. Keskmine pulss on seni vaid 129, see pole midagi.”

Toomas: “Pulss ei näita midagi, jalad on valusad.” Raivo ja Tõnu ei pidanud etappi sugugi nii lihtsaks. Nad vahetasid taga mitmeid kordi positsioone ning tõusudel kippusid maha jääma. “Distants ei tapa, tempo tapab,” ütles Raivo.

Rivo aga lõpetas 15. etapi juba esimeses punktis, 50 km pealt, kuna tundis end halvasti.

Nii jõutigi 165 km vahepunktis järeldusele, et veel mitu päeva on aega vajutada, selleks päevaks etapp lõpetatakse. Korralik kilometraaž ju koos ja Huez’ini jäänud kilomeetreid üle viiesaja.

Etapi lõpus näis, et Indrek on sõitnud suure tempoga oma ratta kollase tagakummi punaseks. Siis aga selgus, et hoopis klaasikild oli kollase liidrikummi lõhkunud ja see tuli punase vastu vahetada.

Mehed kurtsid, et lauskmaal ei jõua enam üldse sõita, tõusudel aga tuntakse märgatavat progressi ekspeditsioonieelse ajaga. Indek sõidab tõusudel tavaliselt teistest eespool minema...selgituseks lausus ta ise: “Mul pole nii madalaid käike, millega aeglaselt kerida.” Lisaks rääkis ta meeleolukalt Eestis tehtud mäetrennist – pulsi ülessaamiseks pidi kuus korda Nõmme mäest üles-alla sõitma.

Kui teised küsisid, millise kiirusega Indrek täna stardist minema pani, siis mees vastas: “Ma ei tea, ma pole juba mitu päeva kiirust vaadanud. Ja mis te sellest kiirusenäidikust ikka vaatate. Vaadake parem, kuidas te mulle järele jõuate. Aga homme on teil hea, mul on ju punane rattakumm taga – vähemalt kaugelt näete, kuhu ma keeran.”

Laskumistel on aga viimastel päevadel saadud tunda nii kõva küljetuult, et mäest alla jõudmiseks on vaja kõigil täiega pedaale vajutada.

Kõige heldinumalt meenutatakse Rootsi ja Taani teid ning seda aega peetakse oma vormi seniseks tipp-punktiks. Prantsusmaa teed hiilgavad pigem halva katte poolest ega tee ratturitele pedaalimist lihtsamaks.

Laagripaigas oli tiimi üks naine toidulaua juures süüa tegemas ja teine naine massaažilaua juures ratturite lihaseid masseerimas. Indrek lausus “pane õli juurde”, aga kuna naised ei saanud aru, kummale seda öeldi, siis lisas üks pannile toiduõli ja teine Indreku jalale massaažiõli. “Õli pole kunagi liiga palju,” lausus Indrek kokkuvõtlikult.

Õhtul vaadati Toomase ratta külge kinnitatud videokaameraga tehtud videosid päevasest sõidust. Seejärel arutati, millest tuleb tirri heli erinevus ja meenutati erinevaid paiku, kus on saadud ilusat tirri kuulda. Tõeline ratturi rõõm. Selle peale hakkas Meelis oma trial bike’ga teistsugust tirri tegema. Mees oli täiesti omas elemendis, kui sai nokka üles tõmmata ja muid trikke teha. Nii oligi absoluutselt iga tiimimees oma ratta kallal nokitsemas. Vot need on õiged asjaarmastajad ja fännid.

 

10. päev Hollenstedt-Rinteln

Kaupo enne starti Prantsusmaa poole liikumisest: “Noh, edasi kõndida ei viitsiks ju nagunii, seega ei jäägi üle muud kui vändata.”

Saksamaa külades näib põllumajandus erilise au sees olevat, ratturid saavad suure osa distantsist sõita põldude vahel igasugu aroome nautides. Rattamehed sõidavad enamasti autoteel, kuna rattateed on kohutavad. “Sõidad nagu raudteel, randmed jäid sellest valusaks,” võttis Tõnu kokku pideva “rööbaste” ületamise.

Rivo kirus vastutuult: “Siin on kogu aeg vastik vastutuul, isegi siis, kui vastutuult pole.” Kaupo hindas, et vastu- ja küljetuul lisab vähemalt 40% koormusest juurde.

GPSil olid jälle navigatsiooniprobleemid, ent mehed kasutasid seekord vaid oma vaistu, jõudes õigeks ajaks õigesse kohta. “Kui me oleks GPSi järgi sõitnud, siis me oleks juba surnud,” kommenteeris Raivo musta huumoriga. Etappi sõideti 7 tundi, mille jooksul võeti 800 tõusumeetrit. Kui teised mehed jäid teel purunenud rattakummi uue vastu vahetama, siis otsustas Kaupo vaikselt ees sõitma hakata. Üksi jõudis ta 25 km/h tiksuda ligi 30 km.

Tõnu esitas teistele arvamismängu: “Mis te arvate, palju mul keskmine pulss täna oli?” Õige vastus 131. Tõnu rõõmustas: “Noh, hea edasiminek, kui esimestel päevadel oli 169.” Indrek aga veidi varjutas rõõmu, kui teatas, et tema keskmine pulss oli 118.

Stemmeri järve ääres asuvas kämpingus tekkis probleem elektriga, kuna seal olid jõumaandusega pistikud, ent õnneks on ekspeditsiooni meeskonnas elektriasjatundjad, kes tegid juhtmed ümber ja elekter oligi olemas.

Kümnenda päeva puhul toodi laagripaigas välja lausa röster ja söögilaud. Mida raskemaks lähevad etapid, seda luksuslikumaks läheb elu.

Škoda ekspeditsiooniauto tõsteti tavaarist peaaegu tühjaks, kui esmalt tehti rattavarustuse inventuuri ja hiljem loeti üle sporditoiduvarud. Selgus, et GU sporditoiduga peaks mehed ekspeditsiooni lõpuni välja tulema, kuid rattakumme on purunenud oodatust rohkem. Seega loodab Kaupo nädalavahetusel Viljandi Hawaii Expressist varukumme kaasa haarata, et juba pühapäeval lisaasjadega tiimi juures tagasi olla. Siiski, mees ei sõida Eestisse vaid selleks, et Hawaii’sse varusid täiendama minna, vaid sõbra pulma minekuks.

Pärast õhtusööki hakkas Tõnu endale järgmiseks etapiks lisavõileibu valmis vorpima. “Ma teen need kaasa igaks juhuks,” selgitas iga päev 3000-4000 kilokalorit maha sõitev Tõnu. Toitumise teemal ei lõpegi lõõpimine, nii vajutas jälle Indrek Tõnule ära: “Sul ei saagi lihaseid olla, kui sul on ainult magu.” Tõsi on aga see, et ratturite söögiisu on küll piiramatu. Üks kärutäis toitu kaob praktiliselt ühe õhtuga. Tõehetkeks plaanitakse osta kaal, mille pealt on näha, kas toitutakse piisavalt või ehk peaks veel rohkem sööma.

 

11. päev Rinteln-Meschede

Esimene päev tõeliste tõusudega. Indrek ja Raivo said kätte 70 km/h kiiruse, võisteldes lõpufinišis liidrikoha pärast. Indrekul oli keskmine pulss 131, mis juba näitab, et seekordne etapp oli raskem. 150 km distantsil koguti 2000 tõusumeetrit. Kaks suuremat olid 15% tõusud, kõrgeim punkt 546 m.

Etapp algas tõusuga. “Kõige hullem on täis kõhuga kohe tõuse võtma minna,” Toomas. Tõusudel tuleb mõelda majandusele: “Igale tõusule järgneb langus,” lohutas Rivo.

Esimene tõus oli 14 km. “Korralik trenn, nagunii sel aastal rohkem trenni ei tee,” lohutas Kaupo Rivost veel paremini.

Rivo ütles, et ratastel jäi käikudest puudu. Kaupo tundis juba esimesel tõusul, et kett läheb kohe puruks. Kui ta lõpuks käike vaatas, siis selgus, et neli käiku oli veel varusse jäetud. “Enne tippu peab kaks käiku ikka varus olema, igaks juhuks,” seletas Kaupo.

Lõbus situatsioon tõusult... Tõnu, kes käib harva grupi ees, hakkas ühe mäe jalamil ette pedaalima, et Indreku asemel tööd tegema minna. Indrek aga vajutas täiskäigu sisse arvates, et Tõnu tahab jälle mäefinišit tegema tulla. Kui kogu grupp oli laiali lagunenud ja Tõnu lõpuks Indreku kätte sai, siis ta lausus tagasihoidlikult liidrile “tahaks ka ees veidi tööd teha”.

Kui eelnevad päevad möödusid kukkumisteta, siis seekord oli teel lausa kaks kukkumist. Esimene: Kaupo sõitis tee ääres oleva madala posti otsa. “Vähemalt sai puhata korraks,” võttis mees ise intsidendi kokku. Lisaks kiitis Kaupo siledat asfalti. Teine: Indreku ees hakkas veok äkitselt keerama. Rivo oli kohe Indreku taga ja Indreku tagumine ratas viis Rivo tasakaalust välja. Õnneks pääsesid mõlemad mehed vaid mõne kriimustusega.

Veidi enne lõppu purunes Tõnu jalgratta tagakumm. Kuna mees sõi hommikul topeltportsu putru ning teel 3 geeli ja 2 batooni pluss võileibu, siis teised mehed arvasid, et küllap see tagakumm purunes ülekaalu tõttu.

Kaupo põrutas laskumisel suure hooga Indrekust mööda, kasutades ära inertsi. “Head hoogu pole mõtet raisku lasta,” selgitas Kaupo hiljem oma teguviisi. Viimane laskumine oli 6 km pikk ja 6%. Indrek: “Lihased jäid laskumisest kangeks.”

Muidu pääseti teekonnal Rintelnist Meschedesse kuivalt, aga kämpingukohta jõudes hakkas äikesevihma kallama. Seepärast otsustati ööbimiseks võtta maja, mis oli igatahes õige otsus, kuna äikesevihma jätkus kogu õhtuks ja ka ööks. LCD televiisorit käima pannes tuli kohe ette pilt jalgratturitest, mis pani kogu tiimi üksisilmi ekraani vahtima. Muidugi kõik arvasid, et näidatakse Tour de France’i, kuid finišisirgel selgus, et tegu oli hoopis mingi Poola võistlusega.

“Mingid rumalad jooksevad seal, selle asemel, et võtta jalgratas ja sõita,” vaatas Indrek arusaamatult juunioride kergejõustiku MMi televiisorist.

“Täna oli ikka juba raske,” tunnistas Indrek. Söögilaua taga lisas: “Söögiga on samamoodi nagu tänase tõusuga – sööd ja sööd, aga ikka otsa ei saa.”

“Homme peaks mingi triki välja mõtlema, kuidas kõik saaks tõusud niimoodi ära sõita, et maha ei sureks,” tegi Kaupo järgmiseks päevaks plaane. “Võikude kogust peab kindlasti suurendama, kolme pealt viie peale vähemalt. Tõnu on muidugi hooleta, aga teised..Tõnu, palju sul kaasas oli? Neli pätsi? Pärast võikut on 10 kilti kohe parem sõita,” arutles Kaupo.

“Meeletu söömine käib, kogu aeg ainult süüakse. Kõik see aeg, mil sadulas ei olda. Ja tegelikult süüakse ka sadulas,” tegi Rivo kokkuvõtte päevategevus(t)est.

Õhtu lõpetasid Queeni lood, millest korduses kuulati ilmselgelt “I want to ride my bicycle...”.

 

12. päev Meschede-Nassau

2300 tõusumeetrit 150-kilomeetrisel distantsil ehk järjekordne raske päev.

Tõnu tegi vahefiniši, võttes teiste ees mäetipu. Selle peale pidasid teised teda tegijaks. Siiski, ka tegijal juhtub...Tõnu ratas jäi kinni metallkonstruktsiooni, mistõttu tegija kukkus põlve katki. Rekkajuht andis teistele märku, et üks neist on maha jäänud ja nii siis sõitsid ülejäänud viis meest Tõnu haavu kokku lugema. Tegelikult pääses mees vaid kerge haavaga põlvel. Sarnaselt eelmise päevaga ei olnud vaid üks kukkuja – Rivo pani tõusul pehmelt külje maha.

Rivol jäi jälle tõusudel käikudest puudu ja toore jõuga mäkke rühkides jõudis mees juba mõelda, miks ta üldse selle ürituse ette võttis. Jah, tõusudel siin nalja pole, need on ikka rasked. Samas pidasid ratturid laskumisi isegi raskemateks, kuna teed on kurvilised ja laskudes ei tea üldse aimata, mis ees ootab. Kui distantsi lõpus vihma sadama hakkas, siis olid laskumised eriti karmid ja teeäärsed postid tundusid eriti lähedased. Õnneks suudeti neist piisavat distantsi hoida. Vett pritsis üles ja pidurdada polnud võimalik. Viimane laskumine oli eriline pähkel. Kaupo oleks võinud kihla vedada, et kõik nad sealt püstises asendis alla ei tule, kuid kõik mehed hoidsid end ikkagi lõpuni kenasti tee peal. Seda laskumist jätkus 5-6 km. “Prillide tagant ei näinud mitte midagi, täiesti pime sõit,” meenutas Tõnu.

Õhtul pidas Tõnu karvade mahaajamist isegi söömisest olulisemaks ja jäi niimoodi pastasöömisele kolmveerand tundi hiljaks. Tõnu kommenteeris: “Ega see polnud üldse lihtne. Te ei kujuta ette, millised karvatuustid vannitoas olid...ma mõtlesin, et kõik läheb umbe.”

Mehed imestasid, et teisi rattureid pole teedel üldse näha. Nemad on ainsad hullud, kes muudkui tõusudest üles rühivad ja laskumistest suurtel kiirustel alla vuhisevad.

 

7. päev Roskilde-Odense

Hommikul küsis Tõnu Blistexit, kuna avastas oma huulelt villid. Füsioterapeut aga soovitas igasugu hädasid mitte peita, sest need kõik näitavad ju tippvormi saabumist.

Enne starti oli taas must huumor au sees. “Pulsikell ei näita mitte midagi, jälle on surmaeelne seisund,” ei jätnud Tõnu lõõpimata.

Kui Rivo varahommikul Sky Plusi otse-eetrisse hõiskas, et sõidud on siiamaani probleemideta möödunud, ilmad on ilusad ja rattakummid pole katki läinud...siis Murphy seaduse järgi pidi ta juba mõne tunni pärast oma sõnu sööma.

Vahetult enne starti hakkas vihma sadama. Rivo riidekotis leidus aga vaid tuulekindlaid riideesemeid, mis vihma ei pidanud. Mees plaanis prügikoti ümber tõmmata, kuid Elel hakkas temast kahju ja ta andis ratturile oma vihmakeebi. Kuna ka keep oli suur ja lai, siis tõmmati see teibiga kolm suurust väiksemaks. Nii olid kõik mehed suurema vihma eest kaitstud, ent see ei tähendanud, et sõit oleks nad kuivaks jätnud. Kõige tipuks ei hellitanud ka tuuled ega külm õhk.

Toimus ka esimene kukkumine, kui Indrek korraks külje maha pani, aga õnneks pääses ta vaid kriimustusega. Terasmehe tõid hetkeks maapinnale lähemale tavapärasest ekstreemsemad ilmaolud.

Siiski, kukkumine polnudki päeva nael. Selleks kujunesid hoopis ‘nael kummi’ olukorrad, mida ühtäkki hakkas juhtuma pea iga kümne kilomeetri tagant. Indrek kommenteeris: “Selline tunne, et ka seistes purunesid kummid.” Kui meestel oli enamik päevadistantsist sõidetud, siis rõõmustas Kaupo, et tema ainsana ei suutnud ühtegi kummi katki sõita. Viimasel kolmekümnel kilomeetril oli aga tema just ainus, kes sõitis kummi katki. Ehtne näide, et enne õhtut ei tasu hõisata.

Õhtusöök oli eelnevatest päevadest pidulikum, nädal aega väntamist oli vaja tähistada. Odense Danhosteli köögis valmisid pannkoogid ja laar kanapastat.

Pärast õhtusööki olid meestel käed-jalad tööd täis, sest kõigil oli vaja hakata kumme lappima. Selle võrra jäi taastumisaega vähemaks ega saadud jalgu puhata nii piisavalt nagu eelnevatel päevadel, aga vähemalt saadi esimest korda ekspeditsiooni jooksul magada soojas voodis.

 

8. päev Odense-Arenholts

Hommikul sai lausa kohvikannus keedetud kohvi. Rivo pidurdas veidi Tõnu rõõmu: “Ära selle luksusega ära harju.”

Indrek ootas juba Saksamaale jõudmist: “Oh, seal pole ju kiirusepiirangut, seal saan pedaale vajutada nii kuis jaksan.”

Tähelepanekuid teedelt... Kiirrongid on siin harjumatult kiired. “Tõkkepuu läks alla ja sekundiga sõitis rong mööda. Ei ole nii nagu Eestis, et kui tõkkepuu alla läheb, siis enne rongi jõuad pooled elu toimetused ära teha,” märkis Tõnu.

Teise tähelepanekuna kiideti soojasid vihmasid. Eestis ollakse harjutud külma vihmaga, kuid siinne vihm on palju ratturisõbralikum.

Sõbralikkusest rääkides oli Tõnu kõige õnnelikum Saksamaale jõudmise üle. Isegi signaalid pidavat siin sõbralikumad olema.
Saksamaale pedaalides eksisid ratturid küll veidi teelt, kuid hea õnn ja meeste vaist juhatas nad õigesse sihtkohta. Kuna vangerduste tõttu jäi kilometraaž väiksemaks, siis otsustati algsest plaanist edasi sõita, sest kilomeetreid jälgitakse pingsalt, 3500 peab ikka täis saama.

Õhtusesse peatuspaika ehk Arenholtsi järve äärde jõudes said mehed esmalt teada suurepärase uudise, et Taaramäe sai selga valge särgi, olles üldarvestuses neljas. Seepeale küsis Tõnu, kas täna pannakse ka toidulauale valge lina. Seda oleks tehtud, kui vaid oleks laualina kusagilt võtta olnud.

Rõõmustamise järel hakati arutama sõidustrateegiat. “Ees ei jõua olla, samas taga on raske,” võttis Tõnu kokku oma mõtted. Üldiselt sõidab Indrek kõige ees, Toomas teda järgimas 20 cm tagapool, kuid teised mehed kiirendavad ja pidurdavad liiga palju, väsitades end liialt. “Hoidke pidevalt poolemeetrist vahet,” soovitas Toomas.

Raivo rääkis teekonnal ette jäänud teetöödest: “Autoga sealt läbi ei saanud, aga kõrval oli uus rattatee. Siin riigis mõeldakse esmalt ratturitele, tehakse neile kõigepealt tee valmis.”

Füsioterapeut tegi kõigile meestele venitusi ja massaaži sõltuvalt ratturite soovidest. Vaid Indrek ei soovinud massaaži. Kui Tõnu lauale läks, siis esitas Indrek Elele soovi: “Vaata, kas sa saad nendest luudest kuidagi lihased välja tõmmata.” Tõnu on nii kleenuke, et Elel tekkis juba mure, mis mehest pärast ekspeditsiooni alles jääb. Teised mehed, eesotsas Indrekuga, seevastu lõõbivad pidevalt selle üle, kuidas Tõnu kõigilt toidu eest ära sööb. Ühesõnaga, lõõpimine on endiselt hinnas, mis tähendab, et mehed tunnevad end suurepäraselt. Põlvevaludki on taandunud.

Kui Meelis järgmise päeva trassi paika pani, siis Indrek hõikas talle: “Arvesta sellega, et homme jõuame sihtpunkti alles päikeseloojanguks, Tõnu veab.”

Tõsisemalt rääkides rõõmustas Indrek progressi üle: “Nii hea hoog on juba sees, et kui täna kiirus 33 km/h kukkus, siis tundus, et on hull venimine.”

Pärast tuunikalapasta söömist tegid ratturid eelarve arutelu. Kena vaadata, et need mehed suudavad ka tõsised olla. Sellist vaatepilti igal õhtul ei näe.

Õhtul proovis Tõnu helistada Taaramäele, et teda valge särgi puhul õnnitleda, kuid Eestimaa esiratturi telefon oli kõnedest punane. Niisiis jättis Tõnu teate kõneposti ja meenutas, et tiim hoiab talle pöialt ning juba ollakse jõutud Tuurile päris lähedale, Saksamaale.

 

9. päev Arenholts-Hollenstedt

Pühapäeva puhul ärgati eriti vara, kell 6. Kuna ilmaennustused lubasid päevaks vihma, siis ratturid mõtlesid, et suudavad enne vihmasadu päevadistantsi ära sõita. Enne starti avastas Tõnu enda ratta tagant kaks helkurit – Indrek oli koerustükiga hakkama saanud ja väikse installatsiooni teinud. See ristiti kohe Ints-tallatsiooniks.

Varahommik tõotas head, kell 7.45 oli juba 17 kraadi sooja. Stardist mindi kiirusel 42 km/h minema. Edasi vändati aga 32 km/h, mis meestele tundus eriti aeglasena. Venimise mulje jätsid tugev vastutuul ja 700 tõusumeetrit. Kokkuvõttes sõitsid mehed maha 184 km ja tegid täispika tööpäeva.

Teekonna vältel jõudis kõigil pedaalimisest kopp ette saada. Distantsi esimeses pooles taluti kuumavat päikest ja 30 soojakraadi niimoodi, et kõigil ratturitel jooksis sool mööda selga alla. Kuid täielikult ei jõutudki hommikust plaani teoks teha ja vihma eest põgeneda, viimase tunni jooksul saadi kaela korralik äikesevihm.

Kohtumispaika, rekkade parklasse, jõudis esmalt vaid viis meest. Õiget parklat otsides hargnesid ratturid laiali ja Raivo jäi metsateele uitama. Veidi närvikõdi tiimile, kuid poole tunni pärast jõudis kogenud matkaja ikka matkabussi juurde.

Rattamehed said end pesta rekkajuhtidele mõeldud duši all ja esimese nälja kustutada samas majas asuvas Burger King’is, sest kõik muud kohad olid kinni, kaasa arvatud poed. Ühe-eurised hamburgerid läksid nagu soojad saiad. Hüüdnime “kajakas” pälvinud Tõnu sõi ära näiteks 6 burgerit. Aga energiat on meestel vaja, Tõnul kulus ühe päeva jooksul 3900 kcal’i.

Burger King’ist väljudes avastati, et kolm soomlast on ekspeditsiooni autot uudistamas. Selline vaatepilt pole üldse uudne, pigem on igas peatuskohas olnud uudistajaid, kellele on tiim saanud ekspeditsioonist rääkida. Seni on ettevõtmisse suhtutud üllatusega ning väga positiivselt.

Soome mehed uurisid, kelle käes on kollane liidrisärk. Hea küsimus, kuna tegelikult oli Tõnul algselt idee võtta kaasa ka kollane särk, kuid see jäi Eestisse maha. Siiski, liidri saab hetkel ära tunda kollaste väliskummide järgi, mis on Indreku jalgrattal.

Kui Meelis hakkas järgmise päeva trassi paika panema, siis esitas Indrek talle soovi: “Paluks tuulevaikust või taganttuult.” Selle päeva tuult ei taha enam ükski mees murda. Tõnu oli aga suure tuule näol alibi olemas, kui Indrek tegi talle märkuse, et mees sõidab teel nagu joodik.

Ratturid võtsid kokku senise teekonna - rattateed lähevad aina kehvemaks. Rootsis olid super teed, Taanis oli ratturite liikluskultuur väga heal tasemel, ent teed kehvad, ning Saksamaal on rattateed sellised, kus eriti üldse sõita ei taha.

Kuna ööbimise peale on kulunud ülemäära palju raha, siis otsustati leida endale tasuta ööbimiskoht. Kui kõigil hakkas laagripaigas juba uni kallale tikkuma, sõitis matkabussi kõrvale punane buss. Hetkeks tõmbas hinge kinni, kas ratturid aetakse nüüd jalgpallistaadionilt ära...kuid kohale saabus hoopis treener, kes tuli näitama, kus asuvad duširuumid. Uni kadus hoobilt ja üheskoos mindi ekstra tiimi jaoks avatud ruume uudistama. Sellest jätkus üks suur pesupäev...või õigem oleks öelda öö. Uskumatu, kui vähe on õnneks vaja!

 

4. päev  Söderköping-Hultsfred

Neljanda päeva mõnud: Tõnu vaatab ratast: “Minu spidokas on peal, aga miks siin Rivo nimi on?” Projekti eestvedaja vaevles hallutsinatsioonide küüsis, kuna selgelt ilutses rattal tema enda nimi.

Kui seni võeti peatuspunktides batoone ja geele kaasa nii palju, nagu meeste süda ihkas, siis nüüd jõudis kätte reaalsus. Õhtul jagati kogu kraam meeste vahel ära ja iga mees sai oma karbikese. “Ei olegi enam nii, et muudkui kahe suupoolega ampsad,” tõdes Tõnu enne starti karbist geele haarates.

Õnneks jagatakse lisaks geelidele-batoonidele ka tavainimese jaoks igapäevasemat toitu. Seekordsel hommikusöögil haarati matkabussist 4,5 kg müslipakk ja lasti hea maitsta müsli-jogurtiportsul. Lõunapeatuseks meisterdasid naised taas valmis suure hunniku võileibu.

Batoone jagades ei saanud Indrek jätta targutamata, et selle keemia pealt ei sõideta nagunii kogu distantsi ära, terve aasta otsa oli ekspeditsioon ette teada ja mehed oleksid pidanud kõvasti trenni tegema.

Enne starti näitas Meelis ratast käe kõrval vedades ette päevamarsruudi, keerates ratast vastavalt suunamuutustele kas itta või lõunasse. Tõnu palus seepeale, et Meelis näitaks Huezi suunda, sest ainult see teda motiveerib.

Teepeal sai teipimist Kaupo põlv, mis sadulas olles valu tegema hakkas. Must teip aga ei tahtnud hästi jalal püsida, vot selleks ongi vaja ratturitel jalad ära raseerida.

Hultsfredi jõudes teatas Indrek, et oli suht tühikäigul tiksumine, ees näitas pulsiks 135 ja grupi taga vaid 110. Aga tegu on ju terasmehega, teised oma pulsikelladel nii väikseid näitajaid ei ole harjunud nägema.
“Tegelikult on juba siin Rootsis mäed, ei tea, mis veel edasi tuleb,” kommenteeris Indrek telefoni teel lähedastele. Eelmisel päeval tuli tõusumeetreid kokku 1500, sel päeval 950.

Kui eelmisel õhtul söödi spagette turistieinega, siis selle õhtusöögiga nähti rohkem vaeva. Keedetud riisiga segati kokku praetud porgand, sibul, pähklid ja vürtsikas veiseliha. Tiimi kokk Rain sellist kompotti ilmselt söömiskõlblikuks küll ei pea, ent mehed kiitsid taevani. Magustoiduks leidis Raivo mustikaid metsa alt.

Ele võttis jälle kõik mehed massaažilaual ette. Tõnu esitas füsioterapeudile küsimuse: “Sulle kohe meeldib teistele haiget teha, jah?” Indrek teadis Tõnule õpetussõnu jagada, et kui tal sääred liialt valusaks jäävad, siis järelikult on sadul liiga kõrgel. Tõnu arvas vastukaaluks, et Indrekul pole üldse massaaži vaja, tal on ju kompressioonsäärised. Siiski sai masseeritud ka Indrek, kuid sedapuhku turjast, mis tal sõites kangeks jäi.

Meelis pani järgmise päeva sõidumarsruuti valides mehed dilemma ette, kas vändata mööda kiirteed või 20 km pikemal distantsil suuremaid teid vältides. Ainsana ei võtnud diskussioonist osa Kaupo, kes keset platsi tukastas. Üldsus arvas, et parem on kiirteid vältida.

Ühtäkki avastas Tõnu, et tal põleb ratta tagatuli seljakotis. “Hea ohutu vähemalt, muidu oleks keegi juba ammu tagant sisse sõitnud,” ei jätnud Rivo lõõpimata.

Rääkisime kohaliku politseiga, kes tuli küsima, kas otsime jalgrattureid, kui meie tegelikult otsisime internetti. Ekspeditsioonist rääkides vastas politseinik: “Ok, I thought that I was crazy when I finished my ride round the lake”.

 

5. päev  Hultsfred-Älmhult

Traditsiooniks kujunenuna oli äratus kell seitse. Hommikusöögiks toodi välja isegi kondenspiim – seda luksust lubatakse ratturitele iga viie päeva tagant, nii sai kokku lepitud.

Tõnu meenutas eelmise sõidupäeva ehmatust: “Üks rekkajuht lasi signaali. Ma mõtlesin, et kiiver lendab peast ära.”

Indrek ja Meelis laskusid juba varahommikul vahelduva voolu arutelusse, milles hiilati teadmistega üksteise võidu. Mõttevahetus ei tulnud õhust, vaid konkreetsest probleemist, miks Macbooki pole võimalik autoadapterite kaudu laadida. Kui varem arvati, et ekspeditsioonilt teadete saatmise teeb kõige raskemaks netiühenduse otsimine, siis lisandus ka elektriprobleem, kus laadida Macbooki.

Toomas ja Kaupo panid varastel tundidel kärmelt külmakotid ümber põlve, et oleks valutum pedaalida. Toomas kiitis, et jää aitab hästi valu vastu.

Tõnu oma karvastest jalgadest: “Olin laeval juba murdumas, kuid siiski ei hakanud raseerima. Aga Huezi otsa ei luba au ikka karvasena ronida.”

“Jah, seal on tõkkepuu ees ja juures silt ‘karvajalgadele keelatud’,” lisas Indrek.

Laagripaigas uuris Tõnu, kas Rivol on vaim järjekordseks stardiks valmis. “Ega teist valikut ju pole,” nentis Rivo muiates.

Hetkel tiimi kõige jutukam Tõnu kleepis kandadele jäähokiteipi ja kiitis, et see teip on väga universaalne. “Siiani veel ei hõõru, aga ma ikka veel ei usalda neid rattakingi,” selgitas ta oma tegevust.

Enne starti viskas Tõnu Indreku kulul nalja. “Oota, ära päevavalguses tema üle nalja viska. Muidu on jälle nii, et kes pärast naerab, on Indrek,” manitses Rivo ettevaatlikkusele. Indrek naeris aga juba esimesel võimalusel: “Jajah, stardipäeval veel oli tagant jutuvada kuulda, aga kuhu nüüd teie naljad sõidu ajal jäävad?”

Starditi jälle kohaliku aja järgi kell üheksa. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab tegevusplaan paika loksuma ega tehta üleliigseid liigutusi.

Marsruudiks valiti väiksemad teed, mis ühtlasi on palju käänulisemad ning suuremate tõusude-laskumistega. Päeva jooksul läbiti 175 km. Algses plaanis oli kilometraaž veidi väiksemaks planeeritud, ent sihtkohta jõudes selgus, et seal pole võimalik kuhugi telki üles panna. Seetõttu tuli sõita 20-kilomeetrine lisaots kämpingukohta Älmhulti linna äärde.

Pärast sõitu kiitsid mehed kui ühest suust, et tegu oli kõige ilusama sõidupäevaga. Ainult Indrekut ei tohi tiimi etteotsa lasta, sest ta keris vahepeal kiiruseks lausa 44 km/h. Ära tuli ka kiiruserekord, 64 km/h. Mõõdukama kiiruse ajal nähti teel rohkelt loomi, kelle seas kahte rästikut. Rivole ja Kaupole tahtis aga kajakas kallale lennata. Õnneks olid mehed ikkagi linnust kiiremad.

Kämpingukohas keerati kokku kurgi-tomatisalat, keedeti ära penned ning kõrvale tehti turistieinet sibula ja porgandiga. Viimase maitsestamiseks lisati Raivo poolt kauaoodatud puljongipulbrit. “Oh, alles viies päev, aga juba olete nii meeleheitel,” ei hoidnud Raivo rõõmu tagasi.

Toiduvalmistamise kõrval käis käbe töö massaažilaual. “Ele, tee veel talle, las ta piinleb,” kommenteerisid Tõnu ja Rivo laua kõrval, kui Ele Indreku lihaseid masseeris.

Indrek esitas küsimuse: “Ele, sul on mingid liigesed kaasas ka või?” Kui füsioterapeut vastas jaatavalt, siis mehed spekuleerisid edasi, et niidid-nõelad on kaasas, jääb ainult valida, millist värvi niidiga liigeseid kokku õmmelda. Sarnase tarkusega hiilgavad arutelud lõpetavad iga sõidupäeva.

 

6. päev Älmhult-Roskilde

Eelmisel õhtul arutati, et Tõnul võetakse kuuendaks sõidupäevaks sadul ära, kuna projekti eestvedaja hõiskas, et tal polegi sõitmisest veel tagumik valusaks jäänud. Hommikul aga seda siiski ei tehtud.

Küll aga tegi Indrek ikka Tõnu kulul nalja, kui 4,5 km enne distantsi lõppu ütles mehele, et veel on 30 km jäänud, ja hakkas siis täiskäigul pedaalima. Tõnu juba mõtles, et tal on hing paelaga kaelas, kui niimoodi tuleb veel pea 30 km vändata. Teisedki mehed arvasid, et Indrekule on põlvevalu pähe löönud. Eriti frustreerivaks muutus sõitmine, kui Indrek tee äärde tõmbas, nii et teised ei saanud enam tema tuules sõita. Kõrvale tõmbamist kommenteeris Indrek ise: “Arvasin, et Tõnu tuleb jälle finišit ära tegema.” Võimalik, et Tõnu olekski teinud, aga ta ei teadnud, et finiš ongi juba käes. Mis teha, kui vaid Indreku rattal on GPS marsruudiga peal. Niimoodi ei jäägi teistel meestel üle muud, kui Indrekut usaldada.

Raivo lausus rahulikult: “Praegu on alles maratoni esimesed 10 km. Pole mõtet vajutada.” Tõsi ta on, täna läbiti 150 km ja jõuti Roskildesse, Taani. Ratturid oleksid hea meelega ületanud ka Rootsi-Taani silla, ent ratastel neid sinna ei lastud, seega selle distantsi läbimisel olid abiks Škoda ja matkabuss. Imelisel sillal viskas Kaupo mulgile kohaselt nalja: “Uskumatu, Rootsi ongi läbi, ilma inimkaotusteta.”

Autos ja bussis võeti kokku Rootsi sõidupäevad. “Sõidad nagu muinasjutus, fantastilised külad,” hindas Indrek. “Nüüd tuleb sõidurütm juba sisse. Varem oli keskmine pulss 160, nüüd vaid 140,” oli Tõnu progressiga rahul. Samuti ollakse väga rahul füsioterapeudi tööga, mis on suuresti aidanud põlvevalusid leevendada.

Mehed tegid plaane ka Huezi võtmise kohta. Indrek: “No mis see ikka hullu olla saab, naks-naks üles.” Tõnu seepeale: “Kui tõusuvõtmist filmime, siis on näha, kuidas ma seal ratast käekõrval lükkan.” Ja Indrek resoluutselt: “Oh, aga siis ma jõuan tõusu ju kaks korda võtta.”

Igaüks teab oma võimeid ja jõudude vahekorrad on paigas. Seetõttu lõõbitaksegi nii vabalt ning see lausa hoiab tiimi ühtsena. Tugevamad murravad ees tuult ja teised püüavad end võimalikult vähe kurnata. Siiani on sõidud lõpetatud rõõmsate nägudega ja uusi sõidupäevi alustatud entusiastlikult. Kuuenda sõidupäeva lõpuks arutati, et Eestis tundus ühel päeval 150 km sõita pika trennina, siin aga tundub üks päev vändata vaid väike suts.

Õhtusööki süües hakati meenutama, kuidas üldse selline seltskond kokku tuli ja millest sündis idee läbida suusaekspeditsioon ning nüüd hiljem rattaekspeditsioon. Kampa hulle kokku ajada ei olnud üldse keeruline, nad tulid ise, võib öelda kokkuvõtteks.

 

1. päev Tallinn-Ikla

Esimeses peatuspunktis, Aru teel ootas Tõnu naine kaetud lauaga, millel asetses suure kirjaga Tõnu 35 sini-must-valge juubelitort. Pool šampusepudeli sisust pritsiti laiali ja seega keelekastet kõigile ei jagunud, erinevalt tordist, mida said maitsta kõik kaasasõitjad. Iga natukese aja tagant hakkas grupist sõitjaid pudenema, jättes seltskonnaks järgi 12 ratturit.

Ekspeditsiooni mehed jagunesid grupi peale laiali, kaks ees, kaks taga, kaks keskel. Pärnu juures tõmbusid Indrekul jalad krampi, tuult tuli palju murda, kuid terasmees püsis ikka kenasti grupi liidrina. Toomast aga hakkas kimbutama põlvevalu, mis oli tingitud kehvast rattaasendist. Siiski oli tiimi pressiesindaja esimene, kellele füsioterapeut Ele kinesioteibi peale tõmbas. Mehed hakkasid targutama “arvata oli, et esimesena langeb keegi saatetiimist”. Tegelikkuses kimbutas aga pressiesindajat juba varasem vigastus jooksumaratonist. Ei tea, kas solidaarsusest või ikkagi vajadusest, aga hiljem lasi ka Toomas end veidi teipida.

Laagris vaatas juubilar Tõnu oma mobiili, millele oli saabunud paarkümmend sõnumit ja 47 vastamata kõnet. Mees ei jõudnudki kõiki õnnitlusi vastu võtta, aga kindel on see, et sünnipäeva tähistamine kestab kogu tuuri vältel ja seda ikka rattaseljas.

Kui naised jäid metsa alt netti püüdma ja vahelduva eduga kergejõustiku EMi kettaheite finaali otseülekannet vaatama, siis mehed sõitsid lähedal asuvasse söögikohta. Seal saadi erilise kohtlemise osaliseks. Kui Rivo küsis keefiri, siis seepeale vastati: “Ei, keefiri meil pole...aga oodake, kohe toome”. Tiimi naistele toodi kaasa pelmeeniroad lausa portselantaldrikutel, mille mehed suure suuga lubasid pärast ekspeditsiooni tagasi viia. Meest sõnast, härga sarvist.

Ühes ekspeditsioonitiimiga jäid laagerdama üks härrasmees ja kaks noormeest Kuusalu rattaklubist. Õhtuhämaruses külastasid tiimi ka kolm X-Spordi meest, kelle peatuskoht asus Krapi puhkealast veidi kaugemal. Lisaks neile oli koos tiimiga Tallinnast Ikla piiri äärde pedaalinud Raivo vend Riho.

 

2. päev Ikla-Riia

Pühapäeval seisid mehed pudrupaja ümber ja hakkasid välja arvutama, kui palju vett ja helbeid peaks kogu tiimi toitmiseks tulele panema. Naisteloogikast oli asi kaugel, kui igaüks sai kalkuleerides erinevad andmed ja lõpuks arvutati juba helbepaki ruumala. 4 liitrit vett, 2 liitrit helbeid. Naised mõtlesid kõrval, mis ajast mõõdetakse helveste kogust liitrites?! Siiski, aega läks, kuid asja sai ning aja möödudes valmis päris maitsev puder...kui vaid oleks soola olnud. Soola aseaineks pakkus Raivo puljongipulbrit, sõnadega “mis te põete, selles on 56% soola”. Seepeale uuris Rivo, mis see ülejäänud koostisaine siis on, ja sai vastuseks ühe sõna “silo”. Õnneks lahendab nutikus kõik probleemid, seega otsustati hoopis magusa pudru kasuks. Moosi puudumisel aitas helbed magusaks muuta Kalevi šokolaad – uudne, ent toimiv lahendus.

Hommikul kell pool kaheksa arvas Indrek, et peaks ikka tegema ühe soojendusringi ja vaatama, kas piiripunkt on lahti. Kui mõni juba hakkas arvama, et mees on end veidi ogaraks pedaalinud, siis õnneks selgus, et tegu oli taaskord lõõpimisega.

Varahommikul jõudis tagasi seltskonda ka Kaupo, kes esimesel etapil oli poole pealt oma teed läinud ja end otsapidi Viljandisse pedaalinud. Ei, mees ei eksinud ära, vaid sõitis kodulinna konkreetse plaaniga minna koolikokkutulekule. Niisiis leidis ta aja öösel kella kolmeni pidutseda, arvestades et naine sõidutab rattahullu turvaliselt teise päeva starti.

Laager kokku pakitud, asusid 12 “kõik ühe, üks kõigi eest” meest teele Riia sadama poole. Matkabussis sattusid Meelis ja pressiesindaja lällariga täpselt eestlaste kanalile, mille pealt sai sel päeval kuulda ühe mehe pikka kurtmissaadet. Meelis aga leidis sellest võimaluse teha ekspeditsioonile reklaami, küsides iga natukese aja tagant eestlastest ratturite kohta.

Ülejäänud tee üle ratturid ei nurisenud, ent vana munakivisild Riias tõi meeste kätesse surina ja kaotas hetkeks pedaalimismõnu. Neil kividel jäi sõitmata Kuusalu rattaklubi esindajatel ja Rihol, kes Riia piiril suuna Eesti poole tagasi pöörasid. Auklikule teele vaatamata jõudis tiim õigeaegselt sadamasse. See aga ei tähendanud, et meeskond oleks laevale suure ajavaruga jõudnud. Närvikõdi oli rohkem kui vaja, kuid viimasel hetkel ootamatud komplikatsioonid lahendatud, pääsesid kõik laevale. Maha jäid vaid need, kel oli soov mahajäetud saada ehk X-Spordi mehed.

Tiim arutas enne laeva väljumist pastat süües, et Indrekule peab peatuspunktidesse puki muretsema, siis saab mees ülejääva energia välja pedaalida ega hoia etappidel niivõrd tempot üleval. Indrek ise aga avas õhtul laevas pikalt ja laialt sõitmise strateegiat: “Tempot ei saa alla lasta, sest õhtuti peab taastumiseks korralikult aega jääma. Kui iga päev sõita 10 tundi, siis ei taastu lihased ära ja jäetakse sõit pooleli”.

Konkreetselt teise päeva sõidu võttis ta aga kokku sõnadega: “Hoog oli väga kõva. Kuusalu rattaklubi noor hakkas niimoodi tõmbama, et ma pidin teda pidurdama. Ise oleksin sõita jõudnud küll, aga vaatasin, et tagant hakkab ära pudenema. Noh, kartsin, et Škoda äkki ei pea seal taga vastu.” Kusjuures teadjamad rattamehed olid kursis, et see Kuusalu noorrattur on Elioni sarjas M18 liider, seega tegija.

Õhtul uuriti üheskoos järgmise päeva marsruuti, einestati, vesteldi ja vaadati jalgpalli EMi finaalmängu. Mõni mees leidis energiat isegi klubikülastuseks. Teistest veidi erinev õhtu oli Kaupol, kelle naine tegi mehele üllatusvisiidi. Naine sõitis bussiga Pärnust Riiga, et seilata mehega üle mere laeval Romantika. Vaatepilt ühesugustesse toonidesse riietunud noorpaarile oli kaunis romantiline.

 

3. päev Stockholm-Söderköping

Sadamas opereeris Tõnu kääridega oma ratta väliskummist väikest kivi välja ja iga mees pani end järjekordseks sõiduks valmis.

Start viibis, kuna Indreku rattal oleva GPSi seadistamine osutus oodatust raskemaks. Vahet polnud, kuidas Meelis GPSi sättis, ikka tahtis seade meestele vägisi peale suruda Mariehamnist läbisõitmise, mis tähendanuks kokku läbida ühe päevaga üle 400 km. Sadamast Stockholmi piirini sõideti kogu karavaniga ja seiklusi jätkus küllaga. Meelis oli väljakutse ees jälgida korraga teed, rattureid, GPSi ja kaarti. Veidi enne linnapiiri halastasid seadmed meile ja nii Škodas, matkabussis kui ka Indreku rattal olnud GPSid hakkasid viperusteta tööle.

Peatus Järnas ehk naiste poolt hommikul vorbitud võileibade jagamise aeg. Ratturid kommenteerisid, et teed on ideaalsed, rattad veerevad suurepäraselt ja liikluskultuur on super, bussid ei julge isegi mööda sõita. Tõnu vaid kurtis, et linnast välja saamine võttis tohutu energia – muudkui kiirendused ja aeglustused vaheldumisi. Ühtlasi hakkas meestel juba tekkima kaunis ratturipäevitus, mõne sõnavaras ka joodikupäevitus.

Rivo: “Eile ja üleeile oli tiksumine, täna on juba sõidu moodi. Teed käivad üles-alla, aga vähemalt selg ei jää staatilisest asendist valusaks.”

Indrek: “Aga kusjuures, vahepeal on ees ka päris raske.”

Toomas kiitis seisundit pärast pedaalide sättimist ja ütles, et põlv enam valu ei tee. Hea uudis! Õhtuses laagripaigas sai Toomas ka massaaži, olles füsioterapeudi laual esimene külaline. Massaaži ei tehtud aga ainult põlvele, vaid ka turjale, kus Tom tundis pinget.

Laager sai seekord üles sätitud Söderköpingu linna äärde kämpingusse. Stockholmist sõitis matkabuss mööda kiirteid, ratturid sõitsid väiksemaid teid pidi. Rattameeste teele jäid fjordid, mis ületati praamiga. Kuna Söderköpingu linna läheduses oli aga mitu praamiülesõidukohta, siis Murphy seaduse järgi sõitis matkabuss loomulikult valesse sadamasse. Ega’s midagi, neljakümnekilomeetrine ots tuli vaid edasi-tagasi sõita. Õhtu edenedes läks orienteerumine paremini ja kogu tiim sai kokku. Matkabuss juhatas ratturid ja nende taga sõitva Škoda kämpingupaika. Just siis, kui tundus, et nüüd võib puhkama hakata, selgus kämpingu maksumus, mis oli eelnevalt arvutatuga võrreldes sisuliselt kahekorde. Aeg oli aga hiline, mistõttu uut paika otsima hakata enam ei saanud. Maksime ja nutsime.

Õhtute lemmikosadeks on netiotsingud. Saame ausalt tunnistada, et eestlased on internetiga ikka õnnistatud, välismaalastele seda õnne ei jagata.

 
1  2  3  4
 
Hetkel online ülekannet ei toimu!
Selleks, et näha, millal toimub järgmine online ülekanne vajutage siia.